2021

Jaago käsitöötalus

Meile on elus palju põhjusi rõõmustamiseks, kuid üks eriline võimalus rõõmu tunda on nautida üksteise seltskonda. Klubi suvine kokkusaamine on kujunenud toredaks traditsiooniks. Saime ka sel suvel kokku, et üheskoos mõnus suvepäev veeta. Seekord siis Jaago käsitöötalus Kuristal, väljasõit kooli juurest 18.septembril kell 12.30. Plaanis oli teha natuke käsitööd, vaadata üle perenaise lille- ja tarbepeenrad. Imekaunis käsitöömajas, meie seltskontlikul koosviibimisel, pakkus mõnusat kehakinnitust Tillu kohvik. Üks lihtne, kuid rohkelt võimalusi pakkuv tehnika on decoupage, millega võib kaunistada erinevast materjalist ehteid, vaase, riideid ja isegi mööblit. Ei lähe vaja rohkemat kui pappi, mõnda piltidega pabersalvrätikut või õhemat paberit, decoupage-liimi ja -lakki (sobib ka tavaline PVA-liim ja akrüüllakk), pintslit, kääre ning liivapaberit eseme pinna töötlemiseks. Inga juhendamisel tegime endale decoupage tehnikas prossi.

Paljud unistavad, et saaks vaid võimaluse aeda laiendada – küll siis alles teeks ja oleks… aga saab ju kasvatada ilutaimi ja köögiviljataimi koos, seda näitas väike ringkäik Jaago talu aias. Perenaine Inga rääkis, et permakultuur nõuab tavalisest suuremat ettevalmistust ja planeerimist, kuid kui peenrad valmis ja seemned mullas, siis on suurem töö tehtud. Neil olid peenra rajamisel omast käest võtta nii mädanenud palgid, kivid ning põhk, mis aitavad peenras ka niiskuserežiimi kujundada. Ei pea ostma kallist väetist, sest see on aias olemas: sõnnik, kompost, muld ja põhk. Sellised peenrad pidid igati sobima laisale inimesele, sest jääb ära peenarde rohimine. Permakultuure ei pea käima iga päev isegi kastmas, kui oled oma peenrad õigesti ehitanud. Jaago talu aias nägime kasvamas nii maitse- kui ka ravimtaimi, aiavilju ja õitsemas veel paljusid taluaia lilli, ning saime perenaiselt kuhjaga teadmisi permapeenarde rajamise, taimede kasvatamise, hooldamise ning kasutamise kohta.

Hubases, mõnusas ja koduses Jaago käsitöötalus tundsime end tõeliselt hästi. Suured tänud sulle, Inga!

Turvalisuse perepäev 28. august

Esimeseks külaliseks oli Päästeameti Põlvamaa päästepiirkonna juht Peeter Tigas. Tuleohutus on oluline teema ja seda eriti maal. Tuli levib kiiresti, õnnetuskolded tuleb võimalikult kiiresti likvideerida. Räägiti tuleohutusest, suitsu- ja vinguanduri kasutamisest. Kohaletulnuile selgitati, kuidas käituda kriisiolukordades, mida teha ja mida kindlasti vältida. Millised varud peaksid meil kriisiolukorras kodus olema. Iga inimene saab aga oma ohutuse ja turvalisuse huvides ka ise palju ära teha.

Tutvu käitumisjuhistega www.olevalmis.ee või „Ole valmis“ mobiilirakendus.

Perepäeval osalenute hulgas tekitas elevust kahe päästeteenistuse auto saabumine: Põlva päästekomando töötajad tulid demonstreerima päästehnikat, näidati mida auto sisemus endas peidab ja mida milleks kasutatakse. Lisaks sellele said kõik lapsed uudistada Päästeameti auto kabiini ja seal ka sees istuda.

Teadusteater „Kolm Põrsakest“ teadusshow oli vaatemäng, mida naljalt ei unusta – podisevad nõiajoogid ja maagiline toss, mis kattis maa lund meenutava uduga. Nagu ühest korralikus show’s ikka, oli nii välku kui ka pauku. Õpitoas sai kõik oma oskusi ja teadmisi testida. Kolme Põrsakesega möödus aeg lõbusalt nii suurtel kui ka väikestel.

Kagu politseijaoskonna politseikapten Rainer Rahasepp andis ülevaate politsei tegevusest, töövahenditest ja -võtetest. Ajapikku on uuenenud politseinike sõidukipark ning lisandunud mitmeid töövahendeid droonidest elektrišokirelvadeni. Rainer Rahasepp rääkis politseitööl juhtunud mõtlemapanevaid, huvitavaid ja isegi naljakaid lugusid. Politseil on abiks vabatahtlikud – kes osalevad koos politseiga patrullides ja väljakutsete teenindamisel, ennetusürituste läbiviimisel, suurüritustel korra tagamises, liiklusjärelevalves, ka näiteks piiri kaitsmisel ning otsingu- ja päästetegevuses. Meie külaliseks olnud abipolitseinikud Kersti Vill ja Anton Sildnik teevad seda tööd omast vabast ajast ja tunnevad rõõmu igast väiksemastki heateost. Lapse huvitas politseiauto, sõita sellega küll ei saanud, aga sai rooli taga istuda. Oli ikka uhke tunne!

