2022 Kambodža

Linnad

Kambodža linnad on ühtlasi ka külad. Jah, osad tänavad on asfalteeritud ja arhitektuur võib olla moodne, uhke või mega suur. Aga kvartal asfaltteest eemal on endiselt külamajad ja uberikud, tänaval paljalt jooksvad lapsed, kanad ja lehmad. Vaesust, prügi ja traditsioonilist küla elu leiab kõikjalt.
Samas on kõik linnad ka suured turud. Tänavad ja väljakud on hommikul tühjad, kuid lõunaks ja õhtuks mattuvad nad müügiputkade vaiba alla. Kambodžalaste võimekus kõike kõikjal müüa on uskumatu. Sama tänav hommikul ja õhul on tundmatuseni teine. Hommikul jahe, tühi, linnatänava moodi. Õhtul on samas kohas melurikas turukäik, kus liikudagi raske.
Ja linnades on budistlikud kloostrid / templid. Mitte kivist monumendid nagu Angkoris, vaid elus kloostrid, kus käivad (avatud) palvused ja munkade oranžid rüüd kuivavad nööridel.
Igas linnas on ka Prantsuse koloniaalstiili jäänuseid. Google kaardil "french era ghost town".
Ringi käia on põnev - troopiline eksootika on su silme ees täiesti lahti. Elu käib. Perekonnad toimetavad, lapsed kõõluvad tänaval, juuakse-süüakse-müüakse. Kui tunned, et oled "tsivilisatsioonis", siis paar sammu viimad su ajas paarsada aastat tagasi. Vaid kõikjal vedelev prügi ja leebel urisev motikas tuletavad meelde, et ka siin käib 21. sajand.

Erinevalt Euroopa vanadest linnadest ei ole siin kitsas. Ja erinevalt paljudest lõuna kultuuridest ei ole siin eraelu ümber kõrgeid müüre. Ei kesklinnas ega slummis ei ole kitsaid tänavaid, müüridevahelisi käike. Pigem on avarust. Igas meie käidud linnas oli ka kas jõgi või meri. See annab mõnusa võimaluse end tuule käes jahutada ja lasta pilgul kaugele rännata.

Mitte kordagi ei tekkinud mul üheski linnas ohu tunnet, ei varguse ega liikluse ega liigse tähelepanu tõttu. Kambodža tundus läbi ja lõhki ohutu koht.

Siem Reap - turistikas, sest Angkori lähedal. Läbi linna voolab väike Siem Reapi jõgi Angkori alalt Tonle Sapi järve. On suur kaetud turg. Palju restorane, kohvikuid, õllekaid. Kuninglik aed. Käime õhtul kõndimas ja leiame linna keskelt budistliku kloostri. Vana ja vaese arhitektuuri kõrval on moodsad ostukeskused ja edevad autod. Meie tore hotell (Green Amazon) on kesklinnast 2 km eemal, käime seda teed mitu kord jala edasi-tagasi.

Stung Treng - linn Mekongi ääres riigi põhjasosas. Lustme siin ratta ja süstaga ning sööme õhtul kesklinnas puuvilju. Meie hotell on tuttuus. Google kaardil on küll olemas hotelli kõrval olev traktoripood, kuid hotell ise on alles puudu.

Banlung - Ratanakiri provintsi pealinn riigi kirdeosas. Hästi väike, paar ristuvat tänavat, haigla. Ühel pool künkad, teisel pool väiksem järv. Aga iga provintsi juurde kuulub hulk tähtsaid valitsus-hooneid. Enamasti on need vanades koloniaalstiilis hoonetes ja hästi korras.
Teen siin pika hommikuse jalutus-ringi ümber järve, on meeldivalt jahe ja udune ja ilus.

Kratie - tilluke linnake Mekongi idakaldal. Kuid kuna provintsi keskus, on ka siin munitsipaalasutuste lossid ja suur pagood.

Kampong Cham - suurem linn Mekongi läänekaldal. Siin on "ööturg". Ja Mekongi ääres on suur avatud plats, millel ka hilja õhtu käib melu. Lääne muusika, perekonnad ja sõbrad söövad putkadest toitu.

