Nepaal, Annapurna tsirkus, 2004

Machhapuchhare ehk Kalasaba mägi, vaadatuna tema enda baaslaagrist (MBC, Machhapuchhare Base Camp).

See oli minu elu parim reis.

See oli minu elu parim reisiseltskond.

Ma lähen Nepaali ja Himaalajasse kindlasti tagasi. (Tehtud...)

27. oktoober - 16. november 2004.

Käisime kümnese kambaga Annapurna baaslaagris ja pärast tegime haagi Poon Hilli otsa. Inglise keeles öeldakse selle kohta "Annapurna Sanctuary track", kohalike keeles on see mugavalt "abc" ehk annapurna base camp. Ronisime tegelikult abc-st 500 meetrit körgemale, umbes 4600 peale. Pärast matka tegime veel igasugu asju, aga neist ma siin & praegu ei kirjuta.

=== 27. oktoober ===

Tallinn -> Kopenhaagen -> Viin

Kohtume lennujaamas õhtul kell neli. Päev on kiire, nagu enne reisi ikka. Pakin tööl asjad võimalikuks kolimiseks kokku, ostan miskit nodi... Ära minna on natuke kurb - ja see on küll üsna harjumatu tunne.

Öö oleme Viinis hotellis, otse lennujaama külje all. On kuuvarjutus.

Tutvumisõhtu. 10 inimest, m/n = 6/4. Kes on kes, mida teeb, mitu last / meest / naist ...

=== 28. oktoober ===

Viin -> Kathmandu

8 tundi lendu. Kuna jõuame Nepaali kell 10 õhtul (nende kella järgi), siis on pime ja mingeid Himaalaja pealtvaateid me ei näe. Euroopat ja Kesk-Aasiat küll.

Nepaali aeg on GMT + 5:45, vist sooviga Indiast (GMT + 5:30) erineda.

Kathamandus on sõbralik lennujaam. Saame kohalikku raha (neil on siin oma tähed ja oma numbrid, a raha peal on araabia numbrid kah), viisad jne.

Meil ollakse vastas. Transfer to hotel Manang, läbi Kathmandu ja läbi Thameli, kesklinna kõige turistilõksuma turu-osa. Liiklus on valepidine, täiesti hull ja lahe. Rikshad, mootorrattad jne.

Hotell püüdlikult läänelik. Saame tervitus-KOKA-KOOLAT. Kerge ehmatus matkajate leeris - mis jooks see veel on? Olen Kaitti toanaaber.

=== 29. oktoober ===

Kathmandu -> Pokhara -> Phedi

Äratus 6:00, a mina olen juba enne ülal - linn ajab üles! Aknatagune on tuututamist, inimeste hääli ja muud linnakära täis. Teen pisikese Thameli-retke ja pildistan hotelli terrassilt esimesi mägesid.

Ka hommikusöök on püüdlikult euroopalik. Tellimuse peale omlett sinu valitud osistest, röstsai jne.

Siis bussi ja POHKARA-sse!!! pai-pai, Kathmandu, sind näeme taas kahe nädala pärast.

Riigi suurim highway on nagu mägiküla peatänav. Tee kõrval mäed, mägijõed, kuristikud ja kaljulõhed. A kus parajasti kuristikku ei ole, on KÜLA, mis elab kitsal teeäärsel ribal. Lapsed ja loomad ukerdavad pideva joruna teel ja tee ääres, liiklus käib risti-rästi igas suunas ja kogu aeg on tunne, et kohe sõidab keegi meile sisse või ajame me ise paar kohalikku alla. Tee peal (mitte tee ääres, vaid tee peal) on põlenud autovrakke, mõnes kohas on vesi tee suisa ära uhtunud ja maanteega ei sarnane see mitte üks põrm. Teeäärsed heinasaadud liiguvad pisikestel pruunidel jalgadel aeglaselt ülesmäge. Miks nad rohtu lehma juurde peavad tassima, mitte vastupidi? Ja miks alati mäest üles?

Kõik mootori jõul liikuvad riistad TOSSAVAD jubedalt. Sellel teel jalutada ega rattaga sõita ei tahaks!

Nepaali lapsed on kole iseseisvad ja neid on kole palju. Paariaastased põnnid ukerdavad nii tee peal/ääres kui hiljem mägedes täiesti üksi. Või siis kisavate ja tormavate kampadena. Lääne turist teeks sellises kohas hirmust püksi, kuid need tatid on kui meelekindlus ise. Eks mingi hulk saab neist muidugi surma kah, looduslik valik jne.

Aga naised on neil ilusad ja silmatorkavad oma eredates sarides.

Sööme ühes linnakeses kohalikku lõunat ja sõidame edasi mööda eriti ilusat kärestikulise jõega kanjonit. Trügin juhi kõrvale esiistmele ja vahin, suu ammuli. Seitsme tunniga oleme Pokharas, ilmselt juba natuke "aklimatiseerununa", sest liiklus ei tundu enam üldse nii hirmus.

Pohkara on endine hipide ja praegune matkajate lemmiklinn. Siit alustab oma retke 2/3 Nepaali trekkeritest. Machhapuchhare (Fishtail, Kalasaba) püramiid-tipp ja Annapurna lumine ahelik on nagu siinsamas - see on parimate Himaalaja-vaadetega linn maailmas.

Jätame osa kola hotelli, vahetame sealsamas raha ja sõidame edasi Phedisse, matka alguspunkti. Lumised mäed juba paistavad!!!

Matk

=== Esimene päev (mis on endiselt 29. oktoober) ===

Phedi -> Dhampus, tõus 400 m.

Pakime end maanteel matkaks kokku ja ronime mäest üles.

PHEDI on see koht, kus meid bussist välja kamandatakse. Oleme keset maanteed, Pokharast loodes ja umbes tunni aja tee kaugusel. Ei paista midagi peale sõbraliku nänniputka. Suuremad kotid kandjatele, pisem endale ja - mäkke!

Meil on kümne valge inimese jaoks umbes paarkümmend!!!! kandjat / kokka / muiduabilist.

Järsk serpentiin viib otse üles. Esimesel kolmekümnel meetril kukub üks kandja - meie pakid veerevad mööda mäekülge rõõmsalt raja alguseni välja. Julgustav!!! Aga tempo on väga rahulik, vaated allapoole muutuvad järjest kaunimaks ja nii tasapisi ronida on täitsa tore.

