2024 - Karakoram, Pakistan

Aeg: 13. - 28. oktoober 2024.
Kes: kaheksane grupp Marie juhtimisel ja korraldusel.
Kus: Põhja-Pakistanis, Karakorami mäestikus, Himaalaja läänepoolse otsa lähedal.
Rada: Rush Lake & Rush Peak track, algus 2800 m Hopari külast, kõrgeim koht 5020 m peal Rush Peak tipus.
Matk: üks päev aklimatti Hoparis + kuus päeva päris mägimatka.
Ööd: viis ööd telkides 3200 ... 3900 m peal.
Olme: kohalik tugigrupp tassib meie asju ja teeb meile mägedes süüa. Alguses tundus liiast, siis hakkas meeldima.
Tiputõus: 3900 => 5030 m, 1100 m üles ja alla, lumisel kivisel rajal, kulus terve päev.
Mida veel: sõidame Karakorami maanteel, näeme ära 8-tuhandese Nanga Parbati, 7788 m Rakaposhi ja palju teisi seitsmetuhandesi.
Linnad: Lahore erakordne kaos ja ajalugu, Islamabadi aedlinna-vaib, Karimabadi idamaise mägikuurordi mõnu.

Karakoram on...

... Himaalaja järel maailma kõrguselt teine mäestik. Siin on neli kaheksatuhandest tippu, kõrgem neist K2. Seitsmetuhandelisi on poolsada. Kliima on Himaalajast kuivem ja karmim, mäed on "paljamad", lund vähem, liustikke aga rohkem."Kara koram" on turgi keeltes "must kruus". 

Himaalaja lääneots on siinsamas. Me teeme selle ümber bussiga ringi :) ja näeme lähedalt ära Nanga Parbati, 8126 meetrit kõrge. Kaardil on Karakoram nagu Himaalaja loodepoolne pikendus, sellest veel edasi loodes on Pamiir. 

Poliitiliselt on see piirkond segapuder. Kokku saavad Pakistan, India, Afganistan, Tadžikistan ja Hiina. Piirid on kaardil märgitud punktiiriga. Meie matka-ala on küll selgelt Pakistan. Kehtib Pakistani raha ja riigikorraldus, kohalikud loevad end uhkelt pakistanlasteks. Halduslikult on see Gilgit-Baltistani provints. Ajalooliselt olid siin Hunza ja Nagari väikeriigid. Räägitakse aga burušaski isolaatkeelt. Keeruline!!!

Aklimati päev Hoparis

Max kõrgus 3100 m, hotell 2800 m

Meie matka baas on Hopari küla Hunza oru lähedal, liustiku serva peal, 2800 meetri kõrgusel. Liustiku keel on külast 100 meetrit allpool. 

Teeme siin kõrgusega ära harjumise päeva. Ronime umbes 3100 m kõrgusele mäenõlvale. Saame kaunid vaated külale, liustikule ja mägedele meie ümber. Liustik on sakiline, äge ja ähvardav. Mäed on kõrged, lumised ja ilusad. Neid on igas suunas ja nii palju!!! Giidid näitavad ja nimetavad tippe - mitmed neist on üle 7000 meetri. 

Kolme tuhande peal on hingamine hädine, kuid kõik liiguvad ja mõni isegi väga kärmelt. Paaril matkalisel on siin elu kõrgusrekord - noorte inimeste rõõmud :) 

Küla servas on suveniiride müügi-ala. Eeskätt erinevad kivid. Turmaliin, kvartsiit, aleksandriit, tiigrisilm. "Kõik siitsamast mägedest kaevatud".  Noh ehk tõesti...

Õhtul jalutame küla tütarlaste gümnaasiumisse. Meie giid Ali on selle asutaja ja direktor. Meie ette tuuakse rida ujedaid tüdrukuid. Šadooris, pilgud peidetud. Inglise keelt nad oskavad, kuid midagi meilt küsida ei julge. Margit hoiab kenasti vestlust üleval. Kool ise on väga spartalik. 