Phonm Penh - pealinn ja päris suurlinn. Siin on kõike. Moodne arhitektuur ja kaunid pilvelõhkujad. Kuninga loss, kuhu me ei saa sisse, sest koroona. Loss ees on plats, mis on õhtul lapsi ja peresid täis. Mekongi-äärne promenaad on päikese loojangil samuti rahvast täis, jõe rinnatisele kohta hästi ei saa. Art Deco stiilis kaetud turuhoone. Kõdunev Prantsuse koloniaalarhitektuur. Imearmsad kohvikud ja restoranid. Wat Phnomi tempel jõe lähedal. Kogu kesklinna ala on päeval üks katkematu turg.
Käime Kambodža kujude muuseumis. Kesklinnas kuninga palee kõrval. On huvitav näha, mida siin tuhat aastat tagasi teha osati.

Kep - Kambodža väikseima provintsi pealinn. Linn-soolikas piki Tai lahe randa. Aga ka seal on admin-hooned igasugu ametitega, sadam ja kai, mitu turgu, suur monument keset linna, kaluriküla mere ääres, supelrand. Meie hotell oli rannast 400m sisemaa poole, Kepi rahvuspargi servas.

Kampot - mereäärne linn, miskipärast vanade valgete expattide pesapaik. Seal on lai jõgi, mootorrataste sild ja tohutu duriani kujuga ringtee. Käisime seal lõpu-õhtusöögil, Kampot Seafood & Pepper, täiesti suurepärane restoran. Ülejäänud grupp sõitis veel jõelaevaga, mina jõlkusin niisama linna peal ja käisin massaažis.

Tonle Sap ja ujuvad külad

Tonle Sap on järv ja jõgi. Keeruka hüdroloogiaga - järve pindala muutub hooajaliselt viis korda, jõe vool muudab suunda. Kõrgvee ajal on Tonle Sap Kagu-Aasia suurim järv. Sellel püüab kala umbes miljon inimest.

Meie käime paadiga vaatamas järve ujuvkülasid. Mulje on vägev. Ma ootasin maju, aga mitte päris SEDA!!! Ujuvates külades elab umbes sada tuhat inimest, enamik vietnamlased. Seal on poed, kõrtsid, turud, kirikud, surnuaiad (mangroovivõsas). Kogu elu käib vee peal. Meie näeme õhtust sagimist, sest lapsed tulevad parasjagu koolist koju. Mõnel vanem vastas, aga enamik udjab ise aerupaadiga sõita. Laste osavus vees ja paadis on uskumatu. Paat on nagu kehaosa. Siin on ujuvad poed - paadid, mis sõidavad ühest veepealsest majast teiseni. Ujuvad kanalad, loomalaudad (kitsed, sead ja krokodillid), bensiinijaamad, töökojad, pesulad, palliväljakud. Ilmselt on ka ujuvad arstid ja kõik teenused vesi-rätsepast vesilitsini. Ja muidugi on uju-kõrtsid ja karaoke-baarid.

Külad käivad rahvusi pidi: vietnamlased vs khmeerid. Küla "olemuse" paneb paika ujuv tempel.

Tonle Sapil sõidetakse "pikkpaatidega". Sisuliselt on see lootsiku peale pandud murutrimmer :) Propeller peab olema hästi veepinna lähedal ja alt kaitstud, et ka madala veega sõita saaks. Muidugi on ka palju sõudepaate ja igat sorti lootsikuid.

Näeme krokodille :) Need on siin lihaloomad, söögiks. Olid kinni püütud ja ujuvasse "aedikusse" pandud. (Siiami krokodillid on looduskaitse all, aga keda huvitab.)

Loodusimed - kosed ja mäed

Kambodža on keskosa on täiesti tasane - merepinnast paarikümne meetri kõrgune ja täiesti lame. Seda tasandikku pidi vingerdab Mekongi jõgi. Tasandikust kerkivad mõnesaja meetri kõrgused künkad. Läänes on Kardemoni mäed (seal me ei käinud), põhjas Ratanakiri künkad. Tasandikust kerkivad kohati üksikud eraldatud künkad.

Meie vaatasime siis:

• Kuleni mägi Siem Reapist põhja pool, kloostri ja vaatekohaga. Kõrgus ~300m. Vaade all olevale džungli- ja põllumaastikule on ilus küll.

• Kuleni kosk sealsamas. Kose all saab ujuda :), ehkki teha seda julgesid vaid vähesed. Päris võimas kogemus.

