Mägimatkad‎ > ‎

Rumeenia, Fagarase mäed, 2015

Kes: Marika Margit Ele Katrin Juhani Kaur
Kus: Fagarase ahelikul Rumeenias / Transilvaanias / Lõuna-Karpaatias
Rada: Traavers aheliku ühest otsast teise, üle Rumeenia kahe kõrgema mäe - Moldoveanu ja Negoiu.
Kõrgus: Tipud 2500m, harjarada 2000 ... 2400m
Aeg: 8 päeva matka. Juuli lõpp, augusti algus.
Kuidas: Ööd telgis, toit ja värk kõik kaasas. Seljakotid umbes / üle 20 kg.
Ilm: Paar päeva vihma ja udu, muidu päike ja palavus.
Lisaks matkale paar linnakest: Bukarest, Sibiu, Brasov

Plaan
Fagarase mäed (Munții Făgărașului) Lõuna-Karpaatide kõrgeim ahelik. Aastal 2000 tegi Vinni-Puhh nende jalamil rattamatka. Siis olin ma veel noor ja nõrk ja arvasin, et jalgsi-mägimatk on ränk üritus. Aga mäed tundusid alt vaadates kenad! Kui mind nüüd samasse jalgsimatkale kutsuti, olin kohe nõus.

Marika tehtud plaan oli lihtne. Fagarase harja pidi käib märgitud matkarada. Risti läbi mägede, Moldoveanu ja Negoiju vahelt läbi, läheb Trans-Fagarase maantee. Alustame raja idaotsast, käime üle Moldoveanu ja tuleme maanteed pidi välja. Kui jaksu on, siis ronime Negoiu otsa kah. Ülejäänud aja vaatame Transilvaania linnu ja Bukaresti. Aega kohapeal 11 päeva, s.t. ohtralt.

0. Ühistranspordi päev
Tallinn - Riia - Bukarest - Brasov - mäed

Lennukiga Bukaresti, rongiga Brasovisse. Brasov on saksapärane linnake Fagarase mägede idaotsas. Teeme siin pika laisa hommikusöögi ja käime vanalinnas, kindluses, poes. Algne plaan oli sõita siit bussiga Zarnesti ja sealt "kuidagi" edasi saada. Aga takso viib meid otse Brasovist mäkke ära ja on lõpmata mugavam.

Kohe Brasovi piiril naeme hobuvankrit. Külatänavad on kitsad soolikad kõrgete müüride vahel. Väravad ja õued on suletud, müüridel okastraat, elu on võõra pilgu eest peidus. Aastast 2000 pole muutunud mitte midagi.

Takso tahab meid maha panna Plaiul Folii kylas, aga kempleme end sealt veidi edasi. Kotid võtame selge Rudăriţas umbes 1100m peal. Kõnnime kruusateed mööda ülesmäge ja leiame oja kaldal mugava laagrikoha. Kõrgust umbes 1200m, ümber kuusemets, ilm mõnus.

Plikad on hirmus kiired ja tõmbavad tõusul kohe eest ära. Ja siis mingil hetkel me enam ei tea, kas nad on ikka ees, või taga, või metsas või mis. Matka esimese tunniga tekib segadus!!! Nunuh.

1. Vaarika paev
Metsast mägedesse, 1200m - 2000m

Keerame kruusateelt ära ja üle oja metsa. Järsk tõus. Kott on raske ja mul endal on ka raske. Plikad kaovad taas sajaga eest. Pähe tikuvad tigedad mõtted - miks olen nii nõrk? nii paks? miks on mu kott nii raske? ehk saaks kilo läätsi metsa alla sokutada? Aga tunni ajaga on ka aeglastel meesmatkajatel 300m kõrgust võetud. 20+ kg koti kohta hea tulemus!!! Järeldan, et me tibid  on lihtsalt ultrakiired, ja rahunen. Lagedal mäeharjal teeme esimese pikema pausi, Katrin joonistab, teised joovad ja pissivad.

Siit edasi läheb rada laugeks ja selle kõrval jookseb kaardil märkimata kruusatee. Aeglasemad J / M / mina läheme ees. Eksitame end vaarikatesse.. minutiks, viieks, siis pooleks tunniks... Ausalt, ma pole aastate jooksul korraga nii palju vaarikaid söönud!!!

