Alpid ja Mont Blanc, 2011
Käisime sõpradega Šveitsi ja Prantsuse Alpides, matkasime, turnisime ja lõpuks ronisime Mont Blanci otsa.
Pildid: https://kaur.smugmug.com/Category/Alpid-2011
VÄLJASÕIT
Arvan, et see on pühapäeval. Siis, et laupäeva õhtul. Õnneks helistab R ja kamandab mu reede hilisööseks lennujaama.
Kiirustan pakkida, kaotan pea, siis žileti, nüsin endal nüri noaga pool lõuga veriseks, jõuan viimasena lennukile.
Aga taksoga Tartu mnt tõusu võttes asendub kodune sagin malbe rahuga.
Puhkus mägedes on alanud!
Juhhuu!!!
ŠVEITSI ALPID
Plaan: matkame siin 5 päeva, harjume kõrgusega, õpime lumel laagris olema, vaatame Matterhorni, käime Breithorni (4160) tipus.
Päriselt: oleme 5 päeva asemel 3, liustikule ega tippu ei jõua. Kolime halva ilma eest Prantsusmaale ära.
Oleme laagris Schwarzsees, 2580 meetri peal.
Otse meie all on Zermatt - Šveitsi Alpi-pealinn, veidi nukulik, aga armas.
Otse meie kohal on kuulus Matterhorni püramiid.
Igas suunas paistavad lumised tipud, on mõõdukalt ilus.
Matterhorn, 4478, päris-mägironijate jäine unistus
Esimene päev: eriti märg mägimatk lähedases orus. Õhtul kõrts, õlu ja kaardimäng.
Teine: ronime Hörnli ribi pidi Hörnli mägimajani (3260m), Matterhorni põhi-raja algusesse. Õhtul kõrts, õlu ja kaardimäng.
Kolmas: matkame liustiku äärde (3000m), aga põgeneme lumetormi eest alla tagasi. Õhtul kõrts, õlu ja kaardimäng.
Enne tormi, 2900m
Allatulek tähendab, et me ei pääse liustikule - oleme läbimärjad, lisaks on seal liiga palju värsket lund.
Seega ei saa me ka Breithornile.
Jätame aklimati katki, Šveitsiga hüvasti ja kolime üle piiri Prantsusmaale, Chamonix'sse.
Šveitsist jäävad meelde malbed Alpi mägirajad, Matterhorni püramiid ja hall limane ilm.
Hall limane ilm
CHAMONIX
Chamonix-Mont-Blanc on ajalooline koht: siit ALGAS alpinism.
Siin on maailma esimene uuritud liustik.
Siin on tohutu hulk hästi teravaid tippe - "nõelu", kohalikus keeles "aiguille".
Aga ka siin sajab vihma.
Seega on üleval tuisk. Mäe-info ütleb, et Mont Blanci rajal olla meeter värsket lund, tipus ei käi praegu keegi.
AIGUILLE DU MIDI ja Arête des Cosmiques
Plaan: sõidame tõstukil 3800m peale, vaatame vaateid, jalutame paar tundi lumel, sõidame alla.
Päris: jääme raskel kaljurajal ronides jänni, oleme öö 3600 m kõrgusel mägedes.
Šveitsis napiks jäänud aklimatti jätkame Aiguille du Midi (3840m) peal.
AdM on Chamonix' nõelte seas eriline, kuna:
- ta on otse linna kohal;
- talt on imeline vaade Mont Blancile, ja üldse nii Prantsuse, Šveitsi kui Itaalia Alpidele;
- ta otsa saab ägeda tõstukiga.
1) Sõidame koos .jp turistidega üles ja vaatame kauneid vaateid.
Paistab kogu Alp, ka meie sõber Matterhorn.
Mont Blanci särav-valge mütakas on otse siinsamas!
2) Paneme kassid alla, kiivrid pähe, võtame köide ja läheme jalutama.
AdM jaamast on alpinistidele eraldi väljumis-auk.
See viib otse järsule lumeharjal (vaata pilti). Vasakul all - Chamonix, paremal all - liustik. Kukkumisel on loota vaid sellele, et su köienaabrid ei tule järgi ja peavad sinugi kinni.
On hirmus küll, aga me ei komista, saame kenasti alla ja liustikule.
Esimesse laugesse kohta teeme lumememme.
Kõmbime läbi lumest "kausi" ja teiselt poolt nõlvast üles.
