2012

Käsitöö lummas

Naisteklubi Kolmapäev november möödus käsitöö lummas. Heaks näpuharjutuseks kujunes helmetöö õpituba, mille käigus valmistasime huvitava järjehoidja. Juhendajaks oli naisteklubi liige Kristin – tema valmistatud kauni järjehoidja põhjal me oskasimegi endale helmejärjehoidjat tahta. Kristinile sekundeeris meie teine helmetöö meister Anne. Õpituba toimus täiskasvanud õppija nädala raames.

Loomemajanduse koolituse järjekordne etapp viis meid taas Maarja külla keraamikaga tegelema. Juhendajaks oli vana tuttav Aivar Rumvolt. Seekord valmisid õhtu jooksul erinevad küünlaalused. Õppus asjatundliku ja sõbraliku juhendaja keraamik Aivar Rumvolti käe all oli huvitav ja haarav. Koolitust toetas Eesti Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupp.

Käisime Lindora laadal

28. oktoobri varahommikust saadik käib Võrumaa ja Setumaa piiril Lindora bussipeatuse ümbruses Lindora laat, mis on Eestis ainulaadne. Igal aastal, juba hallidest aegadest alates, peetakse laata simunapäeval ehk 28. oktoobril – vaatamata sellele, kas on äri- või puhkepäev, sajab vihma või on lumi maas. Lindora laata nimetatakse veel ka lambalaadaks ja päikesetõusulaadaks. Lindora on kolme valla traditsioonide ja oskuste ühinemiskoht. Lindora teeristis kohtub Võrumaa Põlvamaaga ning seto kultuur eesti omaga. Laat on eripärane selle poolest, et ajalooliselt pole keegi seda kunagi korraldanud, vaid inimesed lihtsalt on alati teadnud, et sel kuupäeval kaubitsemine toimub.

Esimene laat peeti siin juba 1920. aastate alguses. Algselt kaubeldi ainult koduloomadega. Hiljem hakati kaubitsema veel tööstuskaupadega, omavalmistatud esemetega, käsitööga ja aiasaadustega. Ei puudunud ka koduõlu. Kauplemine toimus varavalgest hilisõhtuni. Ka praegu algab laat varavalges ja viimased kauplejad lahkuvad õhtupimedusega, ent hää kraami soovijal tasub ikka varakult kohale tulla. Sellest ka nimetus päikesetõusulaat. Laadale tulevad kauplema kohaliku toidu tootjad, käsitöö ja toidukraami müüjad kohapealt, mujalt Eestist, Venemaalt ja ka Lätist.

Kuna sel aastal oli 28. oktoober pühapäev, otsustasime naisteklubiga Kolmapäev teha Lindorasse tutvumissõidu, seda enam, et meist keegi polnud seal käinud. Ju ikka suuresti sellepärast, et laat on sattunud enamasti äripäevale. Päev oli laada külastamiseks viimaks ometi ideaalne: nädalavahetus, talveajale üleminek andis võimaluse tund aega kauem magada, lisaks ilus ilm, mis sest, et lumi maas.

Õige laadaline võtab kaasa hea tuju, paneb end ilmastikule vastavalt riidesse ja on hommikul vähemalt kell kaheksa kohal, siis on vähem probleeme auto parkimisega. Hilisemad kohalejõudjad peavad arvestama sellega, et laadapaigani jõudmiseks tuleb maha kõndida mitu kilomeetrit.

Pakuti suures valikus lambaliha ja pähkleid, kuremarju ja koduõlut, suitsusinki, -kanu, -vutte, -kala ja -vorsti, pirukaid ja saiakesi, sibulaid ja küüslauku, hõõgveini ja hansat, mett ja moosi, kõikvõimalikku käsitööd, vanavara. Isegi seapõrsaid, kassipoegi, jäneseid ja kodulinde sai osta. Peale selle veel esinejad, loterii-allegrii ja kõiksugu toitlustajad.

Saigi siis ostetud seepi ja lambaliha ning muud head-paremat. Potisetudelt õnnestus kauba peale saada ka pits tõelist seto hansat (puskarit). See on jook, mis on parim külma peletamiseks. Ja eks natuke viluvõitu ju oli ka.