Aga.. kiiremad ei tule ega tule järgi. Ilmselt läksid teist rada pidi mööda. Mis ikka, tõmbame järele! Kokkulepit lõunakohal pole aga kedagi. KUS NAD SIIS ON??? Viidame aega vett otsides. Kaardil on allikas, aga maastikul pole. Õnneks on siin väike talu ja kohalikud juhatavad meid õigesse allikakohta kuusemetsa veerel. Tagant tulevad kaks matka-paari (Belgia & Hollandi), juhatame nemadki allikale. Ning lõpuks jõuavad kohale ka meie "kiiremad", kes on lihtsalt rajalt eksinud ja mägedes üles-alla jooksnud. Väga hea, neile kuluski veidi lisa-koormust ära! Aga edaspidi püüame mitte lahku minna.

Lõuna teeme umber metsapiiril. Õhtuks oleme täiesti lagedal. Vaated on head. Aga liikunud oleme vähe, kaardil vaid 6 km. Ja päev oli üsna raske! Lepime kokku, et kõiges on süüdi vaarikad. Poleks me neid sööma jäänud - poleks me arvanud teisi endast mööda läinuks - poleks olnud segadust, ootamist ja edasi-tagasi sibamist.
Marika rõõmustab, sest on ootamatult laugesse kohta sattunud!

- Jätsin läätsed siiski metsa alla kallamata. K teeb neist õhtuks imemaitsva roa. Kulinaarselt läheb päev täie ette!!!
- Oleme ootamatult üksi. Ma ootasin popile rajale rohkeid matkajaid, aga seni on vaid need kaks Beneluxi paari.
- Oleme nüüd üle 2000m ja plaanime siia jääda kauaks. Harja-rada käib 2000 ja 2400 vahel üles-alla.
- Meil on liiga vähe veepudeleid. Korjame mäelt ühe lisaks ja nimetame selle tundmatu ajaloo tõttu "hepatiidi pudeliks".

2. Lagedate mägede paev
Piki harja, 2000m - 2400m

Rada on täna hästi naha, täna küll keegi ära ei eksi. Punavalgetriibulised märgid kividel on meie sõbrad! Pilk ulatub mäeharjalt kaugele. Ahelikud ulatuvad igas suunas silmapiirini; lauskmaad ei paista üldse; igal pool on lõputa mäed!

Ainult... matkata on raskem kui kaarti vaadates arvaks. Fagarase mäed on kui keldrikakand. Siin on sada paralleelset ribi, on põhi-ahelikuga risti. Meie läheme neist kõigist üle. Ootus "liigume ühtlasel kõrgusel piki harja" on täiega vale, me aina tõuseme ja laskume, tõuseme ja laskume. Joonkiirus kaardi suhtes on palju väiksem kui ma ise arvasin. Õnneks on meil aega palju, muretseda ega tormata pole vaja.
Ja meie peame sellest kõigest üle saama? Öelge mulle, et see on mingi optiline illusioon!

Mägede profiil on kogu matka jooksul sarnane. Lõunakülg on lauge, enamasti loodusliku murukattega, hästi kõnnitav. Põhjakülg kukub otse alla nagu noaga lõigatud. Rada tuterdab lõunanõlva pidi üles-alla ja tuleb vahel kukkumise kohale väga lähedale ja siis saab vaadata otse alla ja mõelda "õõõõh".
Udu. Või pilv. Siin alles meist allpool ja suht ohutu!

Pärastlõunal hakkab mägede põhjaküljel justkui keema. Meie all on udune katel, milles keerutab valge aur. Ühel pärastlõunasel laskumisel rullub see meist üle. Sürr! Vaated kaovad nagu kinni keeratud telekas. Me ümber on vaid hall vatt. Järgneval tõusul tõmbub taevas tumedaks. On küll vara, kuid otsustame laagrisse jaada. Samal hetkel algab sadu ja siis äike. Põgeneme telki peitu ja tundub, et jäime kuivaks, kui...

... kuulen vihma vahele heledat kilkamist. Pistan pea välja ja näen otse enda ees porgandpaljast eesti naist. Naabertelk otsustas dušši võtta!
Totaalselt kõige siivsam pilt sellest seeriast

- Mu seljakoti vihmakate on koju jäänud :((( Marika aitab suure kilekotiga, aga ikkagi on halb. Tundub, et vihma tuleb pikalt.

