2.5.2. Banaanid

Banaan on üks odavamaid ja kõige rohkem tarbitavaid „puuvilju“ maailmas. Maailmaturul kaubeldavate põllumajandussaaduste hulgas on ta koguseliselt viiendal kohal. viide

Banaanid kasvavad ekvaatorist kuni 30. laiuskraadini, kus keskmine õhutemperatuur on 27 °C ja aastane sademete hulk on 1950-2450 mm. Taim vajab kasvamiseks toitainerikast mulda, stabiilset mulla- ja õhuniiskust. Suurimad banaanikasvatajad on India, Hiina ja Filipiinid, Brasiilia ja Ecuador, kusjuures India toodab kaks korda rohkem kui teisel kohal olev Hiina viide. Banaanikasvatuses ei tähenda suurim kasvataja suurimat eksportijat, sest osades riikides on banaan kohalike elanike igapäevane traditsiooniline toit. Suured ekspordile suunatud istandused paiknevad peamiselt Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere saartel, vähem Aasias ja Aafrikas. Üldse eksporditakse 15% kõikidest kasvatatud banaanidest ja ülekaalukalt suurim eksportija on Ecuador (2018. a pea neljandik kogu maailma banaaniekspordist), järgnevad Filipiinid (16%) ja Guatemala viide.

Banaan ei ole tegelikult puuvili. Banaanitaim on rohttaim ja botaanilises mõttes on banaan mari. Maailmas on 300-1000 banaanisorti. Looduslike banaaniliikide viljad sisaldavad suuri ja kõva kestaga seemneid. Ekspordiks on aretatud sordid, mille viljad seemneid ei sisalda. Banaani viljad kasvavad 3–20-realiste kobaratena, kus igas reas on kuni 20 vilja. Kobara mass võib olla 30–50 kg ja ühe banaani mass on keskmiselt 125 g. Viljakesta („koorte“) osa vilja massist on 36%. Sõltuvalt liigist ja sordist võib valminud banaani värvus olla roheline, kollane, pruunikas, oranž või kirju.

Kasutusviisi alusel jagunevad banaanid kaheks: dessertbanaanid, mida süüakse värskelt ja jahubanaanid, mida enne söömist kuumtöödeldakse. Toidu valmistamisel banaane praetakse, keedetakse koos koorega, aurutatakse koos riisiga, neist saab valmistada džemmi, banaaniõli jms. Samuti tarbitakse kuivatatud banaanilaaste. India elanikud on aastakümneid tarbinud ka banaanikoori. Banaanikoortes on palju B₆- ja B₁₂-vitamiine, kaaliumi ja magneesiumi. Vähem leidub valke ja kiudaineid. Banaanikoor on paks, kiuline ja maitseb veidi mõrult. Selle kuumutamine pehmendab koort. Banaanide küpsetamisel erituv looduslik taimehormoon etüleen õhendab ja muudab banaanikoored magusaks. Banaanikoori leotatakse vees, et kastmisvesi oleks toitainerikkam. Lisaks tehakse sellest banaaniäädikat. Liha praadimine banaanikoortel muudab liha mahlasemaks ja pehmemaks.

Banaanide kasvatamine

Banaanitaim on rohttaim, mis paljuneb risoomi abil. Punga puhkemisest kuni saagikoristuseni kulub 9-12 kuud. Õied tekivad 6.-7. kuul. Erinevalt viljapuudest (nt õunapuudest) ei ole banaanil kindlat viljakasvatamise perioodi, vaid saak valmib aastaringselt. See on üks põhjustest, miks see põllukultuur on nii populaarne. Pärast viljade valmimist taime maapealsed osad kuivavad, kuid mitmeaastastest maa-alustest võsudest kasvavad uued lehed.

Banaanide kasvatamine on väga tööjõumahukas. Uue istanduse rajamiseks tuleb kõigepealt džungel maha raiuda, paigaldada drenaaž, kobestada ja väetada pinnas. Seejärel istutatakse taimed (risoomi tükid). Kasvuperioodil taimi rohitakse, eemaldatakse ebavajalikke osi, toestatakse, et nad viljade raskuse all ei murduks, pritsitakse haiguste ja kahjurite vastu ning vajadusel ka kastetakse. Noori viljakobaraid harvendatakse ja kahjustatud taimeosad lõigatakse ära. Viljakobaratele pannakse ümber plastikkotid, et kaitsta neid tuule, putukate ja lindude eest. Suuremates istandustes, mille omanikel on masinate soetamiseks raha, kasutatakse osade tööde tegemiseks masinaid, väiksemates istandustes tehakse kõik tööd käsitsi.