Lihtne, vaene ja arhailine on siin muidugi kõik. Hopar on küll Pakistani kohta väga turistikas, siia sõidavad bussid turistidega, kes tahavad liustikku näha ja selle ääre pealt suveniire osta. Külaelu on aga ikkagi vanamoeline - loomad, lihtsad osmikud, põllud. Elektrit ja internetti on siin vaid aeg-ajalt. Kuid kõik pilgud on lahked, iga mees tervitab meid ja tunneme end kui oodatud külalised. Ning lapsi on tohutult palju ja keskpäeval on kõik nad kooliriides - haridus on siinkandis auasi. 

Teeme teisegi jalutuskäigu küla kohal. Jaksame kõndida küll, vähemalt 2800 meetrit kõrgust meid ei murra.

Hotell on lihtne ja asjalik. Saab pesta, valge potiga kempsus käia, väga hästi süüa. 

1. matkapäev - üle liustiku

Max kõrgus & laagrikoht mõlemad 3300 m

Meiega jalutavad kaasa 20 külameest. Suurem osa neist on kandjad, üks on kokk, üks on giid ja mõned on vist niisama kaasas. Meie raha eest muidugi. Marie kauples neid niisama-mehi eile vähemaks. Külamehed on toreded, kuigi inglist räägivad neist vaid paar, ja me saame nendega hästi läbi. 

Igaüks meist saab ära anda 10 kg varustust, ja ka kogu söök on kandjatel. Nii on meil endal üsna kerged kotid.

Ronime liustiku servast alla, 100 meetrit laskumist. Liustik on siin "must" ja kivine, ja ilma lumeta, saame tast üle üsna kergesti. Teisel pool liustikku on mägi, kuid mäe ja liustiku vahel on lausik org. Kõnnime seda pidi 3300 meetri peale laagrisse. Siin on madal, hõre, värviline ja väga ilus mets. Päike paistab ja on soe. Voolab puhta veega ojake. Õndsus!

Meile on pandud püsti suur söögitelk. Istume selle põrandal Kesk-Aasia kombel ringis. Söök on "puhtal linal" keskel. Telgi suus on gaasipliit, kuhu aeg-ajalt pumbaga survet lisatakse. Kokk juhib vägesid pliidi ees maas istudes. Koka-abid hakivad ja toimetavad, ja annavad meile toitu ette.

Lõunaks on supp ja tee. Õhtuks kolm käiku - supp, praad, magustoit. Kõik on lakkamatult maitsev ja toitev, rõõmustame söögi-asjanduse üle iga päev. Ka liha-vältijad saavad kõhu täis. Kiidame kokka kogu aeg ja tema naeratab vastu - rõõm on kõigepoolne. 

Päike läheb mäe taha ära ja kohe hakkab külm. Ümber on loojanguvalguses lumised tipud. Imelineee!!! Kui päike kaob, jäävad mäed helendama täiskuu valguses. 

Vahime mägesid ja jutustame natuke, siis kolime telkidesse ja jääme vara magama. Kandjad teevad endale lõkke üles ja laulavad, lobisevad ja lõbutsevad pikalt. 

2. matkapäev - üles mägedesse

Max kõrgus 4200 m, laager 3900 m

Täna ronime 800 meetrit otse üles. Minek on järsk, aga selle eest lühike. Algne laagripaik oli plaanis teha 4500 m peale Rushi järve äärde, kuid on nii külm, et giid otsustab madalama laagri kasuks. Oleme avatud nõlval ja vaated on igas suunas. Kaunis koht!

Pärastlõunal käime veidi kõrgemal lumisel mäenõlval. Matab hinge :( , vähemalt minul. Peavalu, iiveldust ega muud kõrguse häda õnneks ei ole.

Tänane rõõmuallikas on grupi eesel hüüdnimega "Tanki".  Päeval sikutab ta meie kotte mäest üles. Ülejäänud aja aga veedab lahtiselt ringi hulkudes. Teeme tast mägede taustal pilte ja sügame kõrvade vahelt. 

Paari päeva pärast näeme oma tänast teed vastasnõlvalt ja see tundub jube järsk. 