Siis näen ülal vehkivat Urmast - tõus läbi, oleme mäeharjal. Trepi lõppu on end osavalt paigutand tiibeti nännimüüjad, kes pakuvad "imeodavalt" ehteid ja muud pudi. Lähen rõõmuga õnge ja ostan õnnetoova jakiluust käevõru. (200 ruupiat, roppkallis, aga vist tõigi õnne. Kandsin seda reisi lõpuni ja kaks ainsat jalavääratust - korra astusin poole põlveni jõkke ja teise korra lehmakoogi sisse - juhtusid harvadel hetkedel, kus võru hommikul kotti oli unund).

Edasi on juba lihtne, longime looklevat põlluted pidi imeilusate mäevaadeteni ja siis Dhampuse külani, kus saame öömaja. Annapurna tipud ja Machhapucchare ja muud lumised künkad on nagu peo peal! Ja siis loojub neil päike! Ooooooooooooooooo!!!

Päris õhtul on aga äike ja vihm, päris tõsised kohe. Joome rummi ja sööme (suht taimset) õhtusööki ja lobiseme. Uni tuleb kolinal ja kohe.

=== Teine päev ===

Dhampus -> gurungi pisikülad, ntx Pothana -> Landrung 1650m

Jalutame mõõda põlluteid üle mäe ühest külast teise.

Päev algab megavaadetega kogu Annapurna ahelikule. Ülal tipud, all org. Pilti me oma hommikuses küll-nüüd-matkaks! tuhinas sellest igaks juhuks ei tee.

Matk on ootamatult kerge. Tõuseme umbes 2200 peale ja siis laskume veidi. Kõrgused on nii siin kui edaspidi vaid umbkaudsed - kaart, kohalikud andmed ja altimeetrite näidud erinevad sadu meetreid. Tee on märg, näeme eileöist sulamata lund. Mõned kukuvad ja paljud libastuvad, a ei miskit tõsist.

Käime läbi väikeste külade. Siinne rahvas on gurungid - mitte et meie mingit vahet teeks. Külad on tegevust täis ja kogu elu käib otse raja ääres. Lapsed norivad kommi (sviit pliis!) - laulavad mingit tiri-rii laulukest, teevad üle tee keti ette ning ajavad sõrad vastu, kui läbi minna tahad: siit läbi ei saa!!! Mööda minna pole ka kusagilt, mägitee ikkagi. A me saame küll, norijatele kommi ega painasid ei anna! Kaks korda haaran eriti vastalise tatika lihtsalt kaenlasse ja tassin koos endaga edasi - ning tekitan ketijõnglastes seeläbi tõelise peataoleku.

Mittenorivad jõnglased on muidu jube nunnud, hästi armsa olemisega, valged silmad & hambad pruunis näos välkumas, tüdrukutel sarvikpatsid peas, kõik kihistavad ja on lõbusad. Nutvat ega jonnivat last naljalt ei näe. Ühed tegid minu fotokaga iseendast pilti, hiljem saab mu digist kohalikele nalja veel kui palju.

Trekkereid on rajal veel. Külades müüvad tiibeti pagulased ehteid ja nänni.

Sööme luks-itaalia-lõunasöögi. Oleme õhtulaagris enne nelja. Joome kõrtsi rummist puhtaks, rahvuslikust "traditsioonilisest" narkotsist ütleme siiski ära. Sajab padukat ja rahet, aga vastu ööd läheb selgeks - teen tõusva peaaegu-täis-Kuu valguses Annapurnast ja tähtedest pilti. Midagi ilusamat pole elu sees näinud.

Laagris korraldub isetekkeline laulupidu.

=== Kolmas päev ===

Landrung 1650m -> üle jõe, Newbridge -> Chomrong 1950m, tõus 300 m

Ronime alla jõeorgu ja ronime teisel kaldal üles. Õhtuse laagri küla on hommikusest paista.

(kirjutan öösel; pime, jube lõbus, kõik on purjus)

IGA PÄEV ON PIDU!!!!

Ja kes kurat ütles, et Nepaalis ei kulu raha?

Kulub ja kogu aeg ja täitsa palju.

Hommik: ärkan hästi vara ja teen veel pilte, seekord laager + päikesetõus mägedes.

Siis kiire start, 7:30 hakkame ronima, trepist alla jõeoruni ja seda pidi edasi ja üle ja siis teisele poole üles. +300 tõusu on suvaline number, tegelikult laskume ja tõuseme ligi kilomeetri. Minek on nagu treppi mööda. Eilne Landrung paistab siinsamas, ehkki on terve päeva tee kaugusel. Järsust rajast hoolimata on matk kerge. Kalle hoiab hästi tasast tempot. Higistada saab, aga ära ei väsi. Varustust ei pea ka ise kandma - täielik luksus! Grupp suht ühtlane, liigume üsna koos. Kandjatel on küll raske.

Jõgi on Modi Khola, ta saab alguse Annapurna Sanctuary kolmest liustikust ja tema orgu pidi me baaslaagrisse üles lähemegi.

Kulgeme DZHUNGLIS. Paks rohelus, linnud lõugavad. Liaanid, babmbus, banaan, tundmatud laialehised taimed. Märg, nired / ojad / kosekesed / jõekesed / kärestikud igal sammul. Leotames ühes kholas jalgu. Sillad on siin ka ekstra lahedad! Puutüved on nööriga kinni seotud ja neile on raskuseks kive peale laotud.

Matkame täna kuus ja pool tundi. Lõuna on kell 11, vaatega ja müüklaga.

Pärastlõunaks Chomrongi. See gurungi suurküla asub oru suudmes ja on teede (Annapurna baaslaagri, Pohkara, Ghorepani) hargnemisel. Küla on järsaku serva peal mäeküljel ning piki trekirada soolikaks venitatud. Rada on nii järsk, et külal pole mitte peatänav, vaid pea-TREPP - ning ülemise ja alumise punkti vahet on paarsada meetrit!!!

Sissepääsul on maoistide kontrollpunkt. Seletavad innukalt oma vabariigist ja koolidest ja millest veel. Maksame Maoistliku Kommunistliku Nepaali Vabariigi hüvanguks 1000 ruupiat näost (100 x 10 päeva). Teame seda ette ja ei vaidle; mitmed teised matkurid jonnivad täiest jõust, a mitte just edukalt.

