2018
Jõuluks koju
Naisteklubi iga-aastane jõulupidu toimus meie oma ruumides, ajal kui aastalõpu viimane kuu loeb oma päevi. Meie lugesime kokku oma tegemisi ja andsime neile hinnangu. Klubil on olnud töid ja tegemisi täis aasta, tunneme rõõmu oma saavutuste üle. 2018.aastal sai valmis kogemusõppe töötuba, toimusid koolitused ja õpitoad, tegelesime aleviku heakorratöödega (istutasine lill ja hooldasime neid, korraldasime koristustalguid), toimus kevadlaat jne.
Eestimaa külm talv ja soe küünlavalgus sobivad kokku meie rahuliku ja mõtliku jõulupühaga. Jõulud ongi ju lähedastega koos veetmise aeg. Mõnus on istuda klubikaaslastega laua ümber, süüa hapukapsast ja verivorsti ning avada pakke ja lihtsalt mõnuleda. Tuledes särav kuusk, kaminas praksuv tuli ja meeleolukas kontsert. Muusikalist meeleolu lõi võrratu Põlva tüdrukute duett Sireli Salum ja Linette Risttee ja Elva isa-tütre duo Meelis ja Marta Külaots.
Jõulupidu on selleks korraks läbi ning südames palju soojust, nähtu ja kogetu üle. Jõulud on ja jäävad, hoidkem siis jõulutunnet oma südames. Rahulikku ning kaunist jõuluaega ja meeleolukat uut aastat!
Eesti Seltside 100 aastat- Jüri Uljas
Tänasega algab jõuluootuse, rahu ja headuse aeg. Oleme kogunenud Vastse-Kuuste raamatukokku, ajal kui aleviku kuusel süüdatakse küünlad paari tunni pärast, aga paljudel koduakendel võib näha juba küünlaid põlemas.
On advendiaja esimene advendipühapäev, 2. detsember. Meil on ainulaadne võimalus viibida trükisooja EV100 raamatusarja kuuluva teose „Eesti seltside 100 aastat“ esitlusel, mille autor Jüri Uljas. Teos annab ülevaate seltsiliikumise algusest Eesti- ja Liivimaal, seltsitegevusest omariikluse ajal 1918-1940, seltsitegevusest okupeeritud Eestis ja seltsitegevuse taassünnist alates 1987.aastatest.
Veel 1857. aastal puudus eesti keeles sõna „selts” selle praeguses tähenduses, puudusid traditsioonid, puudus ka kogemus. Tänapäevaks on seltsitegevusel olemas vägagi pikk ja soliidne ajalugu, mis on ääretult põnev. Eestimaa seltsiliikumine algas 1770.aastatel lugemisseltside ja- ringide asutamisega. Raamatust saab ülevaate seltside rollist meie kultuuriruumi ja oma riigi ülesehitamisel ja seltside rollist taasiseseisvunud Eestis. Riik ei suuda tema ees seisvaid ülesandeid üksinda lahendada ja vabatahtlikud ühendused võivad ära teha selle suure töö, mida riik ei suuda. Seltsid on ühiskonnaelu edendajad, aktiivsed kodanikud tahavad osaleda ja vastutada ning ka midagi ise ära teha. On tore tõdeda, et meie ühing on seda teed käinud juba 23 aastat. Oli huvitav ja põnev kohtumine. Toetajaks Eesti Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupp.
Teeme endale helkurehte
Igaüks meist teab, et helkur on kõige odavam elukindlustus, mis võib olla ühtlasi ka ehteks. Helkuri võib osta poest või käsitöölaadalt- pehmeid loomakesi, plastikust lumehelbeid, keerduvaid ribasid… Teame, et helkur peab olema kvaliteetne ja nõuetele vastav. Iga helkivast materjalist toode ei pruugi täida helkuri ülesannet ega teha selle kandjat nõutaval viisil nähtavaks, isegi kui see on valmistatud sertifitseeritud helkurkangast. Helkuri kandmisel on ka oma kindlad nõuded. Praegu on moes ise helkureid valmistada ja interneti avarustes ringleb uskumatult palju õpetusi. Meie otsustasime teha ilusa liblika- ja lehe kujulise helkurriidest ehte, mida saab kanda mütsil või rinnas. Ega küll, küllale liiga tee. Klubikaaslase Heli juhendamisel valmisid kaunid helkurehted.
Heakorratalgud
On kahju, et kodualevi heakord nii vähestele korda läheb. Otsustasime, et sel korral meie talguid ei algata ja lootsime, et ehk võtab keegi aleviku elanikest selle korraldamise enda kanda. Selle asemel, et haarata rehad ja tund-poolteist kaaslastega mõnusalt lehti riisudes aega veeta sai korduvalt kuuldud: „Millal naisteklubi koristama hakkab???“
Asi lõppes sellega, et 10.novembriks kuulutasime välja heakorratalgud, kuhu tulid kahjuks ainult naisteklubi liikmed. Alati leiab vabanduse, miks ei saa tulla. Võib-olla tõesti see päev ei sobinud, aga kes keelab mõnel teisel päeval lehti riisuda.
Toredaks üllatuseks oligi, et siiski leidus aleviku elanike seas tubli ja hakkaja Alina, kes ei teadnud midagi naisteklubi poolt väljakuulutatud talgutest ja leidis üles need inimesed, kes tulid rõõmsal meelel kase alust platsi koristama. Kaasa tuli võtta reha ja suured prügikotid. Koristama kogunes 8.novembril väga lahe seltskond (8 inimest), kellega oli mõnus koos töötada. Meie Vastse-Kuuste soojuse meeste abiga kadusid lehtede kotid kui nõiaväel- vaatad on ja vaatad uuesti, ei ole.
Selleks korraks on töö tehtud ja meil kõigil on mõnus puhtas alevikus ringi liikuda. Aitäh Alina! Aitäh kõigile!
