Põhja-Rootsis on Kungsledeni matkarada.
Me oleme selle fännid: Kati on seal käinud neli (nüüd siis viis), mina kaks (kolm) korda. Mina vaid kevadel, lumega.
(2024 käisime veel ühe korra, lastega, suusamatkal.)
Nüüd läheme suvel ja sõpradega.
Veeta suvepuhkus vihmas ja lumes, mudas ja klibus, kividel hüpates ja jäistes jõgedes kahlates!!
Mis saaks olla parem!!!
Matka plaan
Kuus inimest, kaheksa päeva matka.
Kungsledenil käiakse enamasti majast majja, kerge seljakotiga. Meie aga tahame ööbida kus tahes. Seega on meil telk ja toit kõik seljas.
Vaid rahvarajal käia oleks igav.
Seega roomasime neli päeva off-Kungsledeni kuumaastikel Norra piiri ääres.
Lõpetuseks ronisime Kebnekaise, Rootsi kõrgeima (2010m) mäe otsa.
Matka plaan:
- Auto jätsime Kirunasse. Sealt raja algusse ja pärast tagasi saime liinibussiga.
- 1. 2. 3. päev - Riksgränsen - Unna Allaka alune maja
- 4. 5. 6. päev - Unna Allakas - Alesjaure - Sälka - Kebnekaise mägijaam
- 7. päev - Kebnekaise tipp
- 8. päev - Keb mägijaam - Nikkaluokta
Algne plaan oli veel ambitsioonikam (märksõna "jojoleden"), aga ei jõudnud ja ilm ka ei soosinud. Saime igal päeval vihma. Suure kotiga märjal kivil ronida on libe ja ohtlik.
Olen väga väga rahul otsusega alustada Riksgränsenist, mitte Abiskost. Täiesti teistsugune maastik ja eemal Kungsledeni rahvahordidest.
Autoga sinna
Põhja-Rootsi on kõige otsem sõita läbi Soome. Pakime kuus inimest + matkakola autosse, ujume hommikul Helsingisse ja sõidame põhja.
Õhtuks oleme üle polaarjoone. Katil on siin ühel romantilisel metsateel laagrikoht.
Järgmisel hommikul oleme kaevanduslinn Kirunas. Imetleme koliva linna näitust, käime kohvikus, ostame provianti ja matkatarbeid, Kati leiab autole nädalaks ajutise kodu.
Bussisõit Torneträski järve ja mägede vahel on imeilus!
Bussijaam ja buss on suure seljakotiga matkajaid triiki täis.
Enamik seljakotiga tüüpe lahkub bussist Abiskos, Kungsledeni põhjapoolses otsas. Meie veereme edasi Riksgränsenisse, Norra piirile.
Võtame poest viimase kohvi, käime vee ja potiga kempsus, vinname koti selga ja hakkame astuma.
On hiline pärastlõuna. Ja ei saja!
Esimene päev. Riksgränsenist lõunasse
7 km, 3 tundi, kõrgus 700m
Raudtee alt läbi ja vasakule. Siin on matkaraja algus, ehk leiame mingi sildi või kaardi?
No ei leia. Läheme umbropsu otse mäkke.
Veiko leiab kaljudelt sinised täpid - see ongi kogu rada.
Kohe on ilus!!! Alt paistab Riksgränseni küla. Põhjas on järved ja kauged mäed. Siinsamas 500m kõrgusel on ka esimene lumi.
Teeme kerge kaare ümber Gátternjunni mäe ja kulgeme Gátternjohka jõe orgu lõunasse.
Paari tunni pärast leiame Gátterjávri ääres kena laagrikoha. Norra-Rootsi piir läheb järve keskelt. Telgi uksest paistavad karmi olekuga Norra mäed.
Daamid plagavad ujuma, Veiko neile järele. Sooja on paar kraadi (siin-seal on lund) ja puhub tuuleke. Hullud!