Kõik lapsed tahavad endale saada neljajalgset sõpra, väikesed koerapojad on ju nii nunnud. Aga kui palju hoolt, vaeva ja tööd on tarvis, et kutsikast kasvaks terve, tark ja hooliv kaaslane oma peremehele? Politsei koerajuht Aleksei Junkin rääkis, kuidas koerast üldse politseikoer saab, kuidas treenitakse koeri nii kuulekaks, et nad mõistavad inimkeelt ja saavad aru ühe korra lausutud käsklusest. Näidati koerte oskusi käia kõrval, istuda, lamada ja astuda peremehega lausa ühte sammu. Räägiti, et koerad suudavad leida metsa eksinuid lõhna järgi, avastada narkootikume ja loomulikult kaitsta oma partnerit. Seesama armas koer Vedur, kes vaikselt lamas ja lasi kõikidel ennast silitada, pole sugugi leebe mänguseltsiline, vaid on truu töökaaslane ja abiline oma juhile. Lõuna prefektuuris töötav politseikoer Vedur on üle 14 korra suutnud otsingugrupi eksinud inimeseni viia.

Jah, Rainer Rahasepp – Eesti politseinik, kirjanik ja luuletaja. Politseinikust kirjamees Rainer Rahasepp andis välja lasteraamatu „Mamma jutustused / Mamma jutusõ“, enne seda on tal ilmunud kolm luulekogu: „Päike pesitseb me põues“, „Rõõmu kandes“ ja „Umah keelen“. „Mamma jutustused / Mamma jutusõ’“ saab lugeda kahest otsast, ühest otsast on see kirjakeeles. Seto rahvarõivas raamatut esitlenud Rahasepp rääkis, et raamatus on lood, mida jutustas talle tema nooruspõlves vanaema Nati Rahasepp. Teose tutvustus leidis aset just vanaema 110. sünniaastapäeval.

Perepäeva lõpus ootas huvilisi koomiksi töötuba. Koomiksi töötoas õpetas Laura Kõiv huvilistele, kuidas teha koomikseid ja jagas näpunäiteid kuidas head koomiksit teha. Koomiks on lühikese tekstiga joonistuste sari, mis moodustab seotud loo. Koomiksis on lugu jutustatud piltidena ja sõnad on asetatud sõnamullidesse. Koomiskid on näiteks kord kuus ilmuv «Miki Hiir» ja nädalalahes ilmuv «Garfield».

Perepäeval oli kaetud laud, millelt sai terve päeva jooksul nii soolast kui magusat, kohvi ja morssi. Kohvikutelgi all võimalik istuda laudade taga ja maiustada. Kellele meeldis, sel kaunil päikselisel päeval, sai istuda väljas pehmetel istmetel. Lastele mänguautod ja mänguasjad. Aitäh ka kõigile perepäeval osalenutele - teiega koos oli tore seda päikselist laupäeva veeta!

Turvalisuse perepäeva korraldamist toetas Põlva vald, teadusteatri etendust Eesti Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupp. Perepäev toimus naisteklubi Kolmapäev projekti "Vastse-Kuuste gaasimahutite likvideerimine ja turvalisuse perepäev" raames ning projekti põhitoetajaks Põlvamaa Omavalitsuste Liit ja Siseministeerium.

Põlva valla kodukohvikute päev Vastse-Kuustes

Eestlased on laulurahvas, aga nüüd võib vist juba öelda, et ka kohvikurahvas. Põlva kodukohvikute päeval 14. augustil oli osalemas 27 kodukohvikut. Tekkis kartus, et ehk ei jätku külastajaid. Kohvikud olid aga avatud mõnevõrra erinevatel aegadel, see andis võimaluse aja maha võtta ja mitte ummisjalu kiirustada, et igale poole jõuda. Menüü oli meil muljetavaldav. Pakkusime maitsvat magusat ja soolast, kergemat ja toekamat ampsu, sooja ja külma, vürtsikamat ja mahedamat, kust erineva toidu armastajad leidsid kindlasti meeldejääva maitsenaudingu. Toit oli mõõduka hinnaga. Päeva lõpuks võisime rahulolevalt tõdeda, et külastajaid jagus ja vaaritatud toidud said enamjaolt otsa ning väike kasum ongi juba õnnestumine. Igal täistunnil oli külastajatele väike üllatus. Söögi kõrvale pakkusime nii muusikat makilt kui ka elavat muusikat. Lõõtsalugusid esitas Kadri Sohar. Oli haldjakroonide näitusmüük- autor Maagialooja/Creator of Magic, töötas fotograaf-Indrek Illus ja müüsime ka kohalike käsitöömeistrite töid.

Vihmane ilm ja herilased proovisid meie päeva igati rikkuda. Herilastega ei suutnud me midagi ette võtta, neid tuli aina juurde. Telkidele sai vihma kaitseks seinad ümber panna, aga ei olnud võimalik teha lastele väikest mängunurgakest õue, nagu see oli emade-isade ajal vanaema juures ja nagu meie planeerisime. Tänu vihmasele ilmale jõudis lapsi meie juurde vähe.

