2007

Täiskasvanud õppija nädal 2007

Käesoleval aastal toimus täiskasvanud õppija nädala avaüritus 12. oktoobril Tallinnas Vene Teatris. Lisaks päevakohastele ettekannetele ja kultuuriprogrammile tunnustati Eestimaa aasta õppijat ja koolitajat ning aasta koolitussõbralikemat organisatsiooni ja omavalitsust.

Siinkohal tahaks rääkida Eesti aasta õppija 2007 pälvinud 58-aastasest Helle Tikkast. Pedagoogilise kõrgharidusega Helle Tikka on töötanud lasteaia juhatajana, õpetajana, kodumaakonna turismiarendajana ja giidina. Tema elutööks on talumuuseumi väljaehitamine ja talu perenaisena Eesti talukultuuri tutvustamine. Aasta õppija tubli õpilugu sai alguse päevast, mil tal tuli aina halveneva nägemise tõttu täiesti uut moodi elama õppida. Ta õppis endale uue ameti, mis võimaldab töötada ka pimedana, ning töötab nüüd edukalt massöörina.

Naine, kelle juhtis lavale tunnustust vastu võtma käekõrval tütar ning kelle sammud trepil ja lavalaudadel olid väga-väga kobavad... Nõnda aitab enesetäiendamine oma eluga edasi minna ja uusi väljakutseid vastu võtta.

Põlvamaa aasta koolitussõbralikemaks organisatsiooniks tunnistati MTÜ AVAR – Tuglase Sõprade Selts. Põlvamaa aasta õppijat, naisteklubi Kolmapäev liiget Kersti Rammot tunneme me kõik. Ka Põlvamaa aasta koolitaja on naisteklubile vana hea tuttav, kelle koolitatavad me kõik oleme olnud. Psühholoog-kutsenõustaja Terje Paesi loeng ei puudunud ka meie selle aasta TÕNi kavast. Tema sisutihe ja humoorikas mõtisklus „Oska kuulata ennast ja teisi” andis kõigile hulgaliselt mõtlemisainet.

TÕNi raames algas naisteklubis veel üks huvitav koolitus. Nimelt alustasime 27. oktoobril fotograafia saladustesse piilumist, targaks, otsekoheseks ja aktiivseks juhendajaks Tartu Kõrgema Kunstikooli fotoõppejõud Vallo Kalamees. Teema on lai, materjali palju ja õppimishimu suur ning nõnda ei ole me veel siiamaani suutnud oma kokkusaamisi meie karismaatilise õpetajaga lõpetada.

Tuleb ju sellegi väljakutsega hakkama saada...

Suvine kõrvalpõige muinasjutuaeda

Ühel juulikuu reedel põikasime Kiidjärvele Tõru tallu, sest hea kaaslane Urve küllakutsele ei raatsinud keegi ära öelda. Ilus sume suveõhtu oli... Saime jalutada, vorste grillida, ümber laua istudes lobiseda, plaane pidada, kaunist päikeseloojangut imetleda. Saunast rääkimata. Õhtu kujunes väga mõnusaks, lõpuks isegi õpetlikuks, sest kui noorperenaine meile oma muinasjutulises ja kaunis koduaias tutvustavat ringkäiku tegi, avastas nii mõniga enda jaoks seni tundmata huvitavaid lille- ja põõsaliike ning huvitavaid ja fantaasiarikkaid kujunduselemente.

