Lenin 2014

Käisin 6800 meetri kõrgusel Lenini nõlval.

Kõrgemale ei jaksanud. Olen rahul - see on kõrgeim koht, kus olen iial käinud.

Veetsime 25 päeva järjest kõrgusel üle 3600 meetri, ööbisime kolm ööd 6100m peal, matkasime imeilusal maastikul.

Lenin ümbrus on lummavalt kena, alumised laagrid ja rajad on mõnusad, grupp oli hea ja kogemus kokku on äärmiselt meeldiv.

Kui oled vähegi mägede-huviline, siis mine ka!

Algus

Lenin on 7134 meetri kõrgune mägi Kirgiisia ja Tadžiki piiri peal.
Mina olen ülekaalus keskealine Tallinna kontorirott.
Kui sõber pakub, et kontorirott võiks mäe otsa ronida, siis ligi pool aastat lihtsalt ignoreerin seda mõtet.
Aga siiski lähen, sest:
- grupijuht on Olavi, ja
- ajakava on väga rahulik, ja
- mäe näeb ikka ära ja küllap on niisama ka ilus, ja
- mingi võimalus on ju ka tippu jõuda, ja
- kui mitte nüüd, siis millal veel?

Ettevalmistus. Trenni teha eriti ei jõua, kaalust alla võtta ei oska. Käin hüpoksias. Tuli kindlalt kasuks, muidu oleks ma 3600 pealt kohe nutuga tagasi sõitnud. Aga 7000m kõrg-aklimatt tuleb kohapeal kätte saada.

Vajalik varustus on mul enam-vähem olemas. Kassid, ronimisvöö, kirka, matka-asjad. Lenin on lihtne mägi ja ei vaja palju. Kõrgsaapad saan sõbralt laenuks.

Tegevuskohad

• • Lenin, 7134m kõrgune mägi Pamiiris, Kirgiisia-Tadžiki piiril, http://www.summitpost.org/pik-lenin/150355

  • Osh, linn Kirgiisias, http://en.wikipedia.org/wiki/Osh

  • BC, Base Camp, Lenini baaslaager 3600m peal. Muru, järvekesed, teenindus.

  • Camp 1, C1, laager 4400 m liustikukeele kõrval. Sisuliselt meie päris-baaslaager. Moreen, teenindus, hea toit, šeff kokk ja Nabi.

  • Camp 2, C2, laager 5300 m peal liustikul.

  • Camp 3, C3, laager 6100 m peal Razdelnaja künka.

Tallinn - Istanbul - Osh

Turkishiga Oshi lennates tuleb veeta öö ja päev Istanbulis. Ööbime lennufirma kulul äärelinna Hiltonis. Peen, aga luksuse hind on kadunud aeg; kesk-Istanbuli näeme vaid paar tundi.

Varahommikul Oshi jõudes on grupil kaks kotti puudu. Istanbulis :( Lubatakse järele saata... Me kohaliku partner-firma "Asian Mountains" sebija Ženja tundub asjalik, küll korraldab ära. Mul aga kummitab meeles EBC treki õnnetu algus.

Osh on 3000 aastat vana Siiditee linn. Veedame siin terve päeva. Lõbutseme turul, toidupoes, piimasaalis. Grupp tutvub omavahel, tundub tore rahvas olema.

Esimene ring: aklimatt

Baaslaager, 3600m

Kuus tundi sõitu viib meid Oshist Lenini baaslaagrisse. Baaslaagreid on mitu, igal firmal oma, kõik ühes orus lähestikku. Meie "Gorõ Asii" laager on üsna pisike. Kolm jurtat (ladu, köök ja söökla), kaks hõbedast peldikut, mõned kollased telgid meile, mõned sinised telgid teistele. Külje all on oja. Künka taga on kohalikud. Kõrval on palju suurem Ak-Sai laager, kust saab ilmateadet ja konjakit. Ümberringi laiub lainjas küngastik. Neljas suunas paistavad mäed. Lõunas on kauge Alai ahelik, otse põhjas sirab Lenini valge massiiv. Ah sinna siis peabki ronima!!! Tundub kauge, külm ja ebareaalne.

Esimene BC päev on lihtne lebo. Saab ootamatult hästi ja palju süüa, enda toidukraamiga pole miskit peale hakata. Jalutame & imetleme mägesid, taome kaarte, aga üldiselt on "pugi ja maga" programm. Puhkus!!!

Teine päev kargame üle oja, tõuseme harja pidi 4000m peale ja sõidame rusunõlva mööda tagasi. Imetlen kaaslasi. Me sattusime järsult 3600 peale, tavalise inimese tõmbaks see kooma. Meie omad aga liiguvad nagu poleks asigi. Ilmselgelt on siin koos tüübid, kes teavad, et kõrgmäed sobivad neile.

Kolmas päev jätkame oma harja-rada. Kalle LauriS mina tõuseme murunõlva pidi, virgemad jooksevad ringi piki harja. Siis 4300..4400 kuni lumepiirini. Me kohal on Petrovskovo tipp.

Neljas päev on õppepäev. Jalutame tähtsat mälestuskivi vaatama. Kivi on teisel pool oja, aga meie ei saa ojast üle! Väiksest nirest on vahepeal saanud jõgi!! Pusime tükk aega jõesängis, tulutult. No on ju õpetlik!!!