„Eesti loodusliku pühapaigad- juured ja vägi“ - Ahto Kaasik
Seekordseks külaliseks oli Eesti pühapaikade uurija, tundja ja hoidja Ahto Kaasik, kelle sulest on ilmunud raamatud „Pühapaikade teejuht“, „Põlised pühapaigad“ ja „Looduslikud pühapaigad“ (viimase kaasautor Heiki Valk). Kohaletulnud huvilised said ülevaate pühapaikade olemusest, tavadest ja nendega seotud väärtustest. Pühapaikasid leidub kõikides maakondades ja kihelkondades ning paljudes külades, mis talletavad koha- ja perepärimusi, uskumusi, tavasid ja teadmisi. Looduslikud pühapaigad on hiied, pühad mäed, veekogud, puud, kivid jm loodusobjektid, kus meie esivanemad käisid palvetamas, ravimas, ande jätmas, nõu pidamas, ennustamas jm kombetalitusi täitmas ja seda põlvest põlve. Ahto Kaasik tutvustas meile ka Põlvamaa pühapaiku. Meile kõige lähedamal asuv, Eesti üks tuntumaid ja vägevaimaid pühapaiku on Taevaskoda, hiis, kus kehtivad ajaloolised tavad ja uskumused. Põlva Muusikakooli seinal on Elmar Kitse maal „Rahvapidu Suures Taevaskojas“ (1959). Meenutasime milliseid pühapaiku oleme ise külastanud ja mida me neist teame. Pühapaigad hoiavad meie kui põlisrahva juuri ning nende lugu jutustab Eesti maast ja Eesti rahvast.
Uudiseks oli see, et Põlvamaal olnud pühaks puuks kadakas, mitte tamm, nagu meie arvasime. Ahto Kaasik oli mures, et looduslikud pühapaigad, mis on osake meie ajaloolisest mälust on ohustatud ja kadumas eelkõige just seetõttu, et riik ei pea pühapaikade kaitsmist vajalikuks. Üheks näiteks on, et looduslike pühapaikade kaardirakendus eemaldati metsaregistrist ja pühapaikade kaitsmiseks ei leita vahendeid. Rääkisime ka sellest, mida saab pühapaikade paremaks hoidmiseks, kaardistamiseks ja tutvustamiseks ise ette võtta ja kust saab teavet pühapaikade kohta. Tõdesime, et kõik lood ja mälestused tuleb tingimata kokku koguda ja talletada, niikaua kui veel on, kellelt neid pärida. Pühapaikadega seotud põnevad kohalood, uskumused ja kombed on väärt hoidmist ja austamist. Pühapaiku ei tohi unustada.
Kohtumist toetas Eesti Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupp.
Pühapaikade andmekogu http://andmekogu.hiis.ee/kohad/
Pühapaikade kaardistamine http://hiiepaik.ee/
Nutiseadmete ABC koolitus
Teisipäeval, 16. oktoobril toimus raamatukogus NutiAkadeemia koolitus. Koolitusele oli vaja kaasa võtta nutitelefon või tahvelarvuti. Koolitus oli mõeldud neile, kes tundsid ennast nutitelefoni või tahvelarvuti seltsis ebakindlalt, kuid soovisid oma igapäevaseid toiminguid nende abil mugavamaks muuta. Tutvustati nutiseadmete kasutamise põhitõdesid: mis on rakendused ja andmeside, kuidas otsida nutiseadme abil internetist infot, saata e-kirja või jagada fotosid ning kuidas kasutada e-teenuseid (nt pangateenused, piletid, Skype, e–raamatud). Tutvustati ka isikutuvastusvahendite Mobiil-ID ja Smart-ID kasutamist. Õpetati, kuidas seda kõike saab teha turvaliselt. Õppepäeva viis läbi Tiit Mauer.
Tee nutitest ja saa teada kui tiginutikas sa oled: www.nutiakadeemia.ee
Naisteklubi Mulgimaal
Meie traditsiooniline suvine õppereis viis meid seekord Mulgimaale, et kohtuda sealsete ettevõtlike inimestega, tutvuda nende tegemistega ja ka ise midagi oma kätega valmistada. Projekt kandis nime "Loovtegevuste õppepäev Mulgimaa vabaühendustes".
Mulgi Savikoda perenaise Külli Allikvee sõnul sai kõik alguse suurest kirest keraamika vastu. Savikoda asub Hendrikumõisas asuvas endises Loodi poes, kus pakutakse temaatilisi kursusi ja õpitubasid. Siin saab käed saviseks teha ja endale meelepärase tassi, kausi, taldriku, kannu või muu sobiliku eseme vormida ja loomulikult keraamikat ka kaasa osta. Poest osta oskab igaüks, aga ise midagi vahvat meisterdada – selleks ei pea olema ilus, tark, andekas ega noor. Savi voolimine aitab keskenduda just praegusele hetkele ning igapäevasest rutiinist välja tulla, maandab stressi ja loob heaolu tunde. Meie osavate käte all valmisid lihtsalt suurepärased taldrikud ja kausid. Kaasa me neid ei saanud, sest nõud teevad keraamikaahjus läbi põletus protsessi ja kätte saab need umbes 2 nädala pärast. Aeg Mulgi Savikojas lendas linnutiivul, lõunaaeg juba käes ja meid ootas Viljandi Pärimusmuusika aidas asuv Aida kohvik. Kiirematel sööjatel õnnestus teha ka väike jalutukäik lossimägedes.
Järgmiseks reisisihiks Võhma Valgusevabrik. Võhmat tunti aastakümneid lihakombinaadi järgi ja küünlavabrik oli esimene ettevõte, mis Võhmas pärast lihakombinaadi sulgemist avati.
Peter Wühtrich rääkis, et vabriku sünniajaloos mängivad olulist rolli Šveits, lennukid ja Eesti juust. Kõik algas sellest, et Šveitsis elas poiss Peter, kellele meeldisid väga lennukid. Tema toa seina kaunistas plakat Euroopa riikide sõjaväelennukitega, kus teiste hulgas oli kujutatud lennukit, millele kirjutatud Estonia. Poisi isa ütles, et see oli üks riik, mida enam ei ole. Poiss kasvas suureks ja see imelik riik Estonia oli vahepeal jälle eksisteerima hakanud ja esimesel võimalusel sõitis Peter sinna. Alguses müüs ta Eestis toodetud juustu oma kodumaal. Kord viis ta mitu kera juustu kingiks kaunile Šveitsi restoranijuhatajale, kellest aasta hiljem sai tema abikaasa. 1999. aastal asusid Peter ja Elke Eestisse Võhma linna elama. Pere kolm last on sündinud Eestis, käivad kohalikus koolis ja räägivad eesti keelt. Kuigi tema sünnimaa on rikas Šveitsi riik, leiab ta, et just Eesti on parim koht elamiseks.