Meie neljas kodukohvik – tehtud! Oleme niipalju aastaid koos tegutsenud ja tunneme üksteist nii hästi, et meil ei olnud enam vajalik omavahelisi rolle põhjalikult paika panna (kes valmistab toitu, kes viib lauda, koristab, varustab letti jne). Kõik sujus oodatust isegi paremine, kus abi vaja, seal oli abi käepärast võtta.

Tulles kohvikusse pani iga külastaja purki ühe käbi, neid sai 80. Aitäh, sulle Kadri ja Indrek! Aitäh, sulle armas külaline!

Vastse-Kuuste aleviku ja pere päev 24.juuli

Aleviku perepäeva, mis toimus 24. juulil, kava oli väga tihe ja mitmekesine: vurri valmistamise töötuba, pere orienteerumine, näitetrupi HeaMaik etendus „Kass ja koer“, ansambel Lucille kontsert, lastele jalgrattavõistlus, emmede ja isside võistlused kõnnis karkudel ja Limbo tantsus, mustlastantsu töötuba ja mustlastantsurühma Romaška kontsert. Lastele tasuta batuut. Terve päeva töötas neli kodukohvikut: Naisteklubi kohvik, Vanamari kohvik, Jutsi kringlikohvik, Karilatsi seltsi kohvk.

Kohvikutepäev on just niisugune üritus, mis aitab tekitada ja alal hoida kogukonna tunnet. Sellel päeval ei loe vanus, süüa tahavad ju kõik ühtemoodi ja ega heast seltskonnast ka keegi ära ütle.

Pakkusime huvitavaid maitseelamusi klubi naiste poolt valmistatud soolaste ja magusate hõrgutiste näol. Menüü oli rikkalik- neliteist erinevat toitu, lisaks morss, kohv ja tee. Laualt ei puudunud ka maitsevesi (tasuta), et kuumal suvepäeval janu kustutada. Seljanka suppi meie menüüs ei olnud, aga nõudlus oli. Jooksvalt valmis ka seljanka supp. Võisime päeva lõpuks rahulolevalt tõdeda, et külastajaid jagus ja vaaritatud toitudest midagi eriti üle ei jäänud. Rahvas, kes meil käis, oli rõõmsameelne.

Et kohvikulistel igav ei hakkaks, siis lõõtsalugusid esitas Maret, seekord tulid etteastele ka soovilood. Lastele mõteldes oli murul ilus suur vaip ja padjad ja palju igasuguseid mänguasju. Lapsi, kes sellest rõõmu tundsid oli päris palju. Soojal suvepäeval oli tore istuda pehmel vaibal ja mängida autode või pehmete karvaste mänguasjadega või lihtsalt pikutada.

Kultuurireis 2021

Otsustasime oma klubiga võtta ette üks mõnus suvine kultuurireis mööda Eestimaad. Reis algas 10 juulil kell 8 hommikul, nagu alati kooli juurest. Juubelilinnas Türis (95) tegime esimese peatuse, turgutasime end kohviga. Peale Türit oli meil ainult üks siht silme ees – Keila joa loss ja Keila juga. Lossil on imeline asukoht - orus voolav kärestikuline jõgi, 6 m kõrguselt langev kosk ja imekaunid vaated ümbrusele. Lossi ajalugu on märkimisväärne. Keila-Joa lossi soolaleivapidu, millest võttis osa ka keiser Nikolai I kaaskonnaga, toimus 27. mail 1833 aastal. Avapeol esitati esmakordselt Vene tsaaririigi hümn „Jumal, keisrit kaitse sa“ viisi autor Aleksei Lvov (vene senaator, viiuldaja ja helilooja) Tähelepanuväärne on, et praegune omanik Andrei Dvorjaninov ostis mõisa 177 aastat hiljem ja ostutehing vormistati 27. mail 2010.

Giidi saatel tutvume Keila-Joa lossi põneva ja värvika eluga läbi sajandite ja ta tutvustas põhjalikult lossi eri ruume ning nende otstarvet. Mõisasaalide seintel rippuvad tsaariarmee kõrgete auastmetega ohvitseride ja väejuhtide pildid. Külastame lossimuuseumi ja näitusesaali, tutvusime Benckendorffide pere ajalooga, saime teada, kuidas siia hiljem Volkonskid tulid. Keila-Joa lossi Schloss Falli esimese omanik, baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelase ja riigitegelase, krahv Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph von Benckendorffi (1781-1844) tütar Maria abiellus vürst Grigori Petrovitš Volkonskiga!

Üllatas asjaolu, et majas polnud kööki – see asus kirikut meenutavas torniga kõrvalhoones. Toiduvalmistamise lõhnad olevat kõrget seltskonda häirinud! Väga ilusad on lossi otstes olevad rõdud, kust kindlasti avanevad kaunid vaated joale ja pargile (meid sinna ei viidud). Seal asub ka Peeter Volkonski sviit, kuhu ta võib tulla millal soovib. Tagaküljel on lai trepp, millel seisab kaks vähemalt 260 aastat vana valgest marmorist lõvi. Kõrval asuvas külalistemajas on hotellitoad, giid rääkis, et see oli omal ajal tähelepanuväärne hoone, kuna seal asus väike kirik, mis oli ehitatud spetsiaalselt paruniproua usulisi tõekspidamisi silmas pidades.