3. matkapäev - Rush Lake ja Rush peak, tipp

Max kõrgus  5020, laager ikka seesama 3900 m

On tipupäev - ronime 5000 m kõrguse "mäe" otsa. Rush Peak ei ole küll päris mägi, lihtsalt eeltipuke mingil nõlval, kuid tema otsast on hea vaade. 

Rush Lake on aga äge - maailma kõrguselt 27. järv!!! Üks eriti kõva eesti poiss käib seal ujumas. Ja on kaks minutit vees!!! Respekt!!!!

Minek on alguses üsna kerge. Umbes 4300 m pealt algab lumi. Viimased 200 m on tüütult kivine, võib jalad ära murda. Õhku on ka vähe. Tahaks iga sammu järel puhata. Kuid enamik meist saab tippu. Mõned giidid / kandjad ka. 

Juhhuu, palju õnne meile!!! On pidulik, kergelt uimane meeleolu. Šampust pole, kuid Vana Tallinn saab päkad silma. Marie filmib meid drooniga ja kõik pildistavad virgalt. Kellad näitavad kõrguseks 5030 meetrit. Ilm on täiesti selge. Siit peaks näha olema mitu kaheksatuhandest - K2, Broad Peak ja Gasherbrumid, kuid me ei oska neid ära tunda. (Pärast fotodelt leian üles küll.) Seitsmetuhandesi tippe on igas suunas murdu. 

Allatulek läheb pikaks, jõuan laagrisse hämaras. 1100 meetrit üles ja alla. Gasellijalgsed daamid on selleks ajaks ammu "kodus". 

Meeleolu on rõõmus - tipp tehtud ja Marionil ka kõrgmägedes ujutud!

4. matkapäev - alla orgu

Laager 3400 m

Ronime tuldud teed pidi tagasi orgu. (Algne plaan oli teha teine rada, aga giid mõtles ümber, luges selle laskumise lumega liiga järsuks.) 100 meetrit üles, 800 meetrit järsult alla, ja orgu pidi veidi üles. 

Ühel lagendikul näeme oma söögitelki. Laagrikoht! Selle ees on kandjad võtnud kahte viirgu - spaleer! Meid õnnitletakse ja külvatakse lilleõitega üle. Igaüks saab personaalne kaunistuse, mul on kibuvitsaõitest kaelakee, daamidel kaunid pundid okastaimedest ja lilleks lõigatud plastpudelitest. Väga osav kunstnikutöö!

Virgemad mehed ehitavad pärast lõunat ojasse mullivanni. Jahedavõitu, aga pesemiseks ikkagi mõnus.

Õhtul söömast tulles märgib keegi, et Linnutee on taevas näha. Kuu on alles tõusmata. Mina aga näen linnutee all udust kriipsukest. Komeet!!! Tsuchinshan–ATLAS! Palja silmaga kenasti näha, saba Linnutee poole püsti. Meil on binokkel, sellega on veel selgem. Näitan komeeti ka meie giidile (kes on füüsika õpetaja), too on tänulik - ehkki on näha, et ega ta ikka aru ei saa küll, mis imelik kriips too taevas on.

5. matkapäev - üle liustiku karjuste juurde

Laager 3500 m

Läheme üle liustiku teisele poole orgu. Liustik on siin valge, puhtast jääst, ilma kivide ja moreenikihita, lõheline, hästi sakiline. All voolab vesi. Liustiku servades on mitmekümne meetri kõrgused mulla-kivi vallid, paras turnimine.

Matkame oru nõlva pidi 3500 meetri peale. Tee on kitsas jalgrada mäe ja kuristiku vahel, kui teed vale sammu, oled paarsada meetrit allpool. Ikkagi mägimatk! Ületame mägioja ja kes eilses või hommikuses jacuzzis isu täis ei saand, käib seal külmas vees mõnulemas. 

Ööbime karjuste suve-asulas. Siin on majad, ühes on suisa vannituba ja elektrivalgus (päiksepaneelidel). Saame päris katuse all süüa - mitte et see parem oleks kui meie söögitelk. 

