2.2.1. Põllumajandust mõjutavad tegurid

Olid ajad, kus põllumajandust kujundasid ainult piirkonna geograafilisest asendist tulenevad loodulikud tegurid nagu kliima, pinnamood ja mullastik. Ajapikku võeti kasutusele mitmesuguseid põlluharimise võtteid (niisutamine, väetamine jne). Maa harimine ja karja kasvatamine võimaldas inimestel jääda paikseks, sest küttimise ja korilusega võrreldes oli põllumajandusest võimalik saada rohkem toitu. Selle tagajärjel hakkas ka rahvaarv kasvama, inimesed hakkasid koonduma linnadesse, kujunesid geograafiline tööjaotus ja rahvusvaheline kaubandus. Kõik see muutis omakorda põllumajandust, mille paiknemist ja iseloomu ei määranud enam ainult looduslikud, vaid ka demograafilised, majanduslikud ja poliitilised tegurid (turgude paiknemine, põllumajanduspoliitika, tehnoloogia areng ja kättesaadavus jne). Seoses tootmismahtude kasvu ja niisutusmajanduse arenguga on üha suuremaks teguriks muutumas ka puhta mageda vee kättesaadavus.

Põllumajanduse peamine tootmisvahend on maa. 2016. aastal oli põllumajanduslikus kasutuses 37,4% kogu maailma maismaast viide1. Põllumajanduslik maa jaguneb kaheks:

Haritav maa – kasutatakse põllumajanduslike kultuuride kasvatamiseks. Selle alla kuuluvad põllud, istandused, puuviljaaiad, viinamäed jne.

Looduslik rohumaa – loodusliku rohukamaraga maa-ala, kus kasvavad peamiselt mitmeaastased rohttaimed. Neid kasutatakse karjamaadena või haljassööda kasvatamiseks.

19. sajandi viimasest veerandist kuni 20. sajandi teise pooleni võeti mitmetes riikides maaharimise otstarbel kasutusele suur hulk uudismaad, st maad, mis enne ei olnud põllumaana kasutusel ja tuli kõigepealt kasutuskõlblikuks muuta, nt kuivendada või võsast puhastada. Nõukogude Liidus pandi 1954. aastal alus suurejoonelisele uudismaade projektile, mille eesmärgiks oli üles harida 43 milj hektarit puutumatut steppi Kasahstanis, Uuralis, Siberis ja Kaug-Idas. Tööjõuna kasutati peamiselt kommunistlikke noori. Eestist pärit noorte uudismaalaste mälestusi loe siit. Hiljem ei ole põllumajandusliku maa pindala enam nii kiiresti suudetud suurendada. Üheks takistuseks on olnud see, et osa haritavast maast on muutunud kasutamiskõlbmatuks pinnaseerosiooni, kõrbestumise, sooldumise jm tegurite toimel.

Hollandlased on sajandeid tegelenud merelt ja järvedelt maa nõutamisega. Veekogu või selle osa eraldatakse merest tammiga ja vesi pumbatakse välja. Tekkivat kuivendatud ala, mis enamasti asub naaberveekogust madalamal, nimetatakse poldriks. Kaitsmaks kuivendatud ala üleujutuste eest, rajatakse sageli erinevaid kaitserajatisi, nt tamme. Vaata siit filmi poldrite kohta.

Kuna rahvaarv on pidevalt suurenenud, on vaja olnud ka põllumajanduslikku toodangut suurendada, seega on kasutusele võetud põllumajandust intensiivistavaid meetodeid (mehhaniseerimine, mineraalväetiste kasutamine, sordiaretus, geenitehnoloogia jne). Mõningatel hinnangutel toodetakse tänapäeval koguseliselt piisavalt toitu, et ära toita kogu maailma rahvastik, kuid see toit ei ole kõigile inimestele kättesaadav viide.

KLIIMA MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE

Kõige rohkem mõjutavad põllumajandust päikesekiirguse hulk, õhu- ja mullatemperatuur ning niiskuse hulk. Need tegurid on pika aja jooksul mõjutanud piirkonna muldade kujunemist ning nendest sõltub ka taimekasvu- ehk vegetatsiooniperioodi pikkus. Mullad ja vegetatsiooniperiood omakorda määravad selle, milliseid kultuure saab vastavas piirkonnas kasvatada.

