Tahad positiivset laksu?
Mine Rohelistele!
Seal on alati, alati hea.
Super rada ja programm. Rohelised on taas välja otsinud kõikse ägedamad nurgatagused ja külahullud ja merevaated ja need meile kaardile joonistanud.
Hea ilm. Minu arust on Rohelistel alati ilmaga vedanud. Iidsete ELF-i rattamatkade ajal (mis toimusid rohelistest nädal varem v hiljem) oli reegel - ELF-il sajab, rohelistel on päike. Ka seekord sai päevitada nii et pale punane. Laupäeval oli pilvisem ja korra tibas vihmakest.
Ägedad laagrid. Üks Tahkuna ps lääneküljel, teine Orjaku sadamas. Hea korraldus, hea söök, meri, muusika, sõbrad.
Sõbralikud hiidlased. Sõbralikud naerusuud. Igal pool on neil kõrtse ja nupukamad neist on tulnud raja äärde õlut ja õunamahla müüma.
Hea seltskond. Sõpru on seal alati ja palju ja neid on tore näha.
Kõige uskumatum asi Rohelistel on aga - lapsed. Neid on palju. Nad on nii tillukesed. Ja nad sõidavad selle maa LÄBI. 100 km teisel päeval - algklassi lastele - nagu lumme! Ma ei kujuta ette, kuidas nii saab. Kas need on mingid hardcore sportlased, kes on siin lihtsateks jukudeks ja mannideks maskeerunud? Ja nüüd rattal piki kruusateed lendavad? Igatahes on lapsi tohutult ja nad sõidavad väga proolt ja ei tundu ei väsinud ega miskit. Uskumatu, uskumatu.
Auto Kiltsi lennuväljale, sealt ratta ja 11:30 praamiga Heltermaale.
Praam on vastu ootusi pea tühi. Inimesi lastakse pardale vaid päästevarustuse jagu ehk väga vähe. Rattaid ja rahvast oleks sinna mahtnud julgelt 10x sama palju. Aga reeglid.
Kiirustame Kärdla meteoriidikraatri kohajuttu kuulama. Seega paneme peatumata mööda Suuremõisast, Pühalepa kirikust, Kallaste pangast. Kimame üle Hellamaa mäe Kuri kiriku varemeni. Põikame sisse U&E juurde, aga neid pole, seega jääme Suursadamasse õllele.
Suursadama järel on päeva esimene pärl: redeliga sild. Silla mõte on jätta veesopp paaditatavaks. Moodustub saba ja on lõbus.
Mul ei ole kaardi mõõdust ega meie kiirusest õiget aimu, nii et liigume aeglasemalt kui ma arvan. Paluküla kabeli juurde Kärdla meteoriidikraatri jutule jääme veidi hiljaks. Ei sest miski! Sümpaatne geoloogi-onu räägib pikalt ja vastab küsimustele. Siia kukkus 450 miljonit aastat tagasi kivimeteoriit ja tegi graniidi sisse 4 km laia, kõrge äärega augu. Leiti see imeasi hiljuti ja juhuslikult, kaevu tehes satuti graniidi peale. Kaaliga võrreldes oli see pauk tuhat korda suurem ja juhtus 100000 korda varem (4k vs 400m aastat tagasi). Põnev!
Kärdlast veeren pea peatumata edasi Tahkuna suunas. Seal on militaar-objektide kohajutud ja katakombid ja muu. Aga jutud on igavad ja katakombe ma väga ei viitsi. Tulemusena tšillin kaks tundi Tahkuna tuletorni all. Ja on hea. Saab kohvi ja kooki, näeb torni ja sõpru, on igati mõnus olemine.
Laager on mere ääres, Tahkuna ps lääneküljel. On soe, imeilus õhtu. Rahvas istub mere ääres ja vaatab loojangut. Hülgemad käivad ujumas. Mina jalutan jalgupidi vees. On Dagö kontsert. Ohkan ja lepin - saurused nad ju on, aga ikka parem kui Justament. Vaatan elevantide loodus-filmi, kuulan hambutud energeetika-arutelu ja lähen vara magama.