Õhtu tipp on värske lammas. Kombe kohaselt kingib matkav grupp oma kandjatele lamba. Meil on vähe kandjaid - saavad talle. Marie sügab toda kõrva tagant, siis läheb loom tapale ja katlasse. Kandjad jagavad lammast meile vastavalt valmimisele. Kõigepealt värske maks, siis keedupuljong, siis liha. No küll on maitsev! 

Meie telgid on imekauni avatud nõlva peal, vaated mägedele igas suunas. Mägede faunat esindavad vabalt jalutavad karvased lehmad. All on liustik, üle selle värviline org, siis oru kõrge vastassein ja selle kohal seitsmetuhandesed lumised mäed. Iluuuuuus. 

6. matkapäev - külla tagasi

Matkame mõned tunnid tagasi Hopari külla. Kõik varasemad päevad olime puhta sinise taeva all, täna on kerged pilved ja pilvealune pehme valgus.

Aklimatt on meil nüüd olemas ja kõnnime kiiresti. Ronime taas üle liustiku ja seda ääristavate vallide. Viimane pingutus on 120 m tõusu liustikult külani. See läheb ludinal. Siis oleme kohal. Matk tehtud! 

Saame hotellis meie köögi-tiimilt viimase lõuna, nemad saavad aga palga ja jootraha. Tehakse pilte, surutakse kätt, kõik on rahul ja rõõmsad. Siis sõidutab buss meid läbi sügisvärvides Hopari ja Nagari külade alla Hunza orgu. 

Hunza org / Karimabad ja Aliabad

Me matkasime "Hunza oru piirkonnas". See on nagu kohalik Otepää või Zermatt: kõik Lahores ja Islamabis noogutasid kiitvalt "lähete Hunzasse, jaa, hea valik".  

Hunza asub Karakorami mäestiku sees. Org on viis KILOMEETRIT sügav. Oru põhjas 2000 meetri kõrgusel voolab eresinine Hunza jõgi, selle kõrval jookseb Karakorami maantee. Oru nõlvad kasvavad 7000 meetri kõrgusele. Ühel pool Rakaposhi (7788 m), teisel Ultar (7388 m), nende taga-kõrval teised seitsmetuhandesed. Nii on Hunzas igalt pool näha üks või mitu lumist hiiglast. Suur kõrguste vahe annab imeilusad vaated - sügisvärvides puud oru põhjas, kiiskavad valged tipud nende kohal. Õhtul valgus mängib, korraga paistab mitu-mitu kihti eri valguses ja heleduse astmes mägesid. Kaunis!

Org on viljakas ja tihedalt asustatud. Praegu on siin kaks linna: Aliabad ja Karimabad.  Kunagi olid jõe eri kallastel eri riigid, Hunza ja Nagar. See ajalugu annab siiamaani kultuuriliselt tunda. Hunza on vabameelsem ja hoolib islamist vähem. Peod ja mängud olla siin lõbusamad, ja aetakse üsna avalikult lahjat puskarit - "Hunza vett".  

Meil on siin edev hotell (Apple Garden) hurmava mäevaatega.
Unustame matkamise ja hakkame turisti panema:

• Altiti kindlus

• Baltiti kindlus

• Karimabadi "keskus" - turistikas peatänav müügiputkade, poodide ja kõrtsidega. 

• Kõrge kivine vaatepunkt, kus paistaks seitse 7-tuhandelist, kui nad parajasti pilve sees ei oleks

• Restoranid kahel õhtul - odavad ja head

• Turistipoed :) Grupp satub vaiba- ja kanga-ostmise palavikku, mina hangin koju ja tööle kuivatatud puuvilju. Väga head on. (Pärsia kutt pärast Tallinnas: "oo nööri otsas viigimarjad, need on ju mu lapsepõlve maiustused!")

Mina käin üksi kõndimas - hommikusel tühjal Karakorami maanteel, ja Karimabadi kohal oleval külatänaval. Kõikjal tervitatakse mind lehvituste ja naeratustega. Kes oskab, teeb inglise keeles juttu. Siin kannavad vaid pooled naised pearätti, ja kihistavad linnatüdrukud lasevad endast pilti teha. On laheda mägikuurordi tunne. Hoparis poleks ma söandanud tüdrukuid pildistada, siin tulevad nad ise eputades kaamera ette. 