Siit läheb meie tagasitee.
Sihuke lihtne!
Ukerdavad alpinistid harjal.
Teisele poole on samasugune liug.
3) Millegipärast algavad kaljud.
Kõigepealt tõesti lihtsad.
Siis järsud.
Siis juba väga järsud!
Oleme harjal, mõlemale poole on pikk kukkumine. Aga me ei karda, sest oleme ju köies. Köie paneme liikudes kivide tagant läbi. Et kui üks kukub, siis teine jääb teisele poole rippu ja mõlemad jäävad ellu. Või siis vähemalt ei kuku eriti kaugele. Kui kivi lahti tuleb, või köis sellest üle libiseb, või mõni sõlm ei pea, siis on muidugi mõlemal minek.
On hirmus põnev ja vähemalt meie köiskond naudib täiega.
Ainus häda - ronimine võtab aega, hirmus palju aega...
Kell läheb paljuks ja viimase tõstuki aeg on kohe käes. Keeraks tagasi või miskit? Aga eh ei, kohe-kohe on ju raja lõpp...
4) Sein läeb nii järsuks, et peame hakkama päriselt julgestama.
Sling ümber kaljunuki, enesejulgestus külge, shell peale...
Nukike, paelake selle ümber, köis, ronija.
Kui ronija kukub ja kui paelake peab, siis jäävad tema ja fotograaf
nukikese külge rippuma, pildistamise kohast mõned meetrid allpool.
5) Harjal on sandarm, mürakas monoliit, mille alt tuleb läbi ronida.
Laskume kaks köietäit.
Siit tagasi üles ronida ei saa. Nüüd tuleb minna lõpuni. Jaam on õnneks väga lähedal... eks..
Aga siis on ka edasitee kinni. Vertikaalis sein!
Luuraja M ronib veidi ja ütleb, et siit edasi me ei saa.
Vaja on päris kaljuronimise varustust ja oskusi. Meie ju tulime vaid lumele jalutama, mitte ronima, eks.
6) Nüüd on häda käes.
Tõstukijaam on niiii lähedal, 50 meetrit ehk...
Kuid me ei suuda ronida ei sinna (sein) ega tagasi (need laskumised sandarmi alla).
Oleme 3600 meetri kõrgusel mägedes. Ilma veeta, ilma söögita. Mida teha?
Hea ilm on ammu läbi, sajab lund.
Kohe tuleb öö.
Õnneks on paaril targemal kaasas lamp.
7) Ronime tagasi - ehk saame sandarmist siiski üles, või leiame koha laskumiseks.
Ja leiame kuluaari. Järsk, aga laskuda vist saab.
Me küll ei tea, kas see viib alla välja või lõpeb järsakuga. Lumesadu, alla ju ei näe.
Aga see meie on ainus võimalus siit ära saada.
8) Laskume. Köitega, kivide külge jaamu ehitades, nagu mööda seina.
Kulub palju tunde. Laskume ükshaaval, ootame jaamades ja tammume endale sooja. Jaamade otsimine võtab aega, oleme köietöös kobad, on pime, kõik köied-slingid on jääs, käed külmast kohmetud. Kuid rahulik toimetamine ongi kõige parem hommiku ootamise viis.
Meil veab. Kuluaar viibki alla välja, liustikule.
9) Jalutame tagasi tõstukijaama.
Nõlvast üles, lumememmest mööda, järsule harjale, alpinistide auguni.
Õnneks on see lahti!
Ka sees on külm, kuid lume ja tuule eest saame varju!
On päris võimas tunne.
Ära tegime!!!
Kodus Eestis uurin, et kus me siis turnisime.
Selgub, et see on klassikaline ronimis-rada: Arête des Cosmiques.
Meiesugused varustuse ja valmisolekuta tüübid ei peagi sealt üles saama.
Ka pääsetee - sellesama kuluaari kaudu - on raja kirjelduses sees.
Meie oma viga, et ei teadnud, kuhu läheme.
Aiguille du Midi pildistatud Gouter laagrist.
Rada on see hari pildi keskel, algus on paremal pool.
Riskide mõttes oli see päev-öö muidugi lapsik lollus.
Oleks olnud tuulisem ilm / poleks kuluaar alla välja viinud / oleks keegi kukkunud - oleks olnud sügav jama.
Oleks oleks oleks...
Aga meil kõik läks hästi.
