Matk - Karawankeni ahelikus ja Julia Alpides / Triglavis.
Linnad - Trieste (Itaalia), Ljubljanas (Sloveenia), Bratislavas (Slovakkia)
12 inimest - 5 täiskasvanut, 6 teismelist ja 1 laps.
27. juuli - 8. august 2019.
Triglavi rahvuspark on Sloveenia au ja uhkus. Mäestiku kõrgeim tipp ongi Triglav, 2864m. Selle tipp on meile liiga järsk, rajad on "via ferrata" sorti. Seega matkame laugemas Karawankeni ahelikus Austria / Sloveenia piiril. Triglavist sõidame aga autoga risti läbi ja teeme seal kaks lühemat käiku.
Sõit sinna: Tallinn - Läti - Leedu - Poola - Tšehhi - Austria - Sloveenia
1. päev - Poola.
Väljasõit viibib, sest katuseboks ei lähe lukku. Sõidame läbi Europa, auto oranži koormarihmaga kinni seotud.
Poolas satume pisiteedele ja näeme pikalt kohalikku küla-elu. Tundub teine üsna kena.
Kämping - tuttav "Lesna Polana" Grajewos. Saab ujuda!
2. päev - Tšehhi
Käime & sööme ilusas Brnos vanalinnas. Ööbime väikeses kämbis Austria piiri ja suure veehoidla lähedal. Kämpinguid otsides näeb igast nurgataguseid. Seekord sõidame piki järve, mille ääres on kõikjal traataiad ja mingid kuurid. Paadikuurid? Kalandus-ühistud? Väga sürr igatahes. Väike kohalik kämping (Unicamp) ei võta meid vastu, sest ei arvelda ei euros, ei kaardiga.
3. päev - Austria ja Sloveenia
Pärast Viini algavad mäed!!! Käime Grazis parkimistrahvi saamas. Siis sõidame Karawanken-tunneli kaudu mägede alt läbi, Sloveeniasse.
Bled on kuurort Triglavi rahvuspargi serval. Siin on mägijärv, järvel saar, saarel kirik, järve ääres mägi, mäe otsas kindlus. Super nunnu! On hooaja tipp ja Bled kihab kui sipelgapesa. Inimesed jalutavad, sõidavad ratastega, tšillivad ja hängivad ja tunnevad elust mõnu.
Meie tulime siia info järele, mitte hängima, kuid just infot me ei saa. Turismi-punktid on kõik nagu: Karawankesse matkama? Mm... No ei tea... Meie küll seal käinud ei ole... Ilm on järgmistel päevadel ka väga halb... Ehk teete parem midagi muud? (Ilm tuleb tegelt super okei). Ming jamps - teil on siin otse kõrval sellised mäed ja te ei tea nende kohta mitte hiire pussugi!??! Aga saame 1:50k kaardi ja see on abiks.
Bledi kämping on lootusetult täis. Sõidame järgmisesse campi (Šobec) ja sinna me mahume, aga... see on šokk. See on camper-telk-linn. Karavan karavanis kinni. Matkaautod, reisi-haagised, mikrobussid, jalgrattad, telgid, lapsed, rahvas sagib... Palju siin inimesi on? Tuhandeid? Miks nad tahavad kõik samal ajal samas kohas puhata?!?! Põhjaeurooplasele on avanev pilt täiesti mõistetamatu. Ma saaks aru, et on mingi üritus või festival ja palju rahvast koos. Aga lihtsalt puhata? Niiviisi...? Koos teiste inimestega??? Õudne!!!
Puurime kaarti ja teeme matkaks optimistliku plaani. Alustame Košuta ahelikust. Košuta on 10 km pikk ja 2 km kõrge hari, lauge lõunanõlva ja vertikaalse põhjanõlvaga. Sealt läheme läände... nii pikalt kui jõuame. Loodetavasti jõuame ka Karawanke kõrgeima tipu Stoli otsa. Lahtisi küsimusi on ka palju. Kas saab telkida? Kui ei, peame matkama majast majja. Kas majades jagub 12 jaoks kohti? Kas valitud teekond on jõukohane? Kas lubatud halb ilm tuleb? Kust saada vett (allikaid on väga vähe ja jõed on suvel kuivad)? Aga küll kõik selgub!
Matka 1. päev - Šija maja
Maantee ummikut nähes kaob soov uuesti Bled minna kohe üle. Sõidame mägedesse ära.
Sõit on äge ja käänuline.
Dolina külas 750 meetri kõrgusel peal pargime autod, võtame seljakotid ja läheme metsarada pidi mäkke.