Meie giidiks oli firma omanik, soravat eesti keel kõnelev šveitslane Peter Wühtrich. Tema huvitavat ja muhedat juttu oleks võinud kuulama jäädagi. Peter tegi ringreisi vabrikus ja rääkis, kuidas küünlad valmivad ja jagas kasulikke teadmisi küünla kasutamisest ja andis kaasa õpetused, kuidas kodustes tingimustes küünlaid valmistada. Saime ka ise endale küünla valada. Küünlaid valatakse käsitsi, seda saab teha kahte moodi: torgates tahid pooleldi tahkunud küünaldesse või valades küünlavaha otse tahi ümber. Võhma Valgusevabrikus kasutatakse toodangus 160 värvitooni ja 70–80 lõhna. Lõhnata küünlaid on saadaval 25 ja lõhnaküünlaid 11 eri suurust. Tutvusime ka kaartide käsitsi valmistamisega ja küünalde kaunistamisega. Külastasime kauplust „Kihvt Galerii“. Seal oli müügil suures valikus kaunistatud või maalitud küünlaid tähtpäevadeks, ilusat keraamikat ja igasuguseid muid meeneid ning käsitöökaarte ja -kutseid. Igaüks leidis ja ostis endale meelepärase eseme.
Mustla. Ilma armastuseta abielu wallaga. Alew sai oma nime Mustla kõrtsist. Aasta-aastalt on kaswanud järjekindlalt elanike arw. Ehitustegewus on praegu loid. Kui kõneldakse Tarwastust, siis kuulub kindlasti sinna juurde ka Mustla. Tarwastu wald ja Mustla alew- need kaks on nagu abielus, kus wald kujutaks meest ja alew naist ning must wilja sigitaw maa on ühendajaks - koduks. Tugew on see abielu ehkki ta pole rajatud armastusele. Jah, armastanud pole need kaks üksteist wist kunagi, aga ometi on nad pidanud kaasa tundma üksteise muredele ja rõõmudele…. /Sakala, 27.08.1937/
Tänaseks on see abielu otsa saanud, alates 1. jaanuarist 2018 on Tarvastu vald liidetud Viljandi vallaga. Mustla on väike koht, kuid näib hästi teadvat, kuidas ära kasutada seda, mis neil on. Alevikus asuv alajaam on seinamaalingute abil tehtud raekojaks, mis hakkab tulevikus endist Tarvastu valda sümboliseerima. Kunagise meierei korsten, mille otsa 1988. aastal noored uljaspead heiskasid sinimustvalge lipu on renoveeritud liputorniks, kingitus EV 100. sünnipäevaks. Ainus paik Eestis, kus riigilipp lehvib korstna küljes. Kõikjal võib näha kunstipäraseid seinamaalinguid – bussijaamas, hoonete seintel, aialippidel ja isegi raamatukogus. Vaata ja imetle!
Mustla oli aastatel 1938-1979 Eesti ja ilmselt kogu maailma väikseim linn. Mustla aleviku keskel ühe õue peal asuvad muuseum, raamatukogu ja käsitöökoda, mis muudavad sõbralikus koostöös inimeste elu mitmekülgsemaks. Meid võttis vastu ja Mustla rahva tegemisi tutvustas Tarvastu raamatukogu juhataja ja Tarvastu Muuseumi Sõprade Seltsi juhatuse liige Aili Anderson.
Raamatukogu ja muuseum asuvad 1868. aastal ehitatud valla- ja kohtumajas ning selle põhjaseina maalis kunstnik Enn Põldroos aknamaalingud ja maja ees kasvab president Toomas Hendrik Ilvese istutatud tamm. Mustlas asuv rahvaraamatukogu pole Eestis ehk just kõige vanem, aga see on rahvale lugemisvara pakkunud üle 150 aasta. Üks väga kaunis raamatukogu.
Tarvastu Muuseumi Sõprade Seltsi eestvedamisel rajati Tarvastu Raamatukogu aidahoonesse käsitöökoda ja raamatukogu teisele korrusele muusuem. Nad korraldavad juba aastaid Tarvastu käsitöölaata, kus toimub laadaloterii, meisterdamise õpituba, käsitöö ja aiasaaduste müük. Kõigile nende poolt kokku pandud projekttaotlustele, on garanteeritud vallapoolne kaasfinantseering. Käsitöökoja renoveerimiseks saadi raha fondidest 40% ja vallalt 60%. Vald aitas ehitada ja aitab ka käigus hoida, mittetulundusühingul endal seda võimet ei ole.
Käsitöökojast on ühtlasi saanud külaliikumise keskus, kus alumisel korruse kaminasaalis saab pidada seminare, koolitusi ja muid üritusi. Toitu saab valmistada kõigi tänapäevaste võimalustega köögis. Käsitöökoja põhirõhk on suunatud käsitööoskuste õpetamisele. Kuid oodatud on ka kõik teised huvilised, kes soovivad seal korraldada koosviibimisi ning tutvuda kohalike käsitöömeistrite tegemistega. Võimalik on tellida suupiste-kohvilaud kuni 20 inimesele ning osta kingitustena endale kohalikku näputööd. Käsitöökoja teisel korrusel on hea valgustus, mis võimaldab kududa, tikkida, heegeldada või kangastelgedel kududa. Osavate käte all valmivad Tarvastu kihelkonna rahvarõivad, kangastelgedel kootakse kotte, tekke, vöösid, vaipu jne.
Mustlas asuv muuseum kogub, säilitab, uurib ja eksponeerib Tarvastu valla ja endise Tarvastu kihelkonna kultuuri- ja ajalooga seotud esemeid. Näituse keskmes ongi kohalik taluelu oma kõigi tahkudega: talutööd, tööriistad, kaunid ja kordumatud rahvariided ning mulgi keel ja kultuur. Kajastamist leiab ka Mustla kujunemine, Tarvastu ordulinnuse ajalugu, kohalike mõisnike Mensenkampffide perekonnalugu, koolihariduse andmise algus ja esimesi talunikke ühistegevusse koondavad organisatsioonid. Lühikese ülevaate saab ka Tarvastumailt pärit kultuuritegelaste elust ja tegevusest.