Lähen digiga lapsi ahistama. See meeldib neile väga!. Kommi siin eriti ei norita. Külas on kool, paar stuupat, mitu poodi, palju hotelle - kõik imelise vaatega. Lasen end masseerida: 700 rupsi tunnise üldmudimise eest. Külm spartalik tuba ja umbkeelne kutt, aga massaazh on aus.

Päevaplaan on meil selline:

- kell 6, 6:30 või 7:00 üles (vastavalt sirdar Tendi Sherpa õhtusele käsule)

"üles" = koputus telgi uksele ja bed tea, st sulle tuuakse kuum tee otse telki.

- 10 min pärast kuum vesi telgi ette, pesuks

- pakkimine

- hommikusöök (tee kuum piim kohvi), kakao- ja kohvi- ja piimapulber, röstsai munaga

- tunni/poole pärast minema

- kell 11 või 11:30 lõunasöök

- umbes kell kolm laagrisse

- täpselt kell 16:00 on tee ja küpsised

- täpselt kell 18:00 on õhtusöök, alati kolm käiku

- siis rummijoomine, laul ja varajane uni.

Tänane dessert on FLAMBEERITUD ÕUN. Õunakompott kokalt, idee ja shokolaad ja brändi/vodka meie poolt. Matk?!

Õhtul on PIDU.

Juba tulle näeme "gurungi tüdrukuid" ja käib jutt, et raha eest tulevad nad meile tantsima. Papime, ehkki ei oska nagu midagi väga oodata, ja koguneme kella kaheksaks naaberhotelli õuele.

Ja tüdrukud tulevad! Tegelikult pool küla: plikad tantsima, naised laulukoori, mehed pilli mängima. Kohal on maoistid, meie kandjad, Tendi, muud kohalikud... ainult teised valged vahivad tuima näoga läbi hotelli akende ja ei tule mitte.

Algul on asi tuim. On külm ja pime, tantsitaks nagu raha eest. Aga siis tulavad kõik üles. Koor & bänd kihistavad, tantsijad itsitavad vastu, hakkab soe ja lõbus. Tants on nagu india oma ja räägib ilmselt mingeid muinasjutte, millest meie mõmmigi ei jaga. Tantsivad plikad on ka parajalt sarmikad. Vahel lähevad sammud sassi, aga sest saadakse lõkerdades üle - näe, segi läks, oi kui naljakas!!! kogu etendus on pidev suhtlus koori, bigbändi, tantsutrupi ja publiku vahel. Aga kõige lahedam on ikka laul. Hästi intensiivne ninahääl on täiesti ebamaine ja nagu tungiks sinust läbi. Lisaks teevad nad häälega mingeid trikke, mis just koorina jube vingelt kõlavad. Mõni laul on veidi regivärsiline, eeslaulja annab salmi ja teised kordavad lisanditega.

Hiljem saab tantsima kogu kamp - etendusest sai külasimman! Kõige popim poiss on Urmas, tema tantsija-kuulsus saadab teda pärast veel kaua, aga lõbus on kõigil. Ja kõrtsi rummimüük sujub, sujub! tantsupõrandale tulevad kohalikud, meie kandjad, isegi maoistlikud elemendid on platsis.

Saame kaela äsjatehtud lillevanikud, maksame veel veidi pappi, pidu on pikk. Päris lõpetuseks läheme sisse jooma.

Kuni Chomrongini saab igal pool vabalt akusid laadida. Seinakontaktid on piisavalt euro.

Kohanimedel on ladina tähestikus (transkriptsioonis) väga mitu erinevat kuju.

Chomrong / Chhomrong / Chumrung / Chumruk ..

Suht suvalt, kus kuidas kirjutatakse ka muid sõnu.

=== Neljas päev ===

Chmorong 1950m -> ??? 2700m, tõus umbes kilomeeter

Liigume piki Modi jõe (khola) orgu ülespoole, vahepeal laskume kah.

Päikesetõusul on mägedes laviin. Kuuleme kõminat ja näeme lumetolmu pilve.

Ähvardavad raske päevaga. Kõnnime Chomrongi igipikast peatrepist alla orgu ja siis teiselt poolt uuesti üles; meile kepsutavad vastu kooli tulevad külalapsed. Nemad käivad seda teed iga päev kaks korda!!! Teiselt nõlvalt näeme ka järsakut, mille serval me ööbisime.

Tegelikult on päev kerge mis kerge. Kell 14:20 oleme "õhtul", ja sinna vahele jääb kahetunnine lõuna. Ööbime veidi madalamal kui plaanitud. Levib kumu, et sellise tempoga me Annapurna baaslaagrisse ei jõua. Asja hägustab see, et külade kõrgused ei ole täpselt teada. Tegelt on paanika asjatu, Tendi seletab meile, et me oleme lihtsalt väga tugevad ja kiired. Tõepoolest, kohalikel plaanidel olevatest hinnangutest (siit sinna on nii-ja-naamitu tundi) oleme me poolteist korda kiiremad küll.

Tendi teeb Kallele märkuse, et kuna oleme nüüd kõrgmägedes, siis on aeg rummijoomine lõpetada ja minna üle rohke vee peale. (Kõrgmägedes on veekaotus teemaks ja tuleb tõesti palju juua). Kalle saadab ta viisakalt pikalt. Jääme rummi peale edasi.

Käin paari julgema matkajaga öises dzhunglis.

Villul viidi öösel küla nöörile kuivama jäetud t-särk ära. See ja Reeda logistikaäparduse käigus kaotsiläind pealamp on ka ainsad asjad, mis me reisil inimeste süü läbi kaotame.

=== Viies päev ===

??? -> Machhapucchare Base Camp (MBC) 3700m

Neli ja pool tundi ülesmäge, kiires tempos ja hõredas õhus.

Pool päeva puhast võhmatrenni koos imeilusate vaadetega. Oru tagumine ots on palju laugem kui esimene, seega mingeid hirmsaid treppe ei ole. Kerge lumega kõrvalorud on meist juba allpool. Hiljem hakkas ka raja peal kuiva lund sadama, aga tänu taganttuulele ja kihutamisele oli kogu aeg soe: kandsin t-särki & lühikesi põkse ning keerasin nii sääred kui varrukad üles. Vastutuult alla tulevad kampsunites, sallides ja talvejopedes turistid vaatasid mind küll nagu ilmutust...

