Rootsi, Kungsleden, 2014

Suusa-matkasime viis päeva Põhja-Rootsis. Kungsledeni matkarada käib läbi Rootsi kõrgemate mägede. Me tegime 100 km lõigu Abiskost Nikkaluokotasse.

Korduvad küsimused

Kas oli külm? --- EI!!!!! Paar kraadi külma, veidi tuult.

Kas oli raske?? -- EI!!!! Lühikesed päevad, rahulik tempo, kerge (10 kg) kott.

Kas seal on pime? -- EI!!!!! Vastupidi!!! Päikest on 14 tundi, valgust kokku 16. Nagu suvi oleks!

Miks nii aeglaselt? -- Suusamatk on rohkem kepikõnd suuskadel kui päris-suusatamine.

Miks just sinna? -- Sest seal on lummavalt ILUS!!!!!! On mäed, on lumi ja on imeline valgus, mis tuleb igalt poolt korraga ja poeb sinu sisse ja püsib seal veel kaua-kaua pärast matka.

Matka korraldas tegelikult Kati. Valis raja ja leidis kaaslased, korraldas transa, koostas menüü. Aga kuri tõbi võttis ta rajalt otse enne matka! Seega olime neljakesi - Andrus, Mirjam, Katrin-2 ja mina.

Tallinn - Stockholm - Abisko

Laev Stocki, väike kultuurilaks Modernas, eel-matk üle Gamla Stani Södermalmile - ja olemegi Abisko rongis. Öörong on Põhja-Rootsi saamiseks parim viis. Uinume kevades, ärkame lumises talves. Mugav!

Abisko on kui muinasjutt. Särav värske lumi ja sirav päike loovad piduliku meeleolu. Paar külmakraadi ja tuulevaikus lubavad parimat suusailma. Käeulatuses on mäed ja siitsamast algab Kungsleden, Rootsi kuulsaim matkarada.

Ostame endale STF kaardid, sööme kõhud täis ja kell kaks oleme valmis. Matk alaku!

Abisko - Abiskojaure

14.00 - 17.30, 15 km

Suuski alla pannes lahkub suusalt Mirjami klamber. Saan selle rohkem tahtejõu kui kruvidega kinni ja värisen ülejäänud matka ootuses, millal see päriselt ära tuleb. Aga ei tulegi :)

Rada keerutab võsa vahel, lumised mäed eemal helendamas. Sõidame saaniteel ja see ei tundu eriti äge. Liigume tüütult aeglaselt, alla 5 km/h. Suusamatk on rohkem kepikõnd suuskadel kui suusatamine. Ma tean seda küll, aga ikkagi tundub imelik. Abisko järvele jõudes oleme aga mägede vahel ja see on juba nagu päris. Seisatame, pildistame, võtame sisse hunnituid vaateid. Me ju oleme siin, sest mäed!!!

Abiskojaure maja pimestab meid teistmoodi vaatega - paljad noored mehed lumes rüselemas. "Inglased", vabandab vanadaamist stugvard (majavaht) meid sooja joogiga tervitades. Sauna saame ka meie, kord ongi selline - kella viieni inglased, kuueni naised, siis mehed. Saame saunaspetsialisti aunimetuse, sest oskame leili visata ja istume lava ülemisel istmel...

Rootsi mägimajad on imearmsad. Spartalikud - elektrit pole, vesi tuleb tuua kaugelt järvest. Aga on soe tuba, köök, saun ja seltskond. Maja ees on sõbralik suuskade mets. Igas kohas on mitu maja koos, üks neist on majavahi kodu, kontor ja pood. Enamsasti on olemas ka saun.

Õhtusöögiks on hoolitsev Kati meile lisaks toidule kaasa pakkinud ka retsepti. Kui armas!

On väga väga valge! Päikest on neliteist tundi, kuuest kaheksani. Lumi võimendab valgust ja pikendab nii koitu kui loojangut veelgi, isegi kell üheksa ei ole veel pime.

