2.3.1. Kalandus

Kalandus on majandusharu, mis tegeleb kalade ja teiste veeorganismide (vähid, molluskid, veetaimed) püüdmise või kogumisega maailmamerest ja siseveekogudest, saagi töötlemise ning valmistoodangu turustamisega. Kalanduse alla kuulub ka vesiviljelus, mis tegeleb veeorganismide kasvatamisega kas looduslikes või tehislikes veekogudes.

Igale mereäärsele riigile kuulub osa maailmamerest, mida nimetatakse territoriaalmereks või territoriaalveteks. See on rannaga rööbiti kulgev merevöönd, mille kasutamise reeglid kehtestab ja nende täitmist kontrollib täielikult seda omav riik. Territoriaalmeri ulatub rannikust 12 meremiili kaugusele (u 22 km).

Alates 1982. aastast on rannikuriikide kasutuses veel ka majandusvöönd, mille laius on kuni 200 meremiili (u 370 km). Rannikuriigil on oma majandusvööndis suveräänne õigus uurida, kasutada, kaitsta ja majandada merel, meres, merepõhjas ja selle all asuvas maapõues leiduvaid elus- ja eluta loodusvarasid. Teised riigid võivad rannikuriikide majandusvööndites merd sõita, neist üle lennata, merealuseid kaableid ja torujuhtmeid paigaldada või kasutada merd muul rahvusvaheliselt õiguspärasel viisil. Rannikuriigiga samas piirkonnas asuval sisemaariigil on õigus kasutada rannikuriigi majandusvööndi elusvarusid, kuid rannikuriigil on nendele eelisõigus. Kui riik oma majandusvööndi kalu ei vaja, võib ta püüdmisõiguse rentida või müüa mõnele teisele riigile.

Kalapüük oli inimeste toiduallikaks juba enne põllumajanduse tekkimist. Veeressursse peeti kaua aega ammendamatuteks. Peale Teist maailmasõda sai koos uute teadmiste ja kalanduse dünaamilise arenguga selgeks tõsiasi, et veeressursid on küll taastuvad, kuid mitte lõpmatud ja selleks, et rahuldada maailma aina kasvava elanikkonna toiduvajadust, on vaja neid mõistlikult majandada. 1970-ndatel aset leidnud riikide majandusvööndite sisseviimine ja 1982. a vastu võetud ÜRO mereõiguste konventsioon kehtestasid kaldariikide kalandusressursside korraldamise õigused ja kohustused majandusvööndites, kuhu on koondunud ligi 90% kogu maailma kalapüügist. Siiski ei keskendutud tol ajal veel veekeskkonna ja kalavarude kaitsele. Sellega hakati tegelema alles 1980-ndate lõpus, kui sai selgeks, et kui kalandus sama moodi edasi areneb, saavad kalavarud lihtsalt otsa. 1995. a võeti FAO konverentsil vastu Kohuseteadliku kalanduse koodeks, mis määrab vajalikud raamid riiklikeks ja riikide vahelisteks toiminguteks, et tagada vee elusressursside säästlik kasutamine ja neid ümbritseva keskkonna kaitse. Tervikuna on koodeksi täitmine vabatahtlik, kuid mõned selle osad on erinevate õigusaktide kaudu kohustuslikud. viide

Aastatel 1950-2012 kasvas kalapüük (k.a vähid ja molluskid) maailmas peaaegu 9 korda. Nagu jooniselt näha, on kalapüügi maht avaveekogudes alates 1990. aastate keskpaigast stabiilne püsinud. Maailmamere kalavarud on juba mõnda aega olnud täies ulatuses kasutuses ning uusi varusid, mille arvelt püüki suurendada, ei leidu. Püügimahu suurenemine tuleb peaaegu täielikult vesiviljeluse arvelt.

