2013

Tiit Karuksi mälestusteraamatu "Elu nagu kümnevõistlus. Ajad.Olud. Kaasteelised" esitlus

Esitlus toimus 12. detsembril Vastse-Kuuste raamatukogus, kuhu meidki külla kutsuti. Elu on nagu kümnevõistlus. Pärast kordaminekut mõnel alal võib sind teisal tabada valus tagasilöök. Aga sa võitled lõpuni. Vähemalt üritad. See raamat on aegadest, oludest ja kaasteelistest. Tallinnas sündinud, kasvanud, hariduse saanud ja töötanud autor heidab tagasipilgu olnule, meenutab põnevamaid seiku oma elust. 42 aastat ajakirjanikuna Eesti Raadios, Kukus, Spordilehes ja lühikest aega ka Postimehes – palju ootamatuid olukordi ja huvitavaid kokkusaamisi. Nähtud ja kogetud on nii mõndagi. Kaugeltki mitte kerged, ent armsad sõjajärgsed aastad (autori sünniaasta on 1946), veneaegsed totrused, raamatu autorile pöördeline jalgpallimatš 1980. aasta septembris, uus hingamine pärast Eesti taasiseseisvumist. Kohtumised selliste isiksustega nagu maadluse olümpiavõitja (Amsterdam 1928) Voldemar Väli, hokilegend Ken Dryden või

rokimaailma võimsa tegija Jethro Tulli liider Ian Anderson ei unune.

„Laine tõuseb, laine vaob,” lauldakse Gustav Ernesaksa kooritsüklis „Kuidas kalamehed elavad”. Laine tõuseb ja vaob ka elus. Mõistagi on raamatus sellestki juttu.

Jõulud Karilatsi moodi

Üks võimalus, et jõulupidu huvitavaks muuta on osa saada muuseumi jõuluprogrammist, neile kes soovivad ajas pisut rännata ja kelles on säilinud kas-või-kübeke lapsemeelsust. Pärandkultuuri õpitoa käigus külastati Põlva Talurahvamuuseumi, et minna retkele ajas ning saada teada, kuidas õieti on Eestimaal läbi aegade jõule peetud.

Läheme retkele ajas ning külastame rehetaret, kus käimas ettevalmistused jõuludeks ülemöödunud sajandi lõpul. Kõik pesti puhtaks enne Toomapäeva, keegi ei tahtnud ukse taha tahmatonti. Muldpõrandale laoti pehme õleroor, õlgedel mängiti jõulumänge. Selle järgi, kui palju õlgi lakkeviskamisel partele üles jäi, ennustati järgmise aasta viljasaaki. Rehielamu pimedus, õled, Tahma Toomas, jõulusokk, köievedu, verivorsti tegemine jne.

Toit ootas soojas reheahjus paeses tol õndsal õhtul alati ka peres vaeses.

Kui verivorstid kapsad – kaalid söödud, sai mängulustis õlgedel ka lulli löödud.

/Meida Lango/

Edasi põikame jõuluaega esimese Eesti Vabariigi-aegses sepa talus.

Väike ja hubane talutare, petrooliumilambi valgus ja jõulukuusk, millel lihtsad ja armsad ehted. Lauldi vanu armsaid jõululaule, käis jõuluvana. Kõik see tekitas mõnusa, koduse meeleolu.

Ajarännaku lõpetame nääripeol Karilatsi kultuurimajas 1971. Toimus nõukogudeaegne nääripidu, mis on veel värskelt meeles aga meie elu tagantjärele vaadates üsna naljakas. Nääripeol tuli esitamisels Venda Sõelsepa näidend „Kes on kõige tugevamad!” Muidugi osutus kõige tugevamaks elevandi endast välja viinud sääsk. Meid külastas näärivana, pakuti morssi ja pontsikuid. Sai süüa, juua ja südame soojaks!

Maanaised peavad Tartus pidu

Tartu Maanaiste Liit tähistab 20. tegevusaasta juubelit homme, 23.11.2012 kell 14 piduliku kogunemisega Tartu ülikooli ajaloo muuseumis.

Seitsmeteistkümnendat aastat liidu juhatuse esinaine olnud Urve Kaasik ütles, et liit ühendab enam kui kahtkümmet seltsi ja klubi, kes ei esinda mitte ainult Tartumaa paikasid, vaid ka Valgamaad ja Põlvamaad ning isegi Saaremaad, kust näiteks Tiirimetsa kodukultuuri selts Küünal on nende liikmeks hakanud.

«Kuna korraldame Läti ja Leedu maanaistega kordamööda Baltimaade konverentse, siis neil kõneks olnud teemad – maanaise roll muutuvas ühiskonnas, õnnelik organisatsioon ja muu – on huvi pakkunud teiste maakondade naistele,» rääkis Kaasik.

Homme koguneb Urve Kaasiku sõnul Toomemäele ajaloomuuseumisse 150 inimest. Juubeliüritusel tehakse kokkuvõtteid edulugudest, milleks maanaised peavad oma ettevõtmisi, mis paarikümne aasta jooksul on nende tegevusse sära toonud. Needsamad konverentsid, aasta ema valimised, kiigepäevad, ballid, stiilipeod ning maanaiste käsitööarmastusega seotud sündmused: näitused, konkursid ja laadad (lühendatult).

http://www.tartupostimees.ee/2606020/maanaised-peavad-tartus-pidu

Et naisteklubi Kolmapäev kuulub samuti Tartu Maanaiste Liitu, võttis ka meie esindus pidulikust sündmusest osa.

