Embedded Files
NAFTA
Nafta on maapõues leiduv õlitaoline põlev vedelik helepruunist (peaaegu värvitust) tumepruunini (peaaegu mustani). Ta on iseloomuliku ebameeldiva lõhnaga ja põleb suitseva leegiga. Kohati tungib nafta ise maapinnale või purskab puuraukudest välja, kuid suure tihedusega ja viskoossusega naftat tuleb maapõuest välja pumbata alates kümnetest meetritest kuni 5-6 km-ni (enamikel juhtudel 1-3 km). Naftat leidub ka naftaliivades. Sel juhul kaevandatakse liiva ja pestakse sealt nafta välja.
Nafta tekke kohta on tänapäeval kaks versiooni. Esimese järgi on nafta tekkinud miljonite aastate jooksul madalates meredes elutsenud ning savi- ja liivakihtide alla mattunud taimede ning väikeloomade jäänuste lagunemisel hapniku juurdepääsuta. Teise versiooni järgi aga tekivad loodusliku gaasi ja nafta koostisesse kuuluvad süsivesinikud maa sisemuses kõrge rõhu ja temperatuuri mõjul ning tungivad maakoores olevate pragude kaudu pinnale. Selle teooria järgi nafta tekkeprotsess jätkub.
Nafta koosneb põhiliselt süsinikust ja vesinikust; lisaks väävlit, hapnikku ja lämmastikku kokku 1-12 % ning väga väikestes kogustes muid aineid. Väävliühendid on naftas ebasoovitavad: nafta töötlemisel nad korrodeerivad aparatuuri ja mürgitavad katalüsaatoreid. Maapõuest ammutatav nafta sisaldab alati vett, mineraalsooli, tahkeid lisandeid ja lahustunud gaase. Kõik nad eraldatakse eeltöötlemisel. Tehnoloogiliste omaduste hindamisel on tähtis nafta koostisesse kuuluvate süsivesinike jaotumine keemistemperatuuri järgi (fraktsioonkoostis). Seda iseloomustab keemiskõver, mis näitab kui suur osa naftast keeb üle kindlas temperatuurivahemikus. Seega võib keemiskõvera järgi otsustada, kui palju vastavaid produkte (bensiin, ligroiin, petrooleum, jne.) saab just sellest naftast destilleerimisel. Väärtuslikum on nafta, milles on rohkem madalamal temperatuuril keevaid fraktsioone. Sellise nafta tihedus on väiksem kui tõrvasel. Seega iseloomustab tihedus teatavas mõttes ka nafta koostist ja kvaliteeti. Kergest naftast on hõlpsam eraldada vett.
Naftast toodetavad produktid võib omaduste ja kasutamisalade järgi jaotada järgmisteks gruppideks:
- kütused (bensiin, ligroiin, reaktiivkütus, traktoripetrooleum, diislikütus, kütteõlid, jne.)
- määrdeõlid ja eriotstarbelised õlid (industriaal-, auto-, avio-, diisli-, silindri-, transformaatoriõlid)
- valgustuspetrooleum
- bituumenid
- lahustid
- parafiin ja konsistentsed määrded (vaseliin)
- nafteenhapped ja nende soolad
- naftakeemia tooraine
Naftast toodetakse peamine osa vedelkütustest ja määrdeainetest. Alternatiivkütuste - biodiisli ja piiritusbensiinide ning taimeõlide baasil valmistatud määrdeainete kasutamine on siiani piiratud.
Naftavarud paiknevad maailmas äärmiselt ebaühtlaselt. Eristatakse tõestatud ja tõestamata varusid. Tõestatud varud on see kogus, mida on võimalik ja majanduslikult kasulik kaevandada. Tehnoloogia arenedes võivad varem kättesaadamatud varud muutuda kättesaadavaks ja seeläbi riigi tõestatud naftavarud suureneda. Näiteks 2003. aastal suurenesid Kanada tõestatud naftavarud hüppeliselt, sest tekkis võimalus võtta kasutusele naftaliivad. 2010. a juhtus sama Venezuela tõestatud varudega, kui kasutuskõlblikuks kuulutati Orinoco piirkonna naftaliivad.
2017. aasta seisuga olid maailma suurimad tõestatud naftavarud Venezuelal, Saudi-Araabial ja Iraanil. Järgnesid Kanada, Iraak, Araabia Ühendemiraadid ja Kuveit viide. Seega regioonidest on kõige naftarikkam Lähis-Ida. Praegu tegeletakse aktiivselt Arktikas leiduvate naftavarude uurimisega.