Kõige krooniks kallab hotelli köögipoiss mulle õhtul puskarit välja - "Hunza vesi". Palumata ja raha tahtmata. Moslemimaal!!! 

Lahore - ehe vana Aasia

Lahore on tihe, intensiivne, arhailine, kärarikas. 10 miljonit elanikku. Liiklus on hull, autode ja inimeste mass voolab mööda tänavat, üksteisega risti ja läbi. Käsikärud, rikšad, bussid... Toss ja tuututamine. 

Käime:
- vanalinnas - "Walled City". Vaid kergliiklusega ala, täis kõike mošeedest metallitöökodadeni. Ühtlasi üksainumas suur turg.
- Padišahhi mošees, suurejooneline ja avar.
- Kindluses. Saame motivatsioonikõnelejast giidi. Ootamatu, aga saab palju naerda..
- Wazir-Khaani mošees ja selle ees platsil (ainus avar koht Walled City-s).
- restoranides. Need on uhked. Oleme kahel korral katusel - vaade on imetabane!
- erinevate tuktukkidega sõitmas. 

Lahores oleks vaadata muidugi palju, kuid 30 kraadi sooja, sudu ja rahvamassid ei tee seda kergeks.

Mulle sellised inim-tihedad linnad meeldivad. Käin üksi hulkumas, astun sisse ühte väiksemasse mošeesse, jõlgun hommikusel tänavaturul. Siin ei ole turiste, isegi vanalinnas mitte, ainult kindlus ja suur mošee on siseturiste täis. Nood on valgeid nähes väga elevil ja tahavad hirmsasti pilti teha. Kindluse giid ütleb, et külaelanikud ei ole eurooplasi näinud. Lisaks uurivad kõik veidi murelikult, et kas meile Pakisanis ikka meeldib ja kas me oleme siin piisavalt kaua... 

Lahore linnalind on pistrik, neid lendas seal pilvedena. Nagu meil varesed. 

Islamabad - avar ja asjalik pealinn

Islamabad on tükk Põhja-Ameerika suburbi keset Aasiat. Laiutav. Roheline. Hõre. Sirged tänavad. Kõnniteid napib. Ruuduline planeering ("grid"). Vähe inimesi.  Linn on täiesti lamedal kohal, aga avenüüde lõpus paistavad mäed. Ristmikel on foorid ja neist peetakse kinni. Tuktukke ega rikšasid pole, ei ole lubatud. Nagu mõnes Kalifornia äärelinnas oleks!

Miks nii? Pakistani pealinn oli Karachi, linn Araabia mere ääres, 20 miljonit. Riik aga tahtsi viia pealinna põhja poole - parem kliima, rohkem ruumi, eemal Karachi gängidest ja lähemal vaidlusalusele Põhja-Pakistanile. Võeti tükk maad Rawalpindi lähedal ja planeeriti sinna uus, moodne linn. Linn jagati tsoonideks. Kesklinn omakorda täisnurkseteks rajoonideks - F1, G1, jne. Iga rajooni keskele pandi kaubandus-ala, ümber selle on villad. Ordnung!!! Kuid iga villa kõrval on elektrigeneraator - ikkagi Pakistan.

Käisin linnas ringi hommikul, päeval ja õhtul. 

Hommikune Islamabad oli tühi. Kõik oli tühi, jahe, ärkamata, avamata. Ainult ehitusmehed istusid piikvasaratega sõiduteede ääres ja ootasid tööd. Poed, kohvikud, kõrtsid kinni. Ühtegi naist ega last tänavatel ei olnud. Mõni üksik auto veeres kuhugi. Kontrast Lahorega meeletu: seal olid hommikused tänavad nagu üks suur turg ja rahvast täis. 