Kohtumine Merle Jäägeriga

Pärandkultuuri õpituba: 14. novembril kohtusime Merle Jäägeriga.

Loore võimlemine

Võimlemine toimub alates 4. novembrist, igal esmaspäeval kell 20.00 lasteaia Kaari ruumes. Juhendaja Loore Sõna Põlva Haigla taastusravi osakonnast. Võimlemine on suunatud tehniliselt õigele sooritusele, õigele hingamisele ning sellega seoses paremale tervisele ja hakkamasaamisele.

Leheriisuja naudib sügise ilu ja seltskonda

Sügisel katavad krabisevad puulehed paksu kihina kogu puudealust ja kogu aeg sajab neid juurde. Riisud puhtaks ja hetk hiljem on jälle täis sadanud. Mõni tammepuu hoiab oma lehti nii kõvasti kinni, et enne tuleb lumi maha, kui ta oma lehtedest lahti laseb, ja koristamine jääb tavaliselt kevadesse. Sel aastal on tammed lehed langetanud ja ainult kask uhkustab oma kollase rüüga. Usinad aleviku elanikud ja naisteklubi liikmed võtsid rehad kätte ja asusid koduümbrust korrastama. Ei mäletagi, millal Vastse-Kuuste alevikus oleks üldkasutatavatel platsidel puudelehed sügisel riisutud. Alevik sai ilus puhas ja seda ilu sai kaua nautida, sest sügis oli selline nagu sügisele kohane - ilma lumeta. Peale koristamist oli mõnus jälgida, kuidas õhus keerlevad kaselehed justkui õiget kohta otsides ja siis maandudes katsid kogu kasealuse taas kuldkollase vaibaga - lehevaibaga…Midagi jääb ikkagi ka kevadesse.

Pärandkultuuri õpituba Setomaal

Kultuuripärandi aastal otsib naisteklubi Kolmapäev pärandkultuuri õpitubades vastuseid küsimustele, mis on kultuuripärand, kuidas see tekib, kellele kuulub ja kuidas kultuuripärand meid puudutab. 12. oktoobri kargel ja päikselisel hommikul alustasime sõitu Setomaa suunas, et tutvuda lähemalt Seto kultuuripärandiga. Seto Talumuuseumis osalesime muuseumitunnis, kus tutvusime 20. sajandi alguse jõuka seto taluga, selle hoonete, tööde ja tegemistega ning seto toidu omapäraga. Meie emotsionaalne juhendaja muuseumi giid Külli rääkis põhjalikult seto rahvarõivastest ning nende kandmise põhimõtetest ja eripärast. Erilist tähelepanu pöörasime seto pitsile, tutvudes muuseumi tsulanas fotonäitusega „Katskümmend kirivät keväjät" ehk kakskümmend aastat seto pitsi päevi, kus on üleval erinevate pitsipäevade tööde fotod ja lood parimatest pitsitegijatest. Üks osa õpitoast käsitles Setomaa vanasid pühade kombeid, pikemalt peatuti Setomaa jõuludel – talsipühadel. Et aga sügisene päev on pikk ja kultuuripärandi mõiste lai, otsustasime kultuuripärandit otsida veel Räpina Loomemajast ning Räpina Paberivabrikust. Räpina Paberivabriku kirjapandud ajalugu algas 1728. aastal, mil Peeter I õukondlane krahv Karl Gustav von Löwenwolde omandas valdused Võhandu jõe ääres Räpinas. Baltisaksa aadlik rakendas Võhandu veerikkuse tööstuse hüvanguks. Võhandu jõele rajati tamm ning selle lähedusse tellisevabrik. Tellistest ehitati sae-, jahu- ja paberiveski, mis tarvitasid jõuallikana vett. Tegu oli Euroopas haruldase lahendusega, kus ühel paisul töötas kolm erinevat veskit.

Taaskasutaval tehnoloogial põhinev paberiveski alustas tööd 1734. aastal. Paberivabriku hoone, mis praeguseks läbinud mitmeid ümberehitusi, kuulub Euroopa ainulaadsemate tööstusarhitektuuri näidete hulka. Hoone kuulub tänapäeval riiklikult kaitstud kultuurimälestiste hulka.

Räpina paberitootmise esimesed sammud astuti taaskasutava tehnoloogiaga - toorainena kasutas paberiveski linast kaltsu. Kaltsukoormaid vedasid kokku kohalikud talumehed, keda savikaussidega kauplemise järgi potisetudeks kutsuti. Samuti tarniti toorainet pargastel Venemaalt mööda Peipsi järve ja Võhandu jõge.

Tootmist alustati käsitsitööna, kuid 19. sajandi alguses töötasid paberiveskis juba kaltsujahvatamise hollenderid. 1865. aastal sai paberiveskist päris vabrik. Vabrikuhoone ja keeruline lüüside süsteem ehitati oluliselt ümber. Siis jõudsid Saksamaalt Räpinasse ka esimesed paberimasinad, millest üks töötab ümbertehtult tänaseni.