• Ratanakiri kosed kirdes, Ban Lungi linna ümber. Ilusad. Absoluutne kõrgus on siin 250-300 m merest, koskede kõrgus paarkümment meetrit. Kachanh, Ka Tieng, Cho Ong. Nende lähedal on vulkaanikaatrisse tekkinud järv - Yeak Loam.

• Bokori mägi Kampotist läänes. Kõrgus ~1050 m. Mäe peal on vana prantsuse kasiino ja kirik, Popokvili kosk, mitu veetorni (ühte pidi ronin ma natuke üles), meeletu Hiina kasiino- ja hotelli-arendus, liba-budistlik klooster. Vaated merele on lahedad, sest udu.

• Jänese saar / Koh Tonsay Kepist paar kilomeetrit lõuna pool Tai lahes. Sellele teeme ringi peale: keegi on värskelt buldooseriga mäkke tee lükanud. Jalutame tänulikult, saades aru, et sellise rajatise järel tulevad siia kas hotellid või bungalod või istandus või mis. (Wikipedia kinnitab, et enamik saart on arenduseks maha müüdud ja ilmselt lükatakse varsti lagedaks.) Aga meie näeme veel vihmametsa ja see on äge. Luuderohu võsud katavad tee kohati niitidena, kohati ähvardava võrguga.
  Siia sõidame kalurite paatidega, need on huvitavad riistapuud, nagu kõik Kambodža liiklusvahendid üldse.

• Nahkhiirte ja Elevandi koopaid Kepist natuke põhja pool, 900m suurelt maanteelt, väga lahedad!!! Sai sisse ronida ja turnida. Nahkhiiri nägin ka :) Khmeerid muidu püüavad ja söövad neid, aga templi alal on nad vist kaitstud.

• Kepi rahvuspark. Meie Kepi hotelli kõrval on küngastik, kõrgeim tipp 260m. Selle ümber läheb rada... ja selle sees läheb rada. Kõigepealt käime piki välist teed see on valgest betoonist ja sile kui liuväli. Käime vaatetornis (196m) ja proovime murda naabruses olevasse mäetippu. Siis aga sukeldume väikeseid radu pidi künka tippu. Oh p_rse :) Rajad on järsud ja vääte täis. Kõik teed on mu (telefoni) kaardil olemas ja ka maastikul on väikesed kaardid, aga ikkagi on keeruline. Leiame tipu üles, kuid ühtegi vaadet siin pole, sest vihmamets :) Alla tulles aga kaotame raja ära ja oleme džunglis üsna eksinud. Ma tean, et siinsamas peab olema rada, mõni meeter meist, aga ma ei näe seda ja ei jõua sellini. Vihmamets on paks, kõikjal on okastaimed, nõlv on järsk, libiseme, hakkab pimedaks minema. S!ttt!!! Õnneks leiame raja üles ja saame enne päris pimedat välja. Oeh, huhh! Aga äge oli, mulle meeldis.
  Järgmisel päeval utsitain teisi ka tippu minema, a mitte üks ei võta vedu.

Floora

Kambodža on LOPSAKAS :) Kõik roheline kasvab mühinal.

Giid Virag seletab meile kahte sorti džunglitest, milles ühes võib käia ja küttida ja korileda, sest ta on piisavalt hõre. Aga teises sureb vähepädev inimene pmst jalapealt ära. Virag pajatab enda kogemusest, kuidas nad kogemata piiri ääres matkates ära eksisid ja valesse riiki jõudsid.

Teede ääres kasvavad kookospalmid, banaanipuud ja riis. Lõputud põllud riisi. On koristamise aeg, näeme sirpidega lapsi ja memmekesi. Proovime otse põlluservalt riisi maitsta - on nagu õige asi küll. Aga kui töömahukas!

Vihmametsa puud on tohutud ja võimsad. Ja kui tihe see on! Ma ei suudaks siin meetrit ka liikuda. Õiget džunglit näeme Kep rahvuspargis ja Jänesesaarel. Kõige lahedamad puud on aga Ta Prohmis, "Lara Crofti" templis.

Näeme kautšuki-metsa ja palmimetsa ja igasugu meile tundmatuid viljapuid. Ja mitutsugu imeilusaid lilli. Õied ja viljad on siin teised kui Eestis ja väga suured.