Maastik on siin kivine ja palju rohkem "mägede moodi" kui Abiskost algav Kungsleden. Ei mingit võsa. Rada on maastikul vaid aimatav. Õnneks on talveraja postid hästi näha, nii et ära me ei eksi, aga liikumine on aeglane. Esimese päevaga läbime vaid 4 km linnulennult / 7 km GPS järgi. Hmm.
Öösel sajab.
Teine päev. Norras ja jõgedes
18.5 km, 11 tundi, kõrgus 1050m
Plikad alustavad päeva ujumisega.
Silkame jõge pidi üles. Iga nurga taga on uus koseke. Mägedest voolavad alla ojad. Maapind on paljas ja nagu alles eile lume alt vabanenud. Loodus soliseb, niriseb, mühiseb ja lirtsub.
Põikame Norra kuningriiki. Riigipiir on siin joonlauaga tõmmatud ja org käib korraks joonest teisel pool. Näeme isegi vana piiritulpa. Norras on ilm ilusam kui Rootsis, ja mäed on hallid mügarikud.
Meid lõbustavad lisajõed. Osad on väiksed, hüppame üle. Osadel on laudsillad. (Kogu rajal on täiesti suvakates kohtades laudtee juppe.)
Aga siis...
Jõgi, millel pole silda. Kive ega madalat koolet ka ei ole.
Kaardil on siin "X". (Me vaikselt lootsime, et see tähendab paadimeest või jõe-alust tunnelit.)
Otsime pikalt ülesvoolu - no pole.
Tuleb läbi sumada!
Leiame vähem kiire vooluga koha. Saapad ja püksid ära, matkakepp kätte. Külma ei tunne, sest adrekas aitab.
Saab üle küll!
Seiklus! Äge! Põnev!
Järgmisest jõest läeb üle.. lumesild.
On augustikuu! Ja siin on juba 800 meetri peale nii palju lund, et kõnni üle suure jõe!!!
Stuor-Kärpeli päästemajas teeme peatuse. Loeme romantilist logiraamatut. Üks paar käis siin 50 aastat tagasi enne kihlust ja siis nüüd jälle ja et nad on kogu vahepealse aja abielus olnud. Brr!!!
Saabub sõber vihm. Alul natuke: oleme pilve sees, saame seenekat. Siis sajab päriselt. Kõnnime piki nirisevat vett või märga sammalt ja jalad on märjad ja üldse on märg, rõske, külm.
Pärastlõunaks jõuame veelahkmele. Selja taha jääb Dossaganjohka süsteem, ees on lõunasse voolav Valffojohka. Oleme üle 1000m ja hakkame taas alla liikuma. Aga "laskumine" ei ole kergem kui tõus. Rada käib üles-alla-vasakule-paremale, kogu aeg tuleb ronida ja teed valida ja samme kaaluda.
Me pidanuks täna Unna Allaka majja jõudma, aga see on alles kauuuuugel.
Liikusime 11 tundi, kuid läbisime vaid 15 km.
Ööbime Valfojavri lähedal umbes 1000 meetri kõrgusel.
Koos põhjapõtradega.
Näeme päeva jooksul kahte telki ja kolme hollandlast.
Õhtul sajab.
Kolmas päev. Unna Allaka maja
13 km, 7 tundi, kõrgus 1050m
Hommikul on ees uus X ehk kahlamise / koolme koht. Ka siin on lumesild! Kardame ja kahtleme; jõgi on võimas ja mässav, läbi lume kukkumine oleks fataalne. Aga... läheme. Ja saame eluga üle.
Maastik on nagu kõrgmägedes. Kalju, moreen, lumi, mägijärved. Ma ootasin suviselt Rootsilt midagi muud. Malbemat, rohelisemat, igavamat. Aga siin on karm! Ja ilus! Iga uue nurga tagant tuleb uus hingemattev vaade!
Järvi ja jõekesi on siin miljon. Veepuudust meil matkal ei ole, juua saab otse jalge alt. Kuid raja leidmine on keerukas. Märgitud on talvetee, lumesaanidele. Suvetee läheb sellest kohati eemale, sest suvel ei saa sirgelt üle jõe või järve kihutada, ja on palju raskemini järgitav. Rada märgivad kividest laotud kuhjakesed - tuurid. Kohati on laudteed. Need on väga veidrates kohtades ja mõnikord alles lume all. Kui laudtee on augustis lume all, siis millal siin üldse lumevaba aeg on???
