2.2.2. Põllumajandusliku tootmise vormid

Tootmise eesmärgi alusel jaguneb põllumajandus kaheks:

• omatarbeline – loomi ja taimi kasvatatakse ainult oma pere tarbeks
• kaubanduslik – loomi ja taimi kasvatatakse müügiks.

Omatarbeline on ülekaalus vähem arenenud riikides, kus suurem osa elanikkonnast tegeleb põllumajandusega, et end ära elatada. Tööd tehakse käsitsi või algeliste vahenditega. Selline põllumajandus sõltub väga tugevalt loodusoludest ja kliimamuutuste mõju on siin kõige rängem. Tänapäeval on sellisteks piirkondadeks Sahara-tagune Aafrika, paljud Okeaania saared ning Andide, Himaalaja ja mõnede teiste mäestike kõrgemad piirkonnad.

Arenenud riikides on ülekaalus kaubanduslik põllumajandus, mis on nii suure tootlikkusega, et sellega tegeleb vaid väike osa riigi tööealisest elanikkonnast. Kaubandusliku tootmise korral on põllumajandustootja tihti spetsialiseerunud kindlale tootele või tootegrupile, mille tootmiseks on vastavas piirkonnas mingi (tavaliselt looduslik) eelis. Ka paljude vähem arenenud riikide põllumajandus on seetõttu spetsialiseerunud ja maailmamajandusse kaasatud.

Kasutatava maa, kapitali ja tööjõu alusel saab põllumajanduse liigitada kas ekstensiivseks või intensiivseks.

Ekstensiivse põllumajanduse puhul kasutatakse maaühiku kohta üldjuhul vähe kapitali, väetisi, pestitsiide jne ning toodang maaühiku kohta on väike. Mõnes valdkonnas on siiski vaja palju hooajalist tööjõudu, nt riisi istutamine ja koristamine. Toodangu mahtu saab vajadusel suurendada põllumajandusmaa laiendamise või kariloomade arvu suurendamisega. Ekstensiivselt toodavad näiteks teraviljatalud, rantšod ja ka alepõllundusega tegelevad põlluharijad.

Intensiivse põllumajanduse korral kasutatakse maaühiku kohta suhteliselt palju kapitali, väetisi, pestitsiide jms; tööjõukulu on väike ning saagikus ja tootlikkus suur. Toodangu mahu suurendamiseks investeeritakse tehnikasse ja tehnoloogiasse, tegeletakse sordi- ja tõuaretusega. Intensiivselt toodavad näiteks istandused, aiandid, piimafarmid, linnuvabrikud jm.

Kõige vanem põllumajandusliku tootmise vorm on nihkuv maaviljelus. See võeti kasutusele enne loomade kodustamist, kui põlde ei olnud mitte millegagi väetada, isegi loomasõnnikut polnud kuskilt võtta. Ilma väetamiseta väheneb põllumulla viljakus mõne aastaga niipalju, et põld ei anna enam head saaki. Piisava hulga toidu tootmiseks tuleb seega iga mõne aasta järel võtta kasutusele uued maa-alad. Maatükke võib ise ühel kohal elades vahetada oma kodu ümbruses või liikuda vastavalt põldude asukohale ka elukohaga edasi. Selline tootmise vorm on enim levinud vihmametsade piirkonnas – Amazonase jõgikonnas, Kongo jõgikonnas, Indoneesias ja Malaisias. Edasi liikumise korral on uus maa-ala enamasti algselt kaetud metsaga.

Uue põllumaa ülesharimine algab puude langetamisega. Puud jäetakse maapinnale ja raielank pannakse põlema. Tavaliselt tehakse seda vahetult enne vihmaperioodi, et vihmad aitaks tulekahju kustutada. Tekkiv tuhk jääb põllule väetiseks. Põletamisega kahaneb mulla orgaanilise aine sisaldus, mistõttu väheneb mulla sidusus ja alepõlde hakkab ohustama erosioon. Väikeses mahus on alepõllundus suhteliselt keskkonnasõbralik põllumajanduse vorm. Kahjuks tehakse täna maailmas alepõlde sellises mahus, et see ületab vihmametsade taastootmisvõimet. Ärakurnatud ja mahajäetud maatükke ohustab erosioon veelgi rohkem.