Aasta 1970 tõi vabrikule taas suurema ümberseadistamise, uute tootmishoonete ja elamute ehitamise.

Eesti taasiseseisvudes, 1990ndate lõpus, võttis vabrik kursi tehnoloogia põhjalikule uuendamisele. Tänaseks on Räpina Paberivabrikust saanud arenev paberitootmisettevõte, mille eesmärgiks on ühendada tootmises kaasaegne ja loodussõbralik tehnoloogia ning ettevõtte ligi 300-aastane töökogemus, seejuures kasutades toorainena vaid Eestist kogutud vanapaberit. Toodetakse erinevaid pabereid ja pappe, millest valmistatakse kvaliteetseid, taaskäideldavaid ja kasutajate vajadustele sobivaid pakkenurki, kunsti- ning kontoritarbeid. Ka meie jalutasime koos giid Eretiga läbi paberivabriku 300-aastase ajaloo, nähes töötamas kolmest erinevast sajandist pärinevaid paberimasinaid.

Räpina Loomemaja külastamist ootasime erilise põnevusega – peame ju ka meie plaani rajada Vastse-Kuustesse Loomeait. Räpina Loomemaja asub ajaloolise Sillapää mõisa tall-tõllakuuris, mis rekonstrueeriti Eesti-Läti-Vene piiriülese koostööprojekti raames. Projekti raames taastatavatest hoonetest valmis Räpina Loomemaja esimesena. Uue hinguse saanud hoones on end sisse seadnud erinevad töökojad: kunsti-, foto-, savi-, klaasi-, küünla-, pruuli-, kanga- ja õmbluskoda ning helistuudio. Lisaks on loomemajas kaasaegselt sisustatud õppeköök. Esimesel korrusel on näituseruum, mille saab vajaduse korral muuta sobivaks seminaride või muude sündmuste läbiviimiseks. Teisel korrusel on seminariruum loengute, seminaride ja koolituste teoreetilise osa läbiviimiseks. Lisaks loomingulistele tegevustele korraldab Loomemaja koolitusi ja erinevaid üritusi ning edastab loomemajanduse alast teavet.

Majas on loodud väga head tingimused loovtöödega tegelemiseks ja õppimiseks kõikidele soovijatele. Räpina Loomemaja oktoobrikuu plaanidesse mahuvad: savikojas keraamikaklubi ja laste saviklubi, õppeköögis õpituba algajale torditegijale, kunstikojas ja kangakojas avatud uste päevad, klaasikojas tiffany tehnika kursused, vene keele kursused algajatele ning taasalustajatele ja Räpina laste laat. Lisaks käib õunamahla pressimine ja ka veinitegu. Kõike seda kuulsime maja renoveerimise eestvedajalt ja praeguselt hingelt Leo Kütilt. Aitäh Leole – elu, mis Räpina Loomemajas kees, ei ole kindlasti tekkinud tühjale kohale.

See tore maja Räpinas, mis on mõeldud kõigile erinevas eas piirkonna elanikele, kel tahtmine mõne loometegevusega aega veeta, jäi meie südamesse. Just niisugust maja unistame rajada ka Vastse-Kuustesse!

Naisteklubi Kolmapäev pärandkultuuri õpitoa teist projekti toetasid Eesti Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupp ja Vastse-Kuuste vald.

Karjääriteemaline koolitusõhtu Vastse-Kuustes

Koolitusõhtul käsitlesime selliseid vajalikke teemasid, nagu õppimis- ja töövõimaluste tundmine, edukas konkureerimine tööturul ning oma isikliku karjääri kujundamine. Täitsime huvitavaid töölehti, mis aitasid meil ennast paremini tundma õppida, hindama ja hinnanguid andma ning negatiivseid mõtteid positiivseteks pöörama. Koolitusõhtu viisid läbi Põlvamaa Karjääri- ja õppenõustamiskeskuse karjäärinõustaja Eha Raav ja karjääriinfo spetsialist Kadri Pelisaar. Koolitus oli kõigile osalejatele tasuta tänu ESF programmile „Täiskasvanutele karjääriinfo vahendamise ja –nõustamise metoodikapaketi koostamine ning koolitus“.