Õhtu lõpetuseks oli meil planeeritud külaskäik oma pikaajalise sõbra ja koostööpartneri Reti Randoja Muts perekonna rajatavasse mõisa. Külla meie armsale Retile! Rajatav mõis asub Võrtsjärve lähistel Kalbuse külas, Tõenurme kinnistul. Uue mõisa ehitamine Eestis on tavatu aga peremees Hindrek on unistanud oma mõisast juba ammu. Ta kolis Viljandimaale, sest see on teraviljakasvatuseks hea paik ja see talukoht sobib mõisakompleksile. Perenaine Reti kavandab maja ümber ka stiilset mõisaparki. Peahoones on palju erineva suurusega ja otstarbega ruume. Oma perele jääb see kõik liiga suureks ja plaanis on ruume ka välja üürida pidulike sündmuste tähistamiseks. Mõisakompleksi viljakuivati on valmis ja töös ning põllutehnikat remonditakse töökojas. Mõisahärra harib oma põlde ise ja kavatseb seda ka tulevikus ise teha. Vaatasime koos peremees Hindrekiga kõik ise oma silmaga üle, kuulasime tema innustavat ja entusiasmi täis juttu, sellest mis tehtud ja sellest mis kavas. Reti korraldas meile huvitava praktikumi , kuidas kujundada arhitektuuriga harmoneeruvat söödavat iluaeda. Lõpuks katsime ühiselt laua ja meid ootas potitäis Reti valmistatud sooja suppi. Ühine õhtune söömaaeg, taustaks kaunis päikeseloojang...Mida võib hing veel ihata! Külastades seda toredat perekonda sai meile osaks eriti soe ja südamlik vastuvõtt ja nagu alati heade sõprade seltsis- juttu jätkus kauemaks.
Naisteklubi Kolmapäev projekti "Loovtegevuste õppepäev Mulgimaa vabaühendustes" Projekti rahastas rahandusministeerium kohaliku omaalgatuse programmi vahenditest.
Viljandi (Tarvastu) valda kerkib uus mõis: https://menu.err.ee/287450/tarvastu-valda-kerkib-uus-mois
Võromaa, Võromaa, kõgõ ilosamp sa, sinno kitnu ma egal puul ollõn...
Istusime ühel õhtul raamatukogus ja arutasime klubiliikme Silvia ettepanekut, pidada sellesuvine piknik Võrumaal, Lõõdla järve ääres. Tundus huvitav. Miks mitte. Läheme piknikule!
Ilusaid paiku leidub Võrumaal rohkesti ja kui juba nii kaugele sõita, siis möödaminnes peaks midagi ka vaatama. Nii saigi paika pandud reisi marsruut, mille pikkuseks ligi 300 km ja sõidu aega umbes 3 tundi.
Võrumaa servas asuv Lasva küla on koht Eestimaal, kus Lasva elanike ideede rohkus ja teotahe annab üksjagu imestamisainet, kus lausa uskumatuid ideid ellu viiakse. Euroopa Liidu ja Lasva valla toel renoveeriti vana 50ndatel kolhoosi “Oktoobri Võit” sigala ja lehmalauda jaoks püstitatud veetorn. Vanast veetornist, millele on maalitud punase-sinisekirju Rõuge vöökiri, sai Veetorni Galerii, kus paikneb ainulaadne mitmel häälel helisev klavertrepp, veetorni seintel on fotograaf Peeter Lauritsa ja ajaloolase Uuno Ojala koostatud piirkonda tutvustav püsiekspositsioon. Sinna jõudes polnud meil aimugi, et giid meile lasvalaste tegemistest nii huvitava ja põhjaliku ülevaate annab. Veetorni ja muusikatrepi idee ise oli lausa ulmeline, selle teostamine ääretult keeruline ja projekti ei tahetud rahastada jne, aga 2009.aastal sai see kõigele vaatamata valmis.
Veetorni kaev on kaetud klaasist põrandaga, kus julgemad said sügavikuhirmu ja klaasist põrandat trotsides kõndida. Ronijatel oli võimalus imetleda ümbrust veetorni 12 meetri kõrgusel asuvalt katuselt, kus on murukattega vaateplatvorm ning võimalik pidada ka üks suvine piknik. Vaatetorni viib elektriline klavertrepp, kust alla tulles saab kuulda erinevaid helised (vanaaegseid metsanaiste hõiskeid, lindude laulu jne). Päris klaverihelidega ei saanud treppi ehitada, sest võimsad helid oleksid seda torni kahjustanud tekkiva vibratsiooniga ja nii panebki giid arvutist vastava heli. Plaanis oli panna igale trepiastmele ka mingist eesti filmist kostuv tsitaat, aga selleks oli vaja erinevaid lubasid ja see variant jäi kahjuks ära. Lindude hääled on võetud Fred Jüssi plaadilt, kes oli nõus neid ilma autoritasuta jagama.
Kuid sellega lasvalased ei piirdunud – endisest kaupluse petrooleumihoidlast sai moodne infotulp, interneti-aknaga, mis jagab infot paberplakati kui ka elektroonilise LCD-ekraani vahendusel. Infotulbas on üleval kuulutused lähiajal toimuvate ürituste kohta ja ekraanil näidatakse ürituste pilte.
„Meil on oma väike Leigo“: ütles giid. Igal aastal augustikuus toimub Lasva Järve Tulemuusika meeleolukas vaatemäng, mis toob külalisi kaugelt ja lähedalt. Esinejad annavad endast parima ja valguse vaatemängu pakuvad süüdatud küünlad traditsioonilisel õnnetähel, purskkaev ja ilutulestik järvelt. Selleks, et kõik oleks täiuslik, muutsid lasvalased Lasva järveäärse teelõigu tolmuvabaks. Jah, sellised aktiivsed ja põhjalikud inimesed elavad Lasval.