Mäelt saabub Vene grupp. 6 / 18 käisid tipus. Kõik on täiega põlenud. Ühe mehe nina külmakahjustusest hävinud. AM diagnoos: "nekroos". Olla kaotusi ka varvaste ja näppude osas. Sest mäel on hull tuul ja külm. Ei kõla just kutsuvalt :(

Me rõõmuks saabuvad laagrisse kaks Istanbulis viibinud kotti. Ja iga õhtu on eelmisest soojem.

Camp 1, 4300m

"Camp 1" on pilv laagreid Lenini liustikukeele lähedal 4300..4400m peal. Taas igal firmal oma. Sellest saab meie päris-baaslaager, kuid hetkel me seda veel ei tea. Lubatakse, et C1 on soojem kui BC. Me ei taha uskuda - kuidas saab 700m kõrgemal olla soojem?

Osa varustust liigub hobustel ja mina kannan poolt kotti - 15 kg. Ähvardavad väga pika päevaga, aga ei miskit. Kiiremad gasellid on C1 laagris 5 tunniga, mina palju puhates üle 6 tunni. Rada on väga ilus. Sibulaoru lauge väli, jõeorg, koseke, tõus murusele kurule ja pikk tatsumine piki Lenini liustiku äärt. Liustik on moreenine, määrdund ja kole, aga selle kohal särab Lenini tohutu valge nõlv. Siinsamas!

Tee tundub esimest korda läbides pikk. Meist mööduvad pakielukad, ülalt tulevad vastu juba aklimati saanud kiired matkajad. Küsin hinnanguid laagri kauguse kohta - neid on seinast seina. Enne C1 tuleb ületada jõgi, millest madala veega (varahommikul või pilves ilmaga) saab jalgsi üle, kõrge veega ei saa. Lasen end hobusega üle viia (100 somi = 1.5 eur) ja olen elamusega rahul. Mõned aga otsivad pikalt paremat koolet ja saavad ikkagi saapad märjaks... Enne laagrit on veel üks väike jõgi, selle kohal on meie omad juba vastas ja ergutamas, teevad tuju heaks. Ja ongi C1, 4400!

C1 on tõesti tuuletu ja soe. Ka siin on teenindus - toit, joogivesi, ühistelk ja hõbedane kemps. Süüa teeb sürrealistik kokamütsi ja viikaritega kokk. Toit ise on väga hea ja seda on veel rohkem kui BCs. Vaatan oma Trek'n'Eat pakitoite kurjalt ja mõtlen, et milleks küll need.

Siit on kogu mägi hästi näha. Üle liustiku paistab C2 rada. Mägi näib lähedal, aga rada kaugel ja inimesed sellel nii niiiiii tillukesed! Liustiku äärtel, rajast eemal, on jäämurrud - serakid nagu majad, lõhed nagu orud jääs. Nurga taga on peidus C2 ja selle kohal Razdelnaja kupli peal C3 ja sellest vasakul kogu tiputõus ja hari ja Lenini tipp ise. Kui BCs on mägi alles kauge abstraktne ähvardus, siis C1st paistab ta siinsamas, reaaalne, valge, jäine, külm, tohutu.

Järgmisel päeval jalutame tõusuraja algusse ja võtame end korraks köide. Liustiku lahtine, lauge osa on hommikul kaetud jäise pitsiga, päeval - sulavee ojadega. Kaugelt lihtne ja lame liustik on seest vaadates labürint. Ma ei õpi ka reisi lõpuks sellel õigesti teed valima ja eksin selles iga kord ära.

Mul puruneb esimesel jalgapanekul kass. Plastik murdub kahest kohast. Oh raisk. Õigemini, Petzl, @*!#$$!!!. Õnneks on meil varu.

Camp 2, 5300m

Stardime pimedas, 4:40, et minna mäkke hommikuse külmaga. Pamir Expressi laagris liitub meiega giid Dima.

Teispool liustikukeelt algab järsk tõus. See on nüüd PÄRIS mägi; kõik eelnev on olnud vaid rajooni sisseminek, ettevalmistus, nali.

Köide ja tõusule! Paarsada vertikaalset meetrit lähevad ladusalt. Rada on hästi märgitud. Lõhesid on palju, aga nad on vähemalt näha ja alla keskmise õudsad. Väiksematest kargame üle, kahest suuremast viib üle laudadest purdeke. Dima märgib, et liustik on sel aastal "ohutum kui iial varem".

Paari tunniga on järsem osa tõusu võetud ja tundub, et kõik läheb ladusalt. Aga siis... siis läheb raskeks. Lauri loeb ühes kohas kokku "1 samm, 8 hingamist". Õhku pole. Liigume kui teod. Praod on nüüd kaetud - raja peal või kõrval on jälje-augud, mille all paistab pimedus, sügavik. Venime tundide kaupa üles. C2 on muudkui nurga taga ära ja ei paista...

