1.4.2. Rohumaad

Rohumaade alla oleme liigitanud kõik bioomid, kus on olemas pidev rohu ja/või puhmarinne, aga puudub puuderinne.

TUNDRA

Tundra on puudeta bioom arktilises ja lähisarktilises kliimavöötmes. Talv on pikk, väga külm ja tuuline, väheste sademete tõttu ei teki paksu lumikatet. Suvi on jahe, kuid polaarpäeva tõttu võib temperatuur lühikeseks ajaks ka üsna kõrgele tõusta. Kuigi siin sajab vähem kui paljudes kõrbetes, on muld niiske, sest maapinnas on igikelts, mis ei lase veel maasse imbuda. Madala õhutemperatuuri tõttu on ka aurumine väike.

Et mullas toimuvad bioloogilised ja keemilised protsessid sõltuvad temperatuurist ja mullaõhus olevast hapnikust, siis on tundravööndis mullateke väga aeglane. Huumushorisondi väljakujunemine on vähese taimestiku ja karmi kliima tingimustes väga aeglane ning selle tüsedus jääb enamasti alla 10 cm. Külmunud mulla ülessulamisel toimub veega küllastunud, igikeltsa ja maapinna vahel asuvates mineraalsetes mullahorisontides (nn aktiivses kihis) gleistumine. Hapniku puudumisel on mikroorganismid sunnitud kasutama orgaanilise aine hapendamiseks (oksüdeerimiseks) mineraalides olevaid rauaühendeid. Raua oksüdatsiooniaste muutub Fe(III) Fe(II)-ks ja selle toimel muutuvad mulla mineraalhorisondid sinakashalliks. Nõgudes, kus vett on rohkem, ei lagune taimejäänused lõpuni ja hakkavad kuhjuma turbana. Pideva liigniiskuse s.t soostumisega kaasnevat orgaanilise aine puudulikku lagunemist nimetatakse turvastumiseks. Sellest tulenevalt on tundra glei- või turvastunud gleimuldade profiilis võimalik enamasti eristada vaid kaht horisonti. Madalamates kohtades arenevad tundras ulatuslikud sood.

Igikelts hoiab pinnase väga stabiilsena. Külmunud olekus on see tugevam kui tsement viide. Kui igikelts kliima soojenemise tagajärjel sulama hakkab, tekitab see maapinna kohatist vajumist ja paneb ohtu sellele ehitatud külad ja teed.

Tundra taimkate on liigivaene ja aeglase kasvuga. Taimed on kohastunud külma ja kuivusega, sest suurema osa aastast on vesi külmunud olekus. Vegetatsiooniperiood on lühike, 50-60 päeva. Omad piirangud seab ka igikelts ning aktiivse kihi külmumine ja sulamine. Vahelduva külmumise ja sulamise tulemusena liiguvad vettinud mullaosad üksteise suhtes, põhjustades taimede juurte katkemist. Levinud on madalad puhmad, kõrrelised, samblad ja samblikud. Külma vastu aitab taimedel end kaitsta padjandiline eluvorm. Soojemates kohtades kasvavad ka kidurad puud (tundrakask) ja põõsad (vaevakask, pajud).

Loomastikus on levinud vähenõudlikud sõralised (nt põhjapõdrad) ja mitmed närilised, kes peavad piisava toidukoguse saamiseks ette võtma pidevaid rännakuid. Loomad on kohastunud külma ja tuulega – neil on tihe karvkate või sulestik ning paks nahaalune rasvkude. Suvel on tundras pesitsemas rohkelt linde. Palju on ka sääski ja muid putukaid. Talveks suunduvad paljud loomad ja linnud metsavööndisse. Inimasustus on tundras läbi aegade hõre olnud, kuid järjest rohkem on hakatud seal maavarasid kaevandama. Tundrabioom on häiringute suhtes suhtes väga tundlik ja taastub äärmiselt aeglaselt. Tundra analooge võib leida kõrgmägedest üle maailma; näiteks on Kesk-Ameerikas rohkem kui 3000 m kõrgusel levinud puudeta alpiinsed kooslused paramod, mis natuke meenutavad meie rabasid.

PARASVÖÖTME ROHTLA

Parasvöötme rohtlad ehk stepid (Ameerikas preeria) laiuvad 30. ja 60. laiuskraadide vahel mandrite keskosas. Pinnamood on enamasti tasane. Suved on pikad, soojad ja kuivad. Talved võivad olla üsna pakaselised ning veel väiksema sademete hulgaga, kui suved. Samas ei ole talvel aurumine nii suur kui suvel, sest õhutemperatuur on madalam. Enamiku niiskusest saab taimestik kevadel lume sulamise ja kevadvihmade ajal. Suve teises pooles taimede maapealsed osad närbuvad ja kolletuvad.

Aastane sademete hulk on tasakaalus auramisega. Surnud orgaaniline aine laguneb soojas kliimas kiiresti, aga ainult niikaua, kuni mullas jätkub piisavalt niiskust. Suvel, kui mullad läbi kuivavad, seiskub ka aktiivne mikrobioloogiline lagundamistegevus ja seetõttu tekib rohkelt huumusaineid. Huumuse kogunemist nimetatakse kamardumiseks. Rohttaimede lehevaris ja mullas olev taimejuurestik tekitavad õhurikka rohukamara, mis on soodne keskkond taimedest toituvale rikkalikule mullaelustikule. Kõige eelneva koosmõjul tekivad maailma tüsedaima huumushorisondiga viljakad mustmullad, mis on kõrge poorsuse, suure toiteelementide sisalduse ja hea sõmeralise struktuuriga.