Suur osa lõunapoolsest Kambodžast on mingil ajal mingil määral vee all.

Fauna

On sääsed, kohati.
On gekod, igas hotellis ja mujal ka.
On kassid ja koerad. Lahtised, hulkuvad, kedagi nad eriti ei huvita.
On hulkuvad lehmad nagu Indias.
Jänese saarel nähti imelikku vuntsidega mere-elukat.
Teede peal on alla aetud madusid.
Näeme Hannaga plinkivat jaanimardikat (Kepi hotelli tulles).
Näen Kepi hotelli õuel ninasarvik-putukat. Põrnikas puhiseb mu peale kurjalt :) Aga ma ei taha ega tee talla paha.
Tonle Sapis näeme kinni püütud krokodille.
Kalu püütakse merest kahvaga otse me nina all.
Näeme ahve - vist paavianid ja makaagid. Templites. Suhtuvad meisse ükskõikselt, midagi meilt norida või pännu panna ei taha.
Phonm Penhi kloostris näen suur-sarvlinde ("giant hornbill"). Lendavad ja maanduvad lähedale, ehmatavad mu üsna ära.

Mekong

Mekong on Indohiina poolsaare suurim jõgi. Kambodžas on ta üle kilomeetri lai ja voolab läbi kogu riigi põhjast lõunasse. Tema luhtade ja üleujutuste läbi saavad miljonid inimesed süüa - riisi kasvatada ja vee-elukaid püüda. Süüakse kõike teost krokodillini.

Me sõidame süstaga ühel Mekongi lisajõel - Sekongil. Ka Sekong on ligi kilomeeter lai ja ootamatult kiire vooluga. Süstasõit on tore, näeme jõeäärset küla ja saame natuke aeruga vehkida.

Mekongis elab igasugu elukaid, muuhulgas delfiine (Irrawaddy delfiin). Käime neid Kratie kandis vaatamas. Sõidame paatidega nende lähedale - paatidel on murutrimme moodi mootorid. Siis loksume kolmveerand tundi ühe aeru jõul. Delfiinid paate ei karda, mängivad nende lähedal ja lasevad end kenasti vaadata. Väidetavasti teevad nad kaluritega koostööd ja ajavad kalu võrkudesse. Mekongis on nende tulevik kahtlane - lõhkeainega kalapüük ja (planeeritavad) elektrijaamade tammid suretavad nad välja. Samas on nad kohalike jaoks pühad loomad, nii et neid ei püüta ega sööda - erinevalt näiteks Jangtse delfiinidest, kes nüüdseks ongi välja surnud. Kui turistid neid hoolega vaatamas käivad, siis ehk proovivad ka kohalikud neid elus hoida? Loodan, et meie dollarid kuluvad siin delfiinide heaks, mitte kahjuks.

Daamid heldivad ja hulluvad delfiine nähes, mind jätab üsna ükskõikseks. Aga kui meie dollarid veenavad võime, et delfiinid tuleb elus hoida, siis on hea.

Ööbime Mekongi äärsetes linnades - Stung Treng, Phnom Penh, Kratie, Kampong Cham ("tšaami sadam"). Igas neist on Mekongi-äärne promenaad. Vaated avarale jõele on kõikjal kenad. Mekongil on ootamatult vähe paate ja liiklust. Kogu Kambodžas on üle Mekongi vaid seitse silda ja ka laevaliiklus on hõre. Nii on Mekong pigem rahvaste eraldaja kui ühendaja.

Kohalikud käivad Mekongis ka ujumas, kuid mind see soe ja sogane vesi ei meelita.

Toit / köök

Kõige rohkem süüakse riisi ja jõe-elukaid. Mekongist ja Tonle Sapist, riispõldudelt ja solgikraavidest püütakse kõike krokodillist tigudeni. Mul tekkis siinsete "mereandide" vastu tõrge, kui nägin, kuidas poisikesed sisuliselt prügimäe kanalist kalu välja tõmbasid. Kindlasti on siin ka ausat värsket kala... aga.

Kana ja muna on samuti palju.

On nuudleid nii praetult, woki kui supina, on karrisid, kastmeid, muud ootuspärast "aasiat". Leib on aga "prantsuse bagett".