5200 peal on sadulake, millelt paistavad korraga nii C1 kui C2. Siin istub Dima ja uurib me tervise järele. Ega pole halb? Ega ei valuta pea? Ega ei soovi tagasi alla? Aitäh, ei, kõik on hästi peale hingeldamise, tahame laagrisse! Ületame lauge "panni", rada teeb suure ringi ümber piraka lõhe. Viimane tõusunukk läheb ähkides ja roomates, kell 15:00 oleme kohal, 9 tundi liikumist - tehtud!

(See on meie kõige pikem laagritevaheline päev üldse. Hiljem tõuseme sama vahet 5-6 tundi, laskume 2-3.)

Enne meid on laagris plikade köiskond. Tere või tee asemel tabab mind Anu, nõuab labidat. Annan, jätan teised telke kaevama ja keedan ise kõigile teed.

5300m kohta on siin imeliselt mõnus. Soe ja tuuletu. Olemine veidi uimane, kuid ei rohkemat. Süüa kannatab, oksendajaid ega muidu surijaid ei paista. Imetleme naaber-nõlval laviini, mis otse jalgraja ja inmeste poole sööstab. Õnneks jääb lumi veidi enne rada seisma - tõesti õnneks - sest rahvas on rajal laviinist otse allpool. Laagrit läbivad praod, mõni lahti, mõni kinni. Piilun ühte lõhesse sisse - põhja ei paista. Lenini nõlv on siinsamas meie kohal.

Ka öösel on soe. Magan hästi ja sügavalt.

Camp 3, 6100, Razdelnaja

Jalutame 6100 peale, Razdelnaja laagrisse. Dima: "kes Razdelnajasse ei jõua, ei jõua ka tippu." (Tagantjärele - nii oligi.)

Käiakse köieta, kuid siiski grupis. 5642 (Elbrus) peal räägib Katrin Puhhi anekdoodi. 5800 peal on moreenine puhke-künkake. Samast algab jaburalt järsk otsene tõus. Läheb raskelt. Tiksume ja ähime koos Enega, madalal olen mina kiirem, kõrgemal on tema liikumine parem. 13:30, pool tundi enne kontrollaega, paistavad telgid ja oleme kohal. Dima uurib taas me tervist - aga sel pole häda miskit. Kõrgust on GPS arvates 6120...6130.

6100. Saate aru!!! Me oleme mägedes olnud ainult NÄDAL aega ja mul on miinimumeesmärk - tõusta 6k peale - tehtud!!!

Laskume C2 puhkama. Mul on silmad päikesest hellad, taandun telki ja jään sinna hämarani.

Baaslaagri päevad

Järgmise kahe päevaga laskume C2 => C1 => BC. Alla minna on KERGE. C2 kuni lauge liustikuni 1000m allpool võtab poolteist tundi. Ülejäänud päev on puhkus. Peseme, vahime ringi, naudime paksu õhku. Kokk ja söök on imelised, ümberringi on lummavad mäed, kärsitumad kaaslased on juba baaslaagrisse ära kihutanud. Puhkus mägedes ftw!

Telgid ja laagriasjad jätame C2. Et kergem, noh.

Näeme tiputõusule suunduvat staar-alpinist Kunnar Karu. On siin vene pundiga, otse Elbruselt.

Hommikune minek C1-st baaslaagrisse on reisi kõige mõnusam ots üldse. Kott on kerge, aklimatt on hea, jõgi on madal, aega on palju. Saame imetleda Pamiiri võimsust, teha pilti, vahtida ümisejatega tõtt ja maitsta Sibulavälu laugulisi. Iga nurga taga on uus kaunis vaade, uut sorti loodus ja lilled. Kes ütles, et alumised etapid on tüütud? See on siin mägimatk oma parimal võimalikult moel.

Ilmateade on "tuleb front". Seega veedame mitu päeva BCs. Need on kaunid, õnnelikud päevad, täis malbeid mägiseid tegevusi, nagu:

Jalutuskäik BC ümbruse mummudel. Me grupp on kogenud matkajad, kõik inimesed on mägedes käinud. Seegipoolest lööb sürr maastik kõigil nunnumeetri punasesse. Käime ja vahime ja ohime. Mummude aksessuaarideks on eeslid ja obesed ja ümisejad ja "daite dengi" nuruvad kirgiisi jõmpsikad.

Suplemine mummudevahelistes järvedes. Järvi on musttuhat, igaüks eri värvi. Sootolerantsemad ujuvad kahekaupa ja paljalt, mina kasutan kaasavõetud ujukaid. Ujumine @ 3600 on muide hämmastavalt vastik, sest õhku pole, paari tõmbega tekib uppumise-lämbumise tunne.

Torm. Tuul tahab söökla-jurta katuse pealt tõsta. Ripume mitmekesi selle küljes, kuni kohalikud lapivad. Pesula kukub tuules ümber, napilt ilma Eneta. Kaarel elab tormi üle C1s. Seal viib tuul mitu telki päris ära ja lükkab kempsu ümber. C2 olla ära lennanud suisa 15 telki. Muretseme enda suure Expe pärast; nägime selle kinnitamisega otse enne laskumist pikalt vaeva, aga pole oma töös eriti kindlad.

Omaani teema-õhtu. Olavi jutustab oma muinasjutu-kodust.