Viimase 40 aastaga on leitud vähe uusi leiukohti. Suuremad leiukohad ja kõige suurem töötleja on Saudi-Araabia. Teised suuremad on Iraan, Iraak, Kuveit, Nigeeria, Venemaa ja Venezuela. Kui nafta tootmine on aastast aastasse kasvanud, siis naftamaardlate leidmine on 60-ndatest aastatest stabiilselt langenud.
2019. a seisuga tootsid maailmas kõige rohkem naftat USA, Saudi Araabia ja Venemaa. viide
Teisest Maailmasõjast saati on globaalne majanduskasv suuresti baseerunud naftal ja maagaasil. 1950. aastast on ülemaailmne naftatarbimine kasvanud 10-kordseks ja maagaasi tarbimine peaaegu 18-kordseks viide. Suuremad nafta tarbijad on USA (20%) ja Hiina (14%) viide.
MAAGAAS
Maagaas on orgaanilise aine lagunemise tagajärjel tekkinud gaasiliste süsivesinike segu, millest suurema osa hõlmab metaan. Maagaasi leidub peamiselt kas koos naftaga naftamaardlates või eraldi gaasimaardlates. Vähemal määral ka söemaardlates kaevandusgaasina. Maagaasi tekib ka märgalade, prügimägede jms hapnikuvaestes tingimustes orgaanilise aine mittetäielikul lagunemisel. Maagaas kuulub fossiilsete kütuste hulka. Maagaasi ülemaailmne varu on umbes 15×1013 m³. Maagaasi kasutatakse elektri- ja soojusenergia tootmiseks, kütusena mootorsõidukites, pliitides ja lokaalsetes kütteseadmetes; samuti keemiatööstuses mitmesuguste toodete (väetised, kangad, klaas, teras, plastmass, värvid jne) valmistamisel. Suured maagaasi leiukohad asuvad Venemaa territooriumil. Neist suurim on Urengoi gaasimaardla, mis asub Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas. Seal leidub umbes 1013 m³ maagaasi. Maardla kuulub Vene gaasikompaniile Gazprom. Lisaks Venemaale kuuluvad peamiste maagaasi tootjate hulka Ameerika Ühendriigid, Kanada, Suurbritannia, Alžeeria, Holland, Norra, Indoneesia, Iraan ja Usbekistan.
KIVISÜSI
Kivisüsi on üks vanemaid ja enamlevinumaid energeetilisi kütuseid. Kivisüsi tekib taimse materjali mattumisel setete alla ja mittetäielikul lagunemisel. Enam-vähem samast materjalist koosnevad ka turvas, pruunsüsi ning antratsiit (vanim ja kõrgema moondumise tasemega kivisöe modifikatsioon). Nende vahelise erinevuse määrab peamiselt mattumissügavus.
Vastav arengurida näeks välja järgnev: turvas -> pruunsüsi -> kivisüsi -> antratsiit. Seega võib turbast edasisel mattumisel saada pruunsüsi, sellest omakorda kivisüsi jne. Sellesse ritta ei kuulu merelise tekkega fossiilsed kütused nafta ja maagaas.
Maailmas genereeritud elektrist toodetakse 40% kivisöe baasil. Eestis on kivisöe tarbimine väike ja viimasel ajal veelgi vähenenud. Suuremateks kivisöe tarbijateks on tööstusettevõtted, kodumajapidamised (kütteks) ja väikekatlamajad (soojuse tootmiseks). Elektri tootmiseks Eestis kivisütt ei kasutata. Maailmas on ülekaalukalt kõige suurem kivisöe tootja ja tarbija Hiina, järgnevad USA ja India viide.
PRUUNSÜSI
Pruunsüsi ehk ligniit on pruunika värvusega kaustobioliit, mis tekib kivisöega sarnaselt, taimse materjali mattumisel ja mittetäielikul lagunemisel, kuid enamasti väiksemal mattumissügavusel ning ta on kivisöest noorem ja tunduvalt madalama kütteväärtusega.
Pruunsütt kasutatakse keemiatööstuse toorainena ning elektrijaamades. Pruunsöel töötavatel jaamadel on CO2 emissioon ning tekkiva tuha hulk palju suurem kui kivisöel põhinevatel elektrijaamadel.