Loodusvööndi vegetatsiooniperiood näitab, kui pikalt on vastavas vööndis aasta jooksul sellist aega, kus taimed kasvada saavad (keskmine temperatuur üle 5 °C, piisav hulk niiskust). Iga liik saab kasvada ainult sellis(t)es vööndi(te)s, mille vegetatsiooniperiood on liigi vegetatsiooniperioodiga võrdne või pikem.

Enamasti jääb kultuurtaimede kasvuperiood (seemne idanemisest uute seemnete küpsemiseni) ajavahemikku, mil ööpäeva keskmine õhutemperatuur on üle 5 °C, paljude tuntud kultuurtaimede puhul aga 10 °C või rohkemgi. Mõned taimed, nt taliviljad, kasvavad ainult kliimas, kus on ka külm periood. Taliviljad peavad kasvu alguses läbima etapi, mil moodustuvad viljapea alged. See saab toimuda ainult madalal (alla 5 °C) temperatuuril 30-70 päeva jooksul. Enamike taimede jaoks peab vegetatsiooniperiood kestma vähemalt 90 päeva. Põhja-Euroopas on 5 °C või kõrgema õhutemperatuuriga päevi alla 100, ekvatoriaalses kliimas aga 365. Temperatuur ei tohi olla ka liiga kõrge. Nii liiga madal kui liiga kõrge temperatuur häirivad rakkudes toimuvaid biokeemilisi protsesse, mis võivad taime kasvu pidurdada või taime elu lõpetada.

Kasvuperioodil koguneva aktiivsete temperatuuride summa alusel jaotatakse kogu maakera territoorium agrokliimavöötmeteks. Nende vöötmete piires eristatakse erineva sademete hulga ja jaotusega allvaldkondi. Aktiivsete temperatuuride summa arvutamiseks tuleb kasvuperioodi vältel kokku liita kõik ööpäeva keskmised temperatuurid, mis ületavad vastava taime kasvuks vajalikku miinimumtemperatuuri. Eestis on see näitaja 10 °C korral olenevalt asukohast 1650-2000 °C.

Polaarses kliimas on aastaringselt külm ja igasugune põllumajandus võimatu.

Lähispolaarses kliimas on vegetatsiooniperiood väga lühike. Seal saab kasvatada ainult kiirekasvulisi ja lühiajalist öökülma taluvaid kultuure nagu redis, sibul, oder jt. Tundrakarjamaadel peetakse põhjapõtru.

Parasvöötmes on põllumajanduslikku maad kõige rohkem. See paikneb enamjaolt põhjapoolkeral, sest lõunapoolkera parasvöötmes asub peamiselt ookean. Enamik haritavast maast paikneb niiskema ja soojema kliimaga lehtmetsa- ja rohtlavööndis. Kevadised ja sügisesed öökülmad ning talvine madal temperatuur piiravad vegetatsiooniperioodi pikkust ja seetõttu saadakse aastas vaid üks saak. Parasvöötmel on kolm allvöödet:

Jahe parasvööde (okasmetsade bioom), kus vegetatsiooniperiood kestab 3-5 kuud. Lühike ja jahe suvi, pikk ja külm talv. Kasvatada saab teravilju (rukis, kaer, oder), kartulit, köögivilja, lina, rapsi ja mõningaid suhkrupeedisorte. Põllumajanduslikku maad on vähe.

Mõõdukas parasvöötmes kestab vegetatsiooniperiood viis kuud. Merelisema kliimaga piirkondades kasvavad peale teraviljade hästi ka sõstrad ja õunapuud. Levinud on leetunud mullad, mis on keskmise viljakusega ja vajavad kohati kuivendamist. Arvukad rohumaad loovad head tingimused piimakarjakasvatusele. Mandrilisema kliimaga aladel piirab kultuuride valikut külm talv ja mõnikord kahjustab saaki põud.

Soojas parasvöötmes kestab vegetatsiooniperiood kuus kuud või rohkem. Kasvatatakse hilisemaid teraviljasorte, maisi, päevalille, suhkrupeeti, köögivilju, sojauba, viinamarju, riisi. Merelisi sooja parasvöötme piirkondi peetakse parimateks põllumajanduspiirkondadeks maailmas. Mandrilise kliimaga aladel on ka viljakad mullad, kuid neid võivad kahjustada tuule- ja vee-erosioon, kuivematel aladel ka sooldumine. Kultuurtaimede valikut piiravad lühike külm talv ja vähene sademete hulk. Sellesse alajaotusse kuuluvad USA nisuvööde ja Ukraina viljakad alad.

