2.2.3. Põllumajanduse geograafia
Omatarbeline põllumajandus on tänapäeval iseloomulik vaid majanduslikult mahajäänud piirkondadele nagu Andid, Himaalaja ja mõned teised mäestikud, Sahara-tagune Aafrika ja paljud Okeaania saared. Enamiku riikide põllumajandus on vähemal või suuremal määral spetsialiseerunud ja mingi osa toodangust müüakse maailmaturul. Eksporditakse neid põllumajandussaadusi, mida on toodetud rohkem, kui on nende järele nõudlust koduriigis. Nende saaduste tootmiseks on riigil mingi oluline, tavaliselt looduoludest tingitud eelis, mis võimaldab toota soodsalt ja suurtes kogustes. Selliste eeliste tõttu on ka paljude vähem arenenud riikide põllumajandus spetsialiseerunud ja maailmamajandusse kaasatud. Väiksem nõudlus koduriigis võib olla tingitud ka kohalike elanike madalast ostujõust.
Paljud vähem arenenud riigid on väga kitsalt spetsialiseerunud ühe või kahe saaduse (banaanid, palmiõli, kookospähklid vms) tootmisele. Osaliselt on see seotud kunagise koloniseerimisega – kolooniad varustasid emamaad mingi konkreetse saaduse või toorainega. Kuigi koloniaalsüsteem on lagunenud, sõltuvad need riigid jätkuvalt suurel määral emamaast. Paljudel juhtudel on põllumajanduslik maa neis riikides endise emamaa ettevõtete valduses, kes kasutavad seda jätkuvat ühe või paari saaduse tootmiseks ning eksportimiseks maailma-, eelkõige emamaa turule. Kohalik elanikkond, kel pole maad ega kapitali muude hüvede tootmiseks, on jäänud odava tööjõu rolli. Ka kõrgelt arenenud riikide põllumajanduses võib kohata üksikutele toodetele spetsialiseerumist, kuid neis riikides on see enamasti tingitud traditsioonidest ja pika aja jooksul kogunenud oskusteabest. Need tooted on kujunenud ka mõneti riigi kaubamärgiks või sümboliks. Nt Šveits on tuntud juustu ja Holland tulpide poolest.
Nagu juba öeldud, mõjutavad põllumajanduse spetsialiseerumist väga tugevalt loodusolud. Soojemas ja niiskemas kliimas on üldjuhul ülekaalus taimekasvatus, külmemates ja kuivemates piirkondades loomakasvatus. Näiteks peetakse kuivematel rohtlaaladel peamiselt lihaveiseid ja lambaid, niiskematel rohtlaaladel aga kasvatatakse teravilja. Ka reljeef seab oma piirangud. Tasastel aladel saab kasvatada nii taimi kui loomi, aga mägistel aladel on tihti loomakasvatus ainus valik.
Veel mõjutab põllumajanduse spetsialiseerumist ja paiknemist asustustihedus- ja struktuur. Suurte linnade lähedal kasvatatakse enamasti koduloomi (piimaveiseid, sigu, kanu), taimedest aga juur- ja köögivilju ehk siis kiiremini riknevaid saadusi.
Majanduse arengutaseme alusel saab välja tuua seaduspära, et üldjuhul on arengumaades ülekaalus taimekasvatus ja arenenud riikides loomakasvatus. Erandiks on Jaapan, kus taimekasvatuse toodang on kaks korda suurem, kui loomakasvatuse oma
TAIMEKASVATUSE GEOGRAAFIA
Peaaegu pool maakera haritavast maast on kasutusel teravilja kasvatamiseks. Kõige rohkem kasvatatakse maisi, järgnevad riis ja nisu. Need kolm teravilja moodustavad 91% maailma teraviljade kogutoodangust. Umbes kolmandik maailma teraviljasaagist läheb loomasöödaks.
Mais on valgusnõudlik ja soojalembene teravili. Tõenäoliselt pärineb ta Kesk—Ameerikast ja toodi Euroopasse alles 15. sajandil, pärast Ameerika avastamist. Ameerikas oli mais olnud juba tuhandeid aastaid väga oluline toiduaine. Euroopas kasvatati maisi esialgu soojemates Vahemere maades, hiljem levis see teravili ka põhjapoolsematesse piirkondadesse, kus teda kasvatati peamiselt loomasöödaks, sest jahedamas kliimas maisiterad ei valmi. Nõukogude ajal populariseeriti maisikasvatust ka Nõukogude Liidus, sellest loodeti lahendust toiduprobleemidele. Kahjuks ei arvestatud asjaoluga, et suurem osa Venemaast asub pigem jahedas kliimavöötmes. Korralikku maisisaaki saada ei õnnestunud ja kogu kampaania kukkus läbi.
Tänapäeval on suurimad maisikasvatajad Hiina ja USA, kelle puhul riik maksab maisikasvatajatele rahalist toetust. Maisi kasutatakse lisaks inimtoidule ja loomasöödale ka biokütuse tootmiseks.