Päevane Islamabad oli idamaisem. Lapsed mängisid, igal pool käis mingi tegevus. Sõin töölis-sööklas - küsisin vaid suppi, kuid sain täis lõunasöögi - supp, mitu käntsakat väga head loomaliha, kaks kohalikku pannkooki (parathat). Toitev, väga maitsev ja maksis ühe euro (320 ruupiat). Euroopa moodi kohv 50 meetrit eemal maksis kolm eurot. Ka päevases Islamabadis on ruumi ja avarust. Idamaale viitab aga lõputu prügi, mida vaid villade eest väikese harjaga ära pühitakse. Peatees kõrval kuivas  jõeorus elavad "päris kohalikud" - lapsed ja täiskasvanud mängivad väljakutel segamini, on kisa ja kilked. Kontrastid!

Õhtuks oli pilt täiesti teine. Kell 9 (pime) käib melu, rahvas, poed, neoonist tuled. Käisime juuksuris: kes lasi habet ajada, kes jalgu pediküürida. Mulle tehti elu esimene näomask ja massaaž - väga veider tunne oli. Käisime restoranis - ülimaitsev segu India, Kesk-Aasia ja afgaani köögist. Leidsin elus muusikaga koha. Istusin, jõin õunamahla ja sulasin heast meelest toreda reisi üle.

Käisime vaatamas maailma suuruselt viiendat mošeed. Saudi kuninga Faisali kingitus, 1976, tohutu hulk valget marmorit. Mul pole sakraalehitiste vastu miskit, aga see oli... võeh. Mošee tagant algavad Margali mäed, Himaalaja kõige läänepoolsem ots. Käime siin ühes külas, aga kauaks jääda ei taha. 

Veidrast mitte-Aasia linnast hoolimata on kohalikud hästi sõbralikud. Kui õhtul üksi koju tulen, viipab iga putka turvamees mulle sõbralikult. Tere, külaline, ma märkasin sind, tunne ennast meie juures hästi!

Söök ja köök

Saime kogu reisi ajal imehästi süüa. 

Pakistani köök on segu Indiast ja Kesk-Aasiast. Riis ja hautised, lamedad leivad, supid, šašlõkk. Kõik on maitsev ja lääne inimesele suupärane. Pipart pole liiast. Muidugi saab söönuks ilma lihata. Sealiha pole üldse, moslemimaa. Hästi palju on muna ja omletti. 

Söögi korraldus on pärsiapärane: istutakse ringis ümber laua / lina, toit on keskel ja jagamiseks. 

Islamabadis ja Lahores sõime peentes restoranides. Hunzas sõime toorjuustu-kooki. Islamabadi hommikul võtsin "lääne" kohvikust cappuccino ja jogurti müsliga. Maksin 8 eurot - nagu kodus :) Nurga taga töölissööklas sain lõunaks kõhu täis umbes ühe euroga. 

Kõige meeldejäävam toidukord oli värskelt tapetud lambatall viimasel matka-õhtul. Maks, puljong, liha - nii nagu nad valmis said. 

Kogu selle pugimise peale võtsin reisil ikkagi kolm kilo alla. 

Külalislahkus ja ohutus

Igal pool ja igal hetkel tunneme end teretulnud külalisena. See on kogu Pakistani reisi suurim emotsioon. Meie üle tuntakse rõõmu. Ja see ei ole kommertslik "oo valge mees tule oma rahaga siiapoole", vaid siiras "kauge külaline, olgu sul meie juures tore". Igaüks lehvitab - turvamehed saatkondade ees putkas, lapsed maantee ääres, klassiekskursioonid mošeedes, tänaval igavlevad onud, habemega tüübid pikkades hõlstides, kõik. Meid pannakse tähele ja seda ainult heas mõttes. Mõne turisti-lõksu juures on ka raha norivad kerjused, kuid neid on vähe ja noodki ei tüki väga peale.

Tuttav kirjeldas, kuidas Indias kogunesid nende ümber rahvamassid - uudishimulikud, kuid suured (sadu inimesi) ja ebamugavad. Midagi taolist Pakistanis ei olnud. 

Pakistanlased on oma looduse üle uhked. Söögikohtades (suvalised maantee äärsed putkad) on seinasuurused fotod ilusate vaadetega. 

Eestlane saab Pakistani ilma viisata - tuleb vaid nende veebis mingi avaldus teha. Inglise keel on riigikeel ja sellega saab asjad aetud. Päris kõrgetes mägedes ja piirialadel matkamine vajab erilubasid. Hunzas peaks loa saamine olema aga lihtne ja odav. 