Laadal käimisega meie päev ei lõppenud.

Edasi suundusime Piusale, kus meid ootas peent maitseelamust pakkuv lõuna kohvikus Kolme Sõsara Hõrgutised. Piusal on nüüdseks juba kaks aastat käigus Piusa koobaste külastuskeskus. Tutvusime meiegi majaga, vaatasime lühifilmi ja käisime muuseumikoopas talvituvaid nahkhiiri vaatamas. Saime teada, et tegemist on Ida-Euroopa suurima nahkhiirte talvituskolooniaga. Vaadata saime nahkhiiri kinniselt vaateplatvormilt.

Külastuskeskuse meisterdamistoas tegime endale erinevates värvitoonides liivadest kauni liivapudeli.

Ja oligi ilus pühapäev organiseeritult möödunud. Kodus oli tarvis kohe laadakaupa uudistada ja mekkida.

Kuidas hoida silmad säramas

Kevadel külastasime Vastse-Kuuste naisteklubiga “Kolmapäev” Hollandit. Meie õppereisi eesmärgiks oli omandada teadmisi ja kogemusi, kuidas arendada ja välja kujundada kvaliteetset, turvalist ja korrastatud elukeskkonda, rajada sihtotstarbelisi puhkealasid, kus oleks võimalik kvaliteetselt vaba aega veeta. Vastse-Kuuste mõisaparki silmas pidades oli meie reisi üheks sihtpunktiks Hollandi Het Loo lossi ümbritsev barokkpark, mis pärast kuninganna Wilhelmina 1960. aastate alguse korraldust anda park külastajate kasutusse tegi läbi põhjaliku uuenduskuuri ja on tänapäeval suurepärane näide väga hästi korrastatud ja süsteemselt hooldatud pargimaastiku kohta. Pargis saime tutvuda erinevate sillutistega, mis olid eranditult kõik naturaalsest materjalist – oli see siis mõnusalt jalgade all krudisev graniitkivipuiste, terrakotatellis või graniidist sillutiskivi. Kõik need materjalid jätsid väärika mulje ja on ajahambale pikalt vastu pidanud erinevalt betoonkivist, mida viimase suhteliselt odava hinna tõttu reeglina avalikel haljasaladel eelistatakse, kuid mille kasutusiga on võrreldes looduskiviga kaduvväike. Pargis vaheldusid vetealade ja sillutistega sümmeetrilise põhiplaaniga istutusalad. Viimased joonistusid kaunilt välja tänu piiravale metallist bordüürile, mis võimaldab hooldustöid lihtsustada, st istutusala serva ei pea lõikama iga nädal, vaid kord kuus või isegi paari kuu tagant. Istutusaladel oli kõrvuti suvelilledega, mis annavad maastikul juba varakevadest värvi, kasutatud nii püsi- ja sibullilli kui ka maastikule vertikaalseid rõhke lisavaid toestatud liaane (peamiselt kuslapuud) ja pöetud okaspuude sorte. Istutusalade piiretel oli kasutatud pöetud lehtpõõsahekke (harilik pukspuu), mis lisasid vabakujulise istutusmustriga peenardele korrapärasust. Tugeval väetusfoonil taimestus oli hästi hooldatud, mis jättis väga hea üldmulje. Kõikidele istutusaladele jagus ka erinevaid kunstnike taieseid. Samuti ei puudunud pargist konteinerhaljastuse esindajad. Nii nägime puidust konteinerites väikesekasvulisi puid ja terrakotasavist anumates suvikuid. Kõik anumad ei olnud küll täpselt sama käekirjaga, kuid oskusliku kujunduslahendusega moodustasid omavahel kauni terviku.