Abiskojaure - Alesjaure

10.30 - 16.30, 20 km

Aeglane hommik, lahkume viimaste seas. Aga meil pole ju kiiret. Esimese tunni suusatame võsas, siis mets taandub ja oleme avatud mäeküljel. Suu läheb kõrvuni - vot see on õige mägimaastik, ainult lumi ja kaljud ja lõputa valgus igal pool meie ümber!

Varsti avanevad me ees uus org ja Alesjaure järv. Aga maastik peidab ennast, sest ilm on täna tõsiselt talvine - tuuline, pilves, tuisune. Tuul on küll vastu, küll tagant, küll küljelt. Aeg-ajalt rebenevad pilved ja päike kallab oma sära mõnele mäeküljele, mis siis helendades ülejäänud maailma valgustab.

Poolel päeval teeme Alesjaure äärses onnis lõunapausi. Mujal väga peatuda ei saa, tuul.

Meist mööduvad mootorsaanid (mis on siin tegelikult keelatud) ja koerterakendid.

Märkan, et mulle meeldib tõus. Liigume rahulikult, seljakotid on kerged, suusk peab hästi. Kõik jaksavad kenasti, kõigil on varustus piisav ja korras. Me daamidel on veider komme tuisu käes riideid vahetada, seda vaadata on korraga ilus ja valus.

Alesjaures muidugi saun (ikka inglased - daamid - härrad), maitsev õhtusöök ja ööbimine suures, "koertega" toas.

Alesjaure - Tjäkta - Sälka

9.45 - 18.45, 25 km

Tuleb pikk päev! Seega ärkame vara ja väljume "juba" 9:45.

Laskume jõele, siis hakkame liikuma orgu pidi üles, Tjäkta kuru poole. Tänane maastik on minu jaoks kõige kungsleedenim üldse. Lai org, kahel pool mustad mäemütakad, mida enamasti varjab tuisk. Liigume valges eimilleski. Siis saab päike tuisust võitu ja särab kord ühel mäeharjal, siis teisel. Küljetuul on tüütu, kuid mõjub liikumisele hästi - keegi ei taha pikalt peatuda, tõuseme ühtlaselt ja üsna kiiresti.

Osavalt teed valiva, tuulevarju otsiva ja järsku tõusu vältiva prantsuse grupi sabas jõuame sõbraliku Tjäkta majani. Siin sööme. Veel tund rahulikku tõusu viib meid Tjäkta kuruni, 1140 m. Ähvardustest hoolimata on siin vähe tuult. Oleme matka kõrgeimas punktis, ja igas mõttes poole peal, jee! Vaated aga ei anta, ümberringi on hallikas-valge vatt.

Laskumine pehmes lumes on lõbus. Ukerdame, kukume. Ühtlane pilve-valgus ei aita teed valida, kogu mäekülg on ühtlaselt valge. See-eest on tuul tagant ja tee kerge. Loodan ise kukkumata pääseda, aga siis lendan ka mina pea ees lumme. Poen seljakoti ja suuskade ja keppide sasipusast välja ja olen rõõmus - mis suusamatk see ilma kukkumata oleks!

Sälka maja on täis, magame köögis. Maja ümber undab torm, kempsust tuppa tulek on tükk pressimist ja tee otsimist.

Uurin siit, kas edasi võiks põhi-magistraali asemel liikuda mõnda külgorgu pidi, näiteks läbi Tarfala. Ei soovitata - ilm ei ole nii hea. Ja järsemates orgudes on tõsine laviinioht. Mis siis ikka, püsime peateel.

Sälka - Kebnekaise mäejaam

10.00 - 16.00, 26 km

Uhame suures rahvasummas Sälkast alla. Tee on allamäge ja torm puhub selga, mõnikord liigub pinnatuisk meie jalgade ees kui hiigel-linik. Lendame, 12 km Singini võtab 2:15 - suusamatka kohta ülikiire! Hoog on sees ja jõudu palju, jätame Singi maja vahele ja läheme otse baasjaama poole viivale tõusule.