Vastse-Kuuste aleviku puhkekohad - meie kõigi jaoks

Kindlasti on Vastse-Kuuste aleviku ja valla elanikud tähele pannud, et meie aleviku kesksel haljasalal on sel suvel suuremat sorti seened kasvama hakanud. Samuti ei saa Vastse-Kuustesse sisenejal märkamatuks jääda puidust eit ja taat, kes sõbralikult külalisi ning ka omainimesi tervitavad. Noortekeskuse ees tervitab nii noori kui vanu puidust troll. Tähelepanelik silm on märganud ka kultuurimaja juurde tekkinud malelauda ning puidust majakest, mis peidab enda sisemuses parajalt kopsakaid puust malenuppe. Malenurk on mõeldud kasutamiseks kõigile soovijatele. Malendite majake on lukustatud, kuni mängu kasutuskorra väljatöötamiseni palume malehuvilistel võtme saamiseks helistada raamatukokku selle lahtioleku aegadel (tel 792 0394). Need väikesed puhkekohad ei ole valminud seoses eelseisvate kohalike omavalitsuste valimistega, vaid nii puuskulptuurid kui ka aleviku eri paikadesse paigaldatud palkidest lauad-pingid, lillekonteinerid, puidust teadete tahvlid ja prügikastid on valmis saanud naisteklubi Kolmapäev projekti „Vastse-Kuuste aleviku haljasalade puhkekohtade, teabetahvlite ja väikevormide rajamine“ raames. Projekti, mille kirjutasime juba 2011. aasta novembris, kiitis heaks Põlvamaa Partnerluskogu ning seda rahastas PRIA programmi LEADER raames. Meie aleviku puhkekohti kaunistavad huvitavad puuskulptuurid ja teised puidust elemendid on valmistanud OÜ Haljastuspartnerid eesotsas skulptor Ott Oleskiga.

PRIA eraldas LEADER-programmi raames toetuse ka naisteklubi Kolmapäev teisele, praegu käsil olevale projektile „Vastse-Kuuste aleviku infovärava väikevormidega puhkeala haljastamine“. Projekti kirjutasime 2013. aasta alguses ja toetus eraldati suvel. Projekti käigus haljastame Vastse-Kuuste aleviku nn infovärava puhkeala, kus hakkavad lisaks eide-taadi skulptuurile, palkidest lauale-pinkidele ja prügikastile paiknema teabetahvel valla kaardi ja valda tutvustava informatsiooniga ning teadete tahvel vallas toimuvate sündmuste kajastamiseks. Järgmiseks kevadeks peaks eide ja taadi ümber puhkema õide 2000 krookust ning ümberringi haljendama kena muru ja kasvama ilupuud-põõsad. Projekti teostaja on Reti Randoja-Muts ja OÜ Taxus Baccata. Muru rajamisel on meid tõhusalt aidanud OÜ Vastse-Kuuste Soojus. Loomulikult on meid toetanud ka Vastse-Kuuste vald, nagu kõiki valla mittetulundusühinguid.

Järgmisel kevadel istutame puhkekohtade lillekonteineritesse lilled ning sellega peaks olema meie puhkekohtade rajamise plaanidele punkt peale pandud.

Tore on näha ja kuulda, et meie poolt rajatavad puhkekohad on vallaelanike poolt juba aktiivset kasutust leidnud ning positiivset vastukaja tekitanud. Puhkekohad on mõeldud kasutamiseks kõigile, seega hoidkem need korras ja puhtana ning suhtugem meie ühisesse varasse heaperemehelikult.

Romantilisel rannateel sotsiaalset ettevõtlust otsimas

10.–11. augustil toimunud suvine õppesõit viis meid Pärnumaale romantilisele rannateele. Osales 14 naisteklubi liiget, bussijuht Peeter ning grillija Kuulo. Kuidas tekkis mõte minna Pärnumaa mereäärsele rannateele? Juba talvel arutlesime juhatuses, et peaksime tulevikus, kui valmib meie Loomeait, hakkama tegelema sotsiaalse ettevõtlusega. Malle poolt kevadel Räpina loomemajas nähtu-kogetu andis plaanidele-mõtetele hoogu juurde. Sotsiaalsed ettevõtted loovad oma kogukonnas ja ühiskonnas väärtust, mida enamasti keegi teine ei taha, oska ega suuda pakkuda. Tegeldakse mingi ühiskondliku probleemi lahendamisega või sotsiaalse hüve loomisega läbi ettevõtluse, panustades kogu teenitud raha ühiskonna kasuks. Kokkuvõttes peaks tulemuseks olema õnnelikumad inimesed ning elujõulisem majandus. Kui mingis valdkonnas kogemused puuduvad, tuleb nende hankimisega lihtsalt kusagilt peale hakata. Nõnda leidsimegi interneti avarustest MTÜ Tahkuranna Naisseltsi, keda võiks teekonnal sotsiaalse ettevõtlusega tegelemise poole eeskujuks võtta.

Tahkuranna Naisselts tegutseb Tahku Tares – külakeskuses, mis on suures osas renoveeritud projektirahadega, mis saadud PRIA külade uuendamise ja arendamise investeeringu toetamise meetmest. Ruumide sisustamiseks on toetust saadud Kohaliku Omaalgatuse Programmilt. Kodanikuühiskonna Sihtkapitalilt saadud toetuse abil on MTÜ Tahkuranna Naisselts valmis saanud ka kohalikku kogukonda kaasava sotsiaalse ettevõtluse äriplaani Tahku Tarele. Loomulikult on külakeskuse renoveerimistöid toetanud Tahkuranna vald, kes on oma abikäe ulatanud ka maja ülalpidamiseks.

Tahkuranna Naisseltsi tublid naised olid lahkesti nõus meid vastu võtma ja meiega oma sotsiaalse ettevõtluse alaseid kogemusi ja mõtteid jagama. Nii otsustasime kirjutada projekti, mis lisaks õppesõidule sisaldas ka töötubade läbiviimist kodualevikus eksperdi juhendamisel sobivaima tegutsemissuuna väljaselgitamiseks. Projekti paraku ei rahastatud. Vaatamata sellele otsustasime siiski otsast alustada ja Pärnumaale sõita.

