Lissabon 2014

"Kust Põhjamaalt te küll pärit olete?", küsis preester. "Lissabonis ei anna praegu keegi lastele jäätist, on ju talv ja väga külm."

Istusime viiekesi Chiado peatänava kirikutrepil ja tõesti limpsisime jäätist. Jäätisekohvikusse sisse me lihtsalt ei mahtunud. Lissabon on rahvarohke, 1. jaanuari pärastlõuna oli tänavad inimesi täis toonud, aga jäätist süüa oli vaja. Sest esiteks on Amorino jäätis hirmus hea, teiseks olid lapsed selle täiega ära teeninud ja kolmandaks tuli ju reis lõpetada millegi magusaga.

Olime Lissabonis kümme päeva. Sinna 23. detsembri varahommikul, tagasi 1. jaanuari hilisõhtul. Nii oli meil aeg linn tasapisi ära õppida ja igale poole jõuda, ei pidanud tormama ega allesjäänud tunde lugema.

Elasime Alfamas. See on nagu Lissaboni Toompea, aga suurem ja vanem ja pööraselt keeruline. Asub järsakul, iga teine tänav on trepp. Meie kodutänav Rua da Oliveirinha oli kitsas ja järsk soolikas. Ümber oli selline labürint, et ka kaheksandal päeval metroost koju kõndides eksisime tee peal ära. Üürikorter oli vananlinlikult kitsas, kuid aknast avanes avar vaade. Vaate ühes ääres Lissaboni "meri" ehk Tejo jõgi, keskel Püha Luzia kirik ja plats, teises servas São Jorge kindlus. Meie taga oli Püha Vincenti kahe torniga kirik.

Lastega on Alfamas veidi keerukas elada. Päris-kesklinna on umbes kilomeeter kõndimist. Selle kilomeetri järel on lapsevanemal närvid mitmel kombel läbi. Kõnniteed on kohati vaksalaiused ja liiklus on lõunamaiselt uljas. Ning lapsed leiavad igal sammul kohti, kus ronida, kõõluda, püherdada või alla kukkuda. Laste erilised lemmikud olid "kartulipuu" Luzia kiriku juures ja Lissaboni kadedraali vundamendi kaldpinnad. Linna jõudes oli tihti tunne, et tuleks tagasi minna ja lapsed koju pessu viia...

Samas oli Alfama põnev. Meie tänavanurgal oli sõbralik pood, kust kõik esmatarbekaubad kätte sai. Pisipoode ja restorane ja kõrtsikesi on Alfama üldse täis. Aga see kõik näeb üsna vaene ja vilets välja. Igal majal rippus igal ajal kellegi pesu. Lapsed said hea õppetunni, kui kitsalt ülejäänud maailm elab.

Kümne päevaga jõudsime me läbi käia Lissaboni enda ja olla ka kolm päeva linnast väljas. Autot me ei rentinud - polnud vaja - ühistransport on lihtsalt nii hea.

Cascais. Lissabon ise asub Taguse jõe ääres ja on rohkem sadama- kui ranna-linn. Cascais on aga kuurort ookeani ääres Lissabonist läänes. Käisimegi seal ookeani käppimas. Iida ja mina ronisime jalgupidi vette kah. Rong kesklinnast sõidab sinna 40 minutit ja maksab umbes 1 euro.

Cabo da Roca on Euraasia mandri läänepoolseim punkt. Kaljusein kukub 100 meetri kõrguselt ookeani, ookeanist vahivad vastu haihamba moodi kaljud. Lisaks on siin tuletorn. Ronisime suurte lastega alla ookeani kaldale - sai veidi närvikõdi, sest ronides pidi kõik neli jäset käiku laskma ja veidi mõtlema, kuidas üldse saab. Rand oli see-eest tore, inimpea suuruste ümarate kividega. Hoolimata vaiksest ilmast laksus laine korralikult ja kolistas kividega. Imekena koht! Ja sinna saab bussiga nr 403 nii Sintrast kui Cascai'st.

Sintra on väike mäestik Lissabonist põhjas. Millalgi võtsid Portugali kuningad end suveks sinna majutada - jahedam ja kenam kui pealinnas. Nii on seal igasugu kitšikaid paleid, ühte neist - Pena paleed - käisime kaemas. Asub mäe otsas, ümber vinge park. Teoorias peaks siit olema hea vaade ookeanile. Päriselt oli nii, et mäe otsas sadas vihma, all-Sintras oli lihtsalt pilvine ja Lissabonis paistis päike.