Tõusuke on lauge ja meie oleme tugevaks saanud. Tõesti, sellel matkal meeldib mulle kõige rohkem just tõusta! Oskame kõrgust võtta ühtlases rahulikus tempos ja mõnuga. Ja tuul puhub-tuiskab-tormab endiselt tagant.

Kuid laskumised on tüütud. Need on samuti lauged, kuid jääs. Matkasuusk pole mäesuusk, ei kandi ja on üsna juhitamatu. Laskumine on üksainus suur sahas pidurdamine ja see võtab jalad palju rohkem läbi kui tavaline suusa-kõnd. Ukerdan nagu part, õnneks ei kuku, kuid mõnus see küll ei ole.

Näeme põhjapõtru, ainsaid sellel reisil.

Kebne mäejaamas käib võistlus - siin on algamas Keb Classic suusa-alpinismi võistlus. Jaam on täis ronimisvööde, kirkade ja metallikolaga suusatajaid. Seinal on võistluse kaardid ja juhised. Sebimist on siiski üsna vähe. Fjällräven Classicust erinevalt on see väike ja elitaarne võistlus.

Lisaks meile on siin Põlva matkaklubi grupp. Põlvakad on teinud pika, telkidega ja vastutuule tõttu raske marsruudi. Respekt!

Kebne jaam on suur ja mugavustega, elekter ja kraanivesi, aga väikesed mägimajad on õdusamad. Suures majas ei teki suhtlust, restorani peen stiil ei meeldi meile ja üldse on kõik kuidagi... mitte-mägi-matkalik.

Kebnekaise mäejaam - Nikkaluokta

6.15 - 9.30, 19 km

Äratus kell neli, kui Mirjam ähvardab meilt rongipiletid võtta ja ise koju suusatada. Rahustame ta maha, aga lahkume ikkagi kell 6:15, et enne keskpäeva Nikkaluoktas olla. Ja oleme ka! 19 km sõidame kolme tunniga, sest taas on tagant-tuul. Nüüd on jääs kogu rada, laskumised jaamast oru põhja on pikad ja kiired, edasi tuleb kätega tööd teha.

Piilun kogu aeg selja taha. Kas näeb ka Kebnekaiset ennast? Aga ei, kuigi mujal on taevas selge, siis Kebne ümber on pilvemass. Nii lahkumegi Rootsi kõrgeimat mäge nägemata.

LapDanalds on kurvalt kinni ja katuseni kinni tuisanud.

Lootsime siit saada odavad Soome õlut ja vahvlit murakamoosiga, aga no ei saanud.

Nikkaluoktale eelneb juba mets, mitte võsa. Uhame hoolega, et saaks juba läbi, duši alla ja sööma.

20 minutit enne Nikkaluoktat puruneb mu sideme rihm. Ei viitsi remontida, suusatan lõpuni ilma rihmata. Saab küll.

Viimasel, VIIMASEL tõukel annab otsad Katrini kepi rihm. Suusad annavad märku, et hooaeg sai läbi!

Nikkaluokta - Kiruna - Stockholm - Tallinn

Buss viib meid läbi lumise mägimaastiku kaevanduslinn Kirunasse.

Teeme linnatuuri, siis sõidame rongiga tagasi kevadesse ja laevaga koju.

Talv on selleks aastaks läbi.

Ka meil.

= = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = = =

Igav tehniline info

Punane ristike esimesel kaardil on "see" koht. Stockholmist on sinna ligi 1500 km - Rootsi on SUUUUR!

Teise kaardi peal on matka marsruut; alustasime ülevalt Abiskos ja lõpetasime all paremal Nikkaluoktas.

Kollane ala vasakul on Norra; olime piirist umbes 10 km kaugusel.

Kuupäevad ja värk

31. märts - 4. aprill 2014. Lisaks tulek ja minek.

Teekonnad päevade kaupa: 15, 20, 25, 26, 19 km. Pikkused on ligikaudsed, sest neid mõõdetakse vist suviste radade järgi.