Valffojohka kaldal on imekena vaatega pääste-maja.
Edasi keerab rada jõest eemale, ületab mäe ja jõuab madalasse (700m) orgu.
Viimaseks pähkliks saame jõe. Otsime pikalt ületuse kohta, ei leia. Lõpuks läheme lihtsalt läbi, meie Tiinaga kõige ees. Aega kulub sellistele jõeületustele vähemalt tund: jõuad kohale, kõnnid üles-alla, kogud julgust ja julgustad teisi, võtad riidest lahti, siis kuivad ja riietud uuesti...
Oru teisel küljel on Unna Allaka alune maja. Ööbime selle juures, sääserohkes võsas.
Plikad veedavad õhtu sauna ja järve vahel silgates.
Majas on kell 9 range öörahu ja haudvaikus.
Näeme päeva jooksul kahte matkajat. Oleme valinud eriti vähepopi marsruudi!
Öösel sajab.
Neljas päev. Unna Allakas - Alesjaure
22 km, 9 tundi, kõrgus 1250m
Üle künka ja läbi lauge oru ja üle uue künka. Ilusad vaated ette ja taha. Tee on eelmiste päevadega võrreldes imelihtne, kotid kerged, jalad tugevad. Ühest jõest tuleb läbi kõndida, aga enam me ei põe. Saapad jalast ja püksid üles ja minek! Enesekindlus on kõigil tugevalt tõusnud.
Pärastõunal hakkab paistama suur kauge järv. See on Kungsledeni põhi-org!
Laskume alla.
Pidulik, õrn hetk esimese esimese teeviida-posti juures.
Kungsleden on hirmus ilus, no ega ta muidu Rootsi kõige-kõige-kõigem rada poleks. Aga see on hoopis teistsugune kui varasem ilu. Siin on avar! Avarust ääristavad korrapärase kujuga, korrapäraselt paigutatud mäe-mütakad. Mäed on järsud, mustad. Oru põhi on lauge ja selles on kas piklik järv või rahulikult voolav käänuline jõgi. Milline kontrast varasemate hallide mügarike ja mühisevate kosekestega!
Järve otsas on Alesjaure majast. Koht on kaunis - kahe järve vahel maaribal, super vaadetega nii orgu pidi üles kui alla. Aga meid huvitab kohv ja õlu, mitte vaade.
Laagris oleme paar kilomeetrit edasi Passustjakka all. Laagrikohti on siin kõikjal.
Õhtul on täna värvid - kuldne, roosa, punane.
Tänane rada on enneolemat rahvarohke. Unna Allaka ja Alesjaure vahel lugesin 14 km peale kokku KUUS matkajat!!!
Hommikul sajab.
Viies päev. Alesjaure - Tjäkta kuru - Sälka maja
23 km, 10 tundi, kõrgus 1150m
Iga päev olgu miskit uut! Täna avastame endas mägimatka distsipliini. Ärkame kell kuus. Kell 11 oleme Tjäkta majade juures. Eile samal ajal ajasime alles luuke lahti.
Org on siin "klassikaline Kungsleden". Kahel pool on mustad, järsud, valgete lumelappidega mäemütakad. Neilt laskuvad säravvalged jõed ja kosed. Eemal paistavad veel kõrgemad, lumised tipud.
Liigume kiirelt. Siin on palju laudteed, ja ka ülejäänud rada on nagu magistraal. Jõgedel on sillad. Ei pea otsima, koperdama, kaarti vahtima, külmas vees solberdama. Vahel on küll aeglaseid soo- või moreeni-lõike.
Ronime Tjäkta kurule. See on Kungsledeni kõrgeim koht - 1140 meetrit möh.
Sealt alla Sälka majja.
Kõigepealt toimub episood naiste sauna maanduva kopteriga.
