2006

Kodanikukoolituse tsükkel "Maanaise enesehinnang, selle kujundamine tööturul püsimajäämiseks"

Koolitus vältas 2006. aasta jaanuarist novembrini. Läbisime hulgaliselt huvitavaid ja eluliselt vajalikke teemasid. Lektor Terje Paesi loengud kandsid pealkirju:

"Suhtlemisoskus, selle arendamine, eduka suhtlemise alused";

"Enesehinnang, selle kujundamine";

"Enesekehtestamine, võtmetegurid" ;

"Õpime läbi hobi" ;

"Võtan elu kui teekonda..." ;

"Õppimine läbi iseenda ehk õppida on mõnus".

Lisaks käisime suvel õppereisil Soomes Toijala linnas sealsete naiste elu ja probleemidega tutvumas (vt artiklit "Mere taga").

Siinkohal tahaksid koolitusel osalenud ka teistele edasi anda lektor Terje Paesi poolt emotsionaalselt ja haaravalt esitatud sügavalt õige mõttekäigu.

Hiina vanasõna ütleb, et tuhande miili pikkune teekond algab esimesest sammust. Just seda esimest sammu on aga tavaliselt kõige raskem teha, ehk – kui uksest välja saad, on raskeim osa teekonnast seljataga. Põhjusi, miks mitte teha, leiab alati. Valik, mida teha, on raskem. Siin tuleb analüüsida ning leida enda tõed, olla kohal, tajuda maailma kõigi oma meeltega. Õige hetk on käes just praegu, ei maksa takerduda mälestustesse ega uneleda – päris elu käib kogu aeg. Kui miski huvitab, siis tuleks sellega tegelda, mitte uusi huvisid otsida. Siiras huvi millegi vastu juhatab alati millegi uue juurde. Iga asi teeb rikkamaks nii sisemiselt kui ka muljete poolest. Ei peaks rahulduma teatud mõtete ringiga, vaid tuleks mõelda, kus on sinu lagi. Väikseid mõtteringe – kodu, töö, telekas – on mugav teha, suuremad ringid tundmatule maale on riskantsemad. Ringide tegemisel ei maksa karta eksimisi, sest – kes pole kunagi eksinud, pole ka midagi avastanud. Eksimise korral ei tohiks kaotada pead, peaks oskama viga tunnistada ja ka andestada, julgema enda üle naerda. Sest – kõikides on peidus kullatera, igaühel on millegi jaoks annet ja see miski tuleb iga hinna eest saavutada. Meil peab vaid jätkuma visadust ja eneseusku. Ei maksa karta kaotamist – õnnestumised vahelduvad alati ebaõnnestumistega. Austust väärib mitte see, kui me kunagi ei kaota, vaid see, kui me peale iga kukkumist tõuseme. Keegi ei tea ju kõike! Seepärast peaks toetama ja aitama teisigi. Ning julgema teha ka raskeid otsuseid – mõtteraputused on need, mis viivad edasi!

Seadkem siis enda jaoks latt nii kõrgele, et oleks raske, aga mitte võimatu – siiski mitte liiga madalale, et ei oleks liiga kerge. Meil kõigil on võimalus teha seda, mida me suudame, sellega, mis meil on, ja seal, kus me oleme, välistest tingimustest sõltumata. Nii et – hakakem ISE tegema!

Täiskasvanud õppija nädalal

Täiskasvanud õppija nädala avaüritus toimus 6. oktoobril Jõhvi kontserdimajas. Ka meie klubi esindus võttis sellest osa. Lisaks toimus väike maalikursus.