Põlluharimiseks ebasobivates piirkondades (kuivadel aladel, tundras, mägedes) tegeleti ja tegeletakse ka täna rändkarjakasvatusega. Karjakasvatajad liiguvad koos karjaga (lambad, kitsed, kaamelid, põhjapõdrad vms) aastaaegade vahetudes ühelt karjamaalt teisele. Nagu alepõllundus, on ka rändkarjakasvatus ekstensiivne ja omatarbeline. Tänapäeval on sellise eluviisi viljelejad muutunud rohkem paikseks ja liiguvad karjaga vaid teatud perioodidel. Rändkarjakasvatus on tänapäeval levinud näiteks Skandinaavia põhjaosas (saamid), Keenias (masaid), Aasia sisealadel ja Saharas (beduiinid ja tuareegid).

Tänapäeval on kõige levinumaks omatarbelise põllumajanduse vormiks segatalu. Maad on segatalul suhteliselt vähe, tavaliselt vaid mõni hektar ning talus on ühendatud looma- ja taimekasvatus. Toodang on liiga väike, et katta tehnikale tehtavaid kulutusi, seepärast tehakse segatalus palju käsitsitööd ja enamiku toodangust tarbib talupidaja ise. Segataluga natuke sarnased on tänapäeval arenenud riikides levinud harrastustalud. Need asuvad tavaliselt linna lähedal. Talus elav pere käib linnas tööl, talus aga kasvatatakse nii müügiks kui ka oma tarbeks teravilja, puuvilju, peetakse mesilasi või tehakse muud sellist, mis ei nõua igapäevast tööd.

Aja jooksul muutusid segatalud üha tootlikumaks ja hakkasid toodangut ka müüma. Nii tekkis võimalus osta väetisi, põllutööriistu ja tõuloomi. Hakkas tekkima spetsialiseerumine. Selleks, et tihenevas konkurentsis hakkama saada, pidid väiksemad talud liituma, nii tekkisid spetsialiseeritud suurtalud, kus müügiks toodeti vaid mõnda saadust. Esimestena spetsialiseerusid piimakarjatalud, edaspidi ka aiandus- ja viljakasvatussektor.

Tänapäeva arenenud riikides muutub põllumajanduslik tootmine üha intensiivsemaks, et rahuldada kasvanud rahvastiku vajadusi. Kaasaegses piimafarmis võib olla tuhandeid lüpsilehmi, keda sageli peetakse aastaringselt kõrgtehnoloogiaga varustatud lautades. Et piimatootmine oleks tasuv, peab ühelt lehmalt saama võimalikult väikeste kuludega palju piima. See nõuab väga suuri investeeringuid tehnikasse, tõuloomadesse, hoonetesse, väetistesse ja lisateenustesse. Loomasööt (silokultuurid, teravili, põldhein jne) kasvatatakse samas talus. Kuna piim rikneb kiiresti, on oluline tihe koostöö piimatöösturitega. Piimafarmid asuvad enamasti tarbijate (linnade) läheduses.

Intensiivset põllumajandust nimetatakse mõnikord ka industriaalseks (tööstuslikuks) põllumajanduseks, sest seeläbi saavutatud standardiseeritud masstootmine on omane tööstusele. Tänapäevaseid hiigelfarme, kus loomad või linnud on koondatud mitmekorruselistesse tootmishoonetesse, nimetatakse ka looma- ja linnuvabrikuteks. Need paiknevad enamasti kas oluliste transpordisõlmede (nt sadamad) või turu läheduses (linnaäärne maa). Kogu tootmine (söötmine, lüpsmine, sõnnikukoristus) toimub masinate abil. Kõige rohkem on selliseid vabrikuid USA-s ja Jaapanis, USA-s peetakse sellistes vabrikutes hinnanguliselt 99% kõigist kasvatatavatest loomadest ja lindudest (sead 98,3, kalkunid 99,8, veised 70,4, broilerid 99,9) viide.