Kui juba, siis juba…kõige... Rõuge Ööbikuorus on Võrumaa kõige kõrgeim ja kahtlemata silmapaistvam ja pilkupüüdvam vaatetorn „Pesapuu", mis meenutab kahe linnupesaga puud. Vaatetorni kõrgus on 30 meetrit, ülemine vaatetorn asub 27 meetri kõrgusel. Rõuge valla 25.aastapäeva tähistati vaatetorni „Pesapuu“ avamisega (2016), mis süttis õhtuhämaruses tuledesse. Sinna tasub kindlasti ronida, sobib ka neile kes kardavad kõrgust. Pesapuu tipust avanes lummav vaade Rõuge järvistule ning muistset linnamäge piiravale Ööbikuorule. Imekaunis.
Kes otsib, see leiab! Ohhoo! Teeviit "Hinni kanjon 3 km". Maagiline, ürgne ja salapäraselt peidetud Hinni Kanjon on koht endises Rõuge vallas, kuhu tasub sisse keerata ja see teelõik ette võtta. Kanjon on kohati 15-20 meetri sügavune ja 300 meetri pikkune järskude servadega sälkorg. Oru põhjas vookleb kiirevooluline Enni oja, mille mõlemal küljel paiknevad järsud liivakivipaljandid ja väike allikakoobas. Hinni kanjoni algus on küllaltki lai, edasi läheb järjest kitsamaks, lõpuks saab laudtee otsa ja kanjoni lõpp on väga kitsa rajakesega. Kanjonikülastuse lõpetuseks kosutame end tillukesel allikal, millel pidi olema noorendav ja raviv toime. Mine sa tea, ehk ongi nii!
Võrreldes oma suure nimekaimuga seitsme maa ja mere taga (nt Grand Canyon) on meie väike loodusime pisike, kuid Eesti mastaabis suur ja unikaalne./Internet/
Ei saa lihtsalt mööda sõita. EELK Rõuge Maarja kirik on ühe kõige suurema kihelkonna kaunis pühakoda kauni looduse keskel, ehitatud Põhjasõjas hävinud kiriku asemele 1730.aastal. 1860.aastal kõrgendati kiriku seinu ja kirik kaeti peegelvõlviga. Kirikuruumi ehteks klassitsistlik altarisein, altarimaal „Kirstus ristil“. Vendade Kriisade poolt ehitatud 31-registriline orel (1930). Jumalateenistused toimuvad pühapäeviti, millest võtab osa kümmekond inimest, kogudus on 400 liikmeline. Suvisel ajal avatud ka Teeliste kirikuna (Teeliste kirikud 2018.)
Lõpuks ometi- piknik. Piknik on rohkem nagu rituaal- seltskond tuleb kokku, tunneb end hästi ja muu hulgas sööb ka midagi. Nii nagu alati, oli meil ka seekord kaasas traditsiooniline piknikukorv. Ühtin arvamusega, et parimad piknikuspetsialistid on ilus ilm, hea tuju ja lahe seltskond. Mõnus oli istuda järve ääres, nautida vaikust, kaunist vaadet ja vaadata peegelsiledat järvevett ja ujuda selles kaunis Lõõdla järves. Tõdesime, et Võrumaal elavad rahuliku meelelaadiga ja optimistlikud inimesed ja iga külaline on oodatud. Täname Silvia tädipoega Olevit meie vastuvõtu ja hea sauna eest!
Viimane peatus- vaade läbi Uhtjärve kaldale püstitatud National Geographicu kollase akna, Uhtjärve ürgorule ja Urvaste kirikule. Ei saa mainimata jätta, et EELK Urvaste Püha Urbanuse kirik on üks vanim ja ainulaadsem maakirik. Esimesed kirjalikud teated pärinevad aastast 1413, seega täitus esmamainimisest 605 aastat.
Tegemist oli igati põneva pühapäevaga. Kogu päeva saatisid meid, ilus (vihmata) ja soe ilm ja kaaslaste rõõmsad näod.
Motivatsioonipäev Kelvingis – titaemmede paradiisis ja laste Bullerbys
Naisteklubi Kolmapäev pidas sel kevadel oma 23. sünnipäeva. Ligi pooled meie liikmetest on asutajaliikmed ja enamik on tegutsenud rohkem kui kümme aastat. Oleme korraldanud kogukonnale rohkesti koolitusi, vedanud aastaid Vastse-Kuuste valla ja aleviku heakorra- ja puhkekohtade loomise projekte, korraldanud palju erinevaid üritusi lastele, peredele, naistele ja tervele kogukonnale.
Sünnipäevaks oli LEADER-programmi toel valmis saanud kogukonna koolitus- ja kogemusõppe tuba, kus siis istusimegi kaminatule paistel ümber laua ja rõõmustasime oma tegemiste tulemuste üle. Üks suur ja vajalik projekt oli valmis saanud, säravatest silmadest paistis aga siiski ka väsimust… Ees seisis suurürituse Vastse-Kuuste kevadlaada korraldamine ning teised, koolitusruumidega seotud projektid, õhku kõigi tehtud ja ees ootavate projektide vahele tundus aga väheseks jäävat…
Õnneks olime oma motivatsiooni taastamisele ja tegutsemistahte hoidmisele hakanud mõtlema juba varem. Aastatepikkune kogemus on meile andnud teadmise, et tegutsemistahet suurendab alati see, kui käid külas endasugustel „külahulludel“. Alati on sellistelt käikudelt võimalik saada kogemusi, oskusi, uusi teadmisi. Ning mis kõige tähtsam – näha ja tunda, et igas Eestimaa otsas tegutsevad oma külakogukondades vabatahtlikud, kes soovivad võimalikult tegusalt ja hästi oma kodukohta arendada. Selliste külaskäikude ja kontaktide loomine aitab ennetada kogukonna eestvedajate läbipõlemist ning leida mõtteid ja motivatsiooni edasisteks tegevusteks nii elukeskkonna parandamisel kui toimekama kogukonna tekkimisele kaasaaitamisel.