Meie kõrval on mägijõgi. "Kärestikuline" on vale sõna, sest ka jõgi voolab alla nagu treppi mööda. Teen jõest pilti, a ei tule välja, majasuurused mürakad on pildil kui kruusakivid. Ingrid kurdab pärast sama miski liustikulõhe kohta, mis on pildi nagu pragu betoonseinas.

Läheme mööda kanjonit üles. Dzhungel lõpeb umbes 2700 peal - just nagu Kalle lubas. Jõgi ja jõekesed, püstloodis kaljuseinad. ILUS!

Ühe künka otsas on pisikeste kivitornikeste mets. "For good luck". Koostan ise ka ühe äbariku hunniku. Vaatepilt meenutab mõneti Poulnabrone'i, kus iga turist endale oma dolmeni ehitab.

MBC-s on täitsa mitu kõrtsi. Kõigis on õhtul vastik põletikütusehais, aga saame hakkama. Mujal on lihtsalt liiga külm. On korralik talv ja kõik lõdisevad. Sajab lund, telgid on valged. Sellegipoolest peame täna rummiga piiri: nüüd oleme tõesti kõrgel, ning homme on varajane äratus ja raske päev.

Homne plaan: päikesetõusuks Annapurna baaslaagrisse, lõunaks sealt tagasi.

Palju meist magavad öösel väga halvasti. Minagi saan vaid paar tundi und.

=== Kuues päev ===

MBC 3700m -> ABC 4100m-> mäeküljele 4600m -> ABC -> MBC

Ronime pea päikesetõusuks ABC-sse, siis mööda mäge veel 400 m kõrgemale ja siis tagasi.

Äratus kell neli. Öö, kuu paistab, -10C.

Söök ja matkama, lambikesed peas. Poolkuu valgustab mägesid ja pilt on imeline, aga kahjuks pole meil aega seda nautida, peame jalge ette vahtima - rada on jääs - ja kiire on kah.

Kanjon, mida mööda me trekime, avaneb lõpuks suureks lagedaks platsiks, mida igast küljest ümbritsevad liustikud ja mäed. See vaikne kohake kannab nime "Annapurna Sanctuary" ja siia toov rada on siis "Annapurna Sanctuary Trek". Siin on Annapurna baaslaager ja kohalikud nimetavad rada seega pigem Annapurna Base Camp trekiks. Üldise arvamuse kohaselt on ABC raja "vaadete ja valu suhe" maailma parim - lumised mäed paistavad alates raja algusest kuni lõpuni kogu aeg siinsamas.

Aga kui mujalt on mäed näha kas mingis suunas või siis paistab lähedalt mõni konkreetne tipp, siis ABC-st endast on näha kõik ja igal pool. See on nagu vaatluspost mägedevahelises kausis. Oled keset kaheksa- ja seitsmetuhandesi tippe! Kõik Annapurna tipud (I-IV, South, Gangapurna), Machhapucchare / Kalasaba, Hiunchuili, Singu Chuli, ... Vahi või silmad peast!

Päikesetõusuks me päris ABC-sse kahjuks ei jõua, puudu jääb hommikul ära koperdatud veerand tundi. Mitte et raja pealt pilt ilus ei oleks!!! ABC-s on kamp pikkade torudega fotograafe, kes meie tulles oma pille just kotti hakkavad pakkima.

Esimene vaade sisse ahmitud ja veidi hinge tõmmatud, ronime Kalle targal juhtimisel ABC 4100 pealt veel kõrgemale. Mööda teravat mäeharja üles ja siis lumist nõlva traverseerides edasi. Aga kõrgus mõjub: iga samm on kuradi raske. Lumes peab jälgi jõuga sisse trampima, et ise ei libiseks ja et järgmisel kergem oleks. Tüdrukud kardavad libisemist ja kukkumist, minul pole lihtsalt jaksu. Või tegelikult ilmselt on, sest õhtuks pole mingist kurnatusest ju jälgegi, aga organism ei oska ennast kokku võtta, pole ekstreemsete olukordadega harjunud.

Mingil hetkel jääme seisma. Kalle arvab, et oleme 4500 või 4600 peal. Kuna kogu grupp edasi minna ei jaksa, siis ütleb ta, et aitab. Teeme nõlval ukerdades üksteisest pilte. Raskest olust hoolimata on mul enesetunne täiesti taevas. Ma ei ole iial olnud nii kõrgel; ma ei ole elus näinud midagi nii ilusat; lisaks uskumatu eneseületuse tunne - ma olen SIIN! Keset Himaalaja lumist mäge, nelja ja poole kilomeetri kõrgusel!

Pöördume rodus tagasi. Jään viimaseks - kuhu mul kiiret? - ja vaatan mägesid ja mõtlen iseenda üle järele. Pisar tikub silma. Kalle vaatab alt murelikult, et kas mul on probleeme, teen tema rahustuseks paar kiiret libisevat sammu allamäge ja jooksen grupist mööda. Eestlane on lund ikka näinud ja mul tuleb lisaks Erciyes meelde.

Lume pealt ära, teeb Urmas pausi ning võtab kotist Calvadose-pudeli ja veel üht-teist. Oeh... teised surevad, aga tema tassib pudeleid! A nojah, minu seljakotis on jälle kaks kilo fotokola. (Ja õigusega. Kui ongi olemas koht, kus ülilainurka on rohkem vaja kui siin praegu, siis mina seda igatahes ei tea ja vist ei usu kah.) On jätkuvalt uskumatult võimas tunne, kõik inimesed enda ümber tunduvad nii head ja tublid ja tugevad. Kõige suurem rõõm on konkreetselt ülirahulikust Kallest, praegu läheks tema järel küll maailma mistahes paika. Lisaks tahaks kogu sellele Annapurna jurakale kalli teha.

Nojah, alla siis. Ei lähe mööda harja, vaid valime kergema tee. Jään jälle viimaseks - tõepoolest, no ei ole kiiret siit ära saamisega! Minust allpool ja samuti teistest eraldi on Roland; vahime mõlemad ringi ja usun, et mõtleme umbes samu mõtteid.