Mägimatk kanjonisse. Kõnnime Lauriga lõunasse kahe jõe ühinemis-kohani ja sealt piki väiksema (idapoolse) oja kanjonit tagasi koju. Imeilus! Uskumatu, millise oru on endale mäkke rajanud selline nire!

Lenin Race pidu. Russian Skyrunning korraldab võidujooksu C1 - tipp. Hull! Meie saame osa lõpupeost. Alguses on Aksai laagri suur telk rahvast täis ja käib vene-inglise segakeelne tseremoonia. Siis kaovad kõik vaikselt ära, jäävad võitja Vitali Škel, Karu ja sõbrad ja meie. Tüdrukud sagivad Vitali ümber, ja asja pärast. See on ulmeline olend, mitte inimene! C1 - tipp liikus 5:06! Karu et al. joodavad soovijaid järjest purju ja kõigil on lõbus.

Matk maailma lõppu ehk läänepoolse jõe kanjoni äärele laagrist otse põhjas. Maastikud on siin tõesti võimsad ja minna võib mistahes suunas, ikka on ootamatu ja teistsugune ja ilus.

Matk mälestuskivini teiselpool oja. Oleme nüüd targemad ja ületame jõe laagri kohal, sest teame, et ülalpool ei saa.

Kaardimäng. Ühel päeval on ilm nii tatine, et me ei saa jurtast väljagi. Valime tilkuvas tšummis kuivemaid kohti, taome tuhandet ja joome naaber-laagri konjakit.

Nõrgema tervisega või vanemad mägironijad sõidavad aga koju.

Teised inimesed

Siin on kõik friigid. Näiteks Austria rändur-paar, kes on roninud igas maailma otsas, nüüd siin. Teine Austria rändur-paar tekitab C1 paanikat väitega, et nende raha & pass on varastatud. (Ei olnud.) Ükskõik kellega räägid, koorub välja hull sportlane, suusafänn või mäefriik. Kõige veidramad on aga venelased ise. Esiteks on nad kõik, kõik pärit Novosibirskist. Teiseks on neil kõigil tuttav eestlane. Vladimir (Novosibirskist) on Lenini all töötanud koos Vello Parkiga. Vello Park, kogu austusega, on ju saurus! Aga Vladimir ronib mäge sama kärmelt kui meie. Vene proua (Novosibirskist) on Vladimiri abikaasa, aga mäel on nad kumbki eraldi ja oma asja ajamas. Andrei (Novosibirskist) on töötanud koos Andres Hiiemäega. Mäe peal juttu puhudes leiad igaühega puutepunkti, ühiselt ronitud piirkonna või tuttava inimese. Kui tore!

Rääkisime giididega neist, kes mäes surma saavad. Sel hooajal seni kolm - jääl libisend lumelaudur, öösel telki koolnud matkaja, prakku asjale kukkund matkaja. Surma saamiseks tuleb üldiselt ise mingi lollus teha ja teiste nõu mitte kuulata. Niisama kergelt nüüd, ilmateadete ja GPS ja hea varustuse ajal ära ei koole. Aga mägi tõmbab ligi hulle, kel tipu-janu elujanust suurem, ja neist osa siis sureb.

Esimene tipukatse

Aitab puhkusest! Jookseme tagasi üles. Kihutan BC => C1 3:30. Sportlikumad on kohal kolme tunniga.

Järgmisel päeval vahetame saapad suuremate vastu - tekitan pisikese segaduse, kuna ei mäleta, et olen saapad kavalalt telgi taha ära peitnud. Võtame köide ja ronime C2. Meeleolu on võistluslik, köiskonnad trügivad üksteisest mööda, vahepeal liigub kitsal rajal kõrvuti neli köit. Varjatud lõhedega liustikul! Minu köiskond üritab must korduvalt vabaneda, mind lumesillale või järsakule seisma jättes. Käratan Laurile ebaviisakalt peale, mispeale mind pannakse esimeseks, ausalt öeldes paras mulle, teinekord hoian suu koomal. Meid kõiki kainestab aga seltskond laskuvaid giide, kilesse mässitud lumelauduri sarnane asi köite küljes libisemas. Libisemisjälg on näha kogu C2 tee ja tuletab lakkamatult meelde, et surm on meile siin väga lähedal.

C2 on grupi peale kadunud vaid üks telk, ja õnneks mitte meie Expe. Seega on alles ka meie tipuvarustus. Praegu on ilm imeilus; panen plätud jalga ja käin 5300m peal liustikul ringi, varbad paljad.

Meie ümber on hunnitu ilu. Pamiir! Tipud! Orud! Voolavad ja vormuvad pilved! Liustik, lõhed, lumesillad, serakid! Loojang ja alpenglow seismetuhandesel tipul! Aga kõigil on hinges sport ja looduse võlu ei huvita hetkel kedagi.

On mõningane arutelu tippumineku päeva üle. Mõned arvavad, et graafik BC => C1 => C2 => C3 => 7134 on liiga sportlik, neli ränka päeva järjest. Giidil on aga kiire järgmise grupi juurde ja ta ei taha vahepealsest puhkepäevast kuuldagi. Saime ju puhata? Tippu tehaksegi jõuga ja kes ei jaksa, see, noh, on ju ise süüdi?