Keila-Joa lossis töötab ka restoran Cher Ami. Cher Ami ehk armas sõber – nii algasid kõik Vene tsaar Nikolai I ja mõisaomanik Aleksander von Benckendorffi omavahelised kirjad. Samamoodi kutsub tänane Keila-Joa lossi restorani peakokk Sergei Nazarenko kõiki külastajaid peeneid maitseid nautima. Nautisime meiegi neid hõrgutavaid roogi selles imelises interjööris.

Seadsime ennast sisse ööbimiskohta Laulasmaa La Spa Hotelli ja seejärel jätkus meie reis sooviga külastada Arvo Pärdi keskust. Arvo Pärdi looming on saanud endale väärika kodu sümboolse nimega kohas – Kellasalu teel Laulasmaal.

Virumaa Teataja 11.september 2020. Kuidas kõlab Arvo Pärdi muusika meie kõrvus, hinges ja südames?

Ajatus. Igavikulisus. Pühendumus. Palve jõud. Muusika ja vaikuse imeline sulam – see on Arvo Pärdi muusika. Meil kõigil on oma Arvo Pärt. Suhe tema loominguga on isiklik ja iga teos kõnetab igaühte omamoodi.

Kes leiab inspiratsiooni teosest “Vennad”, keda lummab „Alinale“, kellele meeldib „Peegel peeglis“ jne. Kindlasti on kõikide südamed võitnud “Ukuaru valss”, mille Pärt kirjutas Leida Laiuse filmi "Ukuaru" jaoks.

Meie ringkäik algas väikeses filmitoas, kus oli võimalik vaadata lühidokumentaalfilmi „Muusikajanu”, mis heidab pilgu Arvo Pärdi elule ja loomingulisele kujunemisele. See oli hea sissejuhatus edasiseks keskuse uudistamiseks. Giidi juhatamisel suundusime kauni metsavaatega kontserdisaali, mis oma akustika poolest sobib eelkõige kammerkontsertideks. Jalutame selles omapärase arhitektuuriga majas. ning uurime, missuguseid dokumente hoitakse Arvo Pärdi isikuarhiivis ja mida on neil jutustada helilooja loomingu kohta. Muljetavaldav oli raamatukogu, kus oli meil võimalus tutvuda helilooja päevikutega, mis meie tavamõistes päevikust üllatavalt erines. Helilooja raamatukogu sisaldab peamiselt Arvo ja Nora Pärdi isiklikke, peamiselt teoloogilise sisuga raamatuid. Peale selle leiab raamatukogust Arvo Pärdi teoste trükipartituurid, valiku muusikaalast teaduskirjandust ning audio- ja videosalvestisi. Giid juhtis meie tähelepanu seigale, et ka maja ise on tugevas kontaktis Arvo Pärdi muusikaga. Projekt oma mustrites ja sammastes on inspireeritud "Tabula rasast" („Puhas leht“). Imestasime ka meie, et kummalisel kombel lähevad isegi ehitusjoonised teose käsikirjaga kokku.

Omaette vaatamisväärsus oli keskuse tsentris asetsev väike väga kaunis kabel, mis jättis mulje nagu oleks keskus ümber kabeli ehitatud. Kabel, kuhu võivad kõik sisse astuda ja olla vaikses dialoogis jumalaga või lihtsalt enesesse süüvida. Aga milleks keskusele 32 meetri kõrgune spiraaltorn! Torn oli element, mis pani Pärdi südame põksuma – ilus meri ümberringi, aga metsa alt merd ei näe. Arvo Pärt on täna ilmselt ainus helilooja Eestis, kes on ennast maailma muusikaajalukku kirjutanud. Meie kärarikkas rähklevas ajas on Arvo Pärdi keskus paigaks, kus vaikimise ja peatumise mõtteid mõelda. Saab korraks minna maakeralt maha ja siis jälle tagasi tulla.

Ei saa ju jätta külastamata Pakri saari, mis lausa käeulatuses asuvad. Meretagune maa tundub alati kauge ja müstilisena. Paldiski Lõunasadama terminali ees parklas võttis meid peale valge väikebuss. Bussisõit oli lühike, kuid siiski sai selle väikese ajaga natuke tööstusadama elu vaadata. Bussiga viidi meid (nagu salakaupa) läbi inimtühja terminali kai äärde, kus juba väikelaev Ahti-11 ootas. Pakri saarele jõudmiseks tuli esmalt ette võtta meeleolukas laevasõit – ilmataat oli meile valmis sättinud mõnusa suveilma.Meri oli vaikne ja taevas pilvitu. Saarel väikelaevalt maha tulles tuli ronida mitme meetri kõrguselt mööda redelit alla ja hiljem sama teed laevale tagasi. Ekskursioon saarel (madala kastiga veoautoga, abiks oli väike trepp) kohaliku giidi saatel. Vaatasime omanäolist loodust, arhailist külamaastikku ning kuulasime lugusid ammuste aegade elu-olust. Palju jäi vaatamata. Autoga paljudesse kaunitesse kohtadesse ligi ei pääse, jalgsi kõndimiseks aega ega rammu meil ei jätkunud.