Rush Peak rada võib teha ka omapead, ilma giidita, see on lihtsalt kõndimine. Rada on Locuse topokaardil täpselt märgitud ja ka selle kirjeldusi on matkafirmade lehtedel palju. Ainult vee hankimine võib keerukas olla. Suurte mägede kogemus ja ohutus peavad siiski  selged olema, kõrgus on ikkagi soliidne. Väsimuse / mäehaiguse / äraeksimise / vigastuse jaoks peab alati varuplaan olema. 

Viiteid

Matkapiirkond:

• Hopari org https://en.wikipedia.org/wiki/Hopar_Valley

• Rush'i järv https://en.wikipedia.org/wiki/Rush_Lake_(Pakistan)

• Rush'i tipp https://en.wikipedia.org/wiki/Rush_Peak

• Ultar (mägi Hunza kohal) https://en.wikipedia.org/wiki/Ultar

• Kaart (Locus): https://web.locusmap.app/en/?lat=36.190578&lng=74.851742&z=13&map=hikeBike

Hunza:

• Hunza org - https://en.wikipedia.org/wiki/Hunza_Valley

• Altiti kindlus - https://en.wikipedia.org/wiki/Altit_Fort

• Baltiti kindlus - https://en.wikipedia.org/wiki/Baltit_Fort

• Burušaski keel - https://et.wikipedia.org/wiki/Buru%C5%A1aski_keel,  https://en.wikipedia.org/wiki/Burushaski
  (Keegi on võtnud eesti vikipediasse burušaski keele kohta megapika artikli kirjutada.)

Muu / kultuur:

• Lahore https://en.wikipedia.org/wiki/Lahore

  • Walled City / vanalinn https://en.wikipedia.org/wiki/Walled_City_of_Lahore

• Islamabad https://en.wikipedia.org/wiki/Islamabad

  • Islamabadi Faisali mošee https://en.wikipedia.org/wiki/Faisal_Mosque

• Paratha, Pakistani pannkook https://en.wikipedia.org/wiki/Paratha

• Karakorami maantee https://en.wikipedia.org/wiki/Karakoram_Highway

  • Babusari kuru https://en.wikipedia.org/wiki/Babusar_Pass

Lisaks:

• Marie Saame, meie armas grupijuht https://et.wikipedia.org/wiki/Marie_Saame

• Elamus Pluss https://www.elamuspluss.ee/

Reisi "ametlik" info ja hind

Reisi ametlik reklaam / kirjeldus Elamusplussi lehelt (https://www.elamuspluss.ee/reisikalender/pakistan2024):
Sügis on ilusaim aeg külastamaks Hunza piirkonda Karakorumi mäestikus Põhja-Pakistanis. Rushi järve mägimatk on selle piirkonna üks maalilisemaid.
Reis algab pealinnast Islamabadist, sõidame üle Karakorum Highway, tee peal nautides vaateid tippudele nagu Nanga Parbat ja Rakaposhi, ning külastame ajaloolist Karimabadi. Seitsmepäevane matk pakub mitmekülgset maastikku – alustame sügisvärvides Nagari orust, ületame koguni kolm liustikku, naudime kauneid vaateid mägijärve ääres ja tõuseme lumisele Rushi mäetipule (5068 m).
Matk on tehniliselt vähenõudlik, sobib ka algajale alpinismihuvilisele või inimesele, kes varem käinud näiteks Alpides, kuid 5000 meetri peale pole veel jõudnud.

Hind: 1870 / 1700 eurot (Elamuspluss vanale kliendile on 5% soodustust). 
Minu kulud olid umbes 3300 eurot: Elamuspluss pakett 1700 + lennupiletid umbes 1300 + kohalikud kulud paarsada eurot. Kohapeal saaks olla väga odavalt. 

Ma olen nüüd Elamusplussiga käinud Islandil, Marokos, Gruusias ja Pakistanis. Soovitan - kõik on olnud väga toredad reisid!!!

Aitäh, et viitsisid lõpuni sirvida :)
Kohtumiseni uutes mägedes :)