Niisiis otsustasime uue jõu kogumiseks ja uute eesmärkide seadmiseks korraldada motivatsioonipäeva ja külastada Vastse-Kuuste aleviku elanike arvuga enam-vähem võrdset Kelvingi küla Viimsi vallas. Tutvudes noore Kelvingi küla looga leidsime, et kui selle küla kogukond on saanud oma elukvaliteedi parandamiseks rajada endale kodukoha koos kõigi tehnosüsteemidega ning seda pidevalt arendanud ja heakorrastanud, siis on meil Vastse-Kuuste aleviku arendajatena sealt palju õppida. Kuidas ja milliseid ideid saaks kasutada Vastse-Kuuste alevikus, kuidas kogukonna ühtsustunnet tugevdada – et seda teada saada, otsustasimegi külastada Kelvingi küla ja tutvuda sealsete inimeste ja tegemistega.
Kelvingi küla hakati rajama külaelanike initsiatiivil tühjale mereäärsele alale 1993. aastal, kui Vene piirivalveväed jätsid endast maha Viimsi rannikualale rajatud lasketiiru. Kohalike elanike soovil sai see 36,6 hektari suurune maa-ala munitsipaalmaaks, kuhu vald otsustas rajada elamurajooni nimega Uus-Rohulepa. Rentnikest moodustati ühistu ja hakati plaani kohe ellu viima. Uus-Rohulepa ühistust sai kolme aasta pärast MTÜ Kelvingi Tehnovõrgud ning aastal 1997 kinnitas Viimsi Vallavalitsus juba Kelvingi küla teede nimed. Külarahvas kohandas endise lasketiiru tulejuhtimiskeskuse külakeskuseks, vallalt rendile saadud rannaalale rajati võrkpalli- ja korvpalliväljakud, ehitati külakiik ja kiiged lastele, haljastati teeääri. 2005. aastaks saadi PRIA toetusel ranna-ala täiesti korda, ehitati rularamp ja rannatee koos valgustusega. Puhta joogivee saamiseks rekonstrueeriti puurkaev-pumplad. Lastele rajati veel üks mänguväljak, noortele huvikeskus. Peagi avas uksed Kelvingi lasteaed. Mere ääres rõõmustab kohalikke ja küllasaabunuid Kelvingi paadisadam, mis on rajatud sadama kasutajate vahenditest. Koos on peetud jaanipäevi ja merepäevi, esindatud küla erinevatel võistlustel, koos on võideldud ka metsade ja mere kaitseks puhta looduse eest.
Praeguseks on Kelvingi juba ammu täisjõus küla ning võitnud Harjumaa Küla tiitli 2016. Küla tegevust on selle rajamise alguasaastatest alates eest vedanud külavanem Ants-Hembo Lindemann, kes meile uhkusega oma küla näitas ja selle rajamise loost rääkis. Kelvingi külla on aastate jooksul ka tunnustust jagunud – külavanema sõnul on Kelvingis läbi aastate olnud mitmeid Harjumaa ja Eesti kauni kodu tiitli võitjaid. Meilegi anti võimalus oma külaskäigul tutvuda Kelvingi küla kaunite koduaedadega, mida õhinaga tutvustasid väsimatud aiandushuvilised perenaised. Pikema peatuse tegime laululava juures, mis valmis külaelanike, sponsorite ja Viimsi valla ühistoel. Külavanema sõnul on tublid ja aktiivsed külaelanikud oma külas alati tarvilikke töid ja tegemisi hoole ning armastusega teinud. Silma jäi Kelvingi üldine heakord, märkimisväärne on küla terviklik ilme ja kaunis haljastus, millest saime uusi mõtteid ka oma aleviku haljastuse jaoks, samuti kinnituse, et Kelvingis elab ja tegutseb hooliv ja tugev kogukond.
Kelvingi külas on ka palju lapsi. Noored pered tahavad sinna elama tulla, sest seal on meeldiv ja sobiv elukeskkond – küla asub mere ääres, infrastruktuur on sihipäraselt välja arendatud. On korralikud teed, valgustid, mänguväljakud ja lasteaed. Noorte vanemate sõnutsi on see koht, kus lastel tekib oma koduküla tunne ja soojad suhted naabritega. Nõnda arutlevadki mitmed Kelvingi küla lapsevanemad, et nende koduküla ja sealne elu sarnaneb Astrid Lindgreni poolt kirja pandud Bullerby küla eluga.
Pärast põhjalikku külaga tutvumist ühises kohvilauas istudes kuulasime Hans-Lembo Lindemanni meenutusi, sirvisime albumeid ja saime ülevaate eesootavatest plaanidest. Kogemusi ja teadmisi, mida kõrva taha panna, jagas see auväärses eas mees, kes oli taasiseseisvumisaja esimene Viimsi vallavanem ja on olnud külaseltsi juhatuse liige selle asutamisest alates, meile nagu küllusesarvest.
Oleme väga tänulikud Kelvingi külavanemale Hans-Lembo Lindemannile, kes meile nii sisutiheda, huvitava, ideederikka ja mõtlemapaneva päeva korraldas.
Motivatsioonipäeval külastasime lisaks Viimsi Rannarahva muuseumi, kus tegime sealse giidi juhendamisel huvitava õppekäigu, õppimaks tundma kohaliku rannarahva ajalugu ning elu-olu läbi aegade. Samuti jõudsime kokku lugeda Viimsi vallas 2017. aasta lõpus trepijooksuga avatud Põhja Konna trepi astmed. Sellel kaunil Lubja ja Pärnamäe küla Haabneeme keskusega ühendaval trepil tuli meil meelde ka end ühispildile seada.
Projekti rahastas rahandusministeerium kohaliku omaalgatuse programmi vahenditest.
Vastse-Kuuste kevadlaat
Vastse-Kuuste alevikus leidis 19.mail aset traditsiooniline, arvult juba 22. kevadlaat. Kevadlaat on kujunenud tõeliseks kevadekuulutajaks, tuues Vastse-Kuuste alevikku vilka sagina. Laat annab kõigile aleviku elanikele ja külalistele võimaluse veeta värskes õhus üks meeleolukas päev ja soetada endale, koju või aeda vajalikku kraami. Laadal jagus kaupa igale maitsele: istikuid ja taimi, puid ja põõsaid, aiakaupu ja kodutarbeid, lihakraami, kosmeetikat, ehteid, keraamikat, maiustusi, suveniire ja käsitööesemeid, tööstuskaupu, riideid, jalatseid ja pudukaupa. Esimest korda osalesid laadal Vastse-Kuuste kooli õpilased, kes müüsid (EV 100 kingitus- lilletaimede kasvatamine) oma kasvatatud lilletaimi ja enda valmistatud asju.