All: puhkus vaadetega; istume ümber laua, sööme KILU!!!!!!! ja tunneme ennast hästi. Lõuna paiku läheme alla - siin võib ilm väga varakult väga sitaks kiskuda, ehkki tegelikult on täna selge kuni õhtuni välja. Lasen jälle teised ees minema ja jalutan alla koos Meritiga.

Laagris: puhkus, pidulik õhtusöök makaronivormi (imemaitsev!) ja mäekujulise Annapurna-koogiga (kahjuks on veidi kuivavõitu), äärmine enesega rahulolu. Õhtu on selge, pilved vudivad küll orgu mööda üles, aga vajuvad siis alla tagasi. Teen pilte. MBC-st on Machhapuchhare vaated... mitte just halvad, eks. Ja igasuguste lumiste harjade vaated kah.

Matka tipp on sellega läbi. Midagi nii head enam olla ega tulla ei saa. Igatsugu reisimise mõttes on see minu elu parim päev, kõrghetk. Kui praegu öeldaks, et peab päevapealt koju ja tööle tagasi minema, siis oleks suu ikka kõrvuni. Kui Nepaal edasi veel midagi head pakub, siis on see lihtsalt puhas preemia, hea on ka ilma selleta.

Kõik matkajad on mõnevõrra saapapeded.

=== Seitsmes päev ===

Tagasitee: MBC 3700m -> Bamboo Hut, u kilomeeter laskumist

Hiline äratus, seekord on kõik hästi maganud, ja kerge päev ühtlase laskumisega. Alguses on paar miinuskraadi, aga kohe hakkab soe ja varsti olen taas lühidas vormis. Ülestulijad on miskipärast paksult riides ja higistavad, imelik neist. Vaatan neid kerge sadistliku naudinguga (pärast selgub, et teised kah). Hirmutan ühte seltskonda, et ülal on -10C, lähevad näost päris ära. Paras teile, ullikesed ;)

Liikuma 8:20, laagrisse 14:30, lõuna kah vahele. Jalutame, lobiseme ülestulijate ja kohalikega, teeme pilte ja filme - nauding, mitte raske mägimatk! Päevaga läheme lumisest arktikast tagasi troopilisse dzhunglisse. Mõnus vahetus! Karm kaljumäestik asendub linnulaulu ja babmusega. Korra ähvardab meid rahe, aga temagi kaob.

Näeme raisakotkaid. Teevad tõusvates hommikustes õhuvooludes ringe ja vuhisevad üle meie peade. Neid on kümmekond või rohkem. Klõpsime Kaittiga nagu segased.

Näksime bambusevõrseid. Tendi ja kohalikud korjavad neid tee äärest. Maitseb nagu toores rukis.

=== Kaheksas päev ===

Tagasitee: Bamboo Hut -> Chomrong 1950m

Tõuseme paarsada meetrit ja siis ületame sügava oru enne Chomrongi. Planeeritud aeg BH -> Chomrong on 4 tundi, ntx Roland teeb selle kahega, mina jalutan ja naudin ja lobisen teeb peal. Loen kokku, et Chomrongi külatrepil on umbes 2500 astet. 4500 x 0.10 = 500 m kõrguste vahet?. Suhtlen tandemiga "isa ja poeg" - kaks aastat Nepaalis haiglas töötanud mees, räägib kohalikku keelt ja matkab oma 10-aastase pojaga (Ben).

Päev Chomrongis. Lõuna magan maha, esimest korda sel reisil. Pesen pesu, ahistan veel lapsi, käin supermarketis ja lobisen müüjaga. Külavärk.

Õhtul uus pidu, sama kohalik süldibänd, a seekord .in grupile, mitte meile. On jube lõbusad ja saavad lauludest aru, a pidu on rohkem disko ja vähem esinemine. Urmasel on tantsulõvi-kuulsus ja meid püütakse ka kargama panna, a suht edutult. Lärmakad hindud on kaua üleval ja ärkavad vara ja ajavad meid ka üles, rsk.

Maoiste enam pole. Nepaali armee olla käinud ja puhta töö teinud.

Kui me eelmisel korral pärast pidu Chomrongis laulsime, siis tuli 1 kohalik meie juurde ja küsis viisakalt "was this a song?". Niipalju meie lauluandest.

=== Üheksas päev ===

Chomrong 1950m -> Tadapani 2550m

Ronime ümber oru ja veidi ülespoole ja kuruni.

Järgmine kerge päev. 3 tundi trekki enne lõunat ja 1 tund pärast. Chomrongist ümbner mäe ja alla orgu ja üles.

Esimene osa on tavaline: kuiv metsane mäekülg. Vaated - terrasspõllud, org, nirisevad ojad, kosekesed - on juba tavalised. Näeme tolmuse mäekülje varingut. Suuri külasid pole, on üksikud majapidamised. Lapsed nuruvad kommi ja ei saa, vanad ei taha pildistamist. Näeme angoora kanu.

Lõuna mäevaatega platsil. Vaatame, kuis meie kokad tainast ja leibu teevad. Naudime ja joome õlut. Jään kergelt purju ja astun pühvlikoogi sisse.

Pärast lõunat on tund muinasjutumetsa. Rododendronid? Täiesti ebamaine tunne, ja palju lahedam kui miski dzhungel.

Täitsa ootamatult tuleb laagripaik Tadapani, "väga kauged veed" (pani - vesi). Küla keset kuru. Laagripaik "panorama lodge" - Annapurna, Kalasaba tipud kui peo peal. Siia on kogunend kamp MF/LF riistadega japse, päikeseloojangut saadab pidev katikuklõbin. Vaatele lisaks õlu, Ingridi shokolaad, Kaitti õllevorstikesed...

Külas laadaplats. Tiibeti kola. Kalle kaupleb ja õpetab meid kah. Ostan salle, saan pealekauba käevõru. Meie tibid poseerivad mu sallidega, hiljem Pokharast jne ostavad neid ja palju paremaid juba kõik. Tiibeti tädi seletab, et kogu kraami on teinud tema õde otse Mustangis. Suuremat või väiksemat nänni ostavad pea kõik. Rolandile püütakse ekstra mägikursiga dollarit vahetada - special mountain rate 1:38, tavaline oleks 1:72.

Külas veel palvelippudega lindid ja mäe otsas stuupa.