3. SPA päev - vihm ja udu
Täna tahame jõuda Moldoveanu otsa või lähedale.

Kohe esimesel tõusul saame kaela korraliku äikese. Sajab, puhub, paugub. Liibume vastu mäge nagu jänes heinakõrre taha. Ootame ja külmetame ja püüame kõue suunda tabada, et lahkuda kohe, kui pilv meist mööda on sõitnud.
Sellise ilmaga ei tule täna mingit Moldoveanut.
Mu püksid lasevad vett läbi.
Mu saapad lasevad vett läbi.
Kõik vööst allpool on ligamärg.
Väänan saapa sisetaldadest vett välja.
Ja teiste seis ei ole parem. Kel laseb läbi saabas, kel keep või jope. Kõik on mingitpidi märjad.

Mäletate, kuidas "Kääbiku" päkapikke eristati kapuutsi järgi? No vot

Vihma asendab totaalne UDU. Kõnnime pilve sees ja ei näe MITTE MIDAGI peale raja enda ees. Ja sellest on kuradi KAHJU, sest rada on täiega ÄGE. Nüüd oleme tõesti harjal, mõlemal pool on puhas kukkumine ja meil pole isegi aimu, kui palju seda on! Sest pilv.
Nii liigume terve päeva. Eestlane mõtleb, et kui on tuul, ei saa olla udu. Aga meil puhub ja udutab ja lõpmataaaa.
Ja siis algab taas vihm.
Naerame, et oleme spaas. Vesi, udu, vesi. Väljast ja seestpoolt.
Kuhu kukkuda, vasakule, paremale? - ausalt, Katrin, vahet pole!

Õhtuks jõuame M tipu alla. Siin on hütike nimega Portita Vistei ja laagrikoht. Kas ööbida sees või telgis? Paneme üles ühe telgi ja süüa teeme onnis. Nunnud Iisraeli kutid teevad meile ruumi, sümpaatsed Rumeenia onud pakuvad palinkat. Majas on kuiv ja soe, kuid siiski on see ainus öö matkal, mil ma ei maga (, ehkki majanaabrite kinnitusel sellevõrra kõvemini ma norskan).
Hütid on puna-valged, et paremini silma paistaks

4. Moldoveanu päev
Moldoveanu alt Giurgiului järveni

Rumeenia kõrgeim mägi Moldoveanu on kaksiktipp. Matkarada läheb üle madalama Vistea Mare (2527), sealt on 15 min radiaal päristippu (2544). "Radiaal" on korralik ronimine neljale käpale. Alla on pikk kukkumine, aga udu varjab kõrguse ja me ei näe, kui pika lennu libisedes saaks. Õnneks ei saja! Vihmaga ronida küll ei tahaks. Nüüd saame aru, miks juudipoisid enne tippu minekut ilmateate ümber stressasid.
Ele + Juhani + hulk muud rahvast

Margit pole päris kindel, kas ikka tasub sinna tippu ronida v ei

Tipp, vardake, lipuke. Moodustame ka ise Rumeenia lipu ja teeme pilti, a pikalt siia jääda pole põhjust.

Minek rajal läheb aina aeglasemaks. Üles, alla, üles, alla. Tõusud on järsud, käed tuleb appi võtta ja mõnes kohas on julgestuseks ketid. Oleme teraval harjal, ehkki selle kõrgust võib vaid aimata. Päev otsa on ümbrus täiesti vesihall! Kohati on rabamatka tunne, kus liigud laudteel ja vasakul-paremal on mülgas, vabandust, pilv. Õhuniiskus on 100%. Taimed pärlendavad veest, iga pisima kõrrekese küljes on miljon tilka. Väga kaunis, ainult et, tahaks ikkagi maastiku vaadet! Kõnnin päev otsa super ägedal harjal ja mõlemal pool on järsak / kukkumine / surm - ja ma ei saa seda isegi näha?! Pole aus!
Miljon tilka - ei usu, loe üle!

Rahvast on nüüd murdu. Põhiliselt kotita ühe-päeva-trippijad. Siin lähedal paar autoga ligipääsetavat mägimaja, ikkagi suure riigi kõrgeim tipp.