Tahkurannas olidki meid vastu võtmas sealse naisseltsi liikmed eesotsas esinaise Renate Lind`iga. Esmalt tutvustati meile Tahku Taret, selle renoveerimise ajalugu ja eesseisvaid töid. Renate Lind rääkis, et vastavalt äriplaanile on nende pakutavad teenused seotud nii õppeköögi, käsitöökoolituste kui ka toitlustusega. Naisselts korraldab majas erinevaid koolitusi ja õppepäevi, sisustatud on käsitöö näituse-müügituba, korraldatavad üritused on mõeldud kogu valla rahvale, mitte ainult naisseltsi liikmetele.

Kui hommikukohv maja hubases kohvikus oli joodud ja ruumid üle vaadatud, viis naisseltsi esinaine meid väikesele ekskursioonile. Külastasime Võiste Saviaugu talumuuseumi. Muuseumi peremees on kuldsete kätega: peale vanavara leidub hoovis põnevaid isenikerdatud kujusid. Ühes hooneist on kokku pandud Massiarus asunud tuuliku osad. Kollektsioonis on palju tarbeesemeid, eriti merendusega seotud asju. Olemas on ka terve laev.

Külas imetlesime ühe naisseltsi liikme koduaias lõputuid kurke ja tomateid täis kasvuhooneid ning lilleaeda. On ju Tahkuranna ammusest ajast tuntud kurgikasvatamise poolest, mis sai alguse juba 1870. aastal, ning seal on olnud kunagi ka oma kurgisort Tahkuranna muuromi.

Tahkuranna vallas on sündinud Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts, kelle mälestusparki ja ausammast käisime samuti vaatamas. Hoopis halvas seisus ja kuidagi mahajäetuna tundus mere kaldal punastest tellistest ehitatud Tahkuranna kirik, kus president Päts on ristitud. Käisime ka naisseltsi algatusel rajatud uhke laululavaga peoplatsil. Märkamatult oligi käes lõunaaeg. Lõunat pakkusid meile ikka needsamad naisseltsi tublid kokad oma kaunis Tahku Tares.

Lahkudes leppisime kokku edasises koostöös, mille avalöögiks saab Tahkuranna naiste külaskäik Vastse-Kuustesse. Esimene kokkusaamine nende tublide naistega andis meile väga palju huvitavat ja kasulikku teavet, kuidas edaspidi oma tegevusi kavandada – just Loomeaida ja sotsiaalse ettevõtluse osas. Sotsiaalse ettevõtluse teema selleks korraks ammendatud, võtsime suuna Kabli poole.

Kuulsad kapten-reederid ja purjelaevade ehitajad tegid väikese Kabli küla üle maailma tuntuks juba 150 aastat tagasi. Seepärast külastasime kõigepealt kapten-reeder Jakob Marksoni häärberit, kus kapteni lapselaps (nüüd juba 80aastane vanaproua) rääkis jutte tollest kaugest ajast ning perenaise valmistatud tee ja koogi kõrvale nautisime väikest koduoreli kontserti. Vanaproua hobiks on nukkude riietamine endavalmistatud rahvariietesse ning küpses eas hakkas ta maalima laeva- ja merepilte. Andis ikka imestada tema heatahtlikkust, sõbralikkust ja elujanu.

Sel päeval juba küllalt nähtud, aeg puhata. Kus on veel parem paik, kui mitte otse mere ääres. Meie ööbimispaik Tuisuliiva puhkemaja oligi Kabli liivarannast vaid paarikümne meetri kaugusel. Seadsime end sisse, meie käsutuses oli kogu puhkemaja kompleks koos sauna, välibasseini ja grillimajaga.

Veetsimegi Tuisuliival aega kuni pühapäeva lõunani. Seejärel keerasime bussinina Läti suunda ja sõitsime Eesti piiri lähedal asuvasse väikesesse Ainaži (Heinaste) linna, mis kunagi lühikest aega kuulus ka Eestile. Koos kohaliku giidiga jalutasime mööda linna peatänavat, kus igal omamoodi ja huvitaval majal on oma lugu. Külastasime merekooli muuseumi, mis asub kunagises Baltimaade esimese merekooli hoones.

Lõpuks jalutasime Heinaste põhjamuulil, mis valmis 1928. aastal ja millel osaliselt kulges kunagi kitsarööpmelise (750 mm) raudtee haru. Muul on umbes 660 meetrit pikk ja asub Eesti piirist on vaid 70–90 meetri kaugusel.

Ja hakkasimegi kodu poole sõitma. Väike vahepeatus kokkuvõtete tegemiseks ja pikniku pidamiseks kauni Rae järve ääres metsade keskel. Kojusõit möödus kiiresti, sest jututeemasid nähtust ja eesootavast jagus küllaga.