Näiteks Suure tasandiku piirkonnas, mis on ajalooliselt tundud karjakasvatuspiirkond, on veiste pidamine suurtel preeriakarjamaadel vahetunud nuumafarmidega, kus veiseid peetakse väga väikese liikumisruumiga tarandikes. Loomad tuuakse farmi mullikatena, kui nad kaaluvad u 340 kg. Mullikaid toidetakse 2-3 korda päevas spetsiaalse söödaga, mis on suure energiasisaldusega ja hästi seeduv, et tagada loomade kiire kasv. Umbes kolme kuu pärast kaaluvad loomad 560-650 kg, siis saadetakse nad tapamajja. viide

Tänapäeval esineb siiski ka ekstensiivset loomapidamist (rantšo), seda just seal, kus on piisavas koguses looduslikult sobivaid karjamaid, näiteks USA kuivas lääneosas, Austraalias, Argentiinas, Lõuna-Aafrikas. See, milliseid loomi kasvatatakse, sõltub nii loodusoludest kui traditsioonidest. Tuhandepealised lihaveise-, lamba- või piisonikarjad veedavad kogu aasta looduslikel karjamaadel. Söödatagavarasid varutakse vaid erakordseteks juhtudeks (külmalaine, pikaajaline põud vms). Karjused kaitsevad karja röövloomade eest ja jälgivad karjamaade ühtlast kasutamist. Lammaste pügamiseks palgatake hooajatöölised. Rantšo annab väga odavat toodangut, kuid selleks peab olema kümneid tuhandeid hektareid karjamaid. Suuremaid kulutusi tehakse ainult tõuaretusele ja veterinaarteenustele. Taimekasvatuses on rantšo analoogiks ekstensiivne teraviljatalu, kus kasvatatakse teravilja (nisu, mais jne) väga suuretel põldudel. Tavaliselt asuvad sellised talud hõreda asustuse ja kuivema kliimaga piirkondades, näiteks Põhja-Ameerikas ja Austraalias, aga ka Venemaa ja Kasahstani steppides. Ekstensiivsete teraviljatalude saagikus on vähese väetamise tõttu väike, kuid seda kompenseerivad väga suur põllumaa ja madalad tootmiskulud. Pidevalt töötavat tööjõudu ei kasutata. Külvi ja lõikuse ajaks palgatakse hooajatöölised, saak müüakse kohe edasi.

Arenenud riikides, kus põllumaad on vähe, tegeletakse ka intensiivse teraviljakasvatusega. Seda iseloomustab vähene inimtööjõu kasutamine, inimest asendavad spetsialiseeritud ja kallid põllumajandusmasinad. Kasvatatakse spetsiaalselt aretatud väga suure saagikusega sorte ning kasutatakse ohtralt väetisi ja taimekaitsevahendeid. Iseloomulik on tsentraliseeritud ja hästi organiseeritud turustamine ning töö organiseerimine.

Sooja kliimaga ja enamasti vähe arenenud riikides on levinud istandused, kus suurel maa-alal kasvatatakse puuvilju, kohvi, teed, suhkruroogu, puuvilla või muid kasulikke istiktaimi ning tegeletakse nende esmase töötlemisega. Suure saagikuse tagamiseks pööratakse palju tähelepanu agrotehnikale (sordiaretus, väetamine, taimekaitse jms). Istandused kasutavad enamasti odavat tööjõudu, kelleks algselt olid orjad, tänapäeval töötavad istandustes sageli lepingulised hooajatöölised. Kuna toodang läheb valdavalt ekspordiks, eelistatakse istandusi rajada sadamalähedastesse piirkondadesse.

Aiandid on istandustest väiksemad ja paiknevad reeglina tarbijatele lähemal. Aiandites tegeletakse köögiviljade, lillede ja teiste ilutaimee ning istikute kasvatamisega.

Geneetiliselt muundatud organismid

Geneetiliselt muundatud organismid ehk GMO-d on taimesordid ja loomatõud, mis on aretatud geenide laboratoorse muundamise teel. Taimede geneetilise muundamise peamised eesmärgid (nagu ka tavalise sordiaretuse omad) on suurendada taimede viljakust, vastupidavust kahjuritele, vähendada nõudlikkust kasvutingimuste suhtes ning parandada viljade omadusi (suurus, maitse, valmimisaeg, värvus, vitamiinide sisaldus). Tõuaretuses on geenide muundamise eesmärgiks loomade suurem vastupanuvõime haigustele, kiirem kasvutempo, suurem lihasmass, aga on ka huvitavamaid eesmärke.