Banacoli reklaamvideo, kus on näha tootmisprotsessi etapid.

Eksporditavad banaanid korjatakse pooltooretena, kui nad on veel rohelised. Banaanid viiakse ladudesse, pestakse ja sorteeritakse. Kuna eksporditava kauba standardid on väga kõrged, jääb üle suur hulk standarditele mittevastavaid banaane, mis müüakse kohalikul turul palju odavama hinna eest. Transport ekspordi sihtkohta võib kesta mitu nädalat ning sel ajal hoitakse vilju kliimaseadmete abil 13,3 °C juures. Madalamatel temperatuuridel banaanikoore rakuseinad purunevad ja viljad tõmbuvad tumedaks. Sihtpunkti jõudnud viljad hoiustatakse õhukindlas ruumis, kuhu lastakse etüleeni. Mõne päeva pärast viljad valmivad ja saadetakse jaemüüki. Kodustes tingimustes säilivad küpsed banaanid vaid mõne päeva. Eriti kiiresti tõmbuvad banaanid mustaks külmkapis, kus õhutemperatuur on 4 °C.

Keskkonnamõjud

Banaaniistanduste mõju looduskeskkonnale on väga suur. Istanduste rajamiseks on langetatud ja langetatakse ka praegu looduslikku vihmametsa. Kui pinnas on ära kurnatud ja/või kahjureid liiga palju tekkinud, jäetakse see maa-ala aastateks seisma ja võetakse kasutusele uus. Kuna banaani kasvatatakse monokultuurina, vaesub muld kiiresti banaanile vajalikest toitainetest, mistõttu kasutatakse palju kunstväetisi. Monokultuurid on vastuvõtlikud kahjuritele ja seenhaigustele, seepärast kasutatakse ka väga palju pestitsiide, mõnede ekspertide hinnangul u 40 kg pestitsiide 1 hektari kohta, kulutades pestitsiidide ostmiseks rohkem raha kui tööliste palkadeks. Kuna banaanitaimed on kõrged, pritsitakse taimekaitsevahendeid lennukitelt. Kuigi lennukid lendavad madalalt, jõuab taimedeni hinnanguliselt ainult 15% kemikaalist, ülejäänu langeb töölistele ja ümbritsevatele aladele, sh tööliste kodudele. Pestitsiide pritsitakse ka kottidesse, mis katavad banaanikobaraid kasvamise ajal. Uuringud on tuvastanud pestitsiide nii istanduste tööliste, ümbruskonna elanike kui naaberökosüsteemide loomade organismidest. Kuna banaanil on paksud koored, ei jõua pestitsiidid reeglina viljalihasse ja ei muuda vilja sööjale kahjulikuks. viide

Üks laialt kasutatav insektitsiid banaaniistandustes on kloorpürifoss, mis kuulub fosfororgaaniliste närvimürkide hulka. Kloorpürifoss on väga mürgine lindudele ja putukatele, ka mesilastele, üsna mürgine kaladele ja mõõdukalt mürgine inimesele. Aine mõjub toksiliselt imetajate närvisüsteemile, kahjustades närviülekandeid. Eriti ohtlik on kloorpürifoss väikelastele - on leitud seos sellega mürgistumise ja vaimse arengu probleemide ning madalama IQ vahel viide.

Olenevalt kliimast vajavad banaaniistandused kastmist ja/või kuivenduskraave, kuna muld peab kogu aeg olema parasniiske, mitte kuiv ega liiga niiske. Niisutamiseks kulub suur hulk magevett. Vesi, mis voolab kuivenduskraavidesse, on tihti saastunud väetiste ja pestitsiidide jääkidega. Kraavidest satuvad need kemikaalid ja ka muda looduslikesse veekogudesse, mõjutades sealseid ökosüsteeme. Kariibi mere piirkonnas, kus istandused asuvad piki rannikut, põhjustab see märkimisväärset kahju korallriffidele.

Istandustes tekib suurtes kogustes taimseid jääke – umbes sama palju kui müüki minevaid banaane viide. Mõnel pool visatakse need jäägid lihtsalt jõkke, kus need lagunedes põhjustavad eutrofeerumist. Lisaks tekib istandustes ka palju plastikjäätmeid – kobarate ümber olevad kotid – mis on saastunud pestitsiididega.

Viimase probleemina võiks välja tuua suure süsinikuemissiooni, mis tekib banaanide transportimisel arenenud riikidesse.