Lõpuks saabub uus vihm. Ohkame ja jääme laagrisse Giurgiului järvekese äärde. Algselt oli plaan siin lõuna teha... Koht on erakordselt looduskole, sest täis 2012 laviinis hävinud hüti riismeid. Arhitektuuri-telk kasutab keskkonda ära ja koostab telgile penoplasti tükkidest vundamendi. Margit korraldab aga plekitükist köögi. Teen koos temaga vihmas süüa. Oleme mõlemad trussikuini märjad (jah, M pakkus lahkelt võimalust kontrollida) ja on nii kuradi külm ja samas täiega lahe.
Ehitame ma-ja, e-hi-ta-me maaaa-jaaa...

5. Kuurordi paev
Giurgiului järvest kõrtsini

Rumeenia diktaator Ceasecu oli megalomaan. Muude jaburuste seas ehitas ta läbi Fagarase mägede maailma kõige totrama maantee. Selle kõrgeimasse kohta Bâlea Lac järve äärde rajas ta enda jaoks jahimajakese, kus meil oli 2000. aastal väga meeleolukas ööbimine. Muidugi tahan seda kohta nüüd näha. Balea järve ümbritseb 300m kõrgune "kauss" (ehk tsirkus (ehk cwm,  nagu Scrabble mängijad teavad)). Teeme Fagarase punavalgelt põhirajalt põike selle põhja.

Esimene vihje saabuvale on klassiekskursioon Capra järve ääres. Capra on madal loiguke Balea kausi ülemisel serva lähedal. Mägi on täis hullavaid jõmpsikaid. Navigeerin läbi titekarja "kausi" kõrgele servale ja jään jahmunult vahtima. Näen ja veel rohkem kuulen:
- mürtsuvat muusikat,
- autode lakkamatut müra,
- turu kära,
- poole kilomeetri pikkust UMMIKUT Transfagarase maanteel,
- hulka hotelle,
- kesksuvise Pärnu sorti rahvamassi.
Ehk siis, Balea Lacist on saanud korralik kuurort ja meie oleme siin keset hooaega pühapäeva lõunal, kõige popimal ajal üldse.

Laskume läbi lambakarja alla (tüütu klibune rada, kuidas need lapsed siin..???) ja tõstame kotid seljast ja jaguneme kaheks: ostlejad - turule, nautlejad - õlut jooma. Võite ise arvata, mis oli minu valik. Lisaks otsin üles oma 2000. a mägimaja ja nostalgitsen veidi.

Pmst veedame kogu õhtu kõrtsis. Söök tuuakse lauda. On ümmarguse valge auguga ruum. Vesi voolab kraanist, mitte ei saja saapasse ega krae vahele. Õndsus!! Telgime sealsamas ja üldse on ebamatkalikult mugav, tsiviliseeritud õhtu.
Selles suures tuledega kastis paiknevad soe söök, dušš ja kemps

- Mis edasi? Meie algne plaan oli "radiaal Negiou tippu ja siis mägedest välja". Aga meil on aega; meil on jõudu. Otsus: teeme Negoiu traaversina ja matkame raja lõpuni läbi, Fagarase teise otsa välja. Tagasiulatuvalt üliõige valik ja mul on selle üle äraütlemata hea meel!
- Näen taevas ISS-i (rahvusvahelist kosmosejaama)!

6. Negoiu päev
Balea järvest Negoiu tippu

Peseme. Pugime kõhud rootsi lauas täis. Külastame turgu, mis on eilsest rahvavaesem, aga seda tüütuma musaga. Hilisel ennelõunal jõuame matkamiseni - vinname värsket söögikraami täis kotid selga ja tõuseme nõlva pidi paarsada m üles ja jõuame taas sõbraliku punavalge rajani. 
Ristmik! Siin saavad kokku kolm rada.

Maastik on algul petlikult lauge. Siis läheb jälle ronimiseks, tuleb kepp pauna panna ja käpad appi võtta. Negoiu näitab meile oma vertikaalset põhjaseina; siit vaadates ei tundu see mägi ülde ronitav. Aga kõik tipust tulijad kinnitavad "veri veri iisi".

Lõunakohaks Lacul Călţun, kus plikade meelehärmiks kuri silt "ära uju". Rahvast on ka siin palju. Me oleme sulaselgelt kõige hilisemad täna Negoiu suunas minejad.