C2 => Razdelnaja tõus läheb mul vaevaga. Hingeldan raskelt ja olen teistest algusest peale aeglasem. 6100 peal laagri rajamises ei osale, istun tuimalt maas. Hiljem läheb paremaks, jalutan ringi, vaatan Pamiiri. Koht on ju täiesti eriline: telklaager KUUE KILOMEETRI kõrgusel. Laagri asukoht on uskumatult kaval; ta oleks nagu mäe tipus, aga tuule eest varjul. Laagri kogu ümbrus on peldik, igas suunas, nii koledat miinivälja pole ma iial varem näinud.

Tiputõusu algus on siit kenasti näha. Kõigepealt 100m laskumist (6000 peale), siis 400m järsku tõusu (6400), siis vaheldumisi platoo - tõusuke - platoo - tõusuke. 6700 peal on "nuga", järsk ja terav lumine hari. Selle jaoks oleks vaja kirkat, vööd, tugiköiel liikumise vahendit (repsakas vms).

Tipuhommiku äratus 2, start 3. Dima hilineb, hakkame liikuma ilma temata. Laskume, kuid lampide valguses rajal sagides ei saa sellest üldse aru. Siis algab tõus, kiiremad tõmbavad eest, Dima läheb mööda ja minul hakkab raske. Esiteks tõus, iga samm tuleb ähkides ja valuga ja tahtejõuga. Teiseks tuul, mis läbi kõikide riiete puhub. Kõige hullem on aga nägu. Mul on mask, kaks buffi, prillid, aga ma ei suuda neist töötavat kaitset korraldada. Ninast tilgub vett nagu katkisest kraanist....

Kiiremad lähevad ees; nõrgemad pööravad tagasi; mina tiksun LauriS-ga teosammul edasi, tihti puhates ja igal sammul ähkides. Kohati tuleb tuulele vastu seismiseks mõlemad käimiskepid maha suruda ja "neljakäpakil" seista. Meist möödub suures rivis Iraani grupp. Leian mäelt kassi, mis osutub Lauri omaks. Arutame korduvalt, et läheks alla, aga ikka leiame "veidi veel". Minu eesmärk on päikesetõus ära oodata. Teadsime ju ette, et tipu-hommik tuleb mitu tundi ränka kannatamist, kannatame siis pealegi!

Päike tõusebki. Aga tuul aina tugevneb. Ja õhku on aina vähem. Liigun väga hädiselt. Ühel hetkel leiame, et aitab küll. Lauri vaatab kella - 6333 meetrit. Ilus kõrgus.

Läheme aeglaselt alla, C3. Lauri uinub kohe, mina jätkan C2, ja meeste seongus C1. Väsimus, järsul liustikul on jalg pehme, libisen-kukun korduvalt, aga pärastlõunaks oleme all. Minu imestuseks tuleb siia kogu grupp - ma olin veendunud, et osad läksid tippu - aga ei, kõik tulid tuule käest tagasi, jõuti maksimaalselt 6500 peale. Ka Iraani grupp ja teised olla tagasi pöördunud.

Jätame hüvasti oma giidi Dimaga. Tal tuleb teine grupp. Meil on aega ka teise tipukatse jaoks, aga temata.

Pärast kuuleme, et hommikul oli tuulekülma olnud -50C.

Päeval olla ilm ülal vaiksemaks läinud ja mõned hiljem startinud olla tippu saanud.

Kas ka meie oleks pidanud hiljem välja minema?

Minu arust mitte; hilja saavad väljuda ainult kõige kiiremad; meie seda kindlasti polnud.

Teine tipukatse

Puhkame päeva C1, siis läheme uuele katsele. Üks päev on taastumiseks liiga vähe, aga rohkem pole aega. Meid on kümme - kaks grupiliiget on juba Eestis, neli otsustavad teisest katsest loobuda. C1 on puhkuseks muidu ideaalne koht, soe ja sõbralik ja imelise söögiga.

Ronime C2. Kuni 5000m on mul kõik hästi, kuid üle selle tunnen, et hingeldan palju rohkem kui teised. C2 laagris ütleb Olavi, et ka tema ei tule teisele katsele. Jääb üheksa. Teeme Olaviga veel viimase mängu kaarte; paberit pole, seega käib kõik peast; üsna sürr on 5300m kõrgusel mälus arvet pidada ja arvutada-arvestada. Aga õnnestub!

Ronime C3. On sama raske kui eelmisel korral. 5 tundi ähkimist. Tunnen, et tipukatse pole aklimatile kuidagi mõjunud või siis on väsimus endiselt sees. 6000 peal paneb kiirem samm pea ringi käima. Aga C3 on imemõnus; taas soe ja tuuleta, ja ebamaine "ME OLEME KUUE KILOMEETRI PEAL LAAGRIS ja joome teed ja teeme süüa nagu poleks see midagi erilist" tunne tuleb tagasi. Tipp või ei, ma olen omadega rahul! Käin vaatan taas Pamiiri (ettevaatlikult miinide vahel kõndides) ja jälle on ta ebamaiselt ilus - sakilised harjad kuni silmapiirini, loojuv päike Kommunismi valgustamas.