Viska leili, võta vihta, anna leili, hauta vihta

Kaunil kevadõhtul suundusime Logina külla Oija tallu, kus meid ootas lahke pererahvas traktorikärutäie kaseokstega. Selles, et Lootvina külaseltsi liikmed Heli ja Harry Henn meile jaanipäeva paiku kasevihtade valmistamist õpetavad ning vanade eestlaste saunakombeid meenutavad, oli meil nendega juba aegsasti kokku lepitud. Kogemusi jagasid üksteisele ka kõik klubi liikmed. Endal tuli kaasa võtta töökindad ja terav nuga või oksakäärid, nende puudumisel oli võimalik kasutada klubi vahendeid. Saunaviha valmistamine on suuresti tunde järgi tehtav töö. Tood metsast portsu kaseoksi koju ning hakkad siis nendest vihta kokku sättima. Ikka nii, et tuleks endale käepärane viht, mida on mõnus peos hoida ja mis näeb ilus välja. Tähtis on ka saunaviha sidumise sõlm, et viht kätte ära ei laguneks. Saunavihta saab teha kõikide puude okstest ja ka taimedest, nagu meliss, nõges, piparmünt jne. Kõige rohkem tehakse ikkagi kase-, tamme- ja kadakavihta. Tammeviht leevendab südamehaigusi, värske kadakavihaga saab teha tervislikku nõelravi. Kaseviha ütleb rahvatarkus väsimust peletavaks ja eks seepärast on kask eestlasele südame külge kasvanud. Saunavihad püüti valmis teha ikka jaanipäeva paiku ja vihtasid tuleb säilitada kuivas, õhurikkas ning varjulises kohas.

Kui kõigil saunavihad valmis, mis siis muud kui omatehtud vihtadega sauna. Eestlased on aastasadu saunast lugu pidanud ja ajast aega saunas käinud kõigil pöördelistel eluhetkedel ning tähtsamatel pühadel. Öeldakse, et saunaskäiguks peab olema aega ja saun ravib kõik haigused. Saunaskäik turgutas tublisti meie tervist ja puulehtede meeldiv aroom lõi hea meeleolu. Saunas nautisime head enesetunnet, lõdvaks lastud vaimu ja meeldivat seltskonda.

Kultuuripärandi aastale pühendatud praktilise õpitoa eesmärgiks oli suunata osalejate mõtted esivanemate kultuuripärandi tundmise ja säilitamise tähtsusele. Aitäh Oija talu pererahvale Helile, Harryle ja Teelele, kes meid lahkesti vastu võtsid ning vanade eestlaste oskusi edasi andsid ja kombeid meenutasid. Aitäh projekti toetajatele Eesti Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupile ja Vastse-Kuuste Vallavalitsusele.

Kodulinnaks Sillamäe

Kodulinnaks Sillamäe, isa sibirjak, kes ei õppinudki eesti keelt selgeks, ema „päris“-eestlane, kelle suguvõsa juured Võrumaa mullas, peab ta end kindlalt (või paraku, nagu ta ise ütleb) eestlaseks, kuigi ta maailmapilt ei ole pelgalt sinimustvalge, vaid koosneb paljudest värvidest, kuigi ta nimi on Andrei Hvostov ja mitte Andres Sabaste.

Põhjuseid, miks tekkis plaan Andrei Hvostov Põlvamaale külla kutsuda, oli rohkem kui üks. Esiteks puudutavad tema kirjaniku- ja ajakirjanikusulest ilmunud ühiskonna valupunkte käsitlevad kirjutised igaüht isiklikult.

Teiseks ilmus temalt 2011. aastal suurepärane mälestusteraamat „Sillamäe passioon“, mis ei ole lihtsalt elulooraamat, nagu neid viimastel aastatel mitmeid ilmunud on. See „ajamasin“ viib meid reisile nõukogude aega, salapäraga ümbritsetud suletud Kirde-Eesti linna Sillamäele, mis nagu oli Eestimaa, aga samas ei olnud ka. Reisime aega, mida me juba unustama hakkame ja mida nii mõnedki nostalgiliselt meenutavad. Hvostovi raamat erineb teistest nõukaaja meenutustest tunduvalt – ajaloolase süsteemsuse ning targa mehe kogemusega kirjutatud raamatus on isiklikest mälestuskildudest kokku seatud ajastu kirjeldus. Seda raamatut lugedes oleks nagu kõik selgeks saanud, ka enda mälestuskillud ja vastuseta küsimused tollest ajast asetusid paigale. Kõik oligi just nii, just sellises absurdses ühiskonnas me Nõukogude Liidu koosseisu kuuludes elasimegi, oli see siis Sillamäel või kusagil mujal.

Kolmandaks tunnistati „Sillamäe passioon“ Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2011. aasta vabaauhinna vääriliseks ning pälvis 2012. aasta Virumaa kirjandusauhinna. Siinkohal on huvitav mainida, et kuuldavasti Hvostovi raamatut tema kodulinnast Sillamäelt osta ei saa, sest sealsetes raamatupoodides ei müüdavat eestikeelseid raamatuid.