Küll ma tahaksin osata maalida - TÕNi maalikoolitus

Kui sageli me oleme seda mõelnud? Maalimine pakub ju palju erinevaid stiile ning väljendusvõimalusi. Huvilistele, kes söandasid ise kätt proovida ja end kunstialaselt täiendada, avanes võimalus – tutvuda monotüüpia tehnikaga. Nõnda kogunesidki naisteklubi “Kolmapäev” õpihimulised naised laupäeva, 28. oktoobri ennelõunal Vastse-Kuuste kooli kunstiklassi, et kunstniku Madli Luuk’i juhendamisel õppida monotüüpia tehnikat. Madli Luuk on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika eriala. Töötanud Viinistu Kunstimuuseumi juhatajana, Loksa I keskkooli kunstiõpetuse ja kunstiajaloo õpetajana, kujundaja-kirjastajana, juhendanud kunstiringe ja maalikursusi. Monotüüpia nimetus on tulnud sellest, et nimetatud tehnika võimaldab teha üheainsa tõmmise. Pilt maalitakse klaasplaadile. Töö võib olla värviline, aga ka üksnes must-valge. Kohe kui pilt on valmis ja värv veel niiske, tehakse tõmmis. Paberile tehtud äratõmme on hoopis teistsugune kui klaasplaadile maalitu. Juhuslikult tekkinud kujutist ei ole võimalik korrata. Samale plaadile värvi lisamise teel võib saada tõmmisteseeria, millel samad motiivid edasi arenevad. Tehnika võimaldab fantaasiaküllast improviseerimist ja katsetamist, ei nõua palju vahendeid ega võta palju ruumi. Tööks läheb vaja meetri jagu tööpinda, klaasplaati, paberit, seepi, pintsleid, värve (meie kasutasime guaššvärve), vett ning svammi pintslite ja klaasplaadi pesemiseks. Valminud tööd võib vormistada kaartideks, kasutada raamatuköitmisel või raamida ja panna seinale. Maalimine tekitas meis sellist entusiasmi, et ideedel ei paistnudki lõppu tulevat. Päeva lõpuks valmisidki uskumatult ilusad ja toredad tööd. Tööde vormistamine jäi suures osas kodutööks. Tõdesime, et pole tähtis, kas inimene joonistab ainult enda lõbuks või püüdleb näituste poole, maalimise kunsti võib nautida igaüks, kui vähegi hakkamist ja viitsimist on. Osalenud avaldasid mitmeid ideid, mida järgmistes kunsti-maalitundides teha.

Maalipäeva läbiviimist toetasid Hasartmängumaksu Nõukogu läbi maakondliku TÕNi ürituste projekti ning Eesti Kultuurkapital.

Naisteklubi Kolmapäev kepikõnnitund

Naisteklubi "Kolmapäev" kepikõnnitunnil Vastse-Kuuste staadionil oli näpunäiteid ja kogemusi jagamas Põlva Spordikooli direktor Taima Nurm. Kepikõnni näidistund koosnes kolmest osast: soojendus, põhiosa - kepikõnd, lõdvestus. Käimiskepp ulatub küünarnukist täisnurkselt kõverdatud käest täpselt maani (kepipikkus = kehapikkus x 0,68). Kepikõnd on suurepärane ala neile, kes tahavad väikese vaevaga oma tervise heaks palju ära teha. Värske õhk ja seltskondlikkus käivad sinna juurde. Kepikõnni rahulik tempo võimaldab omavahel vabalt vestelda, segamata käimist. Kellele ei meeldi ühiskõndimised, võib üksi harjutada. Õige käismistempo on selline, et juttu rääkides hingeldama ei hakka. Kepikõnni liigutused on lihtsad, sest käed ja jalad töötavad enam-vähem nagu tavalisel käimisel. Käimiskeppe ei asetata nagu suusakeppe endast ettepoole. Jälgida tuleb, et kepid oleksid pidevalt diagonaalselt taha suunatud, käsi ei tohi nabast kõrgemale tõusta. Kepi ots tuleb asetada ühele joonele sama jala varvastega. Kepikõnni samm on veidi pikem kui tavaline käimissamm. Keppidega käimine suurendab koormust ja samal ajal kannavad kepid osa koormusest, mis langeb jalgadele, üle õlavöötmesse. Soojendus- ja lõdvestusharjutused on üks osa treeningust - harjutuste tegemiseks saab kasutada käimiskeppe. Harjutuste ülesandeks on lihased ja liigesed treeninguks ette valmistada ning pärast treeningu lõppu lõdvestada, et vältida vigastusi. Kepikõndi saab harrastada värskes õhus aastaringselt ja igal pool. See on kergesti õpitav, vahendid maksavad vähe ning treenimine on hoopis tasuta.