Paari tunni aklimati asemel saime terve ööpäeva. Kõrgusega on kõigil OK, ei mingeid iiveldusi ega peavalusid.
Mäe-ronimise mõttes on see minu elu kõige võimsam päev. Ja hirmus õpetlik.
Nii et - super!!!
MONT BLANC
Plaan: teha tipp väga rahulikult, mitme vahelaagriga.
Päriselt: läksime ühel hommikul 3800 peale, puhkasime paar tundi, samal öösel-hommikul tippu.
Chamonix - Aiguille du Goûter (3800m)
Sõidame bussiga Les Houches' külla, sealt tõstukil ja mägitrammiga Nid d'Aigle jaama, 2386m.
Koperdame lumist-kivist harja pidi Tete Rousse lumeväljale, 3100m.
Üle Grand Colour'i. See kuluaar on kivisaju tõttu Mont Blanci raja kõige ohtlikum koht. Kuid lund on nii paksult, et kivid on mäes kui mörditud ja ei saja mitte.
Järsk ronimis-nõlv, arête du Goûter. Käed tuleb appi võtta. Vahepeal on turvaks trossid, siis jälle ei ole. Kõige viimane, kõige järsem lõik meeldib mulle kõige rohkem. Seljakott ja kirka segavad ronimist, aga ikka tundub see kuidagi... lõbus. Ja kerge.
Gouter tõus ja tipp (paremal) ja kuppel (vasakul).
Mont Blanc ise on pildi vasaku ääre taga.
Uurin allatulijatelt, et kas tipus käidud.
"Ei, liiga külm ilm oli", on sage vastus.
Külm? Hm.
J käest aga küsitakse, et kas viib oma vanaema tippu kaasa.
Selliste suurte kottidega nagu meie ei liigu siin pea keegi.
Ühel trossita lõigul vajub lumi mu jala alt ära.
Libisen mööda nõlva mitu meetrit alla ja ... jään pidama. Lauge koht!
Samal hetkel tunnen tõmmet köies - ka M on jaole jõudnud.
Olen täiesti elus, ainult jalg väriseb all.
Gouter' laager, 3820m
Valged inimesed lähevad majja sooja, meie veame end üle harja ja kaevume telkidega lumme.
Ilm läheb imeilusaks!
Kõikjal paistavad lumised mäed!
Telklaager. Tegelikult EI TOHI siin telkida.
Kõik teavad... ja telgivad.
Otse edasi lähebki tavaline Mont Blanci rada.
Vaidleme, kas minna tippu kohe, või oodata & puhata üks päev.
Võidavad "me pole üldse väsinud" suhtumine ja hea ilmateade - tulemas on esimene hea tipuilm üle väga pika aja.
Piilume sisse ka Gouter' majja. See on kui mäekollide koobas. Hämar, higihaisune, paljaid mehi täis üdini macho koht.
Mont Blanci tipp
01:30 äratus, 4:00 teele. Alustame pea viimastena.
Meie ees on pikk-pikk rivi seonguid, kellest näeme vaid pealampide rida.
Ise oleme kahes köies: tüdrukud (4) ja meie (3).
Ilm on pilves, kuid muidu ideaalne.
Rada on hästi sisse tallatud, kõva ja käidav.
Me ei torma, liigume ühtlases rahulikus tempos.
- pikk tüütu tõus Gouteri kuplile, 4300m. Päike tõuseb ja kaob pilvedesse, soojem tast ei hakka.
- langus ja tõus Vallot' häda-hütini, 4360m.
- järsem harjake üle kahe künka, Petite & Grand Bosse. Vasakul on Itaalia, paremal - Prantsusmaa. Hari on järsk, rada on kaks saapa laiust. Kukkumine on pikk - kilomeeter või kaks. Õnneks pole siin karniisi, vaid lihtsalt hari.
- 4550 peal peatume. Ja eskordime meie köiskonna ühe liikme tagasi Vallot' hüti kanti.
- kohtame oma tüdrukuid - kes on väga tublilt liikunud ja heas tujus ja korras - ja pöörame taas üles.
- tipuhari. Liigume kenasti. Süda klopib, aga see on sel kõrgusel normaalne.
Ühel hetkel öeldakse meile, et see, siin, on tipp. 4808 meetrit.
Wtf?
See ei näe välja nagu tipp! See on ju ainult... mittemiski.
Ei mingit märgistust, kivi, risti, silt, lippu, tuuri?
Vaid paar pissiloiku märgivad, et siin on peatutud.
