2.5.2. Energiamajandus läbi aegade

Energiamajandus tegeleb energiavarade hankimisega, nende töötlemisega elektriks, mootori- või ahjukütuseks ning viimaste kättetoimetamisega tarbijale. Energiat on vaja valguse ja soojuse saamiseks, samuti masinate tööks. Seega on energia vajalik kõikjal – nii koduses majapidamises, tootmises kui ka transpordis. Energia hind sisaldub kõikide toodete ja teenuste hinnas, seepärast mõjutab energiamajandus kõiki teisi majandussektoreid. Muutused energiamajanduses on tihedalt seotud muutustega teistes majandusharudes. Varude piiratus aga sunnib otsima uusi võimalusi nii energia kokkuhoiuks kui ka uute allikate kasutuselevõtuks. Viimaste aastakümnete jooksul on inimkond kasutanud energiat sama palju kui eelneva inimajaloo vältel kokku. Suurema osa toodetud energiast tarbivad kõrgelt arenenud riigid. Ainuüksi USA kasutab ära 35% kogu maailma energiatoodangust. Fossiilkütuste põletamisel eralduv süsihappegaas (CO2) ja muud heitmed on peamised globaalse soojenemise ja kliimakatastroofide põhjustajad.

Kivisöe laialdane kasutamine 17.-19. sajandil ja aurumasina leiutamine panid aluse iseseisvale energiamajandusele. Sütt leidus vaid mõnel pool, kuid seda sai tarbijateni vedada laevadega või mööda raudteid ning aurumasinaga muuta mehaaniliseks energiaks. Kivisöe vedu oli siiski võrdlemisi kallis ja seetõttu oli tulusam rajada suured ettevõtted söemaardlate lähedusse. Kivisöe ainuvalitsemine energiamajanduses kestis 19. sajandi lõpuni. Suure muutuse energiamajandusse tõi elektri kasutuselevõtt 19.-20. saj vahetusel, võimaldades energiat transportida ka suure vaemaa taha. Nüüd tasus põletada ka madalama kütteväärtusega kütuseid – pruunsütt, põlevkivi ja isegi turvast. Õpiti veejõu abil elektrit tootma, mis pani aluse suurte hüdroelektrijaamade ehitamisele. Elektri ülekandesüsteemide arenedes sai seda vedada tootmiskohast kaugele. See tõi kaasa pöörde energia kättesaadavuses ning põhjustas energiatarbimise kiire kasvu. Elekter võimaldas tootmisprotsesse märgatavalt enam automatiseerida ning kasutusele võtta täiesti uued tootmistehnoloogiad. Järgmine suur saavutus oli sisepõlemismootori leiutamine ja arendamine 20. sajandi algul, mis viis sõidukite arvu ülikiirele kasvule ning nafta ulatuslikule kasutamisele. Nafta töötlemissaadusi saab kasutada ka ahjukütuseks, elektri tootmiseks või mitmesuguste keemiatoodete valmistamiseks. Nafta veoks võeti kasutusele uued veondusliigid – torujuhtmed maismaal ja tankerid meredel. Mõnevõrra hiljem rakendati sarnaseid ammutusviise ja transpordivõimalusi ka maagaasi tootmisel ja veol. Maagaas sobib samuti nii kütteks, elektri tootmiseks kui ka keemiatööstuse toormeks. Sarnaselt kivisöele, mis andis tõuke tööstuse kiirele laienemisele 19. sajandil, oli nafta 20. sajandi kiire majanduskasvu peamine energiaallikas. Milline energialiik saab 21. sajandi arengumootoriks ja milliseks kujuneb infoühiskonna energiamajandus, on praegu veel teadmata. Kuid inimkonna kasutuses on mitmeid energiaallikaid, mis tehnoloogia arenedes ja täiustudes loodetavasti suudavad järjest kasvavat energiavajadust rahuldada.

Nagu jooniselt näha, saadi 2013. aastal neli viiendikku energiast taastumatutest energiaallikatest, valdavalt naftast, gaasist ja kivisöest, mille osakaalud olid üsna võrdsed. Taastuvatest energiaallikatest kasutati kõige rohkem puitu ja vee-energiat, kolmandale kohale oli tõusnud biokütteõli. 2019. aastaks ei olnud märkimisväärseid muutusi toimunud viide.

Inimkonna kasutuses on veel mitmeid energialiike (Maa pöörlemise energia, gravitatsiooni-energia, termotuumaenergia), mida praeguse tehnoloogia abil ei osata või liiga kõrge hinna tõttu ei tasu kasutada. Järjest halvenev keskkonnaseisund ja naftavarude lõppemine sunnib käesoleval sajandil otsima uusi teid energiamajanduses.

Kuigi energiavajadus pidevalt kasvab, võimaldab kaasaegne tehnoloogia energiat järjest tõhusamalt kasutada. Mõõtmetelt väiksemad masinad ja seadmed, ökonoomsemad mootorid või isegi säästupirnid kasutavad vähem energiat. Energiat saab kokku hoida, vältides asjatuid või vähest kasu toovaid energiakulutusi. Mõelgem või sellele, kui palju energiat raisatakse sõjalistel eesmärkidel. Kui eelmisel sajandil rajati hiigelsuuri elektrijaamu ja energiat transporditi järjest kaugemale, siis uued tehnoloogiad võimaldavad toota odavat elektrienergiat väiksemal hulgal, kuid tarbija vahetus läheduses.

Eesti energiamajanduses on esindatud nii soojus- kui ka elektrienergia tootmine ja transport. Peamisteks energiavaradeks on kohalikud kütused, mis katavad ligi 2/3 Eesti energiavajadusest, ülejäänu veetakse sisse (mootorikütused). Kõige rohkem kasutatakse põlevkivi, eriti elektri tootmises. Taastuvaid energiaallikaid kasutatakse seni veel suhteliselt vähe, kuigi nende osakaal kasvab pidevalt. Omamaise kütuse olemasolu võimaldab energiamajandusel jääda sõltumatuks teistest riikidest. Kahjuks on põlevkivi taastumatu loodusvara ja saab ühel hetkel lihtsalt otsa. Ka saastab põlevkivi kaevandamine ja põletamine keskkonda rohkem kui taastuvate energiavarade kasutamine. Lisaks eelnevale tuleb arvestada seda, et mitme energiavara korraga kasutamine on jätkusuutlikum, sest kui ühega midagi juhtub, saab seda kompenseerida teiste arvelt. Nt kui praegu juhtuks midagi mõne põlevkivikaevandusega, oleksime suure probleemi ees, kuidas säilitada elektritootmine.