Lähistroopikas on soojust küll rohkem, aga niiskust vähem kui parasvöötmes ja see lühendab vegetatsiooniperioodi pikkust. Kunstliku niisutusega on võimalik saada ka kaks saaki aastas. Mandrite lääneosade rannikutel (Vahemere rannik, California, Krimmi lõunarannik, Aafrika äärmine lõunaosa) valitseb vahemereline kliima, seal kasvatatakse puuvilju, viinamarju, oliive, tsitruselisi. Mandrite sisealadel (Iraani kiltmaa, Süüria, Kesk-Aasia kõrbete lõunaosa) on kliima kuivem, bioomidest esinevad seal poolkõrbed ja kõrbed. Põllumajandusega on võimalik tegeleda ainult oaasides ja niisutatavatel põldudel. Tüüpiliseks kultuuriks on seal puuvillapõõsas. Kõrbekarjamaadel kasvatatakse kitsi ja lambaid. Mandrite idarannikutel (Jaapan, Korea, Ida-Hiina, Kagu-Aasia) on sademeid palju ja vegetatsiooniperiood kestab 8-11 kuud. Seal on võimalik saada 2-3 saaki aastas. Peamisteks kultuurideks on seal nisu, mais, tubakas, riis, õlikultuurid, tsitruselised, teepõõsas jne.

Troopilises kliimavöötmes on kõige kõrgem aktiivsete temperatuuride summa (kuni 11 000 °C), aga ei ole piisavalt niiskust. Nendel aladel paiknevad maailma suurimad kõrbed. Ööpäevane temperatuuri kõikumine on suur, kuni 25 °C. Põllumajandusega saab tegeleda vaid oaasides ja niisutatavatel põldudel. Kasvatatakse suhkruroogu, puuvilla, datlipalmi, kohvipuud jm. Kõrbekarjamaadel peetakse kaameleid ja lambaid.

Lähisekvatoriaalses vöötmes on õhutemperatuur aasta läbi kõrge ja ööpäevane temperatuuri kõikumine väike. Talved on kuivad, suved sademete rohked, seega sõltub taimekasvatus aastaajast. Lühikese vihmaperioodiga (alla kuue kuu) savannides esineb põua tõttu sageli ikaldusi. Kasvatatakse põuakindlaid kultuure – hirss, maapähkel, sisal jt. Niisutatavatel aladel kasvatatakse puuvilla ja riisi. Mullad on väheviljakad ja alluvad kergesti vee- ja tuuleerosioonile. Savannikarjamaadel peetakse veiseid. Pika vihmaperioodiga savannialadel saab taimekasvatusega tegeleda aasta ringi. Niisutatavad maad annavad aastas isegi kolm saaki. Peamisteks põllukultuurideks on maniokk, jamss, mais, banaan, maapähkel, puuvill, kohvipuu, teepõõsas, riis.

Ekvatoriaalses vöötmes on õhutemperatuur stabiilselt kõrge nii ööpäeva kui kogu aasta lõikes, sademeid on väga palju. Kivimite murenemine ja mullateke on küll intensiivne, kuid tugevad vihmad uhuvad mullast toitained välja, mistõttu mullad on toitainevaesed. Looduslikult levivad selles vöötmes vihmametsad. Haritavat maad on suhteliselt vähe, kuid selle pindala suureneb istanduste ja alepõldude rajamise tõttu pidevalt. Peamised kultuurid on kakao-, kautšuki- ja kohvipuu ning õlipalm.

