Ökoloogiline jalajälg
Ökoloogiline jalajälg on näitaja, millega mõõdetakse tarbimist.
Ökoloogilise jalajälje meetodi töötasid välja professor William Rees ja doktor Mathis Wackernagel 1990. aastate algul. Nüüdsel ajal ülemaailmselt kasutatav meetod arvestab ligikaudselt maa-ala suurust, mida on vaja meie poolt ühes aastas kasutatavate ressursside toomiseks ja tekkinud jäätmete ning saaste ümbertöötlemiseks, ladestamiseks või looduslikesse aineringetesse sidumiseks. Ökoloogilist jalajälge väljendatakse globaalsetes hektarites inimese kohta aastas (gha/in a). Üks globaalne hektar on tingühik, mis vastab maakera keskmise bioloogilise tootlikkusega hektarile.
Ökoloogilise jalajälje hindamise aluseks olev maakera pind on jagatud kategooriateks: haritav põllumaa, karjatatav maa, metsamaa, bioproduktiivne meri ja siseveed, hoonestatud maa ja süsinikdioksiidi siduv maa. Maakera pinna erinevatel tüüpidel on ökoloogilise jalajälje seisukohalt erinev väärtus. Kõige väärtuslikumateks peetakse põllumaad ja ehitiste all olev maad, mille tootlikkuse näitaja on 2,2. Kõige madalama väärtusega on aga bioproduktiivsed veepinnad, mida hinnatakse näitajaga 0,36. Keskmise maapinna väärtuse hinne on 1.
Maakera biokandevõime on maakera võime taastoota inimese tarbitud ressursse ning taastuda inimeste tekitatud survest. Biokandevõime järgi arvutatakse, kui suur võib inimkonna ökoloogiline jalajälg olla, et see veel jätkusuutlik oleks ehk et taastootmismäär ei ületaks kulutuse määra. Kujundlikult võib võtta seda kui aasta eelarvet, kus biokandevõime on sissetulekud ja ökoloogiline jalajälg väljaminekud. Kui väljaminekud ületavad sissetuleku, jääb eelarve kahjumisse. Et inimkond oleks jätkusuutlik, ei tohiks inimeste ökojalajälg ületada keskmiselt 1,6 globaalset hektarit aastas viide. Eesti elaniku keskmine ökojalajälg on aga 7,1 gha/in a (2016) viide. See tähendab, et kui kõik elaksid nii nagu meie, oleks meil vaja rohkem kui nelja maakera. Kuigi Eesti elanike keskmine ökojalajälg ületab maakera keskmist bioproduktsiooni mitu korda, on see väiksem kui Eesti keskmine bioproduktsioon elaniku kohta (9,5 gha aastas) viide. Peamine eestlaste suure jalajälje põhjus seisneb põlevkivis, mida Eestis kasutatakse. Põlevkivi on äärmiselt ebaefektiivne ehk selle energeetilisest väärtusest kättesaadav osa jääb maagaasile kahekordselt alla. Suures jalajäljes mängivad oma osa ka meie kliima ning tarbimiharjumused.
2016. a maailma keskmine ökojalajälg inimese kohta oli 2,8 gha (bioproduktsioon 1,6 gha viide), seega vajaksime juba praeguse tarbimisolukorra juures peaaegu kahte maakera, et inimkonna vajadusi täita. Teiste sõnadega öeldes on meil vanaviisi jätkamiseks vaja kaks korda rohkem maapinda, kui meil olemas on. Siit tulebki vajadus säästvama eluviisi järele, sest meie käsutuses on siiski ainult üks planeet ja me ei tohiks seda kõike ära kasutada, sest muidu ei jää tulevastele põlvedele midagi.
Seda päeva, mil meie ökoloogiline jalajälg aastas ületab aastase biokandevõime, nimetakse Maa ületarbmispäevaks või ökoloogilise võla päevaks (Earth Overshoot Day, ecological debt day). Sellest alates elame juba järgmise aasta ressursside kulul (n-ö võttes raha järgmise aasta eelarvest). Kuna nii ökoloogiline jalajälg kui biokandevõime on riigiti erinev, arvutatakse ületarbimispäeva nii maailmselt kui ka riikide kaupa. 2010. a oli maailma ületarbimispäev 7. augustil, 2019. a aga juba 29. juulil viide.