Vastse-Kuuste kortermajade fassaade, eramute ning haldusasutuste esiseid sissepääsualasid ja külaväravaid silmas pidades oli meie reisi teiseks oluliseks sihtkohaks valitud Keukenhof, kus 32 hektari suurusel pargimaastikul on kujunduses kasutatud üle seitsme miljoni erineva sibullille. Kõik istutatud sibulad on

osa ühest hiigelsuurest kompositsioonist. Nägime, kuidas uhked sibullilledega kujundatud hiigelpeenrad õitsesid vahetpidamata juba aprillist ja kava järgi lõpetasid õitsemise juuni keskpaigas. Kõik see on võimalik tänu sellele, et kujunduses on ühe ruutmeetri kohta ühe või kahe erineva sibullille liigi asemel kasutatud 5–10 erinevat. Nägime, kuidas nn ülemises kihis troonisid hiidlaugud, nende all kõrgemad tulbisordid, siis aste allpool nartsissid, nende all idahüatsindid, kuskil mesilaugud jne. Oli mõeldud sellele, et omavahel sobiksid kõrgused ja värvused ning kasvukoha tingimused. Julgelt võib väita, et ühe ruutmeetri kohta oli vähemalt 50 sibulat, kohati ka 100. Istutusalade kõrval oli sibullilli kasutatud ka konteinerites arvestusega, et istutatud sibulate vahel oli vaba ruumi vaid istutatud sibula läbimõõdu jagu ja ei enam. Konteinerite mahud olid proportsioonis pargiterritooriumi ja sellel olevate ehitistega. Nii nägime istumiskohtade ääres ikka ühe meetri kõrguseid ja kõrgemaid konteinereid, mille läbimõõdud algasid 60–70 sentimeetrist ja lõppesid paari meetri juures. Materjalidest oli kasutatud valdavalt terrakotasavist anumaid ja metallnõusid. Alati oli konteineri asukoht valitud nõnda, et see hooldustöid ei suurendaks, vaid võimaldaks konteineri ümbrust hõlpsasti korras hoida. Anumad olid grupeeritud hooldusvabamale sillutisele ja terrassidele või tõstetud “jalgadele”, võimaldades ühe niitmisringiga ümbruse korras hoida. Kõike seda sai nautida erinevatelt terrassidega aladelt, istepinkidelt ja paviljonidest. Istutusalad ei asetsenud mitte ainult lagedatel muruväljakutel, vaid ka põlispuude all ja veekogude kallastel. Kõik see oli võimalik tänu sellele, et kujundus oli enne istutusi eelnevalt plaanimaterjalides läbi töötatud ja analüüsitud ning alles siis oma koha pargimaastikul sisse võtnud. Põnevamaks muutis pargi ka asjaolu, et pea igasse vaatesse oli planeeritud skulptuur või lausa skulptuuride grupp, mis tegi maastiku veelgi nauditavamaks.

Avalikest haljasaladest külastasime ka Amsterdami linnaparki, kust tulime tagasi kindla veendumusega, et hästi liigendatud pargimaastikul on külastaja motiveeritud edasi liikuma ja nii oma tervist läbi tervisespordi ka turgutama. Nägime, kuidas avatud murualad vaheldusid varjuliste poolavatud ja kohati lausa suletud pargiruumidega. Silma torkasid atraktiivsete mänguvahenditega erinevatele vanusegruppidele mõeldud mängu- ja sportimisalad. Oli nii grilliplatse kui piknikualasid ja pargikohvikuid. Oli piirkondi, kus lemmikloomadega vaba aega veeta, veevoogudes sulpsu löövaid kalu toita või pargis pesitsevatele lindudele spetsiaalset sööta osta ja nende toitmisega tegeleda. Kõigile oli selles pargis ruumi tänu sellele, et enne rajamist oli läbi viidud põhjalik analüüs, loodud erinevate funktsioonidega ruumid ja neid siis oskuslikult taimegruppidega liigendatud. Pargis oli nii puid, põõsaid, liaane kui ka rohttaimi, viimaste nautimiseks aga palju pinke, prügikaste ja pimedamale ajale mõeldes valgusteid. Igasse pargiruumi jagus skulptuure! Sai selgeks, et kui plaan on inimesi avalikule haljasalale tuua, peab tegevusi olema kõigile. Selle väite iseloomustamiseks tuleb meenutada, et pargis oli võimalik isegi poksi ja lauatennisega tegeleda, rääkimata välimalest, suplusest, päevitamisest, oma mõtete valjuhäälse avaldamise puldist ja muust taolisest. Kirjeldatud pargi väravas ootas meid selle alaga seotud viimane üllatus. Nimelt oli leitud koht võretornile, kuhu sai spetsiaalsete klambrite abil kinnitada puhkamise käigus leitud võtmeid, kindaid, mütse ja muid esemeid, mis andis võimaluse kaotatud asjad lihtsama vaevaga üles leida.