GLOBAALSE KLIIMAMUUTUSE MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE

Kliima on läbi aegade muutunud küll soojemaks, küll külmemaks. ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) hinnangul on praegune märgatav kliima muutumine kestnud juba alates eelmise sajandi keskpaigast viide. Käesolev kliimamuutus toob endaga kaasa mitmeid tagajärgi:

Kõrgem keskmine õhutemperatuur, sagenevad ja tugevamad kuumalained. Kõrgem keskmine temperatuur võib pikendada loodusvööndi vegetatsiooniperioodi ja olla kohati kasulik. Samas laiendab see ka kahjurite levikuala, võimaldades kahjuritel levida ka varem temperatuuri tõttu välistatud aladele. Talvede soojenemine parasvöötmes raskendab taliviljade kasvatamist. Kõrgem keskmine temperatuur võib parasvöötmes tähendada soojemate talvede kõrval tavapärasest jahedamaid suvesid, mis raskendavad suviste kultuuride kasvatamist. Kuumalained mõjuvad pärssivalt nii taimede kui kariloomade arengule. Tänapäeval kasvatatakse paljusid põllumajandusloomi ja -linde siseruumides, mida sobiva temperatuuri hoidmiseks ventileeritakse. Tugevamate kuumalainete korral ei pruugi ventilatsioon olla optimaalse temperatuuri hoidmiseks piisav.

Mäeliustike sulamine, eriti kombineerituna vähenenud sademete hulga ja suurenenud aurumisega põhjustavad jõgede veetaseme alanemist, mis omakorda tekitab probleeme põldude kastmisel ja kariloomade jootmisel.

Kliimamuutuste üheks põhjuseks olev atmosfääri suurenenud CO₂-sisaldus põhjustab ookeanide hapestumist, mis omakorda kahjustab koralle ja põhjustab kalaliikide väljasuremist. Samas mõjub see taimedele „väetavalt“ ja suurendab teravilja saagikust.

Kliimamuutuse mõjude vähendamiseks on põlluharijatel võimalik üht-teist ette võtta. Näiteks valida kasvatamiseks uute kliimaoludega sobivamad kultuurid, püüda sordiaretusega olemasolevaid kultuure uute oludega kohandada, kasvatada monokultuuride asemel erinevaid kultuure, et ikalduse korral mitte täiesti saagita jääda. Mõnikord on abiks külviaja või kastmisrutiini muutmine.

MULDADE MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE

Mulla omadused sõltuvad peamiselt lähtekivimist, kliimast ja reljeefist. Lähtekivimi murenemine toimub kiiremini soojas ja niiskes kliimas, see kiirendab mullatekke protsessi. Kliimast sõltub taimkatte koosseis ja hulk ning selle lagunemise kiirus, mis paneb aluse mulla orgaanilise osa kujunemisele. Kliima määrab ka sademete ja aurumise vahekorra, mis mõjutab mulla veerežiimi.

Mulla viljakus näitab mullas olevate toiteelementide hulka. Taimed vajavad toiteelemente (mineraalaineid) kasvamiseks. Mineraalained satuvad mulda kas lähtekivimi murenemisel või orgaanilise aine mineraliseerumisel. Huumus on nagu panipaik, milles orgaanilise ühendid aja jooksul järk-järgult mineraliseeruvad ja selle kaudu taimedele kättesaadavaks muutuvad. Peamised mineraalsed toiteelemendid, mida taimed vajavad, on lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K), kuid väheses koguses vajavad taimed ka mikroelemente, nagu boor, vask, molübdeen, tsink jt. Igal kultuuril on oma kasvunõuded. Kui kasvatada ühel põllul pidevalt ühte ja sama kultuuri, kasutavad taimed pidevalt ühtesid toitaineid rohkem kui teisi ning lõpuks tekib mullas nende ainete puudus. Selleks, et põldu edasi kasutada, tuleb toitained kuidagi mulda tagasi tuua.

Teadust, mis tegeleb taimede toitumise ja väetamise küsimustega, nimetatakse agrokeemiaks. Agrokeemia juured ulatuvad aega, kui inimesed hakkasid loomi kodustama, sest siis hakkasid inimesed kasutama loomade väljaheiteid põldude väetamiseks. 1840. aastal sõnastas Saksa keemik Justus von Liebig taimede mineraalse toitumise teooria, mille kohaselt omastavad taimed juurte abil mullalahusest toitaineid mineraalsete ühenditena viide. Tagajärjeks oli murrang agrokeemias ja mineraalväetiste kasutamise algus. Liebig sõnastas veel kaks tänapäevalgi taimekasvatuse nurgakivideks olevat teooriat:

