Eesti metsade hetkeolukord

1. Raiemahud

Eestis kogutakse metsaraiete kohta üleriigilist statistikat peamiselt kahel moel:

• statistilise metsainventeerimise (SMI) proovitükkide mõõtmisandmed;
• raiedokumendid (teostatud raiete andmed ja metsateatised).

Raiedokumentide põhjal saab andmed kiiremini, kuid need on ebatäpsed, sest kui RMK esitab andmed juba teostatud raiete kohta, siis teiste omanike puhul on andmestikus esindatud raiekavatsused, millest suur osa jääb teostamata. Kuna mõlemal allikal on oma eelised ja puudused, koostab Keskkonnaagentuur (KAUR) raiedokumentide andmeid kaugseire andmetega täpsustades nn raiete mahu eksperthinnangu.

Eesti raiemahud ei ületa küll koguseliselt juurdekasvu, kuid viimastel aastakümnetel on majandussurve tõttu langetatud puude raievanuseid, sest muidu ei ole võimalik vajalikke puidukoguseid kätte saada. Nt 2017. a langetati kuusikute keskmist raievanust 80-lt aastalt 60-70 aastani viide. Riik põhjendab raievanuste alandamist vajadusega puit metsast kätte saada enne selle kvaliteedi langemist vanuse või kahjurite tõttu. Raievanuste alandamise tagajärjel väheneb majandatavate metsade keskmine vanus, mis omakorda mõjutab seal elavaid liike. Ökoloogilises mõttes ei ole see veel mets, kus kasvab nt tuhat 1 m kõrgust lehtpuud või tuhat 0,5 m kõrgust kuuske hektari kohta, aga Metsaseadus loeb selle juba metsaks. On liike, nt puuseeni, kes saavad elada ainult vanas metsas.

Paljud inimesed ei usu, et riiklik metsastatistika on tõene. Ka mõned teadlased on seda meelt, nt Eesti Maaülikooli emeriitprofessor Toomas Frey, TÜ teadur Asko Lõhmus ja metsateadlane Raul Rosenvald. Samas Maaülikooli metsakasvatuse professori Hardi Tullus usaldab riigi metsastatistikat ning et Eestis ei raiuta metsa rohkem, kui seda juurde kasvab. Sarnast seisukohta on avaldanud ka Maaülikooli metsakorralduse ja metsanduspoliitika professor Henn Korjus. viide

2. Lageraied. Lageraie puhul raiutakse langilt peaaegu kõik puud. Liigid, kes olid puudega otseselt seotud, peavad liikuma mujale. Puude eemaldamise tagajärjel muutuvad keskkonna valgus- ja niiskustingimused, mis suuresti määravad liikide valiku nii antud paigas kui selle vahetus läheduses. Kui põlismetsa koosluste kõrval tehakse ulatuslik lageraie, siis kahjustuvad paljude varjulembeste liikide elupaigad.

Näiteks mustikas kasvab kõige paremini suhteliselt vanas okasmetsas. Peale lageraiet mustikataimed kohe ei kao, kuid mustikasaak väheneb märgatavalt, sest kevadine külm pääseb nüüd kergemini õite kallale. Päikesele avatud alal kasvavad marjad on väiksemad, kui varjulises metsaaluses. Kui vana metsa asemele istutatakse uus, siis 7-15 aasta pärast on nad piisavalt suured, et nende võrad varjaksid peaaegu kogu valguse. Selle tagajärjel kaob kogu alustaimestik. Selline olukord kestab mitukümmend aastat. Uuesti võib mustikaid leida ehk 40-aastasest männikust, aga korjataval hulgal alles 60-70 aastasest metsast. Samas läheb 70-aastane hooldatud männik uuesti lageraiesse. Kuusikutes kestab see ring 10-20 aastat kauem. Kui mets uueneb looduslikult, siis tekivad raiesmikule kõigepealt lehtpuud ja alles seejärel, teise põlvkonnana, okaspuud. Sellises metsas võib korjatava mustikasaagi taastumiseks aega minna üle 100 aasta. viide

Metsaseadus reguleerib maksimaalset lagerailangi pindala, mis aga ei näita tegelikku võimalikku lageala suurust, kuna raiesmiku kõrvale tohib teha uue lageraielangi kohe, kui raiesmik on uuenenud (uuenenud metsaks aga loetakse sageli juba kuni mõne aasta vanuseid raiesmikke). Nii satuvad tegelikkuses raiesse korraga ulatuslikud piirkonnad. Lisaks satuvad lageraiete tõttu vanad metsad järjest suuremasse eraldatusesse, piiratud levikuvõimalusega liigid ei suuda ühest metsast teise liikuda. Kaitsealad ei moodusta võrgustikku vaid saarestiku majandusmetsamaastikus, mis ei toeta elurikkuse säilimist. Ohustatud liikidele mõeldud kaitsealad võivad jääda nende elupaiganõudluste jaoks isolatsiooni tõttu liiga väikeseks, samas kaitsealasid ei saa lõputult laiendada. Kui kaitsealad ei ole omavahel ühenduses, siis võib mõni väiksem häiring (näiteks metsaservas tehtud lageraie poolt põhjustad ulatuslik tormimurd) elupaiga seal elavatele liikidele sobimatuks muuta, kuid killustunud metsamaastik ei võimalda neil enam sobivasse kohta levida.