Mere taga (koolitusprojekt "Maanaise enesehinnang, selle kujundamine tööturul püsimajäämiseks")

Juunikuus Eestimaa põhjapoolseimal maismaatipul Purekkari neemel käies tundus, et edasi põhja pool ei olegi enam muud kui ainult meri… Augustikuus nägime aga, et mere taga asub kaunis maa, kus elavad väga töökad ja külalislahked inimesed. Nimelt jätkus Kolmapäeva naiste kodanikuks saamise tee teisel pool Soome lahte sama nimega riigis. Koolitusprojekti nimeks „Maanaise enesehinnang, selle kujundamine tööturul püsimajäämiseks”. Teemad suhtlemisoskusest ja selle arendamisest, enesehinnangust ja selle kujundamisest ning enesekehtestamisest läbitud, suundusime Soome, uurimaks, kuidas Soome naised oma töö- ja seltsielu elavad. Meid olid ootamas Toijala linna mittetulundusühendustesse kuuluvad naised. Et Toijalasse suundumiseks pidi ka Helsingi läbima, siis ei jätnud me juhust kasutamata ega Helsingi vaatamisväärsustega tutvumata.

1550. aastal rajatud Helsingi on poolemiljonilise elanikkonnaga kaasaegne pealinn, kus kohtuvad linlik elustiil, meri ja kaunis loodus. Kõige kenam on Helsingi merelt vaadates. Ka meie võtsime ette kauni kanalireisi Helsingi saarestikus, mis koosneb ligi 300 saarest. Imetlesime kaunist saarestikuloodust, saartel asuvaid võluvaid suvemaju ja stiilseid elurajoone, maailma suurimate hulka kuuluvat merekindlust Suomenlinnat, Korkeasaarel asuvat loomaaeda ning kuulasime jutustusi Helsingi mereajaloost. Meeldejääva elamuse saime saartevahelisest kitsast Degerö kanalist läbi sõites. Liiklust läbi kanali reguleeriti valgusfooriga – kanal oli nii kitsas, et isegi väikse laevaga sõites tundus, nagu sõidaksid kividel, mitte meres. Kaunis kanalireis seljataga, asusime tutvuma Helsingi ajaloolise keskusega. Alustasime turuväljakust, kuhu astusime otse oma ekskursioonilaevalt. Turuväljak on Helsingi kõige rahvusvahelisem ja tuntum turg. Lisaks traditsioonilistele turuhõrgutistele müüakse seal ka käsitöökaupu ja suveniire. Mitmeid kaupu saab osta lausa lainetel hulpivatest paatidest. Kohe turuplatsi vastas asub presidendipalee, kus asuvad presidendi esindusruumid. Läheduses Katajanokkal asuv 1868. aastal valminud Uspenski katedraal on Lääne-Euroopa suurim õigeusukirik. Senati väljakul asuv 154 aastane Toomkirik koos Riiginõukogu hoone, Ülikooli peahoone ja Ülikooli raamatukoguga moodustavad kauni uusklassitsistliku terviku. Läbi Esplanaadi pargi ning piki rahva- ja sõidukiterohket Mannerheimi tänavat suundusime Helsingi kuulsaimate sümbolite hulka kuuluvat graniidist raudteejaamahoonet uudistama. Teisel pool raudteejaama ootas meid aga kaasaegse kunsti muuseum Kiasma, kus tutvusime rahvusvahelise kaasaegse kunsti näitusega ARS 06. Kiasmast väljudes imetlesime marssal Mannerheimi skulptuuri ja taamal paistvat võimsate sammastega massiivset ehitist – parlamendihoonet. Sellega oli meie jalutuskäik Helsingi kesklinnas lõppenud. Meisterliku bussijuhi Toivo ja tubli kaardilugeja Mareti abiga leidsime üles ka ülejäänud kuulsad Helsingi turismiobjektid, millega tahtsime tutvuda – olümpiastaadioni koos oma 72 meetri kõrguse torniga, millest avaneb vaimustav vaade tervele Helsingile, sügavale kaljusse raiutud kauni Temppeliaukio kiriku ning helilooja Jean Sibeliuse monumendi. Toijalasse sõit kulges Helsingi muljete mõju all ning Soome kaunist loodust imetledes – maanteed olid nii siledad, et sõitu nagu ei tajunudki. Ööbimiskoht asus Toijala linna lähedal Kangassaares kauni järve kaldal. Pikale ja väsitavale päevale järgnenud kuum leil ja karastavad järvekümblused kulusid marjaks ära. Järgmise päeva hommikul siirdusime Tamperega tutvuma, sest oleks olnud lausa patt meile nii lähedale jäänud kuulus linn külastamata jätta.