Kopteri järel saabuvad sauna eesti naised. Saunas on LEILISABA. Andke olla!! Eesti tüdrukud diagnoosivad kiirelt - "SAUN ON LIIGA KÜLM". Rootslased istuvad laval, till härmas. Kai kühveldab puid ahju alla. Saunarahvas muutub ärevaks ja märgib - profid saabusid. Ainika haarab kibu ja kopa ja asub leili viskama. Saunarahvas ahhetab - NÕIAD!!!! Varsti on saba kadunud, inimesed tulevad lavale ja kaovad sealt varsti jõkke jahtuma. Normaalne noh! Tutvustame ugri-mugri saunakultuuri üldiste kiiduavalduste saatel kolm tundi. Siin on korralik rahvaste paabel - jaapanlased, belglased, prantslased.
Mina murran kaardi kohal pead. Ehk saaks Kebnekaise tipule läheneda lääne poolt, Singi oru kaudu??? Aga no ei leia sobilikku matka-kava. Jääb teiseks korraks!
Õhtul sajab.
Kuues päev. Sälka maja - Kebnekaise mäejaam
26 km, 9 tundi, kõrgus 1050m
Kõnnime orus. Kahel pool on kõrged järsud seinad. Külgorgudest paistavad kaugemad, veel kõrgemad mäed. Aga päris tipud on pilve sees.. Kebnekaiset siiski näeme - vist.
Singi majade lähedal 980m kõrgusel on järv. Me arvame, et hea lõunapausiks. Kai ja Ainika saavad aga valesti aru ja lähevad ujuma. Järve ulatub lai lumekeel. Turistid kõnnivad mööda ja ei usu oma silmi. Näkid! Jäävees!!!
Päeva teise poole kõnnime kui tunnelis. Kahel pool on seinad otse üles!
Laagri teeme kilomeetri enne Kebnekaise mäejaama, viimase silla lähedal. Siit on hea tipurajale minna ja oleme mõnusalt omaette.
Käime Kaiga mäejaamas, küsime ilmateadet ("vaikne jahe pilvine") ja tipuinfot ("kõik on okei") ja siidrit.
Püha püss, kus siin on rahvast! Kogu jaam ja restoran on puupüsti täis, telke on murdu ja see kõik tundub nii imelik, ja peletav.
Päeval sajab.
Seitsmes päev. Kebnekaise tipp
17 km, 12 tundi, kõrgus 2110m
Kebnekaise tippu minnakse varahommikul. Me teeme kõige tavalisemat "läänerada". See on lühike, aga järsk, ja vahepeal on 200m laskumist. Kaotatud kõrgus tuleb muidugi uuesti võtta, ja siis tagasiteel veel kord, nii et kokku on 13 km kohta 1800m vertikaalset tõusu.
Tiputee kulgeb nii:
- tüütult kivine astumine Giebme oru suudmeni,
- järsem tõus jõge pidi kuni sillani,
- järsk ronimine Tolpagorni ja Vierranvarri vahelise sadulani,
- lauge Vierranvarri (1700m) ületamine ja 200m laskumist,
- Kebnekaise nõlva tõus ja traavers,
- pikk itsitamine esimest korda päris-tippu nähes,
- sõpradega lumehunniku otsas hängimine.
Hommik on kuiv, kuid madalalt pilvine. Mäed on meie eest peidus. Varsti jõuame ka ise pilve-vati sisse. Rada viib eikuhugi, ümberringi on hall eimiski. Väga romantiline!
Meist leegivad mööda rootsi plikad, telefonid näpus. Vot see on stiil!
Siis tulevad vastu tüübid suurte kottidega. Nad on kusagil üleval telkinud. Neid näeme päeval veel. Skeem "tuleme lääne / Singi poolt, telgime, teeme tipu ja jätkame ida suunas" leiab kasutust küll.
Vierranvarri peal on kivist tornide mets. Siin on mõnus vahepuhkuse koht, ja no inimesed on siis lamedate kividega lustinud. Kohtame eesti kolmikut - naine, mees ja koer -, kel meiega sama tee.