Seoses käesoleva koroonakriisiga on juba märgatud ka selle mõju keskkonnale. Meie ökoloogiline jalajälg on vähenenud seoses reisimisest loobumise ja üldise majandustegevuse vähenemisega. Hiina süsinikuemissioonid olid aprilli seisuga vähenenud 25%, lennuliikluse vähenemine vähendab lämmastikuühendite atmosfääri sattumist ja inimeste kodus püsimine heitgaaside hulka. Vähenenud on ka müra- ja valgusreostus. Samas on suurenenud meditsiinijäätmete (ühekordselt kasutatvad maskid, kindad ine) hulk ja ka pakkematerjalide (sh kilekotid) kasutamine, sest inimesed tellivad toitu koju ning ka poes eelistatakse pakendatud puu- ja köögivilju. Sotsiaalmeedias ringlevad uudised metsloomade tungimise kohta linnadesse on enamasti siiski libauudised. Aeg-ajalt on metsloomad linnadesse eksinud ka varem ja selliste juhtumite märgatavat tihenemist ei ole täheldatud. viide
Kuigi enamus neist muutustest on tõenäoliselt ajutise iseloomuga ja kaovad pärast pandeemia möödumist, võib mingi mõju siiski kestma jääda. On võimalik, et pärast piirangute kadumist jääb osa töötajatest ikkagi kodukontoritesse ja mõningaid kaupu hakatakse ostma kodule lähemalt (oma või naaberriigist, mitte teiselt poolt maakera).
Ökojalajälje meetod pole sugugi kõikehõlmav ja sel on ka omad puudused. See võtab arvesse vaid keskkonda ning sedagi lihtsustavalt ja pigem inimese mõju ala- kui ülehindavalt. Samas on olulised ka sotsiaalne ning majanduslik jätkusuutlikkus. Samuti ei hõlma meetod õhu ja vee kvaliteeti, keskkonnamürke, tuumatehnoloogiaga seotud riske jms. Märk, et juba sellise lihtsustatud mudeliga jääb maakera inimestele kitsaks, peaks olema piisav põhjus, et säästlikkust oluliseks pidada.
Enda jalajälge saad arvutada ökoloogilise jalajälje kalkulaatoriga.
Süsinikujalajälg on üks osa ökoloogilisest jalajäljest. Säästva Eesti Instituudi sõnastiku järgi on süsiniku jalajälg süsinikdioksiidi ja teiste kasvuhoonegaaside (metaani, dilämmastikoksiidi jt) heite koguhulk, mis kaasneb inimese, organisatsiooni või mõne muu üksuse tegevusega või tekib toote või teenuse olelusringi jooksul. Lihtsamalt seletades, on indiviidi süsiniku jalajälg seega peamiselt süsinikdioksiidi hulk, mida ta igal aastal reisides, energiat tarbides, toitu süües, jäätmeid tootes ja tooteid ostes tekitab.
Siit leiad süsinikujalajälje kalkulaatori ja saad näpunäiteid enda süsinikujalajälje vähendamiseks.
Veejalajälg on samuti osa ökoloogilisest jalajäljest, hõlmates ainult veekasutust, nii otseses kui kaudses mõttes.
Siit saab vaadata veejalajälge tutvustavat saadet sarjast "Mõistlik või mõttetu" (Hooaeg 2, osa 12).
Toote nn varjatud ressursikasutust nimetatakse ökoloogiliseks seljakotiks. Seda väljendatakse kilogrammides ning see näitab kogu ressursikogust, mis ühe toote valmistamiseks kulus, lahutades sellest toote enda lõpliku kaalu. Ökoloogilist seljakotti arvestatakse viies kategoorias: vesi, õhk, muld, taastuv biomass ja taastumatud abiootilised materjalid. Näiteks arvuti ökoloogiline seljakott on hinnanguliselt 200 kg taastumatuid materjale lõpliku toote 1 kg kohta viide.
Aina enam kasutatakse toote keskkonnamõju hindamiseks ka olelusringi ehk elutsükli analüüsi, mis vaatleb n-ö toote kogu elu tooraine hankimisest kuni selle jäätmeteks muutumiseni. Erinevalt ökoloogilisest seljakotist vaatleb see tootmisprotsessi täpsemalt ning võib ka võtta arvesse, mis toimub tootega pärast selle valmimist. Ka väljendatakse mõju detailsemalt kui ökoloogilisel seljakotil: tihti on ära määratud hulk kategooriaid (kasvuhoonegaaside heide, maakasutus, mõju elurikkusele, osoonikihi kahjustamine jne). Analüüsi tehakse samuti konkreetse tooteühiku kohta (üks teksapaar, 1 liiter piima, 1 kg liha jne). Näiteks siin on näha ketšupi olelusring.