Siin on taanlased, kes matkavad kahe lapsega, 13 ja 14 kg, ja tassivad neid seljas.

Kõrtsiomaniku vennapoeg oli Venemaal Rahvaste Sõpruse Instituudis lastekirurgiks õppind. Rääkis minuga vene keelt.

Mets läheb aina kirjumaks - tuleb kollast ja punast. Talv?

=== Kümnes päev ===

Tadapani 2550m -> Deurali -> Ghorepani 2850m, käime ära u 3100 peal

Tasane tõus mööda jõeorgu kuni Deuralini, siis taas muinasjutumets mäeharjani, harjal super-vaated korraga pea- ja Annapurna ahelikele, siis kiire laskumine Ghorepanisse.

Hommik: äratus kell kuus. Päikesetõus koos MF-japsidega, kes kaunist Annapurna vaadet ohtralt kuritarvitavad. Aga eks meiegi. Pärast korraks telki sooja. Urmas ostab rummi - segadus kõrtsis. Oleme pakkimises imekiireks muutund, äratusest treki alguseni läheb alla tunni (inc bed tea ja hommikusöök).

Jõeorg: kaljune ja kitsas. Maa on külmunud ja härmas. Mets on imeline: heledate väänlevate tüvedega rododendronid kasvavad kõik kaldu, nii et lõpuks tekib iseendal viltune tunne. Sünklaas? Liiga helge selle jaoks. A haldjamets küll. Näeme sütel pühvli?pead küpsetavat meest. Hiljem muutub aimestik okkaliseks, nagu mägedes ikka, aga siin pole me seda varem näinud. Tulevad suisa okaspuud!

Deurali - söögikoht - on mäeharjal; siit on juba näha Himaalaja peaahelik, Dhaulagiri ja puha. Ronime (Merit Kaitti mina) künkale vaadet vaatama. Oleme platsil küla kohal. All on taas tiibeti laat, teen pilti. Lisaks muud värvikad kujud: pillimängu-vanamehed; külaloll-puukorjaja; 79-aastane reipur vanatädi Ohiost, kes veedab igal aastal paar kuud Nepaalis ja teeb ära Everesti treki; jaapanlased, kes söövad pulkadega chappatit. (Jaapanlasi ei tasu imestada, sest meie sõime chappatit noa ja kahvliga, mis on täpselt sama loll.)

Miskipärast on koertel karjakellad kaelas.

Deuralist Ghorepanisse: ILUSAMAT MATKARADA POLE OLEMAS.

Alguses taas see haldjamets, aint haldjate asemel on jakid. Tegelt NAKID (nak = female yak, nagu meile seletatakse).

Siis saab mets otsa, oleme mäe harjal ja avaneb VAADE.

Vasakul ehk lõunas on mägede/orgude laskuv jada. See läheb siit kuni lõuna-Nepaali välja.

Paremal on siis Himaalajad ise. Loodes majesteetlik kaheksatuhandene Dhaulagiri, põhjas mitmesugused seitsmetuhandesed, kirdes Annapurna tipud ja Kalasaba. Näha on org Annapurna ja peaaheliku vahel - sealt läheb "round Annapurna" rada.

No ilusamat vaadet ei ole olemas! Seisad ja vahid! Keset kuru on kandjate puhkepink (kivist moodustis, kuhu on mugav peakorvi asetada, Ingridi väitel ehitatakse neid siin enda pattude lunastamiseks), nemad vahivad kah. Teen Villust ja Urmasest pilti, nemad minust kah. Ära minna nagu ei taha.

Viimane lõik Ghorepanisse on sirge trepp. Selle alguses istub Ingrid ja vahib mägesid. Tuleb Urmas, istub kah. Kõlgutame jalgu ja ei kibele kuhugi. Hea on olla. Matk saab tasapisi läbi, homme on viimane "päris" päev. Magusa nukruse tunne poeb põue, ehkki tegelikult pole talle seal kohta - selleks on saadud

Aga kui lähen, siis 250m laskumist sisuliselt jooksen.

Paljudel on põlved hellad või päris haiged, mind on Kalle profülaktiline kreem seni aidanud. Kalle ongi nii muuseas ka meditsiini-universaal, kes ravib tableti või hella puudutusega enam-vähem kõike.

Ghorepani laagri kempsu uksel on suur silt "DOOR".

Ghorepani on nagu linn. See on suurim gurungi asundus. Kivist tänavad, linna moodi majad, hoone hoone kõrval. Raamatupoed ja restoranid. Ghorepani asub otse mäekurul. Põhja pool, st Himaalaja vaadetega, on trekkeritele mõeldud hotellid. Lõuna pool, st rohke päikesega, on kohalike majad. Kõnnime tänaval, tingime tiibeti harjuskitega, joome õlut. Siin pidi olema teine maoistide kontrollpunkt, a ei ole mitte.

Näeme kanapuure elusate kanadega.

=== Üheteistkümnes päev ===

Ghorepani 2850m -> Poon Hill 3200m -> Ulleri 2075m -> Hille 1600m

Käime hommikul Poon Hillil päikesetõusu vahtimas ja siis muudkui laskume.

Ronime kell 4:xx Poon Hilli otsa. See on kohalik kuulsaim vaatluspunkt. Lage mäetipp, tornikesega, sajakonna turistiga. Teekond algab pimedas - enam pole isegi kuud - ja me ei ole sellel üksi, aga ülal oleme pea esimestena. Muidugi hakkab kohe jahe. Mina siban ringi ja olen soojas, teised istuvad end külmaks ja siis peavad pärast võimlemisharjutusi tegema või mürama.

Ilm on kergelt vines, aga muidu on päikesetõusu vaade "nagu peab". Esimene valgus, esimesed kiired kaheksatuhandeste tippudel, klõpsivad fotograafid... Kaitti ja Urmas ronivad torni, teised istuvad miskil pingil nagu teatris esimeses reas.

Jääme Urmasega viimaseks. Hakkame just lahkuma, kui saabub Nepaali armee, keda algul küll maoistideks peame - vorm on väga suvaline ja tsiviilriietust on palju. Teen pilti "Urmas ja sõdurid".