On raske ja palav. Mu kott on kaugelt üle 20 kg - telk, söök, 5 liitrit vett. Ja kordub Tatrate matkal nähtu: lapsed jooksevad ette ja täiskasvanud ähivad taga. Ka lastel on kotid - aga nad on lihtsalt tugevad ja kiired! Teeme söögipausi, vaatepausi, vaarikapausi... Ja edeneme üsna kenasti
1450m peal jõuame esimesse majja - "Dom na Kofcah". Maja on suur ja üsna tühi, ööbima mahuks. Sööme ja joome kohalikke roogi - puder kõrnestega, seenesupp, hapukapsas ubadega, vorstid. Koht on kena, kuid läheme siiski veel edasi. Hindame metsikult telkimise võimalusi... kuid ei, ei kutsu. Läheme järgmisesse majja.
"Taborniški dom Šija" on vana piirivalve kordon. See ahelik oli Jugoslaavia ja Austria piir, eraldusjoon õitsva kommunismi ja haisva imperialismi vahel. Maja juures telkida meid ei lubata, sest ei tohi! ja öösel võib tulla kontroll! Päris õudne eks. Ulualune ise on aga odav (15 eur/nägu) ja meil lubatakse - erandina - teha ise süüa. See on abiks, sest lapsi hapukapsaga ära ei toida. Maja ümber on loomad - lehmad ja hobused. Natuke nõukalikust olemisest hoolimata on tore. Lastele meeldib!
Ümbrus on vägev. Läänes - Triglav, idas - Kamnik-Savinja Alpid, lõunas - mägine platoo, põhjas - Karawankeni ahelik ise. Igas suunas lainetavad mäed ja on väga ilus! Istume maja lõunaküljel õues, joome õlut ja imetleme.
Õhtul tulevad vihm ja äike. Äikesest saab meie iga-õhtune vaatemäng. Õhtune vihm on mägedes hea märk - päeval üles auranud niiskus saab tagasi maa peale, mitte ei jää järgmiseks päevaks üles.
Matka 2. päev - Košuta ahelikul
Majas peatuval rootsi paaril on oma kohalik giid, noor kena daam. Ütleb, et osad rajalõigud on väga ohtlikud, nõuavad via ferrata varustust ja lastega võimatud. Lisaks pole meist ida pool üldse vett - "see on väga väga kuiv mäestik". Selle info pealt teeme plaanid ümber. Jätame kotid majja ja radiaalime piki aheliku harja.
Kämpingu-tädi kontrollib meie jalatsid üle. Laste tossud ei meeldi talle üldse mitte. Ähh..! Sisuliselt on tal õigus, aga no ikkagi! Kerige põrgu oma kontrollimisega!
Võtame veidi ekseldes 400 m kõrgust. Nõlv on järsk, rohune-rusune, ja lapsevanemad muutuvad ärevaks. Lõpuks jõuame aheliku harjale. Asume Škrbinas, 1869m kõrguses "lohus" Košuta aheliku keskel. Avaneb imekena pilt. Meie ees on Austria. Kaljusein kukub põhja suunas otse alla. Ka lõunanõlv on palju järsem kui me arvasime. Mäed vasakul ja paremal on seetõttu kui teravad haihambad.
Harjarada käib põhjapoolse kuristiku ja lõunapoolse järsu nõlva vahel. Lastele on see liiast. Nad luuravad veidi edasi ja tulevad siis tagasi - ei julge. Saan neist aru. Kati viib lapsed mägiaasale piknikku pidama. Täiskasvanud jätkavad hommikust plaani. Kohati tuleb veidi turnida... aga saame hakkama. Käime ära tipud Kladivo (2094) ja Velikii Vrh (2087). On väga väga ilus! Tuleme teisest "otsast" alla ja ringiga koju tagasi.
Arutame: kas lapsed oleks selle tee ära teinud? vähemalt suuremad? Ma nüüd tagantjärele usun, et oleks. Kohapeal oli mul aga hea meel, et nad ei proovinud.
Siia inglise härra oma lastega. Ka tal on oma isiklik giid. Nende plaanid on umbes "üks päev matkame, üks päev raftime, üks päev oleme kanuuga järvel, siis Triglavisse". Kohalikud käivad siin mägedes nagu muuseas, aga välismaalased ostavad Teenust. Iga päev. Meiesuguseid rotte, kes tahaks ise süüa teha, teisi ei paista.
Õhtul - äike! Taevas on selge, tähed paistavad, aga kauguses muudkui sähvib!