Nii taimestik kui ka loomastik on monotoonsele üldpildile vaatamata liigirikas. Taimestik on kohastunud kuivaperioodi, sagedaste põlengute ja herbivooriaga (rohusööjad loomad söövad taimi). Rohtlates valitsevad kõrrelised, lõikheinalised jt rohttaimed. Liigid õitsevad eri aegadel ning kasutavad vett ja toiteelemente mulla erinevast sügavusest. Aurumise vähendamiseks ja niiskuse hoidmiseks kasvavad taimed tihedate puhmikutena. Neil on kitsad lehed või katavad varsi karvakesed. Sügavale ulatuva juurestikuga taimed hangivad põuaperioodil vett isegi paari meetri sügavuselt. Suvise põua ajaks on paljud taimed jõudnud õitseda, viljuda ja seemnedki valmida ning taimed kolletuvad ja kuivavad. Palju on sibultaimi, mis kasvatavad oma võsu ainult niiskeks kevadiseks ajaks (näiteks tulbid, pojengid). Mitmed kaharad üheaastased taimed - kipslilled, putked ja jumikad - murduvad pärast kuivamist juure küljest lahti ja hakkavad tuule jõul mööda rohtlat veeredes seemneid laiali levitama. Järgmisel kevadel tärkavad laiali kandunud seemnetest uued taimed.

Laiguti on rohtlas ka madalaid põõsaid. Madalaid puid leidub vaid jõeorgudes. Keskmiselt kolm neljandikku taimede kogumassist moodustab juurestik. Juurtesse kogunenud varuained aitavad rohtlataimedel vastu pidada ka põlengutele. Puude kasvamiseks ei ole rohtlas piisavalt niiskust. Samuti ei suuda noored puud piisavalt kiiresti taastuda pärast pinnasepõlenguid või kui rohusööjad nende maapealse osa ära söövad.

Loomade seas on mitmeid suuri herbivoore, näiteks piisonid. Kahjuks vabas looduses piisoneid enam ei kohta. Vähesed allesjäänud isendid elavad kaitsealadel või loomaaedades. Suurem osa loomadest on siiski väikesed urgudes elavad närilised. Hulgaliselt on putukaid nii rohustus kui ka mullas. Kuna parasvöötme rohtlad on väga sobivad põlluharimiseks, on enamik neist tänapäeval viljapõldudeks muudetud. Ka looduslikel aladel on kunagised suurte rohusööjate karjad asendunud koduloomadega.

LÄHISEKVATORIAALNE SAVANN

Savann on rohumaa, kus kasvab ka puid. Iseloomulik on kuivalembene rohurinne kõrreliste ja lõikheinalistega. Mõnikord on savannis ka üksikuid puid, vahel on aga tegemist pigem väga hõreda puistuga. Savannid ulatuvad 25. laiuskraadini ja suurimad neist on levinud Aafrikas.

Savannis on aasta läbi palav, kuude keskmine temperatuur on üle 20 °C. Aasta jaguneb kuivaks ja niiskeks perioodiks. Kuivus valitseb talvekuudel, kui savanni kohal on troopiline õhumass. Suvekuudel valitsev ekvatoriaalne õhumass toob kaasa vihmaperioodi. Siis ajavad savannijõed üle kallaste, aga kuivaperioodil kuivavad paljud väiksemad jõed ja järved täiesti. Aastane sademete hulk on eri piirkondade savannides väga erinev ja seepärast on savannid väga eriilmelised. Ekvaatori lähedal asuvas savannis on rohkesti sademeid, mistõttu kasvab seal lopsakas rohttaimestik ja küllaltki palju puid. Ekvaatorist kaugemal sademete hulk väheneb, puud on madalamad ja kasvavad hõredalt. Kohtades, kus sademete hulk ei ole puude kasvuks piisav, asendub puusavann põõsas-savanniga. Veelgi kuivematel aladel, savanni ja kõrbe piiril, levivad kidurate rohttaimedega rohusavannid.

Nagu parasvöötme rohtlas, valitsevad ka savannis kõrrelised. Palava kliima ja vihmaperioodi rohkete sademete tõttu kasvavad rohttaimed savannis märksa kõrgemaks kui parasvöötme rohtlas, mõned kuni 6 m kõrguseks. Savannitaimed peavad kohanema põua, üleujutuste, sagedaste tulekahjude ning herbivooriaga. Savannis on rohusööjaid väga palju. Pindmised mullakihid on kõrreliste juurestikust tihedalt läbipõimunud. Tänu sellele ei saa vihmavesi sügavale imbuda ja taimed saavad vee maksimaalselt ära kasutada. Põua ajal kuivavad rohttaimede maapealsed osad ära, alles jäävad maa-alused osad ja kuivanud lehtede varjus olevad pungad. Tänu maa-alustele osadele elavad paljud rohttaimed üle ka sagedased tulekahjud. Kaitseks toitu otsivate loomade eest on paljud savannis kasvavad puud, põõsad ja rohttaimed varustatud torkivate astelde või ogadega. Osa taimi kaitseb end keemiliste vahenditega - mürkainetega. Tavalisemad puud on vihmavarjukujulised akaatsiad, paksude tüvedega ahvileivapuud ja palmid.

Aafrika savannid on rikka loomastikuga. Palju on nii rohusööjaid kui ka kiskjaid. Üldtuntud on suurte rohusööjate karjad, mis liiguvad koos vihmaperioodiga ühest piirkonnast teise. Samas on ka närilised ja selgrootud väga arvukad. Puude vähesus savannis võib olla põlengute ja suurte taimtoiduliste loomade koosmõju tulemus.

Aafrika savannid on inimtsivilisatsiooni häll. Tänapäeval on rahvaarvu kasvu juures ohuks ülekarjatamine, mis viib taimestiku vaesumise või hävimise ja kõrbe pealetungini.