Allolevad satelliidipildid on tehtud samast maa-alast nelja-aastase vahega. Parempoolselt pildilt on näha, kuidas uued langid on tehtud noorendike kõrvale ja vanade metsade sidusus on vähenenud.

3. Raiete käigus vähenevad metsas surnud puidu kogused ja heterogeensus.

Looduslikes metsades on alati teatud kogus surnud puitu, osa sellest lamapuudena ja osa püsti seisvate õõnespuude ning tüügastena. Surnud puiduga on seotud väga mitmekesine elustik, seal elab 20-25% metsaliikidest. Suur osa surnud puitu asustavatest liikidest on seotud puidu keskmiste lagunemisstaadiumitega, haruldased ja ohustatud liigid asustavad puidu hilisemaid lagunemisjärke ning on iseloomulikud põlismetsadele.

Puu lagunedes muutub ka elustik. SMI andmed näitavad, et Eesti metsades on keskmiselt 18 tm/ha surnud puitu, loodusmetsades on mõõdetud isegi üle 140 tm/ha. Looduslike häiringute järel (nt torm) on surnud puidu hulgad veelgi suuremad. Nii turbe- kui lageraie korral eemaldatakse või purustatakse suurem osa surnud puitu. Selle täpne mõju elustikule ei ole veel teada, kuid juba on täheldatud õõnsustes pesitsevate kakuliste arvukuse vähenemist ja üleüldiselt linnustiku mitmekesisuse vähenemist.

4. Raiete teostamise aastaaeg

Eestis pesitseb sadakond liiki metsalinde, kelle pesitsusaeg vältab veebruarist augustini. Keskmiselt pesitseb Eesti vanades metsades 11 linnupaari hektaril, kusjuures linnametsades võib see number olla suuremgi. Asulates algab pesitsemine märtsis ja viimased linnud lõpetavad 20. augusti paiku. Enamasti jäävad pesitsevad linnud märkamatuks, sest nad ei soovi, et nende pesad oleksid hõlpsasti leitavad. Aastatel 1984-2016 on metsaga seotud liikide arvukus vähenenud keskmiselt 0,5% ehk 60 000 linnupaari võrra aastas viide.

Eesti Ornitoloogiühing tegi 1999. aastal ettepaneku hakata pidama pesitsusaegset raierahu. RMK, kelle majandada on u 45% Eesti metsadest, peab alates 2003. aastast 2-kuulist raierahu (15.04.-15.06.). Selle perioodi vältel tegeletakse metsaistutuse, noorendike hooldamise, metsasihtide, -teede ning kuivendussüsteemide korrastamisega. Lageraiet raierahu ajal ei tehta. Erandiks on haiguste ja kahjurite leviku ärahoidmiseks tehtavad raied kahjustatud metsades ja kuivades puhtmännikutes. viide

Eesti Ornitoloogiaühingu poolt koostatud analüüs näitab, et linnustiku kaitse seisukohalt on optimaalne raietest loobumine ajavahemikus 1. aprillist 31. juulini. Suhteliselt efektiivseks peeti ka ühe kuu võrra lühemat keeluvahemikku, 15. aprillist 15. juulini. Vahemikus 15.04-15.07 kestev raierahu tagaks pesitsusvõimaluse umbes 70%-le metsalindudest viide

Alates 2007. aastast on keskkonnaministrile Metsaseadusega antud õigus kuulutada välja üleriigiline raierahu viide, kuid seda pole kordagi tehtud. Riigikogule on esitatud ettepanek Metsaseaduse muutmiseks.

Kevad-suvine raiepaus mõjuks hästi ka pinnasele ja alustaimestikule. Metsa on parem teha külmunud pinnasega. Kevadsuvised raied suurendavad seenhaiguste levikut, tuleohtu, kahju mullastikule ning muid kaasnevaid probleeme.

5. Raiete ebapiisav ruumiline planeerimine rikub metsamaastike sidusust ning toob kaasa elupaikade killustumise ja kohati ka isolatsiooni.