Pärast järve on valida järsem punane ja laugem kollane rada. Läheme kollast, aga ka see on meile katsumus. Ripneme nõlval - kuhu kohati on meiesuguste jaoks kette kinnitatud - ja pusime pikalt ühes kuluaaris. Kotita oleks siin lust ronida, aga 20 kg seljal elab oma elu, jääb kinni ja kisub vasakule ära. Vbl kohalike jaoks on see veri iisi... aga mere-ääre-elanike jaoks on see adrekas, raisk!!!

Tipp. Meeltülendaval viisil on tuul pilved laiali ajanud ja ILM ON SELGE!!! Kuna kell on palju, oleme siin puha üksi. Tuju hea, teeme pilti, on matka emotsionaalne tipphetk.

Matkarada läheb Negoiust otse üle. Kui tõus tundus järsk, siis laskumine on veel palju järsem. Turnime kui mägikitsed kaljudel. Õnneks leiame samas lähedal mõnusa, tuulevaikse, lauge, veega laagrikoha. (Kanname kõik kogu aeg kahte liitrit vett puhuks, kui tuleb kuivalt laagrisse jääda.) Vahime tähti ja oleme endaga erakordselt rahul. Oleme tugevad ja tegijad!!!
Laskumine Negoiult

7. Ahvi päev
Negoiu alt Avrigi järveni

Margit: "Küll on hea, et me ahvist põlvneme."
Katrin: "Midagi tuleb pikapeale tõesti meelde..."

Kui me varem arvasime, et ronime, siis täna me TÕESTI ronime!!! Negoiu ja Serbota tippude vahelisel ribil on suisa sildid "ohtlik rada". Läbime 750m pikkust lõiku kolm tundi. Järsemates kohtades on ketid, aga siis jälle ei ole, kotid segavad täiega ja matkakeppidega pole siin midagi teha. Aitame üksteisel käsi-jalgu seada ja kohati on päris ärev olla.

Selle lõigu nimi on Custura Sărăţii ("Soola ribi") ja siin on tast näidisvideo.
Teisel pool seda küngast on kindlastiiiiiiii lauge rada!!!

Pärast Serbota tippu (2300m) läheb elu lihtsamaks. Jõuame Avrigi järve äärde täpselt viimasel päikesega hetkel. Naudime kuiva ja selget õhtut, mina teen järve ümber vett otsides tiiru, sööme läätsi (hea tõesti, et ma neid metsa alla ei poetand), elu on lill ja grill.

Avrigi laager ja järv varahommikul

8. Allamäge päev

Koigepealt tõus Avrigi "kausi" äärele. Siis pikk kulg kergel, laugel rajal. Külad paistavad, mägede ots on lähedal. Me ümber on karjad ja karjased, vastu tulevad teised matkajad. Hea on neid näha. Neil on kogu töö alles ees! Loodetavast ei tea nad veel, mis neid rajal ootab! MEIE saime igatahes hakkama!
Õige matkaja jalg pärast nädalat mäes

Kas üldse jaksame või tahame täna mäest päris alla saada? Jääks enne metsa laagrisse, kuhu meil kiiret? Aga pärastlõunaks on selge, et jaksame. Isegi mustika-paus ei sega. Ja kui veel äike kollitama tuleb, vudime mäest taie hooga alla. Veab; vihm tabab meid vaid paari piisaga; aga selja taga / üleval paugutab pikalt ja korralikult. Ahelikul laagerdades oleks me täiega märjaks saanud.
Viimane 2300 tipp jäi meil tegemata, sest vaenulik suguharu oli ees

Laskume 2 km (2350 - 350). Rohumaa, mets, mets, ..., mets, lõpuks 5 km kruusateed. Kaart on ebatäpne, kuid sildid ei peta. Sõbruneme .ro grupiga (tegid raja alates Plaiul Foliist 5 päevaga ära! sportlased raisk! nkn lõikasid kuskil) ja kaime Turnu Rosa kloostris (remondis, umbkeelne ja kole).