Südamel hakkab soojem - algas koolituse "Loovus vormub tegudeks" lapitöö moodul

Südamesoojust tundsime meie, naisteklubi Kolmapäev liikmed, oma „lapimooridest” sõprade kauneid ning vaatajas erinevaid mõtteid ja rõõmu tekitavaid töid vaadates juba möödunud suvel Toijalas… Esialgu tundus natuke utoopilisenagi mõte võimalusele seda rõõmu ja südamesoojust ka omakandi rahvale pakkuda. Siiski sai mõte teoks. Meie sõprade külaskäik ei kujunenud aga pelgalt näituse ülespanekuks ja avamiseks. Mõlemad pooled olid kohtumist kaua ette valmistanud ning nõnda kujunesidki koos veedetud päevad sisutihedateks ja samas ka väga mõnusateks. Lisaks õpikodadele, milles „lapimoorid” õpetasid meile päikesetehnika abil kanga värvimist ning meie neile salvrätitehnika abil purkidele-taldrikutele taaskasutuseks uue näo andmist, jõudsime koos teha tiiru peale meie kodumaakonnale – Põlvast Värskasse Seto Talumuuseumi välja ning Mooste mõisa ja linakoja kaudu taas tagasi Taevaskotta ja Kiidjärvele. Meie vallas tutvusid külalised lisaks Kiidjärve ja Vastse-Kuuste raamatukogule veel kultuurimaja, kooli ja lasteaiaga. Koduteel ei jäänud Tartuski käimata. Lahkudes jäid õhku rippuma nii mõnedki mõtted edaspidisest koostööst. Selles, et kokkusaamine ei jää viimaseks, polnud kellelgi kahtlust. Enne järgmisi kokkusaamisi ootab aga meie klubilasi ees sügis-talvine lapitöö kursus – ka selle idee eest võime tänada oma sõpru „lapimoore”. Kas meil koolituse läbimise tulemusena just näitus üles saab pandud, aga südamel hakkab kindlasti soojem. Täname käsitööklubi “Akaan Tilkkuakat” liikmeid eesotsas esinaise Pirjo Suomuga kauni ja inspireeriva näituse ning huvitava õpikoja eest!

Projekti „Loovus vormub tegudeks” lapitöö moodulit, mille raames näitus korraldati ja eesseisev koolitus toimub, toetavad Kohaliku Omaalgatuse Programm ja Vastse-Kuuste Vallavalitsus.

Kohtumine

Laupäeval, 9. juunil avasime Vastse-Kuuste raamatukogus imeilusa näituse. Näitusel olevate kaunite, keerukate ja sisukate lapitööde autoriteks on Soome Toijala linna käsitööseltsi "Akaan Tilkkuakat" liikmed Pirjo Suomu (seltsi esinaine), Satu Rokkanen, Riitta Rokkanen, Irma Pynnönen, Kyllikki Paavola, Karoliina Sipola, Jaana Mikkola, Piia Suomu-Virtanen, Liisa Mäkela, Ritva Helpiö ja Ilona Lepola. "Akaan Tilkkuakat" tähendab eesti keeles "Akaa Lapimoorid" (Akaa on vald Lõuna-Soomes, kus asub ka Toijala linn). Lapimooridega sõlmisime sõprussidemed möödunud aastal Toijalas õppeekskursioonil viibides. Nüüd kohtusime taas. Näituse pealkirjaks saigi "Kohtumine" seltsi esinaise Pirjo Suomu samanimelise ja -sisulise töö järgi. Näitus on avatud 13. juulini raamatukogu lahtiolekuaegadel.

Naiste suvekooli radadelt

Naisteklubi Kolmapäev suvekool toimus sel aastal 11.–12. augustil – sihiks Ida-Virumaa ja Narva linn. Eesmärgiks oli tutvuda Ida-Virumaa ajaloo ja kultuuritraditsioonide ning piirkonna elu ja probleemidega.

Esimene peatus - Rannapungerja tuletorn, mis on Rannapungerja jõe suudmes asuv ainus töötav majakas Peipsi ääres. Tuletorn püstitati 1936. aastal ning on rajatud liivaluidetele. Viimastel aastatel on aga tuul liiva majaka alt ära viinud ning torn on hävimisohus. Rannapungerja jõe suue Peipsi ääres on populaarne puhkekoht. Vene ajal sõitis Rannapungerjale sisse ka Tartu-Vasknarva vahet sõitnud tiiburlaev. Rannapungerjal on näha Peipsi põhjaranniku ilus, liivaluidetel kasvav rannamännik.