2019. aastal püüti maailmas kokku hinnanguliselt 177,8 miljonit tonni kala (kaasa arvatud vähid ja molluskid). Umbes pool sellest kogusest oli püütud looduslikest veekogudest ja pool kasvandustest. (Eesti kutselise kalatööstuse püügimaht 2017. aastal oli 82 000 tonni, harrastuskalurid püüdsid kokku 273 000 tonni. viide) Looduslike veekogude saagist moodustasid mageveeliigid 12,8%. 158 miljonit tonni kogu püügist müüdi inimtoiduks, ülejäänust tehti kalajahu ja -õli, mida kasutatakse loomakasvatuses. Kalajahust umbes pool kasutatakse söödana kalakasvatustes. viide

Ookeanist püütakse koguseliselt kõige rohkem mintaid, anšoovist, tuunikala ja heeringat. Sisevetest püütakse kõige rohkem ahvenalisi (nt tilaapia). Püügikogustelt on nii ookeani- kui siseveepüügi eesrinnas ülekaalukalt Hiina. Talle järgnevad Indoneesia, USA, Venemaa, Peruu, India ja Jaapan (ookean) ning India, Bangladesh, Myanmar, Kambodža ja Indoneesia (siseveed). viide

Maailmameri ei ole ühtlaselt kalarikas, u 2/3 sellest moodustavad vähese bioloogilise ressursiga piirkonnad, mida võib võrrelda kõrbealadega maismaal. Süvaookean on kõikjal kalavaene. Kalu on palju nendes piirkondades, kus kalade jaoks on palju toitu, st veetaimestikku ja taimset planktonit ning nendest toituvaid pisiloomi. Taimestik ja taimne plankton kasvavad hästi seal, kus vesi on külm ning hapniku- ja toitainerikas. Külm vesi on hapnikurikkam, kuna vee molekulid paiknevad tihedalt koos ja hoiavad hapniku molekule paremini kinni. Lisaks on taimedele vajalik ka valgus. Sellised tingimused on omased mandrite äärealadel paiknevatele šelfimeredele, kuhu suubuvad jõed toovad maismaalt toitainerikast vett. Kuna šelfimered on suhteliselt madalad, siis jõuab fotosünteesiks vajalik valgus tavaliselt merepõhjani. Kliimavöötmetest on kõige kalarikkamad parasvööde, lähisarktika ja ekvatoriaalvööde.

Ookeanidest on kõige suuremate kalavarudega Vaikne ookean, kust saadakse üle poole maailmamere kalasaagist, üle veerandi sellest tuleb ookeani loodeosast. Vaikse ookeani kaguosas kõigub kalapüügi maht erinevatel aastatel tunduvalt, seda põhjustab El Niño, ilmastikunähtuste kogum, mis kordub iga 4-7 aasta tagant. Tavaliselt puhuvad püsivad tuuled piki Lõuna-Ameerika rannikut lõunast põhja suunas ning keeravad ekvaatorile lähenedes läände, s.o avaookeani poole. Nii kannavad tuuled pinnakihist ära sooja vee, tekitades Lõuna-Ameerika rannikul tõusuhoovuse, kus külm ja toitainerikas süvavesi tõuseb pinnakihti. Tõusuhoovuse tõttu on Vaikse ookeani idaosa väga hea kalastuspiirkond. El Niño korral muutub tuulte suund vastupidiseks, läänekaarte tuuled toovad Lõuna-Ameerika läänerannikule sooja ning toitainevaese vee, mille tõttu kaovad ka kalad. Kuna Peruu ja Tšiili on suurimad anšoovisepüüdjad, siis mõjutab El Niño kõige rohkem just anšoovisepüüki.

Atlandi ookeanis on veerand maailma kalavarudest, peamised püügipiirkonnad asuvad ookeani kirde- ja loodeosas. Seal on kõige kauem toimunud ülepüük ja sealsed kalavarud on oluliselt vähenenud. Lõuna-Atlandil on kalarohked külmade hoovuste piirkonnad, eriti need, mis kulgevad piki Aafrika rannikut. Põhja-Jäämeres leidub rohkesti kala vaid mõnes üksikus piirkonnas.

Tänapäevased tööstuslikud kalapüügimeetodid

Põhja- ja Lõuna-Ameerika idarannikul on levinud kalanduse vorm, mida nimetatakse kontsentreeritud rannapüügiks. Kaluritel on külmutusseadmetega laevad, millega ollakse merel nädalaid, kala püütakse kogu majandusvööndi ulatuses ja väljaspoolgi. Kontsentreeritud rannapüük vajab korralikku rannabaasi: sadamat ja kalavabrikut suure koguse kala töötlemiseks. Rannabaasis on kalurite ja nende perekondade elamud ning neid teenindav infrastruktuur. Kontsentreeritud rannapüük annab praegu enamiku maailma kalasaagist ja esmaselt töödeldud kalast.