Pärast tipu-osmikuid (nya & gamla toppstuga) avaneb Kebnekaise tipp. Oma täies jaburuses. Kes seda näeb, jääb seisma ja pahvatab naerma. See lumest mütakas on pärast kivi & kaljut lihtsalt nii... teistsugune. Ilus kah, aga esmalt just ootamatu ja jahmatav.
Tipus ja tipu lähedal logeleme KAKS TUNDI! Kõigepealt teeme tipupilte ja vahime niisama alla. Paistavad liustikud, Kungsleden, paljud tuttavad mäed. Paistab Tarfala org, kus me 2006 kevadel käisime. Siis tuleb päike välja! Juhhuu! Ei ole meil siit kiiret kuhugi! Siis selgub, et Veiko on kuuspaki õlut mäkke tassinud. Libistame ja tunneme end mõnusalt. Kebnekaisel on hea!
Alla tuleme aeglaselt ja nautides.
Kui rajalt paar sammu kõrvale astuda, on vaated meeltülendavad. Tipp on ju hari ja kukub 500m otse alla. Kuid raja pealt seda ei näe. Veidi kõrvalt on aga korraga hirmus (sest kuristik) ja kaunis. Teisel pool vaatame Singi orgu (Sinnivaggi) ja järvi. Kogu muu mass trambib imelisest vaatest lähedalt mööda, meie istume ja meel läheb puhtast ilust hardaks.
Plaanid õhtul mäejaama hängima minna kukuvad läbi. Vajume magama ja põõname 10 tundi järjest.
Õhtul sajab.
Kaheksas päev. Keb jaam - Nikkaluokta
21 km, 6 tundi, kõrgus 740m
Käime mägi-restoranis hommikusöögil. 11€ eest saab end ümaraks pugida. Keedetud muna! Kohviautomaat! Piim ja saiakesed! Ja selle kõik on valmistanud KEEGI TEINE!!!
Viis tempokat tundi viivad meid Nikkaluokta külla.
Rajal maaliline kasevõsa, järvekesed. Taga Tulpaguorni lumine õis.
Meile tulevad vastu puhkajate hordid.
Vaatame neid kerge üleolekuga.
MEIL IGATAHES on Kebnekaise tipp juba tehtud!!!
Päeval sajab.
Koju!
Nikkaluoktas saab pesta ja põdrapraadi.
Bussiga Kirunasse, autoga tuttavasse polaarpiiri-äärsesse laagriplatsi.
Ainika toob välja ... trallalaaa... ŠAMPUSE!!! ja pokaalid.
Meeleolu on pidulik.
Kõik on läinud super hästi.
Saime kaheksa päeva korralikku matka.
Imeline loodus ja vaated.
Ei ühtegi õnnetust, vigastust, tüli. Kebnekaise tipp kõigil "tehtud".
Me kõik oleme rahul - endaga, üksteisega ja kogu matka korraldanud Katiga.
Järgmisel päeval sõidame läbi Soome IKEA-sse ja koju.
Tehnilisi pisiasju
Sinnasaamine
Helsingi - Kiruna on 1100 km. Sõiduks läks 15 tundi (bruto, koos peatustega). Helsingist Tornioni (Soome-Rootsi piir) 10 tundi, sealt edasi 4.5.
Me oleme Kungsledenil käinud ka läbi rongiga. See on väga mugav - õhtul Stockholmi, T-Centralenis istud maha ja järgmisel päeval oled Arktikas.
Oma autoga on odavam, aga peab vahepeal ööbima.
Hinnad
STF hinnakiri 2017: https://www.swedishtouristassociation.com/app/uploads/sites/2/2015/11/prislista-stug-eng-2017.pdf
Majas ööbimine - u 50 eurot inimene.
Maja kõrval telkimine (koos sauna ja köögi kasutamisega) - 25 eurot inimene.
Looduses telkmine ei maksa midagi.
Õlu (3.5% Norrlands Guld) maksab mägimajades 4 eurot purk.
Majadest saab osta pea kõike eluks vajalikku. Hinnad on üsna järsud.
Kulud
Reisi hind tuli umbes 300 eurot inimese kohta.