Edasi läks sõit Iisakusse, kus tutvusime kõigepealt sealse koduloomuuseumi väljapanekuga. Iisaku muuseum on asutatud 1975. aastal. Muuseumi väljapanek annab ülevaate piirkonna eripärasest ajaloost, kultuurist ja loodusest. Iisaku kiriku soodne asupaik künkaharjal lubab kirikul väärikalt silma paista ja kutsub sisse astuma. Sisekujundus - altar, väärid, oreliprospekt, lihtne pingistik, massiivsed kroonlühtrid, ka altari- ja seinalühtrid järgivad samu stiili-ideaale, mida kiriku arhitektuurgi. Esimese Iisaku kiriku ehitamisaastat ei teata. Kirik oli ehitatud puust. Et see oli väga vana ja jäi suurele kogudusele kitsaks, hakati 1845. aastal ehitama uut kirikut. Tööga jõuti lõpule ja uus kivist jumalakoda õnnistati 18. augustil 1846. aastal. 1893. aastal põles Iisaku uus kirik maha. Päästa suudeti ainult altaripilt ja mõningad altaririistad. Ka 222 aasta vanune kirikukell hävis – see sulas suure kuumuse tagajärjel. Valitsuselt nõutati luba uue ja suurema kiriku ehitamiseks. Lähedalt ja kaugelt voolas ehituse heaks kokku armuande, mille abil saadi tööd alata ja nii kaugele viia, et 1894. aastal pühitseti uus kirik. Viimane suurem remont tehti 1937. aastal. Kiriku nüüdisaegne mahedais rohelistes toonides värvilahendus pärineb aastast 1993. Siin on 500 istekohta.

Iisakus käisime veel vaatetornis, mis asub Iisaku mäe maastikukaitsealal, Ida-Virumaa kõrgeimal tipul. Torn ehitati 2003. aastal ning selle kõrguseks on 28 meetrit. Vaatetornist avaneb kaunis vaade Iisaku vallale ja selle ümbruskonnale, tuhamägedele, rabadele ja Peipsi järvele.

Järgmiseks peatuskohaks oli Eestis ainuke tegutsev vene õigeusu nunnaklooster. Pühtitsa Jumalaema Uinumise Nunnaklooster asub piirkonna kõrgeimal künkal, maalilisel Kuremäel. Õigeusklike räägitud legendi kohaselt näinud kohalikud talupojad 16. sajandil siinsel mäel imepärast ilmutust ja leidnud hiljem iidse tamme jalamilt ülipüha õigeusu ikooni. Sündmust kujutav maal on näha Kuremäe kloostri värava juures. Sellest ajast hakati mäge kutsuma ka teise nimega – Pühtitsa ehk pühitsetud koht. Imeväärse sündmuse mälestuseks rajati mäele väike kabel. Kloostrit asuti Kuremäele rajama 1885. aastal ja see valmis 1891. aastal. Ehitati peakirik, kalmistukirik, kuberneri jaoks majakirik ja teisi vajalikke hooneid. Kloostri kellatornis oli seitse kella – suurim neist 2,6 tonnine. Klooster oli Mekaks Vene õigeusklikele Venemaalt. See tegutseb tänaseni ja on isemajandav. Tänapäeval elab Pühtitsa kloostris üle pooleteisesaja nunna. Kõrge kivimüüriga ümbritsetud territooriumil on vaatamist väärivad Jumalaema Uinumise peakirik, ristimiskirik, muuseum ning omapärased heinakuhja kujulised puuriidad, väravatornid ja kõrged müürid. Kuremäe klooster on Ida-Virumaa suurimaks turismimagnetiks.