Pruunsütt kaevandatakse Lõuna-Aafrikas, Indias ja Venemaal. Suurim pruunsöe tootja on Latrobe Valley Austraalias, mille toodang moodustab 20% kogu maailma pruunsöest ning 98.5% Austraalias kaevandatavast pruunsöest. viide
TURVAS
Turvas on mittetäielikult lagunenud taimejäänustest koosnev konsolideerumata sete. Turvas moodustub liigniiskes keskkonnas, kus orgaanilise aine lagunemine on takistatud, näiteks soodes. Turvas moodustub niiske ning mõõduka kuni jaheda temperatuuriga kliimaga aladel, seega on turvas levinud peamiselt kõrgetel laiustel. Näiteks Venemaal, Kanadas, Skandinaavias, aga ka Eestis. Turvas moodustub turbasamblaist (Sphagnum), aga samuti kõigi teiste rabataimede (nt tupp-villpea) jäänustest. Turba mattumisel ja tihenemisel võib temast saada kivisüsi.
Meie rabades kasvab turbakiht umbes 1mm aastas. Aastatuhandete jooksul on turbakiht Eestis kasvanud kõige rohkem 16 meetrini. Moodustumistingimuste järgi eristatakse madalsooturvast (mis on moodustunud madalsoos) ja rabaturvast (mis on moodustunud rabas). Turvast kasutatakse kütusena ja taimede kasvupinnasena. Turvas on konkurentsi- võimeline kohalik kütus eeskätt väikeenergeetikas (katlamajades ja väikestes elektri- ja soojuse koostootmisjaamades).
PÕLEVKIVI
Põlevkivi on peenkihiline musta või pruuni värvi settekivim, mis koosneb (kuni 70% ulatuses) mittetäielikult lagunenud orgaanilisest ainest (vetikate või bakterite jäänustest) ja mitmesugustest mineraalidest. Põlevkivi on maavarana laialt levinud, kuid kuna ta jääb kütteväärtuse ja muude omaduste poolest naftale ja kivisöele alla, mitte nii laialt kasutatud. Põlevkivi kasutatakse fossiilse kütusena ja keemiatööstuse toorainena, põlevaine utmisel on võimalik saada rohkesti õli ning põlevkivist saab toota maagaasi, mõningaid väävliühendeid ja teekattebituumenit.
Põlevkivi ehk kukersiit on Eesti tähtsaim maavara, lisaks on Eesti ainus riik maailmas, kus enamik riigi energeetikast põhineb põlevkivil, seda kasutatakse Narva, Kohtla-Järve, ja Ahtme elektrijaamades.
Põlevkivi on kasutatud juba ürgajast peale, kuna ta põleb üldjuhul ilma eelneva töötlemiseta. Tänapäevane tööstuslik tootmine algas 1837. aastal Prantsusmaal, sellele järgnes varude kasutuselevõtt Šotimaal, Saksamaal ja teistes riikides. 19. sajandil toodeti põlevkivist peamiselt petrooleumi, lambiõli ja parafiini, need ained aitasid rahuldada suurenevaid vajadusi valgustuse järele tööstusrevolutsiooni ajal. Toodeti ka kütteõli, määrdeõli ja määrdeid. Pärast Teist maailmasõda loobus enamik riike põlevkivi tootmisest, sest see oli naftaga võrreldes kallim. Tootmine jätkus peamiselt Eestis ning Hiinas (Maomingi ja Fushuni leiukoht). Eesti NSV sai maailma suurimaks põlevkivitootjaks. Pärast 1973. aastal maailma tabanud naftakriisi suurenes maailma põlevkivitoodang, millest enamiku andis Eesti, 46 miljoni tonnini 1980. aastal, vähenedes uuesti 16 miljoni tonnini 2000. aastal. viide
Video põlevkivi kaevandamisest Eestis.
Üle maailma on teada umbes 600 põlevkivi leiukohta, neid võib olla rohkemgi. Suurimad kinnitamata põlevkivivarud asuvad USA-s. 2008. aastal tootsid maailmas põlevkivi kõige rohkem Hiina ja Eesti (umbes võrdse koguse), kolmandal kohal oli oluliselt väiksema toodangumahuga Brasiilia. viide Põlevkivi madala kütteväärtuse tõttu ei ole seda mõistlik kaugele vedada, seega on peamised kasutajad samad, kes tootjadki.
Page updated
Report abuse