Püük avaookeanil või teiste riikide majandusvööndites neilt renditud või ostetud püügiõiguste alusel hakkas levima alles 20. sajandil. Ookeanipüügis osaleb terve laevastik, kuhu kuuluvad peale püügilaevade ka kalaluurelaevad ja saaki töötlevad baaslaevad, samuti varustust tootvad ja toodangut ära vedavad transpordilaevad või –lennukid. Ookeani kalalaevastik vajab suurt kalasadamat, kus laevu varustatakse ja mille kaudu toodangut turustatakse. Ookeanipüük on kallis ja tasub ära vaid väga suurte saakide korral. Sellega tegelevad peamiselt Jaapan ja Venemaa, vähem USA.

Kalade kätte saamiseks kasutatakse erinevaid püügimeetodeid. Kõige levinum on traalpüük, mille korral kinnitatakse võrk ühe või kahe laeva pärasse ja lihtsalt veetakse mööda merd. Mitme tunni pärast vinnatakse võrk laevale. Eestis on Läänemere traalpüük kõige suurema osakaaluga püügiviis. Aastal 2017 püüdsid Läänemere traalid kokku 53 634 tonni, millest kilu 26 545 tonni ja räime 26 780 tonni. viide

Põhjatraalimise korral lohistatakse võrku mööda veekogu põhja, mille käigus haarab võrk lisaks kaladele kaasa ka meretaimed, kudemispaigad, troopilisemates paikades ka korallid, käsnad, kilpkonnad, krabid, haid, delfiinid jne. Eesti kalalaevastik teeb põhjatraaliga kaugpüüki Kirde- ja Loode-Atlandil. 2017. aastal püüti 15 000 erinevaid süvaliike, nagu süvalest, meriahven ja tursk, samuti krevetti.

Mereimetajate küttimine

Lisaks kaladele, molluskitele ja vähkidele on aegade jooksul meredest püütud ka mereimetajaid. Mereimetajate hulka kuuluvad vaalalised, loivalised (nt hülged ja morsad), meriveiselised (lamantiin ja dugong) ja üks kärplaste liik (kalaan ehk merisaarmas).

Vaalalisi püütakse nende liha ja rasva pärast. Lihast tehti kalajahu, rasvast vaalaõli. Viimast kasutati margariinitööstuses, küünalde valmistamisel, kosmeetikas, määrdeainena, seebitootmisel ja farmaatsiatööstuses; jahu aga loomatoiduna ja väetisena. Suured vaalad kaaluvad kuni 150 tonni, ühest vaalast saab keskmiselt 8 tonni õli. viide

Organiseeritud vaalapüügist on andmeid juba 1. sajandist. Tööstuslik vaalapüük algas 17. sajandil. 20. sajandil ehitati esimesed vaalapüügilaevad, mis olid mõeldud vaalade pardale vinnamiseks ja nende esmaseks töötlemiseks. 1930. aastatel püüti igal aastal rohkem kui 50 000 vaala. Selline massiline ülepüük tekitas 20. sajandi keskpaigaks olukorra, kus vaalapopulatsioonid ei suutnud enam taastuda ja vaalade arvukus langes drastiliselt.

1986 keelustas Rahvusvaheline Vaalapüügikomisjon äriotstarbelise vaalapüügi, et vaalavarud saaksid taastuda. Sellest ajast on paljud riigid vaalapüügi täielikult keelanud. Mõned riigid, näiteks Jaapan, Norra ja Island, on seda piiratud ulatuses jätkanud. Nad soovivad vaalapüügi tingimusi leevendada, et oleks võimalik küttida neid vaalaliike, kelle arvukus ja seisund seda võimaldab. viide Vaalade püüdmise vajadust põhjendavad nad teaduslike eesmärkidega ja vahel ka sellega, et vaalad söövat liiga palju püügikala. Mitteametlikult õigustavad nad oma tegevust sajanditepikkuse vaalaküttimise traditsiooniga ning sellega, et vaalaliha moodustab olulise osa nende riikide või rannikupiirkondade toidukultuurist.

