2.1.8. Puidu- ja paberitööstuse keskkonnamõjud
SAEMATERJAL
Saetööstuses palgid kooritakse, kuivatatakse, lõhestatakse, lõigatakse, hööveldatakse ja viimistletakse. Protsessi käigus tekib kõige rohkem tahkeid jäätmeid – saepuru, puukoor, oksad, laastud. Tootmise keskkonnamõju sõltub sellest, kuidas neid jäätmeid käideldakse. Arenenud riikides töödeldakse puidujäätmed ümber kas graanuliteks või kasutatakse muutmata kujul soojuse- või elektri tootmisel. Arengumaades tuleb ette ka lihtsalt põletamist, millega kaasneb atmosfääri saaste, või suvalisse kohta maha panemist. Veekogudesse sattudes vähendavad sellised jäätmed vee läbipaistvust ja hapnikusisaldust, põhjustades muutusi veekogu elustikus. viide
Toodangu parema säilivuse huvides immutatakse saematerjali erinevate kemikaalidega, mis kaitsevad hallituse, seente ja kahjurputukate eest. Eestis kasutatakse näiteks immutusvahendit nimega Tanalith E, mille toimeaineks on vask, mis pärsib puidus mädanikku põhjustavate seente arengut. Arseeni ja kroomi sisaldavate(nn CCA tüüpi) immutuskemikaalide kasutamine on alates aastast 2006 EL riikides keelatud. Immutatud puit mõjutab keskkonda ka peale valmimist. Sellisest puidust ehitamisel tuleks kasutada tolmumaski, kaitseprille ja –kindaid. Tekkinud saepuru ja laaste ei tohi panna komposti ega põletada. viide
Liimpuidu ja puitplaatide valmistamisel kasutatakse erinevaid liime, lakke ja peitse. Nende kasutamisel kehtivad samad soovitused ja nõuded nagu immutatud puidu puhul.
Puitu saekaatrisse (ja sealt ära) vedavad veokid kasutavad fossiilseid kütuseid, mille põletamine tekitab kasvuhoonegaase. Kõige rohkem tekib kasvuhoonegaase transpordi esimesel etapil, puidu transpordil metsast saekaatrisse. viide
TSELLULOOS
Tselluloositööstus on maailmas suurimaid (viiendal kohal) keskkonda saastavaid tööstusharusid viide. Puitmassi- ja paberitööstus on selle kõrval suhteliselt väikese keskkonnaohtlikkusega. Tselluloosi saab toota nii okaspuude (mänd, kuusk) kui lehtpuude (kask, haab) puidust. Okaspuu puidul on pikemad kiud, mis võimaldavad teha tugevamat paberit. Lehtpuidust tehtud paberil on ühtlasem struktuur ja paremad trükiomadused.
Kõige levinum on paberi tootmine okaspuude puidust sulfaatkeedu meetodil saadud keemilisest massist. See meetod vajab suhteliselt vähe energiat, kuid ära kasutatakse ainult 50% puu kasutuskõlblikust osast.
Kõigepealt palgid kooritakse. Kui seda tehakse märgkoorimise meetodil, tekib protsessi käigus palju heitvett, mis on tugevasti saastatud koores leiduvate fenoolsete ühenditega ja lahustumatu orgaanilise ainega. Heitvee kogus on 1–7 mᶟ ühe tm materjali kohta. Sellised heitveed tekitavad looduslikes veekogudes hapniku puudujäägi. viide
Kooritud palgid lõigatakse algul lühemateks juppideks, seejärel purustatakse 1-3 cm pikkusteks puitlaastudeks. Laaste keedetakse ̴170 °C juures naatriumhüdroksiidi (NaOH) ja naatriumsulfiidi (Na₂S) lahuses, et eraldada ligniin (puidukiude ühendav sideaine). Seejärel pestakse eraldunud tselluloos tekkinud lahusest välja. Lisanditena sisaldab lahus veel naatriumkarbonaati, naatriumsulfaati jt keemilisi komponente. Pesemise käigus teib palju vahtu, kuna vaik- ja rasvhapped seebistuvad. Vahu eemaldamiseks kasutatakse omakorda vastavaid kemikaale. Tänapäeva keeduprotsessis ringlevad kemikaalid praktilised suletud tsüklis - need regenereeritakse ja kasutatakse protsessis uuesti ära. Kogu keeduprotsessis kulub suurtes kogustes magevett. Olenevalt kasutatavast tehnoloogiast kulub 1 tonni tselluloosi tootmiseks 25-40 mᶟ vett viide. Paberivabrikutega seotud hais tekib kemikaalide regenereerimise (taastamise) käigus, kui reaktsioonide tulemusena tekivad lisaks lendtuhale ja muudele jäätmetele kergestilenduvad gaasid, nt H₂S. viide Keskkonnamõju vähendamiseks rakendatakse tselluloosi tootmisel mitmesuguseid abitegevusi: energia tootmine, reovee puhastamine, erinevate jääkide käitlemine. Nende protsesside tehnoloogilisest tasemest sõltubki tehase tekitatav saastekoormus.
Saadud tselluloosimass on ligniinijääkide tõttu pruuni värvi. Valge paberi saamiseks tekkinud tselluloos pleegitatakse. 1980ndatel aastatel kasutati pleegitamiseks kloori, mis põhjustas mürgiste klooriühendite, sh dioksiinide moodustumist. viide
Tänapäeval tuntud tootjad enam vaba kloori ei kasuta kuna kloor on kahjulik. Paberi tootmisel kasutatakse kas TCF (totally chlorine free) või ECF (elemental chlorine free) tselluloosi. Vastav tähis on paberi nime juures ka märgitud. Mõlema paberimassi valgendamiseks kasutatakse kas hapnikku, peroksiide, leeliseid ja vahel ka osooni. ECF -s kasutatakse lisaks veel ka kloordioksiidi. See annab paberile väga kõrge ja stabiilse valgesuse ning tugevuse. viide
Paberit saab toota ka mehaanilisest massist. Sellisel juhul jahvatatakse laastud koos veega mehaaniliselt ühtlaseks massiks. Nii on võimalik ära kasutada 70% puu kasutatavast osast, kuid see meetod nõuab 4 korda rohkem energiat. Mehaanilise massi omaduste parendamiseks võib puitu enne purustamist soojendada (saadakse tugevam ja paindlikum kiud) või keemiliselt töödelda. Tulemuseks on siis vastavalt kas termomehaaniline mass või kemotermomehaaniline mass. viide
PABER
Paberi valmistamiseks lisatakse tselluloosimassile vett ja saadakse paberimass. Sõltuvalt paberi otstarbest ja soovitud omadustest, lisatakse veel erinevaid täite-, katte- ja sideaineid tugevuse, vastupidavuse, veekindluse jm soovitud omaduste saamiseks. Mass juhitakse paberimasinasse, kus see moodustab katkematu paberilindi. Selles etapis on segus 90 % vett, mis eemaldatakse nõrutades, pressides ja kuivatades aurusilindritel ning keritakse rullidesse. Eralduvas vees leidub nii tahkeid osakesi kui lämmastiku- ja fosforiühendeid. viide