Euroopa Liidu elurikkuse poliitika raames 2011. aastal vastu võetud Euroopa Liidu elurikkuse strateegia aastani 2020, sellest tulenev ja praegu väljatöötatav rohetaristu strateegia, „Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030” ning looduskaitse arengukava aastani 2020 on dokumendid, mis hakkavad järgneval aastakümnel määrama Eesti valikuid territooriumi ja loodusressursside kasutamise kavandamisel ja suunamisel. Rohetaristu strateegia seab eesmärgiks säilitada või taasluua toimivate rohealade ja -rajatiste süsteem, mis on erinevatel geograafilistel tasanditel sidusad ja piisavalt kompaktsed, võimaldavad liikidel rännata ja kliimamuutustega kohaneda, rikastavad inimese elukeskkonda ning toetavad ökosüsteemiteenuseid ja hüvesid. Rohetaristu hõlmab metsi, looduslikke rohumaid, poollooduslikke kooslusi, märgalasid, jõgesid, rannikuala, parke, ökodukte, tehismärgalasid jne. Rohetaristu struktuurielemendid on erinevatel geograafilistel tasanditel paiknevad tuumalad, koridorid, puhveralad ja roherajatised, mis on Eestis juba praegu valdavalt määratud rohevõrgustikuna. Praeguseks on olemas üle-eestiline toimiv võrgustik, mille kasutusreeglitega planeerimisel arvestatakse. Mõningaid probleeme on rohevõrgustiku katkematuse tagamisel suurte linnade (Tallinn, Tartu) lähiümbruses. viide

Ökoloogilistest vajadustest lähtudes tuleks metsaraiet planeerida ühtsema tervikuna, et rohevõrgustik säiliks. Maastiku metsasus rohevõrgustikus peab olema vähemalt 50% ja kompaktse, tervikliku metsaala suurus vähemalt 200 ha lisaks puhveralaga 100 m, omavaheline kaugus loodusmaastikus maksimaalselt 2 km. Uute suurte infrastruktuuride loomisel tuleks jälgida, et praeguste suurte tuumrohealade pindala ei väheneks üle 10%. viide

6. Loodusväärtusi ei inventeerita, mistõttu kõrge kaitseväärtusega alad võivad sattuda raiesse. Ohustatud metsaliikide kohta puudub ülevaade, seega ei saa neid arvestavaid metsandusotsuseid teha. Vanu loodusmetsi on alles väga vähe (2% metsamaast) ja 40% neist on range kaitseta.

7. Varimetsandus

Rahvusvaheliselt levinud arusaama järgi hõlmab varimetsandus mitmesuguseid õigusrikkumiste vorme alates metsavargusest kuni keerukate skeemideni varifirmadega ja seondub kõigega, mis puudutab ebaseaduslikku puitu ja selle varumist ning kasutust. Kõige enam tähelepanu on pälvinud ebaseaduslikud raied, mida võib omakorda jagada raieõiguse ja raienõuete rikkumiseks. Esimesel juhul tehakse raiet, ilma et selleks oleks seaduslikku õigust, teisel juhul rikutakse raietööde käigus seadusi (nt raiutakse lubatust rohkem või jäetakse uuendustööd tegemata). Raieõiguse rikkumise mõned näited on metsavargus, raie ebaseaduslikult omandatud metsast, raie ilma raieteatist esitamata või valeandmeid esitades, omanike enda lavastatud metsavargused jne. viide

Pärast nõukogude liidu lagunemist kaotati ära palju piiranguid, mis metsa kasutamist reguleerisid. Näiteks 1998. aastal vastuvõetud metsaseadus muutis metsamajandamiskava vabatahtlikuks ja piisas ainult loataotluse esitamisest, polnud vaja oodata selle kinnitamist. See raskendas metsaraiete seaduslikkuse kindlaks tegemist. Ebaseaduslike metsaraiete ja metsavarguste arv suurenes pärast taasiseseisvumist märgatavalt. 1997. aastal võeti vastu Eesti metsapoliitika arenguprogramm ja 1998. aastal metsaseadus, mis andsin erasektorile suhteliselt vabad käed. Järgmiste aastate jooksul tõusid raiemahud teises sektoris ligi neli korda, võrreldes olukorraga enne neid seaduseid. Hinnanguliselt olid üle poole erasektoris tehtud raietöödest aastatel 1998-2003 illegaalsed. Selline olukord kestis kuni 2003. aastani, mil keskkonnaministeerium muutis oma seisukohta: metsamajanduskavad muudeti jällegi kohustuslikuks. viide

Eestis hinnatakse ebaseadusliku metsaraie osakaalu kogu raiest 0,002% ning 2009-2013 aastal pandi toime 66 sellist õigusrikkumist. viide 2019. aastal algatas Keskkonnainspektsioon 4 kriminaalasja seoses ebaseaduslike raietega viide.

8. Metsade süsinikuvaru ja süsiniku sidumine võivad väheneda.

Kuigi metsamaa pindala metsastatud rohumaade arvel tulevikus pisut suureneb, väheneb Eesti kliimaaruande kohaselt tänaste meetmete stsenaariumis metsa süsinikusidumine aastaks 2035 kuni kolm korda. See on suhteliselt uus teema, mida ei ole veel palju uuritud. Kuna meie metsad on väga mitmekesised, siis on uuringute maht väga suur ja samas ei ole meil väga palju inimesi, kes sellega tegeleks.