23. mail toimunud kohtumisel Andrei Hvostoviga said Vastse-Kuuste kirjandushuvilised teada, et „Sillamäe passioon“ ilmus 2012. aasta lõpus ka soome keeles ning praegu on valmimas venekeelne tõlge. Ka prantslased olevat teose vastu huvi ilmutanud. Igale uues keeles ilmuvale väljaandele kirjutab kirjanik spetsiaalselt sellele väljaandele mõeldud sissejuhatava peatüki. Raamatukokku kogunenud huvilised said kuulda sissejuhatavat vene keelt käsitlevat peatükki raamatu valmivale venekeelsele väljaandele. Kirjaniku sõnutsi on aga toimetajad palunud peatüki ümber teha – seega kandis Hvostov meile ette teksti, mis ilmselt ei näegi trükivalgust, ning seega kuulume nende väheste hulka, kes seda üldse loevad-kuulevad.

Endast rääkides jäi külaline tagasihoidlikuks, mainides, et ajakirjanikuleiba hakkas ta teenima juhuslikult ajalooõpingute ajal Tartu Ülikoolis, lisades, et ajalooharidus on teda ajakirjanikutöös palju aidanud. Hvostov rääkis, et kuigi ajakirjanduslik toodang teda jälitab ning ta ei suuda ust selle järel päriselt kinni tõmmata, on ta vastu võtnud teadliku otsuse hakata kirjanikuks – kaheldes siiski ise, kas ta ikka on kirjanik, ning paigutades end rohkem esseistika ja belletristika valdkonda.

Käsil on mitmeosalise suurromaani kirjutamine, aga vahepeal nõuavad „Sillamäe passiooni“ uued peatükid ja ajakirjanikutöö oma aega ja mõtteid. Romaani kirjutamist võrdleb Hvostov maratonijooksuga, millest ajakirjanduslikud sprintlikud spurdid paraku hoopis kõrvale viivad. Seejärel on aga vaja end taas maratoniks koguda. Vastse-Kuuste lugejad soovivad Andrei Hvostovile maratonlikku vastupidavust ja sprinterlikku teravust!

Andrei Hvostovi külaskäik Põlvamaale sai teoks naisteklubi Kolmapäev projekti raames, toetas Eesti Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupp.

Koostöö = kordaläinud kevadlaat

Sellekevadine valla kevadlaat ja talupäev tõi kohale soojad ilmad, õitsvad sirelid, toomingad, kukkuvad käod ja laksutavad ööbikud ning hulga müüjaid ja palju laadalisi. Laada lõpetas täpselt väljakuulutatud ajal laadaüllatus: tugev vihmahoog, mis pakkus korraldajatele ja abilistele mõnusa duši. Lastel oli palju rõõmu kohtumisest Tiigrikutsu ja kloun Feliksiga. See oli lõbus lugu sõprusest ja sõbraks olemisest, kust ei puudunud trikid, nali, pillimäng ja laul. Päevakavasse mahtusid ka kirjandusminutid populaarse lastekirjaniku Heiki Vilepiga. Soovijad said osta kaasa tema kirjutatud raamatuid. Nagu eelnevatel aastatel, oli ka sel aastal laste rõõmuks batuut, mida kasutati agaralt. Lapsed ja lastevanemad said tegutseda kogu päeva vältel ponide õpitoas, kus õpetati ponide söötmist ja hooldamist. Samas oli võimalus ratsutada hobuse ja poniga ning sõita kaarikuga. Meelelahutust laadalistele pakkusid Haaslava meeskoori Väike Punt, mustlastantsutrupp Maljarka ja line-tantsurühm Kener. Laadapäeva juhtis Haaslava vallavanem Priit Lomp, muusikat pakkus ansambel Kaabu. Esmakordselt meie laada ajaloos toimus rohevahetus – suurepärane võimalus omavahel vahetada, ära anda ja leida ilu- ja tarbetaimi, pistikuid, seemneid, sibulaid, juurikaid ja aiatarbeid – ja seda tasuta.

Töötas taaskasutuse õpituba, mida juhendas Katrin Peil. Õpitoas valmisid vanadest ajalehtedest toredad punutised.

Laada eesmärgiks on ikkagi kauplemine. Müüjaid oli sama palju kui mullu ja kõigi jaoks jätkus ka ostjaid. Kaubeldi istikute ja taimedega, toidukauba ja talutoodetega, ei puudunud ka puitmööbel ja käsitöö, vanavara ja kasutatud riided.

Veel mõni päev enne laata olime olukorras, kus laadaplats oli täis põlenguprahti ja ei paistnud võimalustki kasutada elektrit, mis oleks seadnud küsimärgi alla laada toimumise.

Kus aga häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kevadlaat oli suurepärane näide kohalike inimeste hoolivusest, koostöövalmidusest ja -võimest. Tänu suurepärastele abimeestele sujusid korraldustööd ja laat nagu imeväel. Aastate jooksul on välja kujunenud rutiin, kus iga naisteklubi liige teab oma osa laadakorralduses ja keegi ei oota täiendavat juhendamist. Meie head ja toetavad abimehed tulevad appi esimese kutse peale või pakuvad meile oma abi ise. Osa abilisi on meiega algusaastatest peale ja iga aastaga tuleb neid juurde. Laat ongi üritus, mis liidab meie kogukonna rahvast. Täname kõiki, kes on meid aastaid aidanud, ning kohtume juba järgmisel kevadel ja nagu ikka maikuus.Vastse-Kuuste 9. talupäeva ja 17. kevadlaada peatoetajad olid Kohaliku Omaalgatuse Programm ja Vastse-Kuuste vald.