Viimastel aastatel on turule tulnud järjest rohkem ka mahedalt kasvatatud banaane, mida pole väetatud kunstväetistega ega pritsitud pestitsiididega. Kõige rohkem kasvatatakse mahebanaane Dominikaani Vabariigis, Ecuadoris, Filipiinidel, Peruus, ja Costa Rical. viide

Sotsiaalsed probleemid

Võib-olla olete kuulnud väljendit banaanivabariik. Algselt kasutati banaanivabariigi mõistet Kesk-Ameerika riikide kohta, kelle majandus põhines puuviljakasvatusel ja kes sõltusid majanduslikult USA ettevõtetest. Tänapäeval on see kasutusel halvustava mõistena vaese ja korruptiivse riigi kohta.

Esimesed banaanid müüdi USA-s 1870. aastal. Kuna nad olid maitsvad ja kohalikest puuviljadest odavamad, muutusid nad kiiresti populaarseks. Üks Costa Rical tegutsev USA raudteettevõte hakkas oma tööliste toitmiseks raudtee kõrvale banaaniistandusi rajama. Nähes nende viljade populaarsust USA-s, laiendati tegevust ja hakati banaane eksportima. Järgnevate aastakümnete jooksul ostsid suured USA korporatsioonid Kesk-Ameerika riikides odavalt kokku suure hulga maad ja täitsid selle istandustega. Sellise suure hulga maa ja lisaks tähtsate infrastruktuuride (raudtee, sadamad) omamine andis neile võimu mõjutada väikeriikide valitsusi tegema neile soodsaid otsuseid.

Banaanivabariigi musternäide on Honduras, kus 1911. a kahe puuviljakompanii vahelises turusõjas ja USA valitsuse heakskiidul kukutati demokraatlik valitsus ja pandi asemele välismaistele ettevõtjatele sobivam militaarne valitsus. Riigipöördes osalenud puuviljakompanii sai monopoolsed õigused Hondurase banaanidele, konkurent tõrjuti välja. Riigipöördele järgnenud poliitiline ebastabiilsus pidurdas veel kaua Hondurase majanduslikku arengut.

Sarnane saatus tabas 1954. a Guatemalat. Siis ei olnud küll tegu rivaalide vahelise konkurentsisõjaga, vaid United Fruit Company (USA), kellele ei meeldinud Guatemala valitsuse maapoliitika, veenis aastaid USA valitsust, et Guatemala president on salaja kommunist ja seega oht julgeolekule. Jälle asendati demokraatlikult valitud president välisettevõtjatele meelepärasemaga ja järgnesid aastakümned poliitilist ebastabiilsust.

Ka tänapäeval kuuluvad (või teevad koostööd) enamik Kesk-Ameerika suuri istandusi välismaistele korporatsioonidele. 2002. a kontrollisid viis rahvusvahelist firmat 70% kogu banaaniturust. Need olid Chiquita (USA), Fresh Del Monte Produce (USA), Dole Food Company (USA), Fyffes (Iirimaa) ja Noboa (Ecuador). 2013. a-ks oli nende ühine turuosa kahanenud 44%-le. Selle põhjuseks on suurfirmade tagasitõmbumine tootmisest ja suurem koostöö teiste istandusomanikega. viide

Kuna eksportivad firmad tahavad saada võimalikult suurt tulu ning kohalikud seadused seda võimaldavad, koheldakse töötajaid halvasti. Palk on väike, tööpäevad pikad ning töötingimused ebatervislikud, kui mitte ohtlikud. Tööliste tervist ohustavad erinevad hädad alates liigeseprobleemidest kuni seenhaiguste ja tõsiste vigastusteni. Töölised töötavad ka sel ajal, kui lennukitelt pestitsiide pritsitakse, kuid kaitsevahendeid neil ei ole. Vähem arenenud riikides kasutatakse endiselt ka selliseid mürke, mis on oma ohtlikkuse tõttu mitmetes arenenud riikides keelatud viide.

Mõnedes istandustes on töötingimused aja jooksul isegi halvenenud, nt Chiquita Hondurases asuvate istanduste töölistele olid varem vesi, üür, koolitarbed ja terviskindlustus tasuta, nüüd enam mitte viide. See on võimalik tänu lühiajalistele lepingutele, mille tõttu saab tööandja töötajaid kergemini vallandada (lõppenud lepingut lihtsalt ei uuendata) ja ei pea maksma täistööajaga töötajatele riiklikult ette nähtud hüvesid viide. Tavaliselt ei ole piirkonnas muud tööd, seega kardavad töölised töö kaotamise hirmus ka meelt avaldada. Kasutatakse ka lapstööjõudu, sest paljud pered lihtsalt ei elaks muidu ära.