Tõusu saime kõige rohkem 400m päevas.

Rada ja kiirus. Rada oli enamjaolt ees, kas saanide või teiste suusatajate tehtud. Vahel pidime ka ise lumes sumama või lihtsalt üle kooriku sõitma.

Sõitsime kokku ~105 km. Täpselt ei tea keegi, sest teemärgid on suvise raja järgi ja mingit GPS tracki meil pole. Rajal olime umbes 25 tundi, kiirus seega umbes 4 km/h.

Mirjam ütleb, et suvel kulub sama tee peale palju rohkem aega ning et talvine suusamatk on jalgsi matkamisest nii kiirem kui kergem.

Suusad. Andrus sõitis klassika-suusaga, neid kordagi määrimata. Mul olid Fischeri mustriga "laulev" matkasuusk. Vähegi jäisem tee pani suusa undama, nagu oleks tal väike mootor sees. Mirjamil olid Matkaspordi markeerimata Visu matkasuusad ja Katrinil Rossignoli matkakad. Kõik said hakkama ja antud raja korral tundus, et tavalisel klassikasuusal on matka oma ees eelis.

Ilm ja riided ja värk. Esimese päeva sõitsin pesuväel, sest soe. Teistel kerge jopega. Paksud riided püsisid kõik kotis - polnud vaja. Aga kaasas olema nad peavad, sest kui näiteks juhtub midagi (side katki või ise) ja pead tormis pikalt passima, külmud ilma sooja lisa-kihita lihtsalt surnuks.

Raha. STF kaart maksab ~450 SEK. (Võib end paari võtta ja sellega hinda alla kaubelda.) Ööbimised 300 SEK / öö, Kebnes kallim. Piletid (Tallink + rong) maksid 250 eur. Lisaks kulud Nikkaluokta bussile, Stockholmi metroole ja pakihoiule jne. Matka otsesed kulud olid ligi 500 eurot inimese kohta.

Olme majades on mägimatka kohta luksuslik. On köök - mitu gaasipliiti (ja mõni tavaline), kõik mõeldavad potid-pannid ja tarvikud, taldrikud, klaasid. Kõik teevad ise süüa ja pesevad ise oma nõusid. Tüütuim töö on vee toomine, mõnes kohas tähendab see päris pikka retke järve või jõeni. Vett tuuakse 40L kanistrites, mida ei tassita, vaid lohistatakse mööda lund.

Mõnes majas müüakse söögi- ja matkakraami, aga meil oli kõik kodust kaasas, vaid saunajooke ostsime kohapealt.

Suuski saab hoiustada Stockholmi Cityterminaleni teise korruse kappides.

Pildistamine. Väike fotok on kunn, mägedes on valgust palju ja teravussügavus võib olla suur. Tuisus pildistamine on raske ja mida lihtsam tehnika sul on, seda parem.

Lume-piltide järeltöötlus on keerukas. Iga üksik pilt tundub okei, aga kõrvuti ja eriti valgele taustale pannes hakkad nutma. Ühel fotol on lumi sinine, teisel sirelililla, kolmandal vesihall. Fotokast tulles on KÕIK sinised, töötluses keerasin kõik kuldkollaseks üle, siis tagasi... Nuhtlus!!!

Katrini reportaaž tuli palju parem kui minu oma - mitmekülgsem. Mul on vaid kolm kaadrit, "lumi", "mägi" ja "inimene suusatab". Aga noh, ilusad needki :)

Varustuse nimekiri on mul siin olemas.

"Polnud tarvis" märkusega asju EI tohi järgimisel korral koju jätta. Meil vedas - ei saanud väga hullu ilma, rajal ei juhtunud ühtki äpardust. Valmis peab olema alati hullemaks.

Ülejäänud pidid on selles albumis.

Järgmisel aastal tahaks taas minna Jotunheimenisse Norras.

Kui tunned huvi, kirjuta kaur.virunurm@gmail.com!!!