Edasiseks reisisihiks oli Narva linn. Täna elab Narva linnas 67,5 tuhat inimest, kellest vaid

2700 on eestlased. Narva linna jõudes tutvusime kõigepealt Kreenholmi linnaosaga. Teel sinna möödusime ka Narva jäähallist. Narvat Ivangorodiga ühendava jalakäijate silla juurest olid hästi vaadeldavad Kreenholmi Manufaktuuri tootmis- ja haldushooned ning tööliskasarmud. Tänavu oma 150. aastapäeva tähistav ettevõte oli 20. sajandi algul üle 10 000 töötajaga Euroopa suurimaid ja moodsaimaid tekstiilitööstusi.

Edasi viis tee meid linna kõige suurema vaatamisväärsuse – linnusega – tutvuma. Selles, 13. sajandil taanlaste poolt rajatud ja hiljem Liivi Ordu poolt konvendihoone tüüpi linnuseks ümberehitatud hoones asub praegu Narva muuseum. Venelannast sümpaatne nooruke giid, kes soravalt eesti keelt rääkis, juhatas meid 50-meetrise Hermanni torni tippu, tutvustades samal ajal saalides olevaid ekspositsioone ja linna ajalugu. Samas oli meil võimalus osa saada käimasolevast ajaloofestivalist, mille raames nägime linnuse õuel Põhjasõja aegse lahingu rekonstruktsiooni. Viimane peatuspaik oli Narva vanalinnas. 17. sajandil ehitatud ja Läänemere barokkpärliks kutsutud vanalinn hävis 1944. aastal. Hoolimata sõjapurustusest on aga hästi säilinud ja vaadeldavad rootslaste rajatud bastionite tüüpi kindlustusehitised.

Enne ööbimiskohta minekut otsustasime käia meres ujumas. Ja kus oleks veel parem, kui mitte Narva-Jõesuus – Soome lahe kaldal, Narva jõe suudmes, ainult 12 kilomeetri kaugusel Narvast. Juba 19. sajandi. alguses sai sellest väikesest hubasest linn-kuurordist Peterburi aristokraatide armastatud puhkekoht. Linnas asuvad sanatooriumid, hotellid, puhkekodud, kämpingud suudavad mahutada tuhandeid külalisi. Suurepärane kliima, männimets, kena rand väikeseteralise kuldse liivaga, jahe ja puhas merevesi – kõik see teeb Narva-Jõesuu eriliselt ligitõmbavaks puhkepaigaks. Sel õhtul oli vesi haruldaselt soe – kel tahtmist oli, need ujusid, teised jalutasid niisama vees ja rannal ning nautisid päikeseloojangut..

Saabuski aeg suunduda ööbimiskohta – Puhkova külla Raudkivi puhkemajja, kus meie päralt oli kaks kämpingumaja koos saunaga.

Hommik saabus jätkuvalt ilusa ilmaga. Pärast hommikukohvi ja einestamist asusime uuesti teele.

Sõitsime läbi Laagnast – maalilise metsajärve kaldal asuvast muinasjutulisest linnakesest.

Enne Sillamäele minekut otsustasime käia ka Sinimägedel. Sinimäed ehk Vaivara Sinimäed koosnevad Tornimäest, Pargimäest ja Põrguaugu mäest ehk Grenaderimäest. Vaivara Sinimäed on olnud kindlustusvöönditeks mitmes sõjas. Tornimäele laskis juba Peeter I Põhjasõja ajal vaatetorni ehitada. Kuni maailmasõjani olid Sinimäed kaetud kõrge kuusemetsaga, mis hävis lahingutes. Pargimägi kuulus Esimese Maailmasõja ajal oma kaitserajatistega Peterburi eelkaitseliini. Põrguaugu mäele on rajatud Teise maailmasõja ajal kaitselahingutes hukkunutele mälestusplats.

Järgmiseks peatuspaigaks oli Sillamäe linn, kus enamik meist ei olnud käinud. Kaua aega oli linn külalistele suletud ja avalikkusele salastatud siin asunud sõjatööstuse tõttu. Pärast ülisalajase tootmise lõpetamist on merekaldale rajatud kompaktse planeeringu ja stiilipuhta arhitektuuriga linn avatud. Sillamäele, Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vahelisele “sillale”, on loodud majanduslik vabatsoon, sadam, tegutsevad erinevad tööstusettevõtted. Siit ka linna tunnuslause: Sillamäe – värskete meretuulte linn. Leidsime ühise foto tegemiseks väga ilusa koha – kes ei tea, võiks arvata, et pilt on tehtud Peterhofis.