Pakrilastel on saarte nimed küll segamini läinud – on ju Suur-Pakri pindalalt väiksem kui Väike-Pakri. Millal esimesed rootslased Pakri saartele jõudsid ja kust nad saabusid, on täpsemalt teadmata. Pakri saarte rootsipärase nime ’Rogoy’ (Rukkisaar) leiame esmakordselt Taani kuninga kirjast, millega 1283. aastal kinnitati Padise kloostri valdused. Vabariigi esimesel iseseisvusajal moodustasid Suur-Pakri saar ja Väike-Pakri saar tihedalt asustatud omaette Pakri valla. 1934. aastal oli viies rannarootslaste külas 119 talu, kus elas 354 inimest. Kummalgi saarel oli kool, kirik ja kalmistu. Ja siis tuli nõukogude aeg…

Suletul saarel hakkas elu taastuma, kui 2004. aastal esimene tagasipöörduja 63-aastane Mati Nyman ehk Pakri Robinson kolis inimtühjale Väike-Pakri saarele, et rajada sünnikodu varemetele endale kodu. Seejärel hakkasid ka teised pakrilaste järeltulijad ehitama suvekodusid esivanemate talude varemetele. Praegu elab aastaringselt Pakri saartel ainult mõni pere.

Pakril on mega imeline puutumatu loodus. Heina- ja karjamaadel looniidud, põldudel aruniidud ning mererannal rannaniidud. Enamuse Pakri saare pinnast katab looduskaitse alune alvar ehk loopealne, sarapuu salud, kadakad ja paeklint põhja kaldal. Ühel Suur-Pakri järvel nägime palju haigruid ja tundus, et need suured mustad linnud olid ehk kormoranid. Saartel tegutseb kohaliku tööandjana OÜ Pakri Tarvas. Tänu niitmisele ja karjakasvatusele on ettevõte muutnud Pakrid rohelisteks saarteks, mitmesajapealine veisekari on laiali kahe saare karjamaadel. Suured loomad lihtsalt kõnnivad vabas looduses, uudistavad saabujaid ning toimetavad enda tegemisi.

Pakri saarte kabelite mälestusfond hakkas 1992. aastal koguma raha saarte kabelivaremete säilitamiseks. Suur-Pakri kabeli taastamistööd on tänaseks jõudnud sisetööde etappi. Igal aastal toimub jumalateenistus Suur-Pakril ja/või Väike-Pakril Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja Patrik Göranssoni juhtimisel. Kahe saare vaheline tee ja sild on renoveeritud ja võsast puhastama on asutud ka Eesti Machu Picchut ehk SuurPakri Suurküla vanade elamute ja abihoonete müüre ning vundamente. Õhtuhakul imetlesime Pakril veoauto kastis sõites imelist päikeseloojangut…ja saigi ringreis saartel selleks korraks läbi.

Keset südaööd jõudsime Laulasmaa La Spa Hotelli, alles hommikul ärgates saime imetleda rõdult kaunist vaadet merele ja männimetsale. Hommikusöök buffet- restoranis. Kuni keskpäevani aeg iseendale hotellis, spaas ja Laulasmaal. Kuna LaSpa asub Läänemere rannast vaid 100 meetri kaugusel, siis ikka randa rannamõnusid nautima ning ujuma.

Täpselt keskpäeval võtsime suuna Paldiski linna, et heita pilk 2018. aastal valminud Paldiski renoveeritud keskväljakule, kus meiega ühines ka giid. Meri keset linna – linnaväljakut võib kirjeldada kui lainetavat merd, mis kohtub kivise rannajoonega ja kasvab üle rannikuniiduks. Paekivide vahele on istutatud siinsete rannaniitude taimestikus esinevaid kadakaid ja pihlakaid. Istutusalade taimematerjali valikul on lähtutud lihtsusest, et oleks dekoratiivne aastaringselt (forsüütiad, pargiroosid, kibuvitsad, põõsasmaranad, hortensiad jne). Väljakul on istumis- ja istutuskonteinerite grupid, mis moodustavad stiliseeritud kujul purjepaadid. Pakri poolsaar, kus Paldiski linn asub, on maapealne paradiis: pikk ja maaliline rannajoon, saared, oivaline valge liivarand, kaks tuletorni ja kõrgelt järsakult avanev kordumatu merevaade. Nõukogude ajal oli Paldiski suletud sõjaväelinnak, kuhu kellelgi niisama asja ei olnud. Kummaline oli, et tänapäeva Paldiski linnapildis on suured alad võrkaiaga piiratud. Tuumaallveelaeva õppekeskusest ehk Pentagonist ei ole enam mitte midagi alles jäänud, aga saladusloor selle ümber hõljub sellegipoolest. Paldiski, tol ajal tuntud kui Ragerwick, oli Peeter I üks lemmik sadamatest, kus aastaringselt oli meri jäävaba. Mõeldes Eesti krooni peale, siis 100-kroonisel rahatähel tuntud panga pilt on tehtud Paldiski pangast. Poolsaarel asuv Pakri tuletorn on Eesti kõige kõrgeim, asub Pakri poolsaare loodetipul kõrgel paeklindi äärel ja märgistab põhjaranniku merepoolset serva tähtsa laevatee ääres. Pea 300 aastat tagasi püstitati Peeter I käsul paekivist tuletorn. See vana tuletorn ehk tulepaak on lammutatud esimese korruseni ja on oht, et seegi võib merre variseda. 1889. aastal valmis 80 m kaugusel vanast tuletornist uus kivist tuletorn, mis on Eestis kõrgeim (52 m). Pakri tuletornist avaneb kaunis vaade merele, metsadele ning läheduses paiknevale 46hektarilisele tuulepargile. Kui Sa kunagi ei ole tuuleparki lähedalt näinud ega tundnud tiivikute tekitatud õhu võnkumist, siis Paldiskis on see võimalus. Giid väitis, et tuulepark tekkis ja laienes rahvalt arvamust küsimata, vastu rahva soovidele.