1. Miinimumiseadus ehk nn. “tünnilauateooria”, mis ütleb et saagi taseme määrab miinimumis olev toiteelement või mõni teine miinimumis olev kasvutegur (niiskus, temperatuur, jne.);

2. toitainete täieliku tagastamise teooria, mille põhjal toitaineid tuleb väetistega mulda tagasi anda niipalju, kui me neid saagiga eemaldame. viide

Vastukaaluks mineraalse toitumise teooriale tekkis 20. sajandi algul orgaanilis–bioloogilise maaviljeluse suund. Selle teooria põhiselt loobutakse täielikult mineraalväetistest, kasutatakse orgaanilisi väetisi, haljasväetisi ja kasvatatakse liblikõielisi kultuure (tänu mügarbakteritele rikastavad mulda lämmastikuga). Vaatamata selle suuna populaarsusele on selliselt haritavaid maid Euroopas vähe, ainult 7,5% (2018) viide.

Maad tuleb väetada õigesti, st erinevaid elemente peab kasutama õiges mahus ja vahekorras, vastavalt mulla vajadustele. Tavaliselt väetatakse üks põld tervenisti ühtemoodi. Tulemuslikum ja keskkonnasõbralikum oleks täppisviljelus – arvuti arvestab väetamisel põllu erinevate osade mulla omadustega – kuid see on tehnoloogiliselt keeruline ja kulukas, seega võimalik ainult rikastes riikides.

Lisaks õigele koostisele ja kogusele on väetamise puhul oluline ka ajastus. Näiteks ei tohi sügisel väetada lämmastikuga, mis soodustab taimede kasvu, vaid hoopis talvitumist parandavate ja külmakindlust suurendavate elementidega (P, K).

Toitainete omastamine sõltub mulla pH-st. Enamik taimi kasvab neutraalses või nõrgalt happelises mullas, üksikud kultuurid taluvad ka happelist või aluselist keskkonda. Happelise mulla neutraliseerimiseks kasutatakse lupjamist. Lupjamise käigus mulda viidud kaltsium parandab mulla omadusi, sh suurendab mulla huumusesisaldust.

Lisaks toitainete sisaldusele on oluline ka vee ja õhu vahekord mullas: liiga niiskes ja liiga kuivas mullas suudavad kasvada vaid vähesed kultuurid.

Tihti suhtuvad inimesed mulda kui millessegi igavesse, mis on alati ühesugune. Tegelikult on valede harimisvõtetega üsna lihtne muld ära rikkuda. Rasked põllumasinad tihendavad mulda, pestitsiidid ja üleväetamine hävitavad mullaorganisme, tuul ja vesi kannavad viljaka kihi ära, vale niisutusrežiim (eriti kuiva kliimaga aladel) võib põhjustada sooldumist jne. Samas, mida intensiivsem on põllumajandus, seda vähem sõltub ta otseselt mullast ning seda suurem on tehisolude ja toitainete lisamise osatähtsus (nt köögivilja kasvatamisel vesikultuuris).

RELJEEFI MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE

Maapinna kalle mõjutab kujuneva mullakihi paksust, niiskust ja struktuuri. Mida rohkem on maapind kaldu, seda vastuvõtlikum on ta erosioonile. Koha absoluutsest kõrgusest ja nõlvade eksponeeritusest (lõuna- või põhjasuunalised, tuulepealsed või –alused) oleneb sademete hulk ja temperatuur, mis omakorda määravad ära, milliseid kultuure saab seal kasvatada.

Kuigi põllumajandusega on lihtsam tegeleda tasasematel aladel, pole see ka mägedes võimatu. Mägedes on vaja teha rohkem käsitsitööd, sest järskudel nõlvadel ei saa traktoreid, kombaine jm tehnikat sageli kasutada. Kui künnivaod jookseks piki mäenõlva, valguks kastmisvesi nõlva jalamile. Seepärast küntakse vaod nõlvaga risti või kujundatakse mäenõlvale terrassid. Terrasside ehitamine on väga töömahukas ja aeganõudev. Iga terrass toestatakse servast kas mätaste, puidu või kivist tugimüüriga. Valmis terrassid vajavad pidevat hooldust. Järsematel nõlvadel tegeletakse üldiselt rohkem looma- kui taimekasvatusega. Loomad liiguvad nõlvadel toitu otsides ise ringi. Kodustatud loomadest võivad näiteks Nepalis kasvatatavad jakid minna toidu otsingule igilume piirini.