Jõhvi linna, mis on Eesti kirdepoolseima maakonna Ida-Virumaa keskus, vaatasime Kohtla Kaevanduspark-muuseumi kiirustades vaid läbisõidul bussiaknast.

Kohtla-Nõmme vald on olnud läbi aegade tihedalt seotud põlevkivi kaevandamisega. Aastatel 1937–2001 tegutses siin Kohtla kaevandus. Nüüd tegutseb samal territooriumil Kohtla Kaevanduspark-muuseum, mis on valla suurimaks vaatamisväärsuseks. Muuseumis oli meil võimalik koos giidiga käia allmaakäikude labürindis kogupikkusega ligikaudu 1,6 kilomeetrit, tutvuda kaevurite tööpaikade ja töötava tehnikaga, sõita maa-aluse kaevurite rongiga ning maitsta kaevurilõunat.

Sõit põhjarannikule läks Kohtla-Järve kaudu. Põlevkivibasseini peamine asula sai linna staatuse 15. juunil 1946. aastal.

Pikem peatus oli Saka mõisas, kus otsustasime teha väikese jalgsimatka. Saka mõis (Sackhof) rajati 17. sajandi keskpaiku. Saka mõisa neorenessanslik peahoone on ehitatud aastail 1862-64. Mõis on tänu seal pesitsenud piirivalvele suhteliselt hea tervise juures. Saka Cliff Hotell asub otse Põhja-Eesti pankranniku serval, kus Balti klint saavutab oma suurima kõrguse – 55 meetrit üle merepinna. Suundusime merekaldale, kus umbes 20 meetri kõrguselt laskub alusmetsa varjus alla võimas Kivisilla juga. Laskusime trepist alla valge liivaga kaetud rannale, kus järsakuseinast on näha väljapressivat sinisavi ja rannas lebavad end kõrgelt kaldast lahti rebinud puud – juured omavahel keerdus kui maduussid. Piki mereäärt jalutades leidsime hulgaliselt ilusaid kive. Peagi oli vaja ronida uuesti treppidest üles. Kellel väga suur kivilasu sai korjatud, ei olnud ronimine kerge. Uuesti üles jõudes kasutasime võimalust minna veelgi kõrgemale merevaadet nautima ning ronisime mööda keerdtreppi meretorni tippu.

Järgmine peatus oli Valastel, Eesti kõrgeimal joal, mis on eksisteerinud juba üle 160 aasta. Rekordiline, 30-meetrine kõrgus on joale mõõdetud 1998. aastal. Joa juurde on ehitatud vaateplatvorm, milleni laskuvad keerdtrepid, lisaks parkla ja kohvik. Juga on valgustatud ning seetõttu pimedaski hästi vaadeldav. Kui Valastel on vett, siis on see ilus ja võimas, kui vett ei ole - siis üksnes ilus. Sel aastal kahjuks vett ei ole.

Eriliselt kuum päev tekitas isu ujuda ning otsustasime sõita Toilasse. Toilat loetakse õigustatult üheks Soome lahe pärliks, kus on kordumatult kaunis mererand. Kaldal on lainete poolt lihvitud paekiviplaadid. Toila rannas lehvis punane lipp, mis tähendas, et vesi on külm – ainult 17 °C. Karastatumatele ei tähendanud see aga midagi ja ujumine võeti ette. Ega teistelgi igav olnud – kes päevitas või võttis niisama õhuvanne, kes oli jalgupidi vees või täiendas oma ilusate kivide kogu.