Paldiski linnas on palju kirikuid, aga kõige muljetavaldavamaks võib pidada Radoneži Vaga Sergi Kirikut, mis kuulub Moskva Patriarhaadi alla. Kirik valmis 2015. aastal. Kiriku puitosa on valmis-tatud Soomes, ristid ja kuplid Eestis ja kellad on valatud Voroneži tehases. Ikonostaasi nikerdasid aga Kreeka meistrid. Vitraažid ja võimas kroonlühter, mis kaunistab kiriku lage on teinud Tallinna kunstnik. See on tõepoolest maailma eri nurkadest pärit meistrite imeline ühistöö. Kiriku alumise korruse altari juures, mis on nimetatud ravitseja Panteleimoni auks, asub baptisteerium, kus ristitav kastetakse täielikult vee alla. Kirikus avati 2019. aastal memoriaaltahvel, mis pühendatud kõigile parvlaeval „Estonia“ hukkunutele.

Amandus Heinrich Adamsoni (1855-1929) oli eesti puunikerdaja, skulptor, akadeemik ja üks eesti rahvuslikule kunstile alusepanijaid. Majamuuseum on rajatud skulptori suveateljeesse Paldiskis, kus Adamson oma Eestis viibimise perioodidel elas ja töötas. Puitpitsiga kaunistatud ja uhke tuulelipuga koduateljee on armas väike nukumaja kahe kaitsva draakoniga hoone peaukse kohal. Aia uhkuseks on skulptori istutatud võimas lehis. Ateljeed külastades saime ülevaate skulptori kirevast elust ja loomingust. Seal on virtuaalväljapanek tema loomingust, eksponeeritakse kunstnikule kuulunud mööbliesemeid, fotosid ja dokumente perekonnast.

Ateljee juurde ehitati ka kahekordne puust elumaja, mis oli koduks Adamsonide perele. Teise maailmasõja ajal hoone hävis ja sellest jäi järgi ainult nüüdseks restaureeritud paekivitrepp ja osa vundamenti. Adamsoni üks tuntumaid töid Eestis, üks esimesi töid avalikus ruumis on „Russalka“ (1902) Tallinnas. „Russalka“ nimelise vene soomuslaeva meeskonna mälestuseks. Hallist graniidist alusel, mis sümboliseerib karile sattunud laevanina, asetseb graniitsammas. Samba keskelt kõrgub pronksist ingel, kes hoiab paremas käes risti, millega osutab laeva hukkumispaiga suunas. Võrus on Friedrich Reinhold Kreutzwaldi monument, mis avati 1926. aastal. Viimane tema eluajal püstitatud monument oli Lydia Koidulale Pärnus, avati 1929. Selle avamine toimus vaid pisut üle kahe nädala enne skulptori surma. Adamson on loonud arvukalt Vabadussõja monumente, monument Pärnus oli Adamsonile kõige armsam. Leinajatena on ta sellel kujutanud abikaasat, tütart ja poega. Nende lähedal tahtis ta puhata, Adamson on maetud Pärnu. Amandus Adamson oli aktiivne loomulikult skulptuuri alal, kuid tema esimesed maalid on teada juba 1890ndatest. Tõsi, maalide koguarv on äärmiselt väike. Tööde motiivideks olid läbivalt meri ja rannavaated.

Oh sa poiss! Paldiskis tavernis Peetri Toll – muuseum ja restoran ühe katuse all, mille hoovis seisis uhke retrostiilis auto turistidele sõiduks. Tavern Peetri Toll asub stiilses ajaloolises tollihoones, mis on ehitatud seoses sõjasadama ja merekindluse rajamisega Peeter Suure eestvedamisel. Sama katuse all pööningu korrusel tegutseb Paldiski Koduloomuuseum. Meie lõunasöök oli muuseumi suurepärases õhkkonnas kauni pika laua taga. Ülimaitsva toidu kõrvale sai nautida lühitutvustust Paldiski ajaloost, Vana-Paldiski fotosid suurel ekraanil. Muuseumis nägime ka ainulaadset näitust vanaaegsetest külmrelvadest, mis pärinevad eri riikidest ning ajaloojärkudest. Mõõgad, noad, epeed, rapiirid, tessakid, kortikud – just kui seiklusromaanist. Tutvusime ka Andrei Kirillovi maalidega.