Enamik tänaval müüdavat toitu on meile täiesti, täiesti võõras. Võõrad viljad igas suuruses ja värvis. Toorelt, koorituna, marineerituna. Kõikvõimalikud loomsed... detailid. Seasõra või kanajala tunnen ma ära, aga siin oli veel palju palju muud. Lisaks mere-, vabandust, jõe-elukad. Lisaks putukad. Ja muidugi müüakse ka värsket kraami, mis letis alles siputab või pilgutab. Budist ei tohi ju looma tappa, see peab ise otsad andma, eelistatult kliendi silmeall.

Toiduputkasid on to-hu-tult. Iga teine maja on kohalik kohvik, kus üks lauake ja perenaine. Sellist toidu küllust nii hulga kui sortimendi osas pole ma näinud mitte iial mitte kusagil.

Oleme tänavatoiduga ettevaatlikud, sest me ei saa sellest aru ja tellida ka ei oska. Võtame puuvilju - saame soolast ananassi, limaseid läbipaistvaid kirsse, paprika maitsega õunu, punaseid banaane.. Kepi krabiturul söön värskeid krevette, kusagil paneeritud banaane ja värsket jäätist, grillitud vardakesi... Aga võrreldes pakutavaga on seda väga vähe.

Khmeeri köögi oluline osa on kalapasta. See maitseb ja lõhnab nagu surströmming. Natuke võib seda tarvitada, aga üldiselt... öak. Lõuna ajal haisevad linnade söögikohad ja tänavad selle järele. Alguses arvasin, et see on solgi või sõnnikui hais, aga ei, maitseaine lihtsalt :)

Grupp sööb euroopalikes restoranides, mis on kõik padu igavad. Ainult Kampotis olev Kampot Seafood & Pepper on tõesti super restoran (belgia omanikuga). Mu enda parim toit tuli Siem Reapis olevast "The Brothers" nimelisest kõrtsist, nuudlik-wok, maksis umbes dollari. Aga reisi parima toidu sain ära lennates Phnom Penhi lennujaamas - pho pardilihaga.

Kepi hotelli pererahvas teeb meile süüa. See on keskmiselt eksootiline: huvitavad maitsed või siis ootamatu serveering.

Sekongi kaldal vaatame, kuidas külas "sticky rice"-i tehakse. Riis segatakse kookuse ja sojaubadega, küpsetatakse bambuse jupi sees ära ja lõpuks kooritakse toru õhukeseks. Tulemus on kleepjas, kergesti söödav, natke magus riis, mida saab toruga kergesti kaasa võtta. "Travel food", ütleb giid selle kohta. Ostame ja maitseme - on päris hea!

Saan kõhutõve ja olen mitu päeva üsna sirakil. Põevad ka teised, aga leebemalt. Kõige kurvem - massaažis ei saa käia, kui kõht ähvardab iga hetk lõhkeda.

Matkamisest

Ma tahaks rohkem liikuda kui meie reisikava ette näeb. Me küll kõnnime linnades ja templites, sõidame süstaga Sekongil ja jalgrattaga Sekongi ääres - aga seda on vähe. Teen õhtuti pikemaid tiire, Banlungis käin hommikul ringi ümber järve, Kepis laenan jalgratta ja sõidan sellega kaks päeva ringi. Teeme Jänesesaarele matkarada pidi tiiru peale. Käin Hannaga rahvuspargis džungliradu pidi kõrgemas tipus - 260m merepinnast - ja kuna allatulekuga jääme hämara peale, saame päris.. terava elamuse. Nii et kokkuvõttes on kõik hästi.

Prügi

Rääkisime grupis omavahel, mis meeldib ja mis ei. Muidu kõigile kõik meeldis, aga KÕIK ütlesid - kui seda PRÜGI ei oleks!!!!

Plastiku probleem on... üüratu. Seda on kõikjal virnade kaupa. Ka kõige sügavamas vihmametsas või pühamas templis on mahajäetud joogupudel või kilekott. Enamik plastikust on joogitaara.

Jõle.

Meeldiv erand on üks Angokori küla, mille Viragi loeb "kõige puhtamaks kogu Kambodžas". Tänu külavanemale on hea tükk maad tõesti puhas. Virag ütles, et küla pani lapsed prügi korjama, ja seepeale on ka vanematel imelik lagastada - oma laps peab siis koristama! Kaval, eksju!