Pärast karastavat puhkust läksime jalutama Oru parki, mis on Toila tõeliseks ehteks. Toila-Oru park rajati 19. sajandi lõpus ning seda täiendati järk-järgult paljude puuliikidega. Keskalleel kasvavad pärnad. Oru paremale kaldale, millelt avaneb vaade Soome lahele, ehitas oma villa 19. ja 20. sajandi vahetusel Peterburi suurkaupmees Grigori Jelissejev. Sellel kaupmehel olid villad ka Vahemere ääres, Valgevenes ja Krimmis, kuid kõige kaunimaks paigaks pidas ta Toilat. "Krimm miniatuuris" – nii iseloomustasid Oru parki kaasaegsed. 1935. aastast alates oli Oru loss ja park Eesti Vabariigi presidendi suveresidents. Loss hävis viimase sõja ajal. Sõjapurustustele vaatamata on Toila-Oru park säilitanud oma võlu ka tänapäeval. Pargis on vaheldusrikas reljeef, tiikide võrgustik, taastatud rosaarium, alpinaarium, lauluväljak, kus igal suvel korraldatakse laulupidusid ja vabaõhuetendusi.

Ja oligi aeg võtta suund kodu poole. Tee peale jäi veel Mäetaguse mõis. Varasemad teated mõisast pärinevad 16. sajandist. 19. sajandi alguse pidustuste aegu põlenud mõisasüda sai taastamise käigus klassitsistliku välisilme. 1992. aastal alustas Mäetaguse vallavalitsus mõisahoone restaureerimist. Praegu asuvad härrastemaja alumisel korrusel vallavalitsuse tööruumid, teisel korrusel on hea akustikaga kontserdisaal. Kolmapäeva Suvekooli toetast Eesti Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupp.

Elamuslik kultuuripäev Tallinnas (koolituse "Loovus vormub tegudeks" ruumikujunduse moodul)

KUMU – KUnstiMUuseumi peahoone ehitust alustati juba 2002. aastal. Meiegi käisime 2004. aasta juunis ehitusjärgus olevat kunstikoda uudistamas ja lubasime tagasi tulla siis, kui hoone on külastajatele avatud.

Niisiis sõidusihiks Tallinn... Bussijuht Toivo sõidutas meid bussiga Kumusse, õigemini Valgel tänaval asuvasse Kumu parklasse. Varajase aja tõttu ei olnud muuseumi siseõuele viiv võimas tunnel veel avatud, nii et giidiga kohtusime juba ukse taga oodates. Läbi tunneli laskusime muuseumi laiadest treppidest alla avarale terrassõuele ja sealt edasi suurejoonelisse peahoonesse. Noorukese giidi Maarit Puhmi infoküllasel ja emotsionaalsel juhtimisel, igaühel ees oma „näitusekülastaja nägu”, toimus elamuslik süvenemine Eesti kujutava kunsti paremikku. Kõigepealt saime põhjaliku ülevaate Henn Roode elust (1924–1974) ja loomingust, millest olid esindatud arvukad stuudioaktid, portreed, temaatilised kompositsioonid, linnavaated, meremaalid ja maastikuvaated. Võrratu Henn Roode – modernist saatuse kiuste!

Edasi suundusime uudistama püsiväljapanekuid ”Varamu” (Eesti kunsti klassika 18. sajandi algusest Teise maailmasõja lõpuni) ja “Rasked valikud” (Eesti kunst Teise maailmasõja lõpust taasiseseisvumiseni). Liikumine ühe kunstniku töö juurest teise juurde, ühelt teemalt teisele, kunstitempli ühest ruumist teise, ühelt korruselt teisele – see oli justkui kunsti muutumine ajas. Korruste vahel liikusime liftiga, mis on Baltimaade suurim. Muuseas, lift on tõesti suur ja pidi mahutama üle 100 inimese. Viiendal korrusel asuvasse kaasaegse kunsti galeriisse me kahjuks süveneda ei jõudnud, sest meid oodati juba järgmises muuseumis.