Matka 3. päev - Zelenice maja
Kaardil on eilne rada märgitud täisjoonega ehk "kerge". Järelikult tuleb kohalike hoiatusi tõsiselt võtta. "Triibulised" ja "täpilised" rajad pole meie jaoks! Seega ei saa me harja pidi ei ida ega lääne poole. Seega läheme alt ringi. Mina + H toome autod Dolinast ära, ülejäänud grupp jalutab Podljubelj' külla. Ligi kilomeeter laskumist! Podljubelj'is sööme kohalikus Ankele kõrtsis. Siis sõidame paar km & paarsada m kõrgemale Ljubelj'i parklasse. Kõnnime kruusateed pidi 1100m => 1550m ja lõpetame päeva Zelenice mägimajas. Muidu läheks edasi, aga siin on trossiga liu-rada ja lapsed jäävad sinna nagu liimile.
Virgemad käivad ära ka järgmises, Završnice majas. Sealt on super vaade orgu pidi alla Bledile.
Zelenice maja on suuuuur, mitme korruse ja paljude tubade ja kahe söögisaaliga. Aga ööbime siin üksi. Miks küll? On ju hooaeg, siin peaks olema rahvast murdu...
Õhtul - pikk ja võimas äike. Näen oma elu kõige teravamat, ägedamat välku, üle poole taeva on suur siksak.
Matka 4. päev - Stol
Tahame minna Karavanke kõrgemasse tippu - Stol (Sloveenia keeles) või Hochstuhl (austria dialektis). 2236 meetrit, kerge tipp ja kaardi järgi kerge rada.
Tippu me siiski ei jõua. Vihma sajab, kõik on libe ja rada on ohtlik. Kõigepealt pööravad ringi plikad. Mingis ronimise kohas saab minu mõõt täis ja tulen poistega alla. Ülejäänud tegid ringi Završnice maja kaudu. Pärastlõunal saame kõik meie majas kokku; lapsed mängivad ja vanemad joovad õltu. Idüll!
Õhtul läheb ilm kenaks. Virgemad käivad kahel pool oru nõlvadel. Tasuks saame imekauneid vaateid, ja mõni ka märjaks.
Laskumine viimaselt nõlvalt on matka tipphetk - vähemalt mulle. Kalpsame KK-ga piki kivirünkalist mäge. Raja asemel on rahnud ning me hüppame järjest ühelt teisele. On lendamise tunne. Jalad on kividega harjunud, leiavad tee nagu ise, keha tuleb järgi. Nagu metsloom, mitte kontorirott! Näen ja tajun, et KK tunneb sama. See on mõnu ja elu!!!
Matka 5. päev - Triglav
Tuleme mäest alla ja sõidame Triglavisse.
Brr milline liiklus! Kitsal kurvilisel mägiteel on koos autod, jalakäijad ja ratturid.
Mingis suht suvas kohas peame kinni... ja selgub, et see ongi kohalik kõige kõrgem kuru.
Teeme paaritunnise jalutuskäigu kergel rajal Triglavi "südamesse". Lapsi tuleb leebelt veenda. Mäestiku põhilist tippu me siit ei näe (jääb millegi taha), aga ilus on küll. Aega on meil palju, nii et istume nõlval ja imeme vaateid endasse.
Õhtul - kämpingu otsimine. Kõik, kõik on täis! Lõpuks jõume Triglavist üsna kaugele välja. Aga kämping on okei.
9. päev - Trieste, Itaalia
Lapsed tahtsid Itaaliasse välja jõuda. Käime Triestes. Tee rannikule on kena - külad lähevad "Itaalia moodi", lillerohkeks ja romantiliseks. Sloveenia on ikkagi mägi-slaavi riik, samuti nunnu, aga karmimal ja mägisel moel.
Trieste on ootamatult tore. Keskväljak, pizza, jäätis, kindlus.
Kindluses saan aasta muuseumi-elamuse. Külmrelvade kollektsioon. Partisan, glaive, eri hellebardid, eri mõõgad ja pistodad. Kõik kenasti ära seletatud, et millal ja miks sellist tera vaja läks. Ma olen niiiii palju rollimängudes vanade relvadega müranud, PHB-s samade relvade pilte vahtinud - ja nüüd on nad siin mu ees!
Lõpuks käime veel Vahemeres ujumas. Mulle meri üldse ei meeldi, kivine rand + tugev laine on suht vastik. Aga no tuli käia!
Mere äärest järsku käänulist teed pidi üles sõitmine on mu elu kõige teravam ralli-elamus. Loodame, et ei pea kordama...