Tagasi laagrisse. Hommikusöök, pakkimine, minek. Lauge laskumine laia jõeorgu mööda Ullerisse, kus on söök ja minu jaoks ka lõunauinak. Sealt 500 m laskumist siksak-treppi mööda otse alla. Jooksen selle Rolandi sabas alla ja siis ootan pool tundi? rohkem? teisi. Istun jõe teisel kaldal, vaatan rippsillal jalutajaid, imetlen bambusepuhmaid ja kärestikus jõge ja kosekesi.

Tirkedhunga küla. Mõned joovad Everesti õlut. Küla on nunnu. Meie laager on kohe järgmise käänaku taga, Hilles.

Küla elu täis. Pühvlid, viljakoristus, pahnamine, rohutassimine. Kaks pühvlit tulevad meie õue äärele jooma, a ma ehmatan nad kogemata ära. Teised pühvlid lähevad teekitsuses "umbe" ja ei saa ei edasi ega tagasi. Vaatame seda askeldamist huviga.

Viimane õhtusöök, veel üks munavahukattega kook.

Õhtul - PIDU!!! Küla koguneb meile laulma. Tase pole suurem asi, Chomrongis oli kordi vingem - laulavad pigem lapsed kui naised ja tants ei tule üldse välja. Nalja on muidugi palju, aga muusikat mitte. Olukorra päästavad meie kandjad, kes teavad nii sõnu kui viisi. Laulavad, tantsivad kui pöörane, sekundeerivad külakoorile kõiges. Oh oleks me varem nende varjatud võimeid teadnud, meil oleks iga päev läbu olnud!!! No samas oligi jõu...

Raha koguti kokku ja kogu küla rõõmustas selle üle. Lubati midagi ka meie, matkajate, heaks ära teha.

=== Viimane matkapäev ===

Hille 1600m -> Bhiretanti -> Naya Pul -> Pohkara

Viimane poolik päev, matkame bussi peale ja linna.

(Ma ei mäleta, kas see oli viimasel või eelviimasel päeval)

Mööda jõge aina alla. Hästi lai kivine säng on. Näeme põllutöid - riisipõllu pühkimine, 2x5m maalapil kahe härjaga kündvat talunikku, viljalõikus ja -peks, põllutasandus... Org on terasspõlde täis.

Raja lõpp Bhiretantist edasi on puhas maantee. Lai, pea autotee. Eks paari aasta pärast saabki siia autoga. Kalle: "viie aasta eest oli siin vaid kitserada". Teeäär Bhiretantist Naya Pul'ini on üks pikk pidev pood, suunatud ilmselt kohalikele, mitte meile. Meie marsime mööda ja ei tunne huvi.

Viimane lõunasöök. Plats jõe ääres, vaade elava liiklusega sillale. See on juba madal koht, dzhungel elab: tsikaadid, suured liblikad ja muud mutukad.

Siis 30m mäest üles, kotid bussi ja Pokhara-sse. Sõit poolteist tundi, ilusad vaated, aga pooled meist magavad. Kandjad kah.

Sellega on matk läbi.

PÄRAST MATKA

Tegevused sellised:

-- mõnuleme poolteist päeva Pohkaras

-- uudistame päeva dzhunglis, Chitwani rahvuspargis

-- imetleme kaks & pool päeva Kathamandu (oru) imesid

Kirjutada ma sellest kõigest vist ei viitsi. Kui, siis millalgi hiljem. Kõige lahedama mulje jättis vist Bhaktapur. Dzhunglis elevandiga vees hullata oli ka lahe, a miskipärast proovisid seda vaid Urmas ja mina. Näeme elevandibeebisid ja krokodilli ja tiinet ninasarvikut. Saame sisse Nepaali tähtsuselt teise festivali, viiepäevase Tihari, ja ühtlasi Newari uue aasta (Diwali/Deepawali) ja Lakshmi festivali. Kathmandus sõidan ise rikshaga (kraavi). Muljeid tuleb uksest ja aknast, lõpuks saab neid küllalt ja kolmanda nädala lõpuks tuleb koduigatsus. Senitundmatu tunne, aga kah omamoodi tore.

16. novembriks oleme Tallinnas tagasi. Urmas, Kaitti ja Merit jäid veel kaheks nädalaks Nepaali. Neil on seal kindlasti sigahea, aga ma ei kadesta neid selle pärast: ühe reisi jaoks on mul muljeid niigi nii kuhjaga, et veel rohkemat pole lihtsalt vaja. Palju jäi tegemata, aga küll ma sinna kunagi tagasi lähen - kas ühe aasta või kümne pärast, aga lähen.

OLME ja MUUD DETAILID

Roland on alati kõige ees.

Tendi ütleb, et mõned meist on väga kiired. Oleme kõik "extra strong".

Päike tõuseb 6:15 ja loojub 17:45. Valget aega seega alla 12 tunni.

Päevikut kirjutasid Ingrid, Merit ja mina

Inglise keelt räägitakse kõikjal, aga see on väga omapärane. Chitwanis oli jälle teistsugune, vastikult pehme murrak.

Muusika. On kaks kohalikku hitti, rõõmus ressam tiri-rii ja mõmisev om-mani-padme-hum. Gurungi (?) laul on kõige ägedam etno-muusika mu elus üldse.

Õhtune lumi sulab hommikul ojadeks, tee on väga niiske

Kõrtsmikud magavad otse kõrtsitubades

Domineerib Khukuri rumm, 1 pisike pudel = 100 ... 200 ruupiat

Viimane küla ABC trekil on Chomrong, sealt edasi on vaid turistide jaoks tehtud "lodged". Nende jaoks on kodusõjast tingitud turistinappus ilmselt kõige valusam.

Kuni Chomrongini saabki akusid laadida. Sealt üles on voolu vaid kohaliku jõuallika jagu.

On palju SOLAR päikeseküttel dushshe, tasulised, 50 ruupiat nägu.

Hommikuti on mäges laviinikesed. Müra ja lumepilv. Neid langeb alla ka Modi kanjoni servadelt, trekkereid saab siin surma iga natukese aja tagant.

Paljudel majadel on koledad eresinised katused.

Trekkijaid on palju, igat värvi ja rahvust, ainult neegreid ei ole.

Õhtuti loeb Ingrid miskist .fr-keelsest raamatust meile muinasjutte. On miks? ja Oidipus-tüüpi jutud.