Mägiste alade põllukultuuride valik sõltub mäeahelike asendist ilmakaarte ja valitsevate tuulte suhtes, mäestiku jalamil paiknevast kliimavöötmest ja põllu kõrgusest jalami suhtes. Mäestikes esineb kõrgusvööndilisus ja kliimavöötmed vahelduvad vertikaalselt, seega ka kasvatatavad kultuurid ja kariloomad. Mida lähemal ekvaatorile mäestik paikneb, seda kõrgemal saab seal põllumajandusega tegeleda. Pilvepiirist kõrgemal muutub probleemiks vee kättesaadavus. Sademeid on väga vähe või pole üldse, põllud saavad paikneda ainult jõgede või ojade ääres.

Mõni kultuurtaim kasvab mägedes isegi paremini kui tasandikel. Näiteks Araabia kohvipuud, mille ubadest valmistatakse araabika kohvi, kasvavad nii merepinna kõrgusel kui ka üle 700 m kõrgematel mäenõlvadel. Päikesekiirguse intensiivsus on mõlemas paigas ühesugune, kuid kõrgemal on temperatuur madalam ja kohviubade valmimine võtab kauem aega. Tänu sellele on kõrgemal kasvanud ubade maitse rikkalikum.

MAJANDUSLIKU ARENGUTASEME JA MAJANDUSPOLIITIKA MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE

Põllumajanduse areng käib käsikäes üldise tehnoloogia arenguga. On riike, kus valdav osa põllumajandusest on omatarbeline. Sellisel juhul on spetsialiseerumist vähe, kasvatatakse erinevaid kultuure oma pere tarbeks, kasutades suhteliselt algelisi vahendeid. Ulatuslik mehhaniseerimine, agrokeemia, geenitehnoloogia ja head transpordivõimalused võimaldavad toota ja müüa tõhusamalt ning suuremates kogustes. Samas vajab see palju kapitali ja on seetõttu võimalik vaid kõrgelt arenenud riikides.

Tootmistsükkel on põllumajanduses suhteliselt pikk. Kuni loomad kasvavad ja saak valmib, kannab põllumees üksnes kulusid. Ka saagi ületalve säilitamine tekitab suuri väljaminekuid. Sellepärast on põllumeestele suureks abiks, kui neil on võimalik võtta pangalaenu. Põllumajanduslik tootmine, eriti taimekasvatus, on hooajaline ka tööjõuvajaduse osas. Külvi- ja saagikoristusperioodidel on vaja palju töökäsi, samas näiteks talvel peaaegu üldse mitte. Soojemates vöötmetes on selle poolest lihtsam, et seal on aasta jooksul 2-3 külvi- ja saagikoristusperioodi. Tööjõu hind mõjutab lõpptoodangu hinda.

Põllumajandust mõjutavad ka riigi suurus ja üldine sotsiaalmajanduslik tase, mis väljendub toidukaupade nõudluses ja inimeste ostujõus. Väikese ostujõuga riikides peavad põllumehed tootmise elushoidmiseks oma toodangut rahvusvahelistele turgudele müüma. Sama teevad ka suurte ja rikaste riikide põllumehed, sest nemad suudavad toota nii palju, et kõik ei mahu siseriiklikule turule. Samas peab põllumeeste toodang siseturul konkureerima imporditud kaubaga.

Riik saab põllumajanduse arengut mõjutada läbi põllumajanduspoliitika. Olenevalt eesmärgist, saab riik toetada põllumehi soodsate laenude, rahaliste toetuste ja ebasoodsatest loodusoludest tingitud kahjude kompenseerimisega. Kaudsemalt saab riik oma põllumehi toetada sellega, et kehtestab sisseveetavale kaubale imporditollid või mahupiirangud. Sageli kehtestatakse need üksikutele kaubagruppidele, sõltuvalt sellest, millist kodumaist toodet või tootmisharu soovib riik kaitsta. Riik võib oma põllumajandustootjaid toetada ka toodangu eksportimisel, näiteks makstes eksporditoetusi või sõlmides teiste riikidega kaubandusleppeid. Eesti põllumajandust mõjutab peamiselt Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika.