1.4.1. Kõrbed

Kõrbed levivad aladel, kus aastane sademete hulk jääb alla 250 mm ja aurumine ületab aasta läbi sademete hulka. Keskmine õhutemperatuur ei ole oluline. Enamasti paiknevad kõrbed 20. ja 40. laiuskraadi vahel, kuid neid leidub ka parasvöötmes ja polaaraladelgi. Parasvöötmes paiknevad kõrbed mandrite sisealadel ning mäestike tuulealustel külgedel.

KUUMAKÕRBED

Suured kõrbealad Põhja-Aafrikas, Araabia poolsaarel ja Austraalias paiknevad pöörijoonte piirkonnas troopilises ja lähistroopilises kliimavöötmes. Suurema osa aastast valitsevad neil aladel laskuvad õhuvoolud, mis tekitavad selge ja päikesepaistelise ilmaga kõrgrõhkkonna. Neid kõrbeid nimetatakse ka kuumakõrbeteks, sest suvistel päevadel võib õhutemperatuur tõusta kuni 50 soojakraadini ning maapind kuni 80 kraadini. Õhtul jahtub õhk kiiresti, sest pole jahtumist takistavaid pilvi ega soojust endas hoidvat veeauru. Öine temperatuur võib kuumakõrbes langeda isegi nulli lähedale. Talvekuudel võib esineda isegi miinuskraade ja härmatist.

Kõrbetes ei ole lopsakat taimestikku, maastiku üldilme määrab pinnakattematerjal. Maailmas leidub peale kõigile tundus liivakõrbete veel kivi-, lössi-, savi-, soola- jt kõrbeid.

Kuivas ja poolkuivas kliimas levivad mullad on sooladerikkad, sest sademeid on vähe ja soolad püsivad mullas. Aktiivne mullateke on võimalik vaid seal, kus mullad saavad jõgedest või põhjaveest niiskust juurde. Võrreldes sademeteveega on sealne jõgede ja põhjavesi aga märksa soolasem. Kõrgest temperatuurist tingituna on auramine suur. Selle käigus liigub põhjavesi pinnases alt ülespoole. Maapinnal vesi aurustub ja soolad kristalliseeruvad – toimub pinnase sooldumine. Sooldunud mullad on lihtsa ülesehitusega. Orgaanilise aine kuhjumise horisont (A) on vaevumärgatav, eriti naatriumirikastel muldadel. Kõrbemulla pinda võib katta mikroorganismidest koorik, mis aktiveerub kiiresti iga niiskema olukorra puhul. Kohtades, kus põhjavesi ulatub maapinna lähedale, paiknevad oaasid. Oaasides kasvab tänu põhjaveele lopsakas taimestik ning neis inimesed rajavad sinna aedu ja niisutuspõlde.

Kõrbetaimed on vähese niiskusega kohastunud. Heaks näiteks kohastumustest on kaktused. Kaktused kasvavad Ameerika kõrbetes. Nende lehed on aurumise vähendamiseks muundunud asteldeks, mis ühtlasi kaitsevad taime näljaste ja januste loomade eest. Kitsad astlad ja taime kattev vahakiht aitavad tagasi peegeldada päikesekiirgust ja vähendada aurumist. Õhulõhed avanevad hingamiseks vaid öösel, kui on jahedam. Lihakad varred sisladavad suurel hulgal vett, mida taim kasutab kõige kuivemal ajal. Juurestik on maapinna lähedal ja hargneb igas suunas laiali, et võimalikult suurelt alalt endasse niiskust imeda. Aafrika ja Aasia kõrbetes kasvavad kaktustega väliselt sarnased piimalilled. Selliseid paksude lehtede ja vartega taimi, mis säilitavad niiskemal perioodil kogutud vett paksudes lehtedes, vartes või juurtes, nimetatakse üldnimetusega sukulendid.

Kuna aeg-ajalt siiski sajab – ja korraga palju -, siis on levinud ka üheaastased rohttaimed, mis suudavad oma elutsükli seemne idanemisest uute seemnete valmimiseni läbi teha lühikese niiske aja jooksul. Neid liike nimetatakse efemeerideks. Pärast vihmasadu võib kõrb lühikeseks ajaks muutuda õitemereks. Paljudel põõsastel on efemeersed lehed ja peenjuured, mis arenevad välja vaid lühikeseks niiskemaks ajaks.

Ka loomadel on kohastumusi eluks kuivas ja kuumas kliimas. Füsioloogiliselt ollakse kohastunud organismi vett koguma ja seda säästma.Enamik kõrbeloomi saab eluks vajaliku vee toidust ja ei pea lisaks vett jooma. Kuna taimestikku on vähe, pakub see loomadele vähe toitu ja pesapaiku. Paljud loomad rajavad pesa maa-alustesse urgudesse, kuhu varjuvad ka palava päeva eest. Toidujahile minnakse alles õhtuhämaruses, öösel või varahommikul. Päeval tegutsevaid kõrbeloomi - sisalikke ja närilisi - kaitseb ülekuumenemise eest hele värvus, mis aitab ka liiva peal märkamatuks jääda. Osa kõrbeloomi veedab kõige palavama ja toiduvaesema aja suveunes. Näiteks kaevuvad mitmed kahepaiksed suveks kuivanud veekogude põhjamutta. Kõrbes elab palju ka kõigusoojaseid loomi - putukaid, sisalikke ja madusid. Nad reguleerivad oma kehatemperatuuri väliskeskkonna abil, mistõttu vajavad vähem toitu. Roomajate soomuseline nahk aitab säilitada kehaniiskust.

Kõrbelaevaks kutsutud kaamel kasutab vett väga ökonoomselt. Kaamel suudab korraga juua väga palju vett. Tema väljahingatavas õhus on väga vähe veeauru, uriin on väga kontsentreeritud ja ta higistab vähe. Kaameli küüru on ladestunud rasv, mille lagunemisel tekib ühe ainena vesi.