Eespool kirjeldatud parkide kõrval tutvusime ka erinevate linnade tänavahaljastusega, kus peamisena torkas silma, et klassikaliste “linnapuude” kõrval oli palju kasutatud erinevaid dekoratiivseid viljapuid: nii iluõunapuid kui ka kirsipuid ja kreeke. Pea iga asutuse ukse ees trepi kõrval ja võimalusel aknalaudadel oli kasutatud arhitektuuriga sobivaid lillekonteinereid, milles kasvavad taimed olid hästi hooldatud ja lopsakad. Kui konteinerite jaoks ei olnud ruumi leitud, asendas viimaseid liaanidega kujundatud taimestus ehk vertikaalhaljastus, mida meie asulas napib, kuid oleks võimalik akendeta tühjadel seintel väga edukalt kasutada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Hollandis nägime euroopalikku lähenemist maastikukujundusele ja maastike hooldamisele. Meile sai selgeks, et kui haljastada, siis ainult läbimõeldud kujundusplaani alusel. Kui juba lillepeenraid luua, siis olgu lilled kasvades eriti hästi hooldatud, lopsakad ja ümbritsevaga harmoneeruvad. Nägime, et ainult peenardest ei piisa. Maastikku on vaja erineva iseloomuga istutuste abil liigendada. Samuti ei tohi taimestuse planeerimisel unustada rindelisust, et saaks ümbritsevat loodusmaastikku kopeerida, tõsi küll, dekoratiivsema käekirjaga. Kui me unustame pargis põõsarinde, ei ole meil ka suurt lootust põõsastes pesitsevate lindude laulu kuulda. Vaadete nautimiseks on oluline pinke kasutada ja nende lahutamatuks osaks on ka prügiurnid. Kui soovime, et parki ka pimedal ajal kasutataks, tuleb läbi mõelda valgustus. Kui püüame kujundatavat ala omanäoliseks muuta, tuleks panustada skulptuuridele ja nende eksponeerimisele. Uudse, süsteemse ja oskusliku haljastuse ning puhkealade loomise tulemusel muudame oma elukeskkonna kaunimaks – selliseks paigaks, kus tahame elada ja mille üle saame uhked olla.

Kokkuvõtte õppereisist kirjutas meie ekspertjuhendaja Reti Randoja-Muts. Õppereisi toimumist toetas LEADER-meetme raames PRIA.

Vastse-Kuuste valla kevadlaat ja talupäev

Laadakorraldajad naisteklubist Kolmapäev tänavad kõiki häid toetajaid ja abilisi, kes meie valla traditsioonilisele kevadsündmuse korraldamisele nõu või jõuga kaasa aitasid. Peatoetajad olid Kohaliku Omaalgatuse Programm ja Vastse-Kuuste vald. Laadapäev möödus lõõtsapoiste Toomas Ojasaare ja Hendrik Hinrikuse hoogsa laulu ning pillimängu saatel. Päevajuhiks oli Jaak Madismäe. Töötasid õpitoad. Taaskasutuse õpituba juhendas Inga Talvis Jaago käsitöötalust ja konteinerhaljastuse õpituba Reti Randoja-Muts Räpina Aianduskoolist. Lastele tutvustas võlunippe mustkunstnik Aivar Minumets. Tantsuelamust pakkusid kõhutantsijad Tartu stuudiost Duende ja Vastse-Kuuste line-tantsurühm Kener. Koduloomad olid seekord Ranna Rantšo talust ja võimalik oli sõita nii hobuse kui ka poniga. Laste pakkusid meelehead batuudid, zorbipall, rallisõidu simulatsioon. Kaubeldi istikute, taimede ja käsitöö ja muu talutoodanguga.

Käsitööoskus lisab konkurentsivõimet