Tipust tuleb rahvast. Võrreldes esimese, vene grupiga on kõik väga heas korras. Pole külmavõetud ninasid ega varbaid. Ilm olla olnud ilus, see teeb ka meie tuju heaks.

Start tippu peaks olema kell 04.00, tegelt lähevad teised kell 4.15 ja meie telk 4.30. Meeleolu on närviline, naised esinevad taevaselt irratsionaalsete avaldustega. Ilma toimeka LauriE-ta oleks me vist siiani seal telgis...

Siis algab võidujooks. Kõigepealt kaovad hämarusse LauriE elektri-saabaste punased tuled. Talle jookseb järele Ene. Jääme kahekesi Katriniga. Meie esimene eesmärk on jõuda laugele nukile 6400 peal. Sellega saame hakkama ja olen endaga jube rahul, sest ilus. Paremal on koiduvalguses Pamiir. Vasakul all on Lenini liustik ja meie alumised laagrid. Selja taga helendab kreemjas valguses Razdelnaja ja C3. See kõik on nii kaunis ja tekitab magusa rahulolu tunde.

Ilm on mõnus, tuult vähe, eriti külm ka pole, seega trügime edasi, kõrgemale.

Tõuseb päike. Ja mina taipan, et mu prillid jäid telki. Stardi-eelne asjade kontroll (prillid? kreem? söök-jook?) jäi tegemata. Aaah! AAAAAAAAHHHHH!!!!!!!! Mäletan hästi JKA kooli käsku, et kui päikesetõusul prille pole, tuleb täiest jõust tagasi koju joosta! Õnneks on kotis varuprillid - kuid "keevitaja" omad, mitte tavalised. Näen nüüd ainult otse enda ette; alla-paremale-vasakule silm ei ulata; näiteks ei näe ma, kuhu jala asetan. Aga liikuda saan.

Järgneb laugelt tõusev platoo. Mu uus eesmärk on näha ära "Nuga", raja kõige järsem lõik, kõrgusel 6700. Noast on palju räägitud; just ja ainult Noa jaoks on tiputõusul kaasas kirka, mõnel mehel ka vöö. Jõuangi Noani - tundub üsna malbe. Hingamine on mul hädine ja tasakaalu pole ollagi ja kõrgus mõjub igal viisil, aga otsustan ikkagi üles ronida. Teen slingist rinnavöö, panen tugiköiele lahtise karabiini, haaran kirka ja ronin üles. Raske! Aga lihtne. Üleval, jee!

Kuid sellega mu jaks piirdub. Tunnen rinnas uut sorti valu. (Seal ülal on kõik tunded nürid, kubujussi-riietus ja külm ja õhupuudus ei mõju tajule just hästi.) Mis see on? Kas midagi päriselt halba? Või pettekujutus, et anda endale ettekääne tee lõpetada? Ei tea. Ronin veel veidi üles ja puhkan siis pikalt. Valu ei kao. Teen pilte (ja peaaegu kaotan fotoka), valu ei kao. Kell on 11. Otsustan, et lähen tagasi. Tippu selle hingamise ja valuga ei jõua. Kõrgust on siin 6800 või veidi vähem.

Noast laskudes ronib mulle vastu Katrin. Ta käib samuti üleval, siis läheme koos tagasi. Jõudu on vähe, laagri-eelsest tõusust venime üles täpselt tunni. Tugevamad laskuvad veel täna C2, mina ei jaksa kuhugi.

Pärast puhkust panen vee üles just õigeks ajaks, et alla vaaruvad tipu-tegijad kakaod saaks. Esimesena tuleb Anu. Näost hall, aga tipus käinud! Siis Lauri, Ene, Aivar, Lauri. Kangelased!!!

Tipu-järgsel päeval laskume C2, korjame sealt kokku grupi asjad ja prügi, laskume C1. Pamir Expressi laagris kohtame Dimat, kes teeb meile teed ja diplomeid välja. Tal on meie edu üle selgelt ja siiralt hea meel.

Kärsitumad jätkavad samal päeval BC, aga see on viga. Sest pidu tuleb just C1 laagris! Meid poputatakse. Mäest ilmudes on meie ees arbuus; siis pärastlõunane lõunasöök; kohe ka õhtusöök. Ja siis tort! Laagriboss Nabi on meie lemmik; moslem, tundub aus ja siiras ja südamega, kõva naljasoonega, tegi vahepeal teisele grupile haltuura-korras giidi. Tipus-käijaid õnnitletakse, minusuguseid poole-mäe-mehi lohutatakse.

Meeleolu on harras. Silm läheb märjaks; tippu saanute üle on hea meel, aga enda üle kah.

Mägedest alla ja ära

C1 => BC raja esimese poole tiksume ja nuusutame lilli, teise poole kihutame - äraminek ootab! Peatun BC lähedal jurtas ja võtan piaalitäie AIRAANI; sigamaitsev; miks ma seda siin iga päev ei joonud? Me kartsime kõhutõbesid ja ei joonud "kahtlasi" jooke ja tarbisime vaid kohalikku konjakit, aga see airaan on puhas ja tõesti hea!