Eesti Tarbekunsti–ja Disainimuuseum (ETDM) asub Tallinna vanalinnas 17. sajandi lõpul valminud barokses aidas. Külastasime muuseumi püsiekspositsiooni “Ajamustrid”, mis annab ülevaate Eesti tarbekunsti ja disaini arengust, ning näitust “Tõlgendades Châtelaine´i!”. See Ameerika ühe tuntuima ehtekuraatori ja kollektsionääri Helen Williams Drutt Englishi initsieeritud näitus tähistab châtelaine´i mitmekülgset ajalugu. Châtelaine oli algselt mõisaprouat märkiv väljend, mis muutus ajapikku oma tähenduselt (ehtivaks) vööks. Vööl kanti erinevaid esemeid: võtmeid, kääre, lusikaid, parfüümipudelikesi, peegleid, märkmikke jne. Sajandite jooksul sai châtelaine’ist armastatud ehe. Arvatakse, et selle ehtetüübi taaselustamine on siiski vaid ettekääne, et luua kellelegi pühendus ehte abil. Sellelgi näitusel olid kõik tööd kellelegi pühendatud.

Õhtul külastasime rahvusooperis Estonia Erkki-Sven Tüüri antifašistlikku ooperit "Wallenberg", mille aluseks on Rootsi diplomaadi Raoul Wallenbergi elu ja saatus eelmise sajandi karmis tegelikkuses. Wallenberg päästis fašistliku okupatsiooni aegses Budapestis Rootsi passide väljaandmisega sadade tuhandete juutide elu, seejärel punaarmee vangistas ta ja edasise saatuse kohta kindlad andmed puuduvad. Wallenbergi lugu – kangelastegu ja elu masendav reaalsus, mis on halastamatult otsekohene ja ebainimlik. Kangelane ja kangelase müüt. Müüt suurest inimest, mis neelab trööstitu tegelikkuse. Miski ei suuda tõsielu traagikat vähendada.

“Kas me peame Wallenbergi austama? Miks ta seda tegi? Kelle pärast tegi? Mis on tähtis: kas see, et aidatakse ja et elatakse? Või see, miks aidatakse? Aga kas me austame elavat või surnut? Mis hoolib sellest puu, mis kasvab tema nimel? Kas “tegu” on näide tulevast? Kas mälestus on tähtsam kui inimene, kes elab ning sureb selle mälestuse varjus?” Kes oskakski öelda, mis on kellegi tegutsemise tegelik motiiv.

Ei suudagi sõnadega edasi anda seda elamust, mida pakkus kultuuripäev Tallinnas. See väga emotsionaalne päev lõppes küll südaööl, kui jõudsime koju, aga mõtlemisainet jätkub veel pikaks ajaks.

Kultuuripäev, mis toimus koolitusprojekti „Loovus vormub tegudeks” ruumikujunduse mooduli raames, sai teoks tänu Kohaliku Omaalgatuse Programmi ja Vastse-Kuuste Vallavalitsuse toetusele.

Suvine kõrvalepõige muinasjutuaeda

Ühel juulikuu reedel põikasime Kiidjärvele Tõru tallu, sest hea kaaslase Urve küllakutsele ei raatsinud keegi ära öelda. Ilus sume suveõhtu oli... Saime jalutada, vorste grillida, ümber laua istudes lobiseda, plaane pidada, kaunist päikeseloojangut imetleda. Saunast rääkimata. Õhtu kujunes väga mõnusaks, lõpuks isegi õpetlikuks, sest kui noorperenaine meile oma muinasjutulises ja kaunis koduaias tutvustavat ringkäiku tegi, avastas nii mõnigi enda jaoks seni tundmata huvitavaid lille- ja põõsaliike ning huvitavaid ja fantaasiarikkaid kujunduselemente.