Laatadel käiakse nii vajaduse, ajaveetmise kui ka lihtsalt huvi pärast. Laadapäeva juhtis ja muusikat tegi Meelis Külaots. Lapsi ja laadarahvast tulid rõõmustama Ahja rahvatantsurühm Hõbesõlg, mustlastantsurühm Maljarka, tsirkus MIR ON SHOW, Agility Arenguselts, Ranna Rantšo miniloomad, Ceelia OÜ elektriautod ja batuudid jne. Töötasid õpitoad ja rohevahetus, külastajatel oli võimalus keha kinnitada ja õnneloosis osaleda.
Rõõmustab, et vaatamata tuulisele ja jahedale ilmale oli kevadlaadale tulnud palju rõõmsaid inimesi. Aitäh teile kõigile, kes te meie kevadlaadal osalesite.
Vastse-Kuuste kevadlaat 19.05.2018 (vaata pilte)
TEEME ÄRA!
Tänavusel “Teeme ära!” talgupäeval osales 2177 talgul vähemalt 53 128 talgulist, mis moodustab Eesti elanikkonnast 4%. Talgupäeval osales Hiiumaal 11,9%, Läänemaal 9,9%, Järvamaal 9%, Raplamaal 8%, Valgamaal 6,2%, Võrumaal 6,2%, Jõgevamaal 6,2%, Lääne-Virumaal 5%, Pärnumaal 4,9%, Põlvamaal 4,7%, Viljandimaal 3,6% elanikkonnast. Väiksemad osalusprotsendid olid suuremate linnadega maakondades: Tartumaal 2,9%, Ida-Virumaal 2,7% ning Harjumaal 2,6%.
Vastse-Kuuste aleviku heakorratalgutel, mis toimus 5.mail, osales 20 talgulist. Talgupäev tõi välja tublid vabatahtlikud, kes hoolivad ümbruskonnast ja soovivad selleks midagi ära teha. Tehti igat masti heakorratöid ja alevik sai kevadiselt särava ilme. Talgupäev lõppes ühise laua taga talgusupi ja koogi söömisega.
Kohtume Maailmakoristuspäeval 15. septembril 2018, mille eesmärgiks on teha ühiselt kingitus Eestile ja koristada meie metsad prügist puhtaks. Siis on meid kindlasti rohkem, eks ju!
Muusikaõhtu-Eesti sümbolmuusika
25.aprillil toimus muusikaõhtu. Eesti sümbolmuusika teemal arutles helilooja, muusikaloolane ja muusikapedagoog Alo Põldmäe.
Miks hoolimata ühisest merest, ühistest valitsejatest ja samadest sõdadest, ei ole meie käsi ajaloos päris ühtemoodi käinud? Gustav Suitsul oli 1917. aasta sügisel suur visioon, Soome ja Eesti kaksikvabariigi ühendus, mida arvata täna kahe hõimuriigi liitriigist? Miks meil ja Soomel on sama viisiga hümn? Mis teoseid võiks pidada Eesti sümbolmuusikaks ja keda sümbolheliloojateks? Ajalooliselt on kujunenud, et lisaks ühisele hümnile on Eestil ja Soomel veel üks ühine sümbol – Soome helilooja Jean Sibelius?
Igal riigil ja rahvusel on oma sümbolid. Nende kujunemine või mitteolemine oleneb konkreetsetest ajaloolistest momentidest. Riigi sümbolid on reeglina rahvuse identiteedikandjaiks.
Eesti riigi üks sümboleid on soome/saksa helilooja Fr. Paciuse laul „Maamme“, millest kujunes esmalt Soome hümn ja millest sai ka Eesti Vabariigi hümn, mida tunneme Johann Woldemar Jannseni eestikeelsete sõnade kaudu nime all „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Miks on see nii?
Teel eesti sümbolhelilooja suunas on olnud Rudolf Tobias, Eduard Tubin, Veljo Tormis. Üksikute teostega on mitmed heliloojad suutnud jõuda sügavale rahva hingekeelteni. Näiteks Miina Härma „Meeste lauluga“, Heino Eller „Kodumaise viisiga“, lähiminevikus Gustav Ernesaks lauluga „Mu isamaa on minu arm“. Neist viimane oli kahtlemata nõukogude perioodil Eesti rahva vabaduspüüde sümboliks. Ajalooliselt on kujunenud, et lisaks ühisele hümnile on Eestil ja Soomel veel üks ühine sümbol - soome helilooja Jean Sibelius. Sibeliuse puhul on otsustavaks olnud sümfooniline teos „Finlandia“./internetist/
Muusikaõhtu korraldamist toetas Eesti Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupp.
Kaminaõhtu
See, et Naisteklubi kolmapäev sai tähistada oma 23. sünnipäeva, on kõik tänu ühele Vastse-Kuuste naiste seltskonnale, kes kogunesid 12. aprillil 1995 Vastse-Kuuste kultuurimajja. See, et me saime sünnipäeva tähistada oma uutes ruumides, on tänu meie väsimatule klubi esinaisele Mallele. Üheskoos arutlesime klubi hetkeseisu ja kogukonnakeskuse tulevikuväljavaateid. Vaatasime üle oma pesapaiga, nii remonditud kui remontimata ruumid. Tundsime rõõmu üksteise olemasolust ja mõnulesime kaminatule paistel.
Suure panuse Naisteklubi Kolmapäev klubi elushoidmiseks on andnud Vastse-Kuuste vald, kes on klubi tegevust toetanud rahaliselt ning ka lubanud raamatukogu ja lasteaia ruumides korraldada üritusi, selle eest tasu võtmata. Suured tänud Vastse-Kuuste vallale ja usume, et traditsioon jätkub ja ka toetus ja abi Põlva valla poolt jätkub.