Almada / Cacilhas on linnake Lissabonist lõunas, üle jõe. Mina tahtsin laevaga üle jõe sõita ja Kati tahtis bussiga üle silla tagasi sõita, nii tegime ringi: laev sinna, buss tagasi. Almadas asub Rio de Janeiro pealt maha viksitud linna õnnistava jeesuse kuju (ma ei suuda selles kontekstis suurt tähte kasutada...). Meie käisime aga Casa da Cerca nimelises villas; see on kunstimuuseum, aga selle kõrgelt kaldalt on imehea vaade Lissaboni linnale, lisaks on seal imenunnu kohvik. Ja kõik (peale kohviku) puha tasuta.

Sõit üle Salazari (või 25. aprilli) silla tagasi Lissaboni oli ka huvitav. Saime end sillale just õhtupäikese ajaks, linn oli kenamast kenam.

Lissaboni Okeanaarium on pirakas ja põnev. Haid, raid, kuukalad ja miljon muud elukat. Lisaks mikromaailmad "arktika", "antarktika" jne. Vaatamist terveks päevaks, või vähemalt seniks, kuni lapsed ära väsivad. Lähedal on eks-Expo piirkond "rahvuste park", kus saab piki jõeäärt joosta ja bambusvõsa vahelt Arhimeedese kruvi otsida. Lapsed said okeanaariumist kummi-mänguasju ja mina ostsin oma ainsa suveniiiri - kruusi, millesse kodus kohvi teha.

Sao Jorge kindlus meie naabruses kõrgub üle Lissaboni; head vaated. Kõrgeimas tornis on camera obscura.

Belemi linnaosa ja meremuuseum olid Alole ja minule põnevad - mul on lapsest saadik huvi purjelaevade vastu. Belemi torn on üks Lissaboni sümboleid.

Lihtsalt jalutada saime linnas ohtrasti. Ove läbib vabalt pikki vahemaid. Alfama - Graca - Baixa - Chiado linnaosad, kogu keskne turistikas ala, jõeäär, väljakud - kõik said korduvalt läbi tatsatud. Kesklinn oli jõulukaunistusi täis - neooni arvelt kokku ei hoitud, iga tänav oli end omamoodi üles löönud ja keskplatsil olid eriti suured helendavad kingipakid.

Lissabonis on musttuhat vaateplatvormi, miradouro-t. Golisbon loeb mõned neist üles; meile lähim oli kodust paari minuti kaugusel ja paistis otse köögiaknasse. Tänu miradouro-dele on Lissabonis jalutamine eriti mõnus; mägises linnas on vaade iga nurga taga uus ja teistsugune ja ootamatu. Ja kogu aeg vilksatab kusagil jõgi. Kõige viimasel päeval leidsime üles vaated Eduardo VII pargist ja Chiado platvormilt - imelised!

Kodulähedaselt St Luzia platvormilt vaatasime me Aloga ka uusaasta ilutulestikku. Lissabonis eraisikud ei põmmuta, on üks ja suur tulestik Praça do Comérciol. Naised ja lapsed keskööl õue tulla ei viitsinud, aga rakette nägid nad sama hästi - koduaknast. Ja show oli põhjalik, kenamat tulestikku pole ma elus näinud.

Muud huvitavat:

Lissaboni katedraal ehk "Sé" on romaani stiilis kirik, mille külgedel meie lapsed ronida armastasid.

Graça kirik meie kodust veidi ülesmäge on vist seest uhkeim, mida ma üldse näinud.

Kesklinn on osalt vaid jalakäijatele. Aga kõigest hoolimata peab kogu aeg valvel olema, et kusagilt auto ei tuleks.

Jõudsin ka kirbuturule. Feira da Ladra toimus meie külje all St Vincenti kiriku kõrval. Müüdi kõike, kasutatud kööginugadest kuni aurumootoriga aiakäruni... aga no ei olnud eriti huvitav.

Mis jäi tegemata:

Trammiga ei sõitnud,

Lissabonist otse läänes olevates rannakülades ja liivarannas ei käinud,

loomaaias ei käinud,

teadusmuuseumis ei käinud.

Olme

Lissaboni ühistransport töötab imehästi. Aega siiski kulub, linn on suur ja rahvast palju.

Lissabon on pisipoodide ja pisi-kohvikute linn.

Kartsime, et 25. detsembril ja muudel pühadel on kõik kinni. Vale! - immigrandid hoolitsevad, et nii poed kui söögikohad kogu aeg lahti oleks.

Muud

Kõige asjalikum pastel-de-nata retsept

http://dan.forys.co.uk/blog/pastel-de-nata