19. mai 2007- valla kevadlaat ja talupäev

Tore, et selle aasta Kevadtormil osalejad ehk Vastse-Kuuste vallas maikuus õppusel viibinud Eesti kaitseväe tublid mehed leidsid aega ja tahtmist oma oskusi ja tehnikat ka meie laadale näitama tulla. Kaitseväe korraldatud joonistusvõistlusel osalejaid autasustati otse laadaplatsil sõjaväetehnika keskel. Oma ilu ja oskusi näitasid Eesti Suurulukikoerte Tõuühingu ja Kagu-Eesti Kennelklubi koerad. Lisaks tõugude tutvustamisele õnnestus näha ka narkokoerte tänuväärset tööd. Laada ja talupäeva "krooniks" oli Eesti Kaitseväe orkestri esinemine orkestri ülema ja peadirigendi Peeter Saani taktikepi all. Vaatamata tegevuste rohkusele jätkus külastajaid pidevalt ka laadaplatsile kevadisi vajalikke ostusid tegema.Õpitoas, mis töötas Põlva Talurahvamuuseumis Karilatsis, tutvuti aastaringsete talutöödega ja põhitalutoitudega. Lasti hea maitsta meel-leival ja piimal. Muuhulgas pidi üks lambuke osalejate tähelepaneliku pilgu all oma kasukast loobuma. Puidule maalimise õpikojas valmisid kunstnik Epp Margna käe all kaunid sildid oma koduõue väravale või ukse kõrvale. Maaliti ka ilusaid pilte ruumide kaunistamiseks. Nõelviltimise õpikojas sai juhendaja Kersti Rammo käe all valmistada värvilisest lambavillast mõnusaid asjakesi - palle, linde, lilli, liblikaid, nukukesi ja muudki huvitavat, ikka vastavalt tegija fantaasiale. Nagu möödunud aastal, kooti vaibakudumise õpitoas taas talupäeva vaipa. Lisaks õpikoja juhendaja Kristin Liba juhtnööridele võis eeskuju võtta ka eelmisel talupäeval valminud vaibast.

Naistepäevaks pillimeistri kontsert

7.märtsi õhtul kogunesid naisteklubi Kolmapäev naised ja nende sõbrad Vastse-Kuuste kultuurimaja õdusasse jalutussaali, et naistepäeva eelõhtul aeg hetkeks maha võtta ja end sõprade seltsis mõnusalt tunda. Head soovid üksteisele öeldud, kingiks saadud varakevadised nartsissiõied laule vaasi pandud, natuke tööjuttugi räägitud- ja oligi aeg nii kaugel, et oma kingituse üleandmist alustas kodust kaugemalgi tuntud Vastse-Kuuste pillimeister-reastauraator Andrus Hämäläinen. Andrus rääkis meile, et muusikaga ning pillimeisterdamise, -parandamise ja -sõrmitsemisega on ta tegelnud järjest mitu aastakümmet, kuid laulmisega on väga pikk vahe sisse tulnud. Tore, et ta on otsustanud end taas üles soojendada, sest selline laulmine ja pillimäng väärivad küünlaid. Andruse esitatavate folklaulude viisid on kaunid ja lihtsad (enamasti on Andrus eesti luuletajate sõnadele ise viisi teinud), sõnad mõttetihedad ja sõnumeist pakatavad.

Naised kodu kujundamiseks mõtteid kogumas (koolituse "Loovus vormub tegudeks" ruumikujunduse moodul)

Mõtteid ning ideid ruumikujunduseks jagavad Tartu Kõrgema Kunstikooli õpetajad Imbi Kruuv ja Irene Sepping. Esimestel uue koolitusmooduli loengutel, mis toimusid 31.jaanuaril ja 7.veebruaril, käsitleti ruumikujunduse aluseid ja värvusõpetust. Värvusõpetuse teema jätkub 14. veebruaril, pärast seda ootavad lahtirääkimist järgmised ruumikujunduse valdkonnad: erinevates ruumides kasutatavad materjalid, valgus ruumis, mööblistiilid, tekstiil ruumis. Huvi loengute vastu on suur, praktiliseks tööks kipub ruumiga nappima. Siiski on loengute kuulajatega veel võimalik liituda - see tähendab, et raamatukogus leidub ehk paar vaba tooli, kui kõik praegused osalejad on kohal.