Vastu õhtut jouame külla. Turnu Rosu, "Punane Torn", u 400m. Päev oli pikk. Nõrgad vajuvad unele, virgad või janused lahevad õlu-tomati ringile ja ostavad homseks rongipiletid ära. Ööbime raudtee ääres võsas koos miljoni jõleda nälkjaga. A magada saab hästi. Hommikul enne Sibiu rongi teeme külale uue ringi peale ja üks eriti usin käib suisa jooksmas.
Turnu Rosu, no on küll natuke punasepoolne

Sibiu ja Bukarest

Mulle meeldivad inimesed. Eriti need, kes on leiutanud tooli ja maja, friikartulid ja vaadiõlle. Tänu neile ei pea moodne inimene kõva kivi peal istuma ega ise allikaveest putru keetma, vaid võib magada voodis ja süüa kõrtsis.

Meie naudime tsivilisatsioon kahes kohas. Esiti Sibius. See on nunnu saksi linnake kesk Fagarase tasandikku. Jagame seda miljoni Kesk-Euroopa turistiga. Tegelt mulle need keskeurooplased meeldivad. Reisivad kogu perega, ei lärma, ei pildista eriti ja on üldse suht meie moodi. Nuumame keskplatsidel (Sibius on neid kaks) kohalikku majandust, käime raekoja tornis vaatel, joome tohutus kogus petersellivett ja halba heledat õlut. J&E leiavad eriti kohaliku kõrtsi. Kõik pesevad end puhtaks ja on õnnelikud - tsivilisatsioon on tõesti hea leiutis.

Bukaresti sõidame varahommikuse rongiga.
Fagarase aheliku siluett päikesetousus ftw!!!
Tšau, mäed! Oli tore!

Bukarestis satume maailma parimasse hostelisse. Umbrella, armastan ja laigin teid! Teil on avar ja puhas, köök on supper ja teie siseõu on õdus ja te raagite head ingliskeelt ja olete nii abivalmid! Kes Bukaresti külastab ja oma raha armastab, palun vutt-vutt sinna, ainult bronn tehke ette ära.

Põhivajadused rahuldet (pea pest, kõht maitsvat nodi tais),
- sõidame rattaga. Juhaniga. Pikk varahommikune rattatiir linnas ja parkides - mõõõõõnuuuuuuuuuuusssss! Kes kaasa ei tulnud, on täitsa lollid!
- ekskurseerime Parlamendi palees. See on imeveider koht ja käimist väga väärt.
- jalutame kulturnik Kooviga objektidel.
- jalutame ilma kulturnikuta.
Adreka-laksuks kaotan oma ID kaardi ära ja Juhani aitab mul selle linna pealt üles leida. Sõbrad, mis teeks ma teieta!!!

Siis sõidame tagasi Tallinna ja elame oma igapäevast elu edasi.

Meie
Ele, keda oli jube raske pildistada, sest ta oli kogu aeg kaugel ees

Katrin, keda oli jube kerge pildistada, sest ta kogu aeg pildistas

Margit, keda oli mäes kerge ära tunda sandaalide järgi

Juhani, kes muudkui kahtlustas, et ma tahan ta mütsi ära võtta

Matkatehnilist ja muud



Liikusime päevas 6-7 tundi. S.t. parajalt. Kiiremad grupid teevad sama rada 5 päeva, aga nad ilmselt ei põiku Balea Lac äärde ja ärkavad palju varem ja liiguvad päevas 8-9 tundi. Meil oli aega ja võis chillimalt võtta. Ainus pikk päev oli kõige viimane, Avrigi järve äärest Turnu Rosu külla.

Siinse raja jaoks on paras võtta ÜKS matkakepp. See on abiks keskmise kaldega tõusul ja laskumisel. Järsus kohas läheb vaja kätt või käsi - kaks keppi segavad täiega ja tilbendavad jalus, ühega on sisuliselt mõlemad käed vabad.

Oleme aeglased. Raja siltide ajahinnangud on poolteist-kaks korda lühemad kui meile vajalik aeg.

Kaart - Fagarase mäed, 1:75000, dH 100m - on muidu väga hea, aga valetab raja palju laugemaks kui looduses on.

Mu kott oli 20..23 kg sõltuvalt toidu ja vee hulgast.
Arsti-asjadest kasutasin matka jooksul kahte väikest plaastrit ja neidki polnud vist tegelt vaja.

Eelarve: 300-400 eurot näost. Lennuk 200€, kohalik transa 60€, matkasöök - vähe, õlu & õgimine kohapeal - vähe.

Ainult üks Jägermeister on nii pikaks matkaks liiga vähe!!!!
Comments