SÖÖK on täielik tsirkus. Meil on kaasas kohalikud:

- kokk

- kaks kokapoissi

- eraldi kuli, kes tassib mäkke meie rauast söögi-LAUDA

- kulid, kes tassivad sööki (konservid, jahu jne), nõusid, pliiti, priimust...

Nõud on plekist, riistad raskest metallist, pannid malmist...

Igaks söögikorraks küpsetatakse värske leib (chappati / roti / misiganes, väga palju eri variante).

Suht raske on harjuda mõttega, et mingi nepaali onu tassib mäest üles 4 km kõrgusele rauast laua selleks, et sina, vinge matkaja, ei peaks süües lihtsalt kivi peal istuma. Südametunnistus protestib sellise orjapidamise vastu ägedalt! Mõistus aga sunnib südame vaikima: iga teenistusse võetud kuli tähendab kohalikku majandusse süstitud raha ja on hea nii tollele kutile kui Nepaalile tervikuna. Igatahes parem, kui sama papi kerjusele andmine. No ja kuradi mugav on ju kah.... ;)

Joome siin (Pohkaras ja Kathmandus) oma elu parimaid mahlu. Restodes ja mujal antakse ainult värsket, tellimuse peale pressitud jooki. Ananassi oma on täiesti jumalik, a muud on ka superhead.

VARUSTUSEST

Raha-asjadest

Reisi hind oli 33000 krooni. Selle sees olid piletid ja kogu kohapealne transa, kindlustus, majutus Viinis, Pokharas ja Kathmandus, matka- ja dzhungli-aegne teenindus ja toitlustus, trekiload ja asjaajamine, kogu dzhunglivärk. Ise tuli juurde maksta sisse- ja väljasõidumaksud (33 + 16 USD), 1000 ruupiat maoistidele ning toit linnades.

Tegelikult kulutasin muidugi rohkem.

Enne reisi:

- 1500 krooni uute matkasaabaste peale

- 1000 krooni muudele kuludele - arstirohud, söök, sada_paari_uusi_sokke jne

Nepaalis kulus:

- jooksvateks kuludeks (pmst söök ja jook) u 250 USD,

- püsiväärtusega asjade (jope, magamiskott, sulevest, pashmina ...) ostmiseks 250 USD

Pilditegemise kulud (film + ilmutus + pildid + skänn, 13 filmi) olid umbes 3000 krooni.

Nii et kõik kokku umbes 45000.

Muidugi oleks saanud ka odavamalt. Oleks võinud ju ainult digile pildistada. (Samas on 3k ka digifoto puhul saiaraha, vähegi asjalik kaamerakomplekt maksab 10x rohkem). Ja ma ei ole elus nii palju joonud ega nii palju restoranis söönud nagu sellel reisil, aga üldine suundumus oli elu täieliku nautimise poole ja see sobis mulle imehästi.

Fotokraam

Kaasas oli:

- Kaks kaamerat: Canon EOS 300 ja Canon EOS 300D. Ehk siis nii tavaline kui digipeegel.

- Canon 24-85 zoom

- Canon 35mm/2.0 fix

- Sigma 15-30 ülilainurk

- Sigma 70-300 odav tele

Pildistasin Fuji negatiivi, põhiliselt Reala peale.

Oli väga hea komplekt. Päris-pilte tegin filmile, aga õhtust laagrimelu ja kohalikke lapsi digile. Film + 24-85mm on kerge ja reisimiseks ülimõnus, aga mägedes on kasu ka nii väga laiast (panoraamid) kui pikast (üksikud tipud) torust. Pimedaks läks väga vara - talv on talv ka Himaalajas -, seega sai 35/2 õhtuti palju tööd. Ja digikaamera on Nepaalis HÄDAVAJALIK, odav populaarsus nii laste kui vanade seas on sellega tagatud!

Statiivi laenasin vajadusel Kaitti käest, vahepeal kasutasin matkakeppi monopoodina.

Puudu jäi polariseeriv filter 24-85 jaoks ja korralik, täisavaga terav tele.

Proovisin filme kohapeal paberile saada. Tulemus jube, ei soovita proovida. Ilmutus oli OK, sama nega pealt sai Filmaris täitsa vaadatavad pildid.

Matkavarustus

- matkakepp oli nii tõustes kui laskudes VÄGA ABIKS.

- sulejope laenasin kohalikelt ja oli ka VÄGA ABIKS. Mägedes on öösiti külm! ja mitte vähe!

- päevane seljakott oli suht tilluke. Suurem oli kaasas, a polnud vaja.

- korralikud saapad ostsin otse enne reisi, olid imehead.

- Comfort -5 magamiskott oli liiga külm. Ostsin pärast Kathmandust 700 EEK eest -20 sulekoti.

Mingit joogipulbrit kaasas polnud. Juua kulus rajal tõeliselt vähe.

Kogu söögivärk oli kohalike kaelas. Kaasavõetud söögist oli selgelt parim valik Kaitti õllevorstikeste pakike. Kange alkohol kulus ka asja ette. 80-kraadine kulus flambeerimiseks.

Meditsiin

Vaja läks:

- söetablette

- muud kõhugripi-vastast sodi (sain Kalle ja Kaitti käest, enda oma ei aidanud)

- tükk plaastrit (tekkis ÜKS villike)

- silmatilku

- 1 tablett ibuprofeeni ABC-s

- tsinksalvi

- Kalle käest soojendavat põlvekreemi

(Sellega oli jama, hakkas nimelt toimima alles siis, kui jalg soojaks läks. Tobe: määrid lõunal kreemi peale, see aga hakkab toimimia ja kipitama alles öösel soojas magamiskotis. Ühe öö pidin magama, põlv kotist väljas.)

KES KÄISID?

Kalle - mägironija nagu vana rahu ise, veiniklubi (eks)liige

"Big Bamboo" Urmas - rännumees & lauluisa, veiniklubi (eks)liige

Reet - batsillide paljunemise eriteadlane, veiniklubi liige

Ingrid - lõdva rahakotiga eurobeib, Nepaali muinasjuttude spets, veiniklubi liige

Merit - grupi siresäär nr üks, kohalike pilkude lemmik

Ene - kah umbes nagu kohalik, aga rääkis eesti keelt

Villu - pankur, lõputu romantiliste laulude ja enn-liidu lugude allikas

Roland - itikas, kõigist kõige kiirem

Kaitti - itikas, elunautlejast fotograaf

Kaur - mina ise