Tagasi Ošši. Sõit on fantastiline. Imestame, miks me siia tulles neid vaateid ei näinud! BC ümbruse mummustik on meile tuttav, aga mäed ja kurud Oši teel on täiesti võõrad. Vahime, nina vastu klaasi, erinevaid ja muutuvaid mägesid. Punased, hallid, rohelised, pruunid, teravad, lauged, jõgedest puretud, maanteest läbi lõigatud, mäed mäed mäed mäed!!!

Ošis on täpselt kaks lõbustust. Turg - suur ja sümpaatne. Ning MÄGI-MUUSEUM, mis kõrgub 200m üle linna. Ronime Lauriga seal pool päeva ringi ja on ootamatult lahe. Mägi on igas suuruses koopaid täis. Mõnda sisse ronimine on korralik trenn. Tädid lasevad kivi peal liugu, et seljavalust lahti saada. Rahvarohke ja tore koht; kui Oši satute, siis varuge aega ja minge kindlasti!

Öösel sõidame läbi Istanbuli koju.

Lenin jääb Kirgiisiasse.

Ja ootab uusi inimesi.

Kui sulle meeldivad lumi ja jää ja hõre õhk, siis mine, see koht on sulle!

Igav tehniline info

Kaardid

Aklimati graafik

Mulle sobis meie graafik väga hästi. Pikk BCs istumine päevadel 11-14 tuli vihmast.

Vaieldi selle üle, kas puhkama peaks BC 3600 (murul) või C1 4400 (moreenil.

Vaieldi selle üle, kas tiputõusu ajal peaks ühe päeva puhkama, näiteks C2 5300 ühe lisa-öö veetma.

Kõrgused on päevased max kõrgused, mitte ööbimised.

Varustus, riietus, raha jne

Tipp vs ellujäämine. 7 km mägi nõuab ilma, tervise, aklimati ja füüsilise vormi perfektset koostööd. Ka kuitahes sportlik äss peab arvestama, et tippu jõudmise protsent on eri allikatel 8% ... 25%. Ehk siis tippu jõuab ainult iga kümnes kuni iga neljas proovija.

Mõni äss aga ei lepi ja püüab ilmast või tervisest hoolimata sihile jõuda. Osa jõuabki, osa aga sureb. Mitte objektiivsetel põhjustel, vaid omaenda ego kätte.

Vältimatu ohuna on Leninil liustikupraod ja lõhed. Osa avatud, osa kaetud. Käiakse köies, aga seda vaid C1-C2 vahel. Ja seong on vaid osaline kaitse. Minu kaalukus teeb kaetud praod mulle ohtlikumaks kui teistele; õnneks ei kukkunud ma kusagil kordagi läbi. Vedas.

Riietus. Tiputõusul on tuulega VÄGA VÄGA KÜLM. Mul oli jalas neli kihti, seljas viis, ja ikka puhus tuul läbi. Riietus ei saa olla liiga soe, sulekas ega kindad ei saa olla liiga paksud, ja näo kaitseks peab mingi töötav lahendus olema.

Kindad - tipu jaoks paksud sulekad + aluskindad! Käte külmumine oli paljude probleem. Kui tuule käes sooja kinda ära võtad ja aluskinnast pole, on näpud paari sekundiga jääs.

C1 & C2 saab aga päevitada. Rannariietus kaasa!

Oš on idamaa linn ja lühike püks EI OLE seal okei. Mis sest, et isegi Ženja nii ringi käis.

Saapad. Vaja on kõrgsaapaid - soojustusega - muidu võib varvastest ilma jääda. Kui ilm on hea, võib tippu jõuda ka tavasaapaga, aga risk on liiga suur. Ideaalne komplekt on vist kõrgsaabas liustikule + matkatoss ülejäänd mäele. Mul olid kahed saapad ja see on liiast. Osadel oli alumiste etappide jaoks kerge sandaal, sai ka nii, aga rusul sandaaliga käimine on omaette risk.

Kirka vs kepid. Kirkat pole otseselt VAJA, kuni midagi ei JUHTU. Lõheline ala C1 - C2 vahel oleks viisakas kirkaga käia, et kui keegi (teine) kukub, saab päästa. Või kui ise kukud, siis saad kirkaga lumes pidama, või lõhe seinast üles. Tiputõusul on kirka kasulik ainult "noa" juures. Meil aga oli "noal" lumi nii kõva ja astmesse raiutud, et ka seal sai ilma.

Seljakott. Põhikott võta nii suur kui üldse saad! Tipu ja vahe-etappide jaoks võiks ~50L kerge kott olla.

Söök.

Baaslaagrites (BC C1) pole oma toitu üldse vaja. Aga kõik liustikule veetu - pakitoidud, kuivikud, konservid, vorst - läks kõrist alla ja jäi väheks ka. Jaksaks ainult mäkke tassida!

Trek'n'Eat sinised pakid olid kõik maitsvad. Adventure Food hallid - maitsetud.

BC juures tuleb kohalike airaani juua, maitsev ja mõnus vaheldus!

Stroh 80 oli minu arust abiks kraam. Kange alko ja lonks teed peale annab kiire efektiivse sooja-laksu.

Priimused ja keetmine. Mul oli 3L pott ja suur priimus, aga kuna iga telk susserda ise, oli Jetboil parem lahendus.