Kristallselge veega sinine laguun ja unikaalne tuhamägi selle kõrval, kõlab nagu ideaalne sihtkoht päeva nautimiseks ja reisi lõpetamiseks! Rummu karjäär on kuulus üle terve Euroopa, kuid põnevaim osa sellest peitub vee all. Rummu karjääris alustati kaevandamist juba 1938. aastal, kui alustas tööd Vasalemma Lubja- ja Marmortehas, mis kasutas tööjõuks Murru vangla vange. Pärast kaevandamise lõppu 1990. aastatel, mil ka pumbad välja lülitati, hakkas põhjaveetase kiiresti tõusma. Kõik karjääris olev kaevandamistehnika ja abihooned jäid vee alla. Uppusid ka puud ja põõsad, mis näivad sukeldujaile nüüd müstilise veealuse metsana. Karjääri kõrvale on kaevandamisest üle jäänud osast tekitatud pea 70-meetrine Rummu tuhamägi. Meie imetlesime seda ilu ikka maa pealt ja tuhamäelt – kivimürakatel turnides ja karjääri kõrgemalt servalt vaadet nautides. Suvekohvik pakkus head-paremat, jäätist ja erinevaid karastavaid jooke.

Oli 11. juuli õhtu ja päike hakkas juba silmapiiri taha vajuma… aga ega koju tühja kõhuga minna ei passi. Maanteede ääres, teel ühest kohast teise Eestis hea söömise võimalusega väga arvestada ei tasu. Aga Tikupoiss on ainulaadne peatuskoht Eesti südames, teel Tartu. Miljöö on avar, valgusküllane, põhjamaiselt karge ja minimalistlik. Igati kena koht väikeseks peatuseks. Toit väga maitsev ning kõik said enne kojusõitu kõhud täis süüa.

Meil oli suurepärane, lõbus ja väga huvitav reis, veel suurepärasem ja mõnusam oli meie reisiseltskond. Oleme üks väga lahe punt. Kiitus ning siiras tänu Mallele ja bussijuht Toivole.

Suvepiknik ja üldkoosolek 30. juuni.

Et liikuda edasi, on vahel vaja vaadata ka tagasi. Aasta 2020 pakkus nii põnevust kui ärevust, nõudis kiiret kohanemist ning seniste väärtuste ümberhindamist. See keeruline aasta on seljataga ja maailm jälle lahti… Üle hulga aja õnnestub klubi liikmetel kokku saada ja sõpradest rõõmu tunda. Tegemist on palju, päevakord pikk ja juttu jätkub kauemaks:

1) Alustame küpsetamise-grillimisega. Grillimaterjali ostame ühiselt, kaasa paluks võtta ainult sala-timaterjali või salatit. Kook sobib ka.

2) Kinnitame 2020.aasta aruande

3) Valime juhatust

4) Räägime ekskursioonist

5) Räägime kodukohvikutest.

6) Õnnitleme oma tagasihoidlikul moel juubilare

7) Ja muidugi - vaba mikrofon

Sõna „piknik“ tuleneb prantsuse keelest ning see tähendab toitu, millesse igaüks on natuke panustanud. See mõte muudab pikniku korraldamise eriti lihtsaks, toit kaasa ja suvine kokkusaamine roheluses saabki teoks. Olime just läbinud koolituse tervislikust toitumisest ja värskelt kõik meeles mida õpetati. Raskust ei valmistanud enda jaoks sobiv salati kooslus leida, kokku segada ja kaasa võtta. Koos küpsetasime praeahjus sidrunikala. Sooja südamega valmistatud kook ja tass auravat aromaatset kohvi sinna juurde… Sai teoks üks mõnus olemine.

Edasine üritus toimus meie õppeklassis. Kohal oli 30 naisteklubi liikmest 22 liiget. Klubi esinaine Mall andis ülevaate 2020. aasta majandustegevusest. Tegevusest tervikuna – nii toimunust kui ka planeeritavast. Koroona kriis tegi oma piirangud ja raske oli kõike plaanitut ellu viia. Ära ei jää miskit, aga nii mõnigi üritus lükkus 2021.aastasse. Majandusaasta aruanne kinnitati ühehäälselt.

Järgmiseks päevakorrapunktiks oli klubile uue viieliikmelise juhatuse valimine. Kandidaate esitati seitse: Mall, Anu, Eneken, Külli, Heli, Kai, Kersti. Valituks osutus viis: Mall, Anu, Külli, Kai, Kersti.

Meil on saanud heaks tavaks õnnitleda juubilare. Juubilaride siiras tänu ja rõõm on meid innustanud seda traditsiooni jätkama. Peame meeles kõiki seltsi liikmeid, kellel on 5 või 0-ga lõppev sünnipäev. Neid keda õnnitleda oli meil seekord lausa kuus.