Ka morskade arvukus on oluliselt vähenenud ja neid loetakse ohustatud liikide hulka. Morsast kasutasid põlisrahvad ära kõik, kaasa arvatud soolestiku, millest sai teha veekindlaid parkasid. Hinnas olid ka võhad, millest tehti tööriistu või muid esemeid. Morskade arvukust on mõjutanud ka Arktika halvenenud jääolud. Täna kütitakse morskasid vähesel määral Venemaal, USA-s, Kanadas ja Gröönimaal (Taani). viide

Ka hülgepüük on paljude põlisrahvaste jaoks pikka aega olnud traditsioonilise elulaadi tähtis osa. Hüljeste puhul kasutatakse peamiselt nahka, aga ka liha ja rasva. Tänapäeval on paljudes riikides hüljeste püük keelatud. Kõige rohkem püütakse hülgeid Kanadas (sealse hülgetööstuse suurim turg on Norra), seejärel Namiibias, Gröönimaal, Norras ja Venemaal. Hallhüljeste küttimine on taaslubatud Soomes ja Rootsis, alates 2015. a ka Eestis. Hülgepüügi taaslubamisel Eestis on 2 peamist põhjust:

1) jahiga saab reguleerida liigi asurkonna arvukust, mis aitab mõningal määral kaasa hülgekahjustuste ennetamisele – hallhülged püüavad kalurite mõrdadest ja võrkudest toitu ning lõhuvad sellega püüniseid (2017. a maksti 14 kalurile hüvitist summas 21 093 eurot);

2) jahitraditsiooni ja kultuuripärandi elus hoidmine traditsioonilistes hülgejahi piirkondades (nt Kihnu).

Hülge küttimiskvoodiks on ~1% asurkonna suurusest, nt 2017. a kvoot oli 45 hüljest (kütiti 9 isendit). Jahiperiood kestab 15. aprillist 31. detsembrini. viide

Lamantiinid (manaatid) on rahulikud taimetoidulised veeimetajad. Neil ei ole looduslikke vaenlasi ja nende eluiga ulatub 60 aastani. Minevikus kütiti lamantiine nende liha, rasva ja nahkade pärast. Lamantiinide küttimist hakati piirama juba 18. sajandil ja täna on see keelatud. Siiski saab igal aastal arvukalt lamantiine hukka kalavõrkude ja paatide tõttu, millega nad kokku põrkavad. Kaudselt mõjutab lamantiinide arvukust elupaikade ja toiduvarude kahanemine. Need mereveislaste sugukonda kuuluvad loomad toituvad veealustel rohumaadel madalas rannikumeres. viide

Dugongid on lamantiinide sugulased ja seetõttu üsna sarnased, erinevad on peamiselt saba ja koonu ehitus. Erinevusi on ka elupaikades ja sotsiaalses käitumises.

Sarnaselt eelmistele on ka merisaarmad ehk kalaanid kaitsealused loomad. Nad elavad vaikse ookeani põhjaosa rannikuvetes ja inimestele raskesti ligipääsetavatel kaljustel rannikutel. Vaikse ilmaga võivad nad ujuda kaldast 18–25 km kaugusele. Nad on päevaloomad, toituvad mitu korda päevas ja siis puhkavad kas rannal või vees. Vees kogunevad kalaanid puhkama vahel mitmekümnepealistesse salkadesse, eelistades vetikatihnikuid. Puhkama heites mässib ta end vetikatesse nagu vaipa, seetõttu ei triivi ta magades rannikust kaugemale. Toidu hankimiseks püüab merisaarmas kala 3-4 korda päevas ja isegi öösel. Kui toitu ei piisa, siis kõhnub saarmas väga kiiresti ning võib kolme päeva möödudes surra. viide

Merisaarmas on suhteliselt suur loom, pikkusega kuni 146cm, millest 30-36 cm moodustab saba. Tagajalad on muundunud külgedele suunatud loibadeks. Kalaanil on kummaline nahk. See oleks nagu lahtiselt seljas, mistõttu selili ujuval loomal on kõhu peal sügavad nahavoldid. Karvastik on mustjaspruun hallika varjundiga, tihe, soe ja vastupidav. Karusnahk on väga hinnaline ja vanasti jahiti kalaane selle pärast armutult. viide