Gaasi tarnis meile Asia Mountains kohapeal. (See on oluline, sest gaasi ei saa ei lennukis sinna viia, ei Ošist osta.)

Süütamine oli raske. Pieso ei tööta kõrguses; tikud ei tööta; tulemasinad ei tööta; üldse miski ei tööta. 6000 peal oli kõige toimivam asi mehhaaniline tulepulk.

Tervis oli korras.

Kuu aja jooksul tarbitud medikamendid: 1 (ÜKS) doos ibukat, 1 (ÜKS) plaaster, paar loperamiidi, silmatilgad. Kõik olid hädas ninaga, kuiv-külm-tolmune õhk + päike tegid ninad seest katki. Mu enda kõige hellem koht on silmad ja silmapõletik. Vana õlavigastus andis end raske koti all tunda. Lihase- ega liigesevalu polnud kordagi.

Meil oli grupis arst. See oli nii hea! Meedik annab mägedes tunde, et häda korral tuleb emme ex machina ja teeb kõik korda.

Raha. Lenin on odav mägi. Kõik kulud kokku alla 2000 euro. Piletid 500 eur, AsiaMountains'i baaslaagri pakett 700 USD, kindlustused, toit ja vidinad, Istanbuli päev, kohapealsed kulud. Varustus oli mul suuresti olemas, ostma ei pidanud, mitu suurt asja - seljakott saapad puhh - laenasin. Osh on odav, ka täiest jõust laristades ei kulu eriti raha.

Pärast reisi arvutas Olavi kulud kokku ja maksis osa kogutud raha tagasi. S.t. ka grupi kulud olid väiksemad kui ette arvatud.

Kui raha taskus suisa põleb, siis porterid võtavad. Asjade saatmine BC ==> C1 2 EUR / kg (kindlasti kaubeldav), BC ==> C2 10 EUR / kg, BC ==> C3 30 EUR / kg.

Alla on odavam ja kõik hinnad on idamaa omad, s.t. kõvasti kaubeldavad.

0.5L hea konjak @ BC 10 EUR

Isiklik giid 1000 USD.

Ošis saab süüa Eesti mõttes tasuta.

Kui tahad kulutada, siis restorani arve tuli kõhtu punni süües ja piiramatult alkot juues alla 1000 SOM ehk paarteist eurot näkku.

Tähed ja taevas. Mina kui paberitega astrofüüsik vahin öösel kogu aeg üles, kuid midagi erilist seekord silma ei hakka. Ühel ööl näen nõrka boliidi, teisel paari "langevat tähte", ilmselt sporaadilised. Alguses on taevas säravalt tume ja Linnutee sirab ja Andromeeda udu on isegi prilliga näha, aga siis tuleb madalrõhkkond ja siis täiskuu ja mingeid vaimustavaid taeva-pilte silma ei hakka. Meenutan endiselt heldimusega hetke, kuis seisime siit üsna lähedal Maidanakis 3 km peal ja piirivalvebinokliga taevast kammisime...

Puudust tundsin

- lihtsast kergest penost või aluskattest, mida peene NeoAir madratsi alla panna ja millel laagris päevitada. (NeoAir ise oli väga hea.)

- tuulekindlast fliisist

- varu-pliiatsitest

- varu-pealambist

Üldiselt oli mu varustus peaaegu ideaalne ja optimaalne.

Kaardid. Neid pole! Suur naaberlaager leidis mulle laagriülema isiklikest varudest ühe Kirgiisia kaardi, aga rajooni topo-kaarte ei olnud mitte kusagil. Ka ühegi teise ronija ega grupi käes ei näinud ma ühtegi kaarti.

Sinnaminek ja korraldus. Leninile saab läbi Oši Kirgiisias. Lendavad nii Aeroflot kui Turkish, aga Turkishil on kaalupiir 30 kg (ja saab ära anda mitu kotti) ja ta on üldse "valgem" lennufirma. Käiakse ka läbi Biškeki või Dušanbe.

Meie kohalik partner oli Asia Mountains, http://asiamountains.net/en/about-us/, kiidan neid väga. Kõik sujus ja ajad olid täpsed ja ainult head sõnad nende kohta.

Linke

Lenin @ Wikipedia - http://en.wikipedia.org/wiki/Lenin_Peak

Lenin @ Summitpost - http://www.summitpost.org/pik-lenin/150355

Razdelnaja rada @ Summitpost - http://www.summitpost.org/normal-razdelnaya-col/222586

19. kongressi mägi - http://www.summitpost.org/pik-19-th-party-conference/224996

Oš - http://en.wikipedia.org/wiki/Osh

Oši mägi-muuseum - http://en.wikipedia.org/wiki/Sulayman_Mountain

Pakitoit Trek'n'Eat - http://www.trekneat.com/

Lenin Race 2014 - http://www.dynafit.com/news/news-overview/skyrace-to-pik-lenin-7-134m.html

Lenin Race 2014 võitjad - http://www.ak-sai.com/en/news/winners-of-lenin-race-2014

Asia Mountains - http://asiamountains.net/en/about-us/

Ženja - https://www.facebook.com/evgenia.moiseenko.3

Varustus - minu asjade täielik nimekiri