Näiteks 1999. aastal aretati Kanada teadlaste poolt siga (Enviropig), kelle väljaheidetes oli vähem fosforit kui tavalistel sigadel. Fosfor põhjustab veekogude eutrofeerumist, seega oleks selliste sigade kasvatamine keskkonnale vähem koormav. Fosfor satub sigade väljaheidetesse söödast, mis koosneb suuremalt jaolt teraviljast (mais ja nisu). 80% teraviljades leiduvast fosforist on loomadele bioloogiliselt kättesaamatu ja väljub looma organismist koos väljaheidetega, seega tuleb seda sigadele vajalikku toiteelementi toidulisandina juurde anda. Lisades tavalise sea organismi geeni, mis aitab kättesaamatut fosforit omastada, kaob vajadus fosforit tavasöödale lisaks anda (nagu tavasigade puhul tehakse) ja väljaheidete fosforisisaldus väheneb kuni 75%. viide Kuigi geneetiline muundamine andis soovitud tulemuse, lõpetati projekt 2012. aastal, kuna geneetiliselt muundatud toiduloomadele puudus turg. viide 2018. aastal anti teada, et ideed arendatakse edasi Hiinas, kus õnnestus luua siga, kelle väljaheidetes on 23,2-45,8% vähem fosforit ja lämmastikku ning kelle kasvukiirus on 23-24% suurem kui sama tõugu tavasigadel. viide viide

USA ettevõte AquaBounty aretas lõhesordi, mis kasvab täismõõtmetesse juba 18 kuu jooksul, loodusliku 3 aasta asemel. See on maailma esimene loomne GMO-toiduaine, mida võib müüa inimtoiduks (Kanadas). Ka see ettevõte on raskustes, kuna ühiskond ei poolda GMO-toiduaineid ja seetõttu on neile raske turgu leida.

Miks ollakse GMO-toitude vastu? Kuna tehnoloogia on alles uus, ei ole selle võimalik pikaajaline mõju veel teada.

• Võimalik allergiline reaktsioon juhul, kui lisatud geen on pärit allergeenilt.
• Mõnede teadlaste arvates on oht, et GMO-toit suurendab vähiriski, kuna vähk on tingitud muutustest DNA-s ja GMO-organismide DNA-d on muudetud.
• GMO-d on sageli herbitsiidide suhtes resistentsed. See aga paneb talunikke pritsima taimekaitsevahendeid suuremas koguses.
• On väike võimalus, et toidu geenid kanduvad üle inimese keharakkudesse või tema soolestikus elavate bakteritesse. Nii võivad ka inimesed muutuda antibiootikumidele resistentseks. viide

Mahepõllumajandus

Intensiivne põllumajandus mõjub looduskeskkonnale kahjulikult. Selle vastandina on tekkinud öko- ehk mahepõllumajandus. Mahepõllunduse eesmärk on toota naturaalseid ja tervislikke põllumajandussaadusi viisil, millega hoitakse keskkonda ja ökoloogilist tasakaalu ning tagatakse kasvatatavate loomade heaolu. Mahepõllumajandus on tagasiminek traditsiooniliste põllumajandustavade juurde, kuid seejuures rakendatakse ka uusi meetodeid, mis on kooskõlas mahepõllumajanduse olemusega. Mahetaimekasvatuses ei kasutata sünteetilisi mineraalväetisi ega taimekaitsevahendeid. Peamiseks väetiseks on laudasõnnik. Geneetiliselt muundatud organisme (GMO) ja nendest või nende abil valmistatud tooteid mahepõllumajanduses kasutada ei tohi. Mahe loomakasvatus on tasakaalus taimekasvatusega, kuna loomasööt toodetakse peamiselt oma talus või farmis. Maheloomakasvatuses tuleb tagada loomade heaolu – neil peab olema piisavalt ruumi, nad peavad saama vabalt väljas viibida ja mahesööta süüa.