KALANDUSE MÕJU KESKKONNALE

Ülepüük. Ülepüügiks nimetatakse olukorda, kus püütakse nii palju kalu, et kalavarud ei suuda endisel tasemel taastuda. Hinnanguliselt on maailma avaveekogude kalavarude maht u 100 miljonit tonni. Viimastel aastakümnetel on ametlik kalapüük püsinud enam-vähem ühtlaselt u 90 mln t juures. Tegelik kalapüük on alati mõnevõrra suurem, kui ametlik statistika näitab, sest esineb ka röövpüüki. Isegi kui kogu kalapüügi numbrid ei ületa juurdekasvu, võib mõni liik ikkagi ülepüügi tõttu hävimisohus olla. Näiteks väga laialt kasutatava tuunikala mõned liigid võivad teadlaste sõnul varsti ülepüügi tõttu hävida viide. Ülepüügi lõppemisel võib ökosüsteem taastuda või siis ka mitte, olenevalt ökosüsteemi tingimustest. Näiteks forelli ülepüügi korral võib karpkala toiduahelas vabanenud koha üle võtta, takistades sellega hilisemat forellipopulatsiooni taastumist. Kui keegi vabanenud kohta üle ei võta, kaasneb sellega teiste toiduahela lülide liigne vohamine või välja suremine.

Kaaspüük – teistest liikidest kalad ja muud veeorganismid, mis koos püügikalaga võrku satuvad. Hinnanguliselt moodustab kaaspüük u 40% kogu püügist. Suur osa nö kogemata püütud kalast ja mereloomadest visatakse surevana või surnult merre tagasi. Igal aastal leiab nii oma otsa 300 000 delfiini ja väikest vaala, 250 000 kaitsealust kilpkonna, 300 000 merelindu jne. Ainuüksi Pakistanis hukkub igal aastal tuunikala püüdmise võrkudes 1200 delfiini. 1 kilo krevettidega satub võrkudesse 5-20 kilo kaaspüüki. Kaaspüügi vähendamiseks kasutavad osad firmad röövkalu peletavaid lõhnaaineid ja spetsiaalselt disainitud võrke, millest nt kilpkonnadel on võimalik välja ujuda. viide

Täiesti omaette kategooria moodustavad nn kummitusvõrgud– merre jäetud vanad püügivahendid, mida enam ei kontrollita ega tühjendata. Mõnikord jätavad kalurid katkised võrgud ise merre – nii on kõige lihtsam neist vabaneda. Teinekord läheb midagi katki, nt ujukid tulevad võrgu küljest lahti ja võrk vajub põhja. Hinnanguliselt moodustavad sellised mahajäetud püügivahendid 10% (640 000 t) kogu maailmameres olevast prügist. Aeg-ajalt teevad erinevad organisatsioonid koristusaktsioone, et püügivahendeid kokku korjata. Näiteks USA Washingtoni osariigis korjati 2002.-2010. aastatel merest välja 870 võrku, millesse oli takerdunud 32 000 merelooma. 2016. a mais korjati Austraalia majandusvööndist ja Torrese väinast ära 10 tonni hüljatud püügivahendeid. viide

Probleemi leevendamiseks on hakatud tootma biolagunevaid tööstuslikuks kalapüügiks mõeldud võrke ning tänu tehnoloogia arengule on võimalik lisada püügivahenditele GPS jälgimisseadmed, mille abil saab triivima läinud võrke üles leida.

Elupaikade hävimine. Kõige rohkem mõjutab mereloomade elupaiku traalipüük, mille puhul veetakse rasket võrku mööda merepõhja nii, et kõik mis põhjal on jääb võrku ja viiakse algsest kohast eemale. Lisaks mereloomadele pühitakse merepõhjast ka taimed ja kivid, mis elustikule varjupaika ja/või toitu pakkusid, mis teeb ökosüsteemi taastumise väga raskeks kui mitte võimatuks.

Elupaiku mõjutavad ka veealused ehitus- ja kaevandustööd. Nt sadamate süvendamine, torujuhtmete paigaldamine või nafta puurimine.