Ja nii ongi - Euroopa katust märgib lihtsalt kusene koht suure lumehange otsas...
See ongi tipp - udune lumehang
Veedame tipuharjal veerand tundi.
Ümberringi on udu, ühtlane hall igal pool, ei mingeid vaateid ega värki.
Laskudes kohtame otse tipu juures meie tüdrukuid! Kui tublid! Süda läheb sees soojaks.
Ma tahaks nendega üles tagasi minna, aga L varbad külmavad ja ta utsitab meid alla.
Ootame neid siis Vallot' hüti juures.
Hirmus hea tuju on, ja jaksu on palju, ja ilm on soe, no üleüldse kõik asjad tunduvad nii hästi.
Oleme Gouter laagris ka järgmise öö.
Siis lähevad tippu need kolm, kes esimsel ööl puhkasid või ei saanud.
Sellega on kogu grupp, üheksa inimest, Mont Blanci otsas ära käinud.
Hiline väljumine oli seekord vist võit.
Saime rohkem päevavalgust ja paremini sisse trambitud raja.
Tavalist häda - päike sulatab lume pehmeks - polnud: ilm nii külm, et ei suland seal midagi.
TAAS CHAMONIX
Ühe päeva ulbime Chamonix' SPA-s & saunas. Tänu sellele ei tee liigesed-lihased mingit valu.
Teise päeva veedame Mer de Glace liustikul. Ütlevad, et Mandri-Euroopa suurem, aga sulab väga kiiresti.
On põnev, ma pole lahtist liustikku varem näinud. Ronime jäämurrus, hüppame üle sügavate lõhede ja pissime liustikujõkke. Kõnnime 1700m pealt 2000 peale ja vaatame jälle tuttavaid mägesid, aga altpoolt.
Mer de Glace jäämurd + meie
LINKE
Schwarzsee - http://en.wikipedia.org/wiki/Schwarzsee_(Zermatt)
Zermatt - http://en.wikipedia.org/wiki/Zermatt
Matterhorn - http://www.summitpost.org/matterhorn-monte-cervino/150235
Breithorn - http://www.summitpost.org/breithorn/150251
Hörnli mägimaja - http://en.wikipedia.org/wiki/Hörnli_Hut
Aiguille du Midi - http://www.summitpost.org/aiguille-du-midi/150216
Arete des Cosmiques - http://www.summitpost.org/ar-te-des-cosmiques/155970
Tete Rousse - http://www.summitpost.org/t-te-rousse-hut/275980
Gouter mägimaja - http://www.summitpost.org/refuge-du-go-ter/267765
Vallot hütt - http://www.summitpost.org/refuge-bivouac-vallot/410643
Mer de Glace liustik - http://en.wikipedia.org/wiki/Mer_de_Glace
KÜSIMUSED - VASTUSED
Kui suur grupp? - 9 inimest, 4 tädi ja 5 onu. Paras.
Kaua üles läksite? - a) Kogu reis koos aklimatiga kestis 2 nädalat b) Chamonix'st tippu 36 tundi c) Gouter laagrist tippu 5:15, selle sees lisa-100m vertikaalis edasi-tagasi.
Kas oli raske? - Tegelikult ei. Me olime Eestis üsna hästi trenni teinud, kõik nägid ka tipus täiesti OK välja. Aga meil vedas tipukatsel ilmaga. Pehmes lumes sumada poleks me jaksanud.
Kas teil oli tipu jaoks varupäevi? - Jah, ja palju. Aga ilm keeras nende ajal uuesti lumiseks ära.
Kas oli ilus? - Oo jaa!!!
Mis maksis? - Grupi kulud tulid 900€ inimese kohta. Selle sees on kogu transa, kindlustus, ööbimised (hostelites), tõstukid, ja ühine söök.
Mis oleks (tagantjärele) tulnud teisiti teha? - Vist ei midagi. Kokkuvõttes kukkus kõik üsna hästi välja. Skeem "osa aega Šveitsis, osa Prantsusmaal" oli huvitav, nägi erinevaid Alpe. Gouter laagris telkimise asemel võiks olla majas (vähem tassida), aga sellel oma keerulised küljed, telgis magab kindlasti paremini.
Oma tervis, varustus jne? - Kõik oli super hästi.
Kõige meeldejäävam? - Aiguille du Midi / Cosmiques rada.
Kas tahaks samasse kanti tagasi? - Mhmh.