10. päev - Ljubljana
Veetsime päeva Sloveenia pealinnas. Tore jalakäija-sõbralik linn.
11. päev - Triglav ja Bohinj
Matkarajal - nime ei mäleta, aga Bohinji järve äärest piki mägioja orgu üles. Kivine ja ilus.
Kose juures, matkaraja ülaotsas. Stritsel-struudel vahukoorega.
Bohinj järves ujumas
12. päev - Bratislava kaudu koju
Käisime Bratislavas. Kindlasti on see tore koht, aga pärast Triestet ja Bratislavat mõjus kuidagi nõrgalt.
Vähemalt leidsime imearmsa kohviku!
Tagasiteel ööbisime Poolas põllu peal. Ametlikult kämping, järve ääres, sisuliselt põld + veekraan. Aga magada sai :)
Sõit ühe jutiga Lõuna-Poolast Tallinna oli elu pikim. Sai kärmelt koju, aga korrata ei taha.
Lastest
Lapsed olid kogu reisi täiesti super tublid!!!
Toredad kaaslased, kellega võib minna igale poole, nii mäkke kui linna kui randa.
Sloveenia mägedest
Sloveenia tundub olema majast-majja matkamise või päevatrippide maa. Meie Skandinaavialik või vene stiilis "telk selga ja mäkke" ei toiminud üldse. Kõik on keelatud, reglementeeritud, kontrolli all. Ja infot on jube vähe.
Kas mõnes muus Sloveenia mäestikus oleks olnud parem? Ei tea. Infot nende kohta on veel vähem.
Algne plaan matkata Triglavis läks täiesti nurja. Vahtisime seda enne reisi pikalt - mina seal meie soovidele vastavat matkaplaani kokku panna ei osanud.
Ka Karawanke aheliku matk läks formaalselt nihu. Tegelikult me ju matkata saime ja mägesid nägime, aga midagi jäi nagu puudu.
Ilus on see piirkond igal juhul. Ilmselt tuleb muuta iseenda ootusi või korraldada kuidagi... teisiti.
Aga vähemalt mind sinna tagasi eriti ei kisu.
Kui, siis mitte keset suve.
Kindlasti olen ma ülekohtune, ja Sloveenias on veel väga palju teha ja vaadata.
Näiteks meie kämping pärast Triglavit oli imelise Soca jõe ääres - see on ise üks ilmaime.
https://en.wikipedia.org/wiki/Julian_Alps
https://en.wikipedia.org/wiki/Triglav
Karavanke ahelik
Õige eestikeelne nimi peaks olema "Karavankid". Nagu "Alpen - Alpid". Sest mäestiku / aheliku nimi on igas kohalikus keeles mitmuses: saksa Karawanken, sloveeni Karavanke, itaalia Caravanche. Inglisekeelse (sest mittekohaliku) mitmuse "Karawanks" kasutamine on aga igal juhul vale. Arutelu siin: https://en.wikipedia.org/wiki/Talk:Karawanks
Ilm ja vihm
Ilm oli väga mägine.
Iga päev sadas padukat, ja nii, et silme ette ka ei näinud. Koos tormihoogudega.
Õhtuti oli äike.
Ses mõttes pole mul kahju, et me ei telkinud - me oleks olnud ligamärjad. Sellele vihmale ei pea ükski kangas vastu.
"All" ehk linnades, Bledis ja Bohinj'is oli normaalne suvi. Kartsin palavat, aga ei olnud häda.
Sõit sinna ja tagasi
Nii Poola, Tšehhi kui Austria teed on super. Ei mingeid ummikuid. Austria teeremontidest sõidab "rong" kitsaid radu pidi väga kiirelt läbi.
Kontrast eelmiste kordade Poolaga on tugev. Tee ääred ei upu reklaami ja teel pole ummikuid.
Tagasi tulime nii, et õhtul lahkusime Bratislavast, öö olime Lõuna-Poola põllu peal ja järgmisel öösel jõudsime Tallinna välja.
Kämpingud, kus võiks ka teine kord öömajal olla:
Poola - Leśna Polana, Grajewo lähedal, 2 tundi Poola - Leedu piirist edasi, http://mazurskicamping.pl/
Tšehhi - Camp Pálava, Brnost lõunas vastu Austria piiri, http://www.novemlyny.cz/
Sloveenia - Camp Šobec, Bledi järve lähedal, https://www.sobec.si/en/
Sloveenia - Kamp Trnovo Triglavis lõunas
Sloveenia - Camp Resnik Kamnikus