Valla kevadlaadast aasta jagu vanem

Aprillikuus pidas naisteklubi Kolmapäev 18. sünnipäeva. Sel puhul kutsuti külla äsja 4-aastaseks saanud kenerlased. „Mudilaste“ hoogsad etteasted kutsusid esile äsja valimisealiseks saanud naisteklubi liikmete vaimustuspuhanguid, mis väljendusid palavas aplausis. Peo kulminatsiooniks olid lõbusad ühistantsud, milles osalesid ka kõige tagasihoidlikumad. Hiljem moodustati sõbralikult kenerlaste ja naisteklubi ühisvõistkonnad, et osaleda Mareti poolt ette valmistatud viktoriinis. Võitis sõprus. Aitäh teile, armsad line-tantsurühma Kener naised, et muutsite meie sünnipäevapeo lõbusaks ja ainukordseks!

Veebruar-märts 2013: karjäärikoolitused

48-tunnine karjäärikoolitus „Enesetundmine ja valmisolek muudatusteks“ jõudis Vastse-Kuustesse naisteklubi initsiatiivil. Koolitus toimus projekti "Täiskasvanud elanikkonna karjääri- ja õpinõustamine Liivimaa kutseõppeasutuste baasil" raames Vastse-Kuuste raamatukogus ja oli osalejale tasuta. Koolituse viis läbi Räpina Aianduskool (õpetajad Toivo Niiberg, Eha Raav ja Ulvi Mustmaa). Koolitused toimusid: N 31.01. 18.30–21.30, L 16.02. 9.30–14.15, N 21.02. 18.30–21.30, L 23.02. 9.30–14.15, N 28.02. 18.30–21.30, L 09.03. 9.30–14.15, N 14.03. 18.30–21.30, L 16.03. 9.30–14.15.

Lisaks koolitusele said soovijad individuaalset karjääri- ja õpinõustamist karjäärinõustajalt Eda Grossilt kohapeal Vastse-Kuustes.

Osalejatena saime koolitusest väga palju kasu ja mis kõige tähtsam – oleme õppinud ennast ja oma oskusi analüüsima, enda jaoks olulisi väärtusi paika panema, endale reaalseid, mõõdetavaid ning täidetavaid eesmärke seadma ja nendeni jõudmiseks plaane paika panema.

Koolituse käigus õppisime ennast analüüsima ja eneseanalüüsi tulemusi karjäärivalikute tegemisel kasutama, karjääriinfot tundma ning isiklikku karjääriplaani koostama, kandideerimisdokumente koostama ja ennast tööintervjuul turundama. Koolituse läbinud said tunnistuse.

Valmisid kaunid ja vajalikud helkurid

Naisteklubi Kolmapäev järjekordsel loomemajanduse alasel koolitusel õppisime valmistama väga vajalikku eset pimedaks ajaks – helkurit. Et meie õpetajaks oli väsimatu ning abivalmis käsitöö ja pärandkultuuri austaja Inga Talvis Jaago käsitöötalust, siis sai igaüks meist lisaks õhtu lõpuks valminud kaunile pärlitega kaunistatud helkurile koju kaasa hulgaliselt häid emotsioone. Koolitust toetasid Eesti Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupp ja Vastse-Kuuste Vallavalitsus.

Jaanuarikuu kohtumine ilmatarga Aleksander Lumiga

Jaanuari alguses osalesime Vastse-Kuuste raamatukogu korraldatud kohtumisel koduvalla noore ilmateadja Aleksander Lumiga. Noormees jagas oma ilmavaatluse kogemusi ning jutustas, kuidas temast ilmavaatleja ja –ennustaja on kujunenud ning millel tema ilmaennustused põhinevad. Siinkohal mainis Sass, et vanarahva tarkus ei toimi alati, tihti tuleb kasutada enda kogemuste põhjal tekkinud intuitsiooni. Ilmavaatlustest süsteemsema ilmaennustusteni jõudmisele sai tõukeks noormehe vastu tekkinud ajakirjanduse huvi, mis järgnes Sassi poolt 2009. aasta talvise miinimumtemperatuuri peaaegu täpsele ennustamisele (vahe ainult 0,1 kraadi võrra). Nõnda ongi Sassist teinud saatelõigu Pealtnägija, temast on kirjutanud Maaleht, Koit, Õhtuleht, Lõunaleht… Nüüdseks, mil Sassil on oma hobiga tegelemiseks abivahendina kasutada Johannese kooli algatusel kingituseks saadud ilmajaam, on tema mõne aasta tagune unistus tegutseda elukutselise ilmavaatlejana asendunud sooviga õppida klassikalist laulu. Aga kindlasti säilib ka huvi loodusnähtuste ja ilma vastu.

P. S. 18. maiks, Vastse-Kuuste laadapäevaks ennustab meie ilmatark sooja nõrga tuulega sajuta ilma. Talv pidavat venima jääma – aprillini välja. Lumises ja parasjagu külmas veebruaris leidub aga kõigile võimalusi talverõõmude nautimiseks.