Otsustasime et meie klubi pikaajalised liikmed, kellel vanust üle 80-aasta, vabastada liikmemaksu tasumisest. Ootame neid ikka alati meie üritustele, meie seltsi. Rääkisime kodukohvikute korraldamisest ja suvisest ekskursioonist ning arutasime muid klubi eesseisvaid üritusi.

Tervisliku toitumise koolitus (1.märts, 7. juuni ja 14. juuni)

Kõik muutub nii kiiresti selles koroonamaailmas elades… Välja kuulutatud koolitus aina lükkus edasi. Pidi toimuma juba jaanuaris, siis veebruaris, siis märtsis. Ei mäletagi enam mitu korda seda sai edasi lükatud, aga koolitus sai lõpuks teoks. Meie viimane „Tervisliku toitumise koolitus „ toi-mus juunis. Koolituselt saadud teadmisi lahti kirjutada on väga keeruline, niivõrd mahukas oli see koolitus.

1.märts

Tervisliku toitumise baasalused ja kuidas neid kodus lihtsasti rakendada. Analüüsime oma menüüd. Toitumisterapeut ja elamuskoolitaja Triin Muiste.

7. juuni

Kuidas toetada oma immuunsussüsteemi toiduga, milliseid toite valida, milliseid vältida, et kätte saada vajalikud vitamiinid ja mineraalid. Funktsionaalse toitumise terapeut Annely Soots, Triin Muiste ja Liidia Raiki juhendamisel. Valmistasime õppeköögis tervist toetavaid toite. Tükeldasime, segasime, keetsime, küpsetasime ja sõime koolituse käigus valmistatud toite: vürtsikas salat, ahjuköögiviljad, vürtsikas tomati-kinoasupp, sidrunikala ja palju muud.

14.juuni

Erinevatest teraviljadest, lihast, kalast, köögiviljadest ¬ mida ja kuidas valida, kuidas neid valmistada. Õpime koostama tasakaalus päevamenüüd. Valmistasime koos tervislikke toite juhendajatega Triin Muiste ja Liilia Raik. Meie menüüs oli: rohesmuuti, värviline odrasalat, kikkerhernekotletid, läätsepasteet, kodune toorsalat, hummus.

Kõik oleneb menüüst. Tegelikkuses on oluline tagada endale igal ajal piisavalt toitaineid. Süüa tuleb regulaarselt, viis korda päevas – kolm põhitoidukorda ja kaks vahepala –, et saaksime kätte nii val-gud, rasvad kui ka süsivesikud. Lähtuda tasub toidukorra puhul taldrikureeglist – ¼ taldrikust liha-toode, ¼ kartul või teravili ja ½ köögivili. Samuti pole päris igal toidukorral vaja liha süüa.

Hea oleks tarbida igapäevaselt just eri värvi puu- ja köögivilju, et saada kätte veelgi rohkem antiok-südante, vitamiine ja mineraale. Toidulaualt ei tohiks puududa ka rohelised lehtviljad nagu spinat, lehtkapsas ja muud salatilised. Probiootilised toidud, nagu hapukapsas, hapukurk, keefir annavad meile juurde häid baktereid, mida vajame seedetegevuseks, soolestiku korrashoidmiseks ja terve püsimiseks.

Tervise alustalad on ka head rasvad, mida saab seemnetest, pähklitest, kalast. Näiteks kõrvitsaseemned on ülimalt võimsad terviseturgutajad, sisaldades palju tsinki, mis on jällegi väga oluline immuunsuse tõstmiseks. Meie eestimaised marjad on tohutu supertoit nagu mustikad ja mustsõstrad.

Kuumutamiseks ja praadimiseks sobivad pigem kookos- ja palmirasv ning searasv. Külmpressitud oliiviõli sobib kuumutamiseks juhul, kui temperatuur ei tõuse üle 180 kraadi ning kuumutamine toimub lühikest aega. Teised küllastumata rasvhapete poolest rikkad õlid sobivad peamiselt toitudesse, mida ei kuumutata

Võtame näiteks gluteenitalumatuse. Nisu, rukis, oder, kaer – need kõik jäetakse oma toidulaualt välja ega tarbita alternatiive (tatar, kinoa, riis, hirss), kuid sellisel juhul võib tekkida organismis süsivesikute puudus, mis tekitab omakorda näiteks magusaisu. Inimesed jäävad oma lihavalikus ühekülgseks – nt süües peamiselt kas hakkliha, kana või sealiha. Valida võiks veise-, lamba-, sea-, kana-, kalkuniliha ning mereande. Mereannid on eriti head tsingi allikad, millest meie organismil kipub puudus olema…

Sõbrapäeva käsitöötuba

Sõbrapäev on aeg, mil me ehk pisut enam mõtleme headele inimestele enda ümber. Just see südames olev rõõm sõprade üle teebki elu elamisväärseks. Juttu puhudes ja kohvi rüübates tahtsime teha midagi lihtsat kingituseks sõbrale või endale. Midagi mis valmis saab ja millega kodus ka midagi teha on. Niisiis nõelapadi taaskasutatavatest materjalidest. Variante, mida teha oli mitmeid. Igaüks valis selle, mis talle kõige rohkem meeldis.