See on tõesti KOGU kulu, laevapiletitest saunaõlleni.
Ühiskulud:
- transa (laevapiletid, bensiin, bussipiletid) - 110 eurot
- majutused (Sälka ja Unna Allaka majade juures) - 45 eurot
- grupi toit + gaas 15 eurot. (See on uskumatu. Me sõime matkal luksuslikult, maitsvalt, palju. Ja 8 päeva toit maksis 15 eurot!!!)
Isiklikud kulud: :
- Söök sõidul. Seda polnud palju. Sõime Soome ABC-des (odavad), Kirunas, Nikkaluoktas, laevas.
- Matkale kaasa võetud söök: lõuna-võileibade materjal ja kommid-näksid.
- Sauna-õlled (2x4€ näost) ja muu alkohol (vähe).
- Kindlustus, kaardid, isiklikud pudinad.
Kaardid
Piirkonna kohta on suurepärane 1:50k kaart. Heal materjalil, vastupidav, hästi loetav. Igast poest seda ei saa. Otsige õiget!
Kebnekaise tipu kohta on 1:15k kaart. Samal heal materjalil. Ka seda tasub otsida. Mina sain 1:10k paberkaardi, mis kohe läbi niiskus.
Hankisin ka telefoni kaardi. Rakendus "Sweden topo maps". Me ei kasutanud seda kordagi, paberkaart oli nii hea. Jojoledenil oleks ehk vaja läinud.
Kohanimedega
on Lapimaal keeruline. Nimed on saami omad, soome-ugri tüvelised. Järv on "javri" või "jaure", jõgi on "johka". V'äiksemad mäed on "-junni". Aga saami keelel on mitu transkriptsiooni ja kaartidel on kõik segamini. Lisaks on mitmel asjal sama nimi. Valfojavri nimelisi veekogusid on kolm tükki lähestikku, kõrguste vahe on neil sadakond meetrit. Kui te netist infot otsite, tasub proovida eri variante - valffojavri, valfojavri, valfojaure.
Mägimajad
Siin on:
- Mägimajad, ööbimiseks. "Fjällstuga". Tegelikult majade kompleksid, kus on ühisköök, magamistoad, majavahi maja, mõnikord pood või saun. Väga mõnusad, sest neis on rahvusvaheline kamp ja alati saab lobiseda. Elektrit üldiselt ei ole, elu käib gaasi peal. Maju opereerib STF ja need on üsna kallid.
- Päästemajad. Majas on telefon, ahi, ruum olemiseks. Ööbida tohib vaid häda korral. Head kohad lõuna jaoks - saab tuule, vihma või sääskede käest ära.
- Kebnekaise mägijaam. See on puhas hotell koos kõige ümbritsevaga.
Varustus
Kotid kaalusid matka lõpus 12..15 kg. Mõnel eriti heal pakkijal ehk vähem.
Kaasas peab kindlasti olema vihmakeep ja seljakoti vihmakate.
Jalga sobib nii saabas kui matkatoss.
Jalad olid kõigil märjad niikuinii.
Jõgedest läbi minekuks oleks vaja teist paari jalatseid. Saab palja jalaga ka, aga on ohtlikum.
Matkakepp (üks) on minu arust hädavajalik, aga Kai sai ka ilma hakkama.
Mul endal oli kaasas liiga palju sooje riideid.
Suvalisi viitu ja pisiasju
Kuupäevad: 31. juuli - 7. august 2017.
Teel vaatame Tornio jõe peal Kukkola kärestikku ja seal kahvaga kalu püüdvaid mehi.
Kiruna sümpaatne kohvik: Safari, http://cafesafari.se/
Lappdanaldsi asemele on tehtud on korralik, aga kallivõitu restoran.
Unna Allaka maja: https://www.swedishtouristassociation.com/facilities/stf-unna-allakas-mountain-cabin/
Sälka maja: https://www.swedishtouristassociation.com/facilities/stf-salka-mountain-cabin/
Kebnekaise mäejaam: https://www.swedishtouristassociation.com/facilities/stf-kebnekaise-mountain-station/