Nisu on üks maailma vanimaid kultuurtaimi, seda hakati kasvatama juba 10 000 aastat tagasi, siis kui inimene hakkas põldu harima ja jäi paikseks. Nisu kasvatatakse väga laialdaselt – lähistroopikast tundrani ja kuni 4 km kõrguseni Tiibeti mägismaal. Ühtki teist teravilja ei kasvatata nii suurel pindalal, kui nisu. Siiski saab ka nisu jahedamas kliimas kasvatada peamiselt loomasöödaks või biokütuseks. Nisu ja maisi kasvatamise piirkonnad kattuvad mingil määral. Nt USA-s kasvatatakse mõlemat Suurel Tasandikul. Euroopas on nisu enim kasvatatav teravili. 2017. a tuli kogu maailma nisutoodangust 39% Aasiast ja umbes viiendik Euroopa Liidust viide.
Riisi levik on neist kolmest kõige väiksem, seda kasvatatakse peamiselt Aasias. 2018. aastal kasvatati Aasias natuke üle 90% kogu maailmas toodetud riisist viide, sellest ligi poole annavad Hiina ja India viide. Erinevalt nisust ja maisist kasvatatakse riisi ainult toiduteraviljana. Riisitaimed on sooja- ja niiskuslembesed ning väga valgusnõudlikud. Mida paremad on valgustingimused, seda paremat saaki saab. Sellepärast kasvatatakse riisi troopilises ja lähistroopilises kliimavöötmes. Kõige paremini kasvab riis Lõuna- ja Kagu-Aasia mussoonkliimas. Sõltuvalt sordist kasvatatakse riisi tavalisel või üle ujutatud põllul. Levinum on üle ujutatud põldude kasutamine, sest selline põllupidamine annab rohkem saaki. Kagu-Aasias saadakse riisipõllult aastas kaks kuni kolm saaki.
Üks tähtsamaid põllumajandussaadusi toidukaubanduses on suhkur. Suhkrut toodetakse peamiselt suhkruroost ja suhkrupeedist. Suhkruroogu kasvatatakse ekvatoriaalses ja lähisekvatoriaalses kliimas, sest ta vajab väga palju soojust ja niiskust. Sellised piirkonnad on Kesk-Ameerika, Kariibi mere saared, Lõuna- ja Kagu-Aasia ning Lõuna-Ameerika. Suhkrupeeti kasvatatakse parasvöötmes, peamiselt põhjapoolkeral. 2019. aastal tootsid kõige rohkem suhkruroogu India ja Brasiilia viide, suhkrupeeti kasvatati kõige rohkem Venemaal, USA-s ja Türgis viide.
Tähtsaim põllukultuur, mida ei kasvatata inimesele toiduks, loomasöödaks ega kütuseks, on puuvill. Puuvill vajab kasvamiseks palju soojust, valgust ja niiskust, seepärast kasvatatakse seda toopikas ja lähistroopikas ning soojematel stepialadel. Paljudes peamistes kasvatuspiirkondades sajab siiski vähem, kui puuvilla kasvamiseks tarvis, mistõttu tuleb põlde kunstlikult niisutada. Puuvill on üks kõige enam keskkonda koormavaid põllukultuure, kuna peale niisutamise tuleb puuvillapõldudel kasutada ka rohkem agrokemikaale, kui mistahes muu kultuuri põldudel. 2019. aastal kasvatati kõige rohkem puuvilla Indias, järgnesid USA ja Hiina viide.
LOOMAKASVATUSE GEOGRAAFIA
Loomakasvatuse osa kogu maailma põllumajanduses suureneb pidevalt, sest maailma rahvaarv kasvab ja üldine elatustase tõuseb, mistõttu suureneb liha ja muude loomsete saaduste tarbimine. Viimase 50 aasta jooksul on lihatootmine suurenenud üle nelja korra. Eriti drastiliselt on suurenenud liha tootmine Hiinas, mis 2018. aastal ületas teisel kohal olevat USA-d ligi kahekordselt. viide.
FAO andmetel viide oli maailmas 2018. aastal 1,49 miljardit veist. Kõige rohkem oli veiseid Brasiilias, Indias ja Hiinas – ligi kolmandik kõigist maailma veistest elas nendes kolmes riigis. Veised jagunevad liha- ja piimaveisteks. Piimalehmi oli maailmas 265 miljonit, neist umbes viiendik Indias.
Teisel kohal on lambad, keda oli 2018. aastal 1,2 miljardit. Lambaid kasvati kõige suuremas koguses Hiinas ja Austraalias.
Sigu oli 2018. aastal kogu maailmas natuke alla 1 miljardi, kõige rohkem Hiinas, USA-s ja Brasiilias.
Kanu kasvatati 2018. aastal üle 24 miljardi. Kui teiste põllumajandusloomade arvukus kõigub aastast aastasse suhteliselt vähe, siis kanade arvukus on viimase 50 aastaga viiekordistunud.
Lihatoodangu kaalu järgi on esikohal sealiha (34,9%), teisel kohal on linnuliha (36,8%) ja kolmandal veiseliha (20,7%).
Erinevate loomakasvatusharude maht ja regionaalne levik sõltub ka kohalikest usunditest. Linnuliha suurem osakaal võrreldes veiselihaga on tingitud sellest, et kodulinde kasvatatakse kõikides riikides. Veiseliha toodetakse kõige rohkem USA-s, Brasiilias ja Hiinas. Samad riigid on ka linnuliha suurimad tootjad. Sealiha osas juhib Hiina ülekaalukalt, tootes peaaegu poole kogu maailma sealihatoodangust. viide