Naisteklubi Kolmapäev lõpetas projekti "Kogukonna koolitus- ja kogemusõppetoa väljaehitamine" elluviimise
Märtsikuu alguses lõpetas Vastse-Kuuste naisteklubi Kolmapäev projekti „Kogukonna koolitus- ja kogemusõppetoa väljaehitamine“ elluviimise. Projekt viidi ellu LEADER-programmi toetusel. Projekt viidi ellu Põlvamaa Partnerluskogu tegevuspiirkonnas partnerluskogu strateegia meetme 2 „Kogukondade ja kogukonnateenuste arendamine“ raames. Investeeringu tegemine lõi tingimused teenuste pakkumise laiendamiseks piirkonna elanikele. Investeering toetab uute ja vajalike teenuste käivitamist ning teenuste käivitamiseks vajalike oskuste ja teadmiste omandamist.
Projekti eesmärgiks oli renoveerida osa lagunenud ruumidest Vastse-Kuuste endise vallamaja 1. korrusel kohaliku kogukonna liikmete jaoks kogemusõppe ja praktiliste koolituste-ühistegevuste korraldamiseks. Ruum saab ühtlasi erinevatesse põlvkondadesse kuuluvaid kogukonna liikmeid siduvaks turvalise ühistegevuse kohaks. Naisteklubi hakkab renoveeritud ruumis korraldama kohaliku kogukonna liikmetele erinevaid koolitusi, eeskätt kogemusõpet, interaktiivset ja põnevat koolitus, mis arendab loovust ning aitab inimestel avastada endas võimeid, millest nad seni teadlikud polnud.
Eesmärgiks on võimaldada kohalikel inimestel osaleda elukestvas õppes, loovtegevustes ja loovuskoolitustes, tutvuda lähemalt sotsiaalse ettevõtlusega ning arendada loomemajandust.
Koolitus- ja kogemusõppetoas tegevuste alustamisega soovime tekitada kogukonnaliikmetes huvi ja sidusust, kooskäimise ja kogemuste-teadmiste vahendamisega kogukonnas liikmelt liikmele ja erinevate põlvkondade vahel tugevdada kogukonna ühtehoidmis tunnet ja identiteeti.
Vastse-Kuuste aleviku keskosas asuva ajaloolise hoone lagunenud ja mitte kasutuses oleva osa renoveerimisega aitame kaasa heakorrastatud ja turvalise elukeskkonna loomisele oma kodukohas.
Teatrikuul teatris
Teatrikuu käisime Teater Vanemuises vaatamas balleti Don Juan. Vastupandamatult võrgutav ja intiimne barokklavastus nüüdisaegses vormis! Juan on Euroopa kultuuriajaloo ilukirjanduslikest tegelastest üks silmapaistvamaid. Tegelaskuju päritolu ei ole selge, kuid don Juani võrgutajavõimeid ümbritsev legend ja teda tabanud vältimatu karistus „kangelastegude“ eest, on andnud ainest nii draamadele kui ka komöödiatele alates varasest barokiajast. Improvisatsioonilised rahva- ja nukuteatridki lõid frivoolseid lavastusi, mis rõhutasid loo koomikas sisalduvaid traagilisi elemente ning don Juani lõputut iha kui intellektuaalsusele iseloomulikku joont. Giorgio Madia jaoks on don Juan teatraalne kuju – tema müüt sisaldab juhuslikke, aga oodatud kokkusattumisi ja hetke kaduvuse mõistmist, don Juan on andekas mängur ja erootilise maagia meister. Tema võrratule oskusele kasutada illusiooni ja fantaasiaid alistuvad nii naissoost „ohvrid” kui ka publik. Kui kogu maailm muutub näitelavaks, siis esindab ta kõikide asjade mõõdupuuks saavat näivust. Giorgio Madia näitab meile legendi nüüdisaegses vormis - vastupandamatult võrgutava ja intiimse barokkteaterliku lavastusena. Ta on saanud inspiratsiooni Christoph Willibald Glucki 1761. aastal esietendunud ballett-pantomiimist „Don Juan”, esimesest lavastusest, kus emotsioone kandis tants. Madia „Don Juan” on täiendatud Glucki kaasaegsete heliloominguga ja peab ütlema, et illusioonidele alistumisest, kirest ja hetke kaduvusest kantud ajavaimu saaks vaevalt täpsemini väljendada. Annegret Gertz, dramaturg. /internet/
Kogemusõpe alternatiivsetest tarbetaimedest ja nende kasvatamisest
Meie kogemusõppe projekti sisukatele õpipäevadele ja -õhtutele pani uhke punkti alanud aasta 20.jaanuaril toimunud fruktodisaini õpituba Tartu Kutsehariduskeskuse õpetaja Aina Rüütli juhendamisel. Fruktodisain – see on puu- ja juurviljadest kaunistuste nikerdamine eesmärgiga muuta tervislik toit atraktiivseks ja isuäratavaks. Kuigi esimesel pilgul tundub, et omapärase nimega kunstiliik fruktodisain on keeruline, siis tegelikkus tõestas, et sellega saab täiesti igapäevaste köögi- ja puuviljade abil hakkama igaüks, vaja on vaid julget pealehakkamist. Niisiis lõikasimegi töötoas puu- ja köögiviljadest kauneid lehti ning õisi, linde ja liblikaid! Ja tulemus rõõmustas tõesti kõiki osalejaid!
Koolitusprojekti käigus toimunud kogemusõppe tulemusel saadud teadmisi ja oskusi loodame kasutada.Vastse-Kuuste aleviku olemasolevate puhkekohtade arendamisel ning uue alternatiivse sisuga puhkekoha ku-jundamisel, aga samuti õpitut omakorda kogemusõppe abil kodukogukonna liikmetele edasi anda. Naisteklubi Kolmapäev projekti „Kogemusõpe alternatiivsetest tarbetaimedest ja nende kasvatamisest“ rahastas rahandusministeerium kohaliku omaalgatuse programmi vahenditest.
Loore võimlemine
Alustame 7.jaanuar. Suvel puhkame ja alustame septembrist.
Vastse-Kuuste lasteaias.
See võimlemine on suunatud tehniliselt õigele sooritusele, õigele hingamisele ning sellega seoses paremale tervisele ja hakkamasaamisele.
Võimlemismatt või vaip tuleb endal kaasa võtta.
Sujuvaks rühmade komplekteerimiseks pöördu oma kellaajasooviga Malle poole
(tel 501 3954, e-posti aadress mall@vkuuste.ee)