1779. aastal rajatud, praegu umbes 200 000 elanikuga Tampere asub kahe suure järve – Pühajärve ja Näsijärve – vahelisel maakitsusel. Ja et meie suvi oli nagunii juba hakanud vesiseks kiskuma, otsustasime ka Näsijärvel ühe laevasõidu teha – veendumaks Soome kui järvedemaa nimetuse õigsuses ning imetlemaks kauneid saari ja Tamperet järvelt. Järvedest ja linnast saime veelgi parema ülevaate Särkänniemi elamuspargis asuvast Põhjamaade kõrgeimast 168 meetri kõrgusest vaatetornist.

Tampere on väga vana tööstuslinn. Seal alustas 1783. aastal tegevust Soome esimene paberitehas, puuvillatööstus tekkis 1820. aastal. 20. sajandi alguses oli Tampere Soome suurim tööstuslinn. Tampere trumbiks ongi muuhulgas tööstuslinna kultuuripärand ja ainulaadne arhitektuur.

Soome päris- ja tööstuspealinnaga tutvutud, oli aeg meie sõidu põhieesmärgile keskenduda. Toijala sõbrad juba ootasidki meid sealses noortekeskuses.

Toijala noortekeskus asub kesklinnas linnavalitsuse hoone kõrval. Keskuse lahtiolekuaegadel töötab seal ka kohvik. Keskuses on saal, väike koosolekuruum ning arvuti- ja käsitööruumid. Kõige suurem ruum on saal, mille ühes osas on kohvik ja teises piljardilaud, diivan, lauad ja toolid, samuti nn valvearvuti elektronposti jms lugemiseks. Ülejäänud 10 arvutit on arvutiruumis noortele vabalt kasutamiseks. Ruumis, mis mõeldud käsitöö tegemiseks, saab ka joonistada ja meisterdada. Noortekeskus on avatud esmaspäevast neljapäevani kella kolmest kaheksani. Lisaks korraldatakse keskuses kord kuus teemareedeid. Toijalas pööratakse noorsootööle palju tähelepanu, eesmärgiks toetada noorte kasvamist ja iseseisvumist, aidata kaasa noorte kodanikeks saamisele ja sotsiaalsele kindlustatusele. Selleks teevad seal noorsootööd kaks alalist töötajat – noorsootöö juht ja sekretär, lisaks kolm ajutist projektitöö tegijat.

Noortekeskuse ruume renditakse ka välja. Meie sõbrad Toijala lapitööd harrastavast käsitööseltsist „Akaan Tilkkuakat”, kultuuriseltsist „Akaan Kalevalaiset” ja kohalikust luuleseltsist olid selle õhtu läbiviimiseks valinud just noortekeskuse ruumid ning nii õnnestus ka meil mõnusates keskuse ruumides viibida.

Vabaühendusi on Toijalas palju – saja ringis. Eraldi võiks välja tuua spordi- (21), kultuuri- (18), pensionäride (16) ja noorsootööga tegelevate (12) seltside rohkuse. Noorsootööga tegelevate seltside hulgas torkavad silma koolide juures loodud lastevanemate ühendused, mille eesmärgiks on edendada lastevanemate ja kooli vahelist koostööd ning kodude ja kooli püüdlusi toetades luua lastele hea õppimis- ja kasvamiskeskkond. Kultuuriseltside hulgas kohtab lisaks kultuuripärimuse ja –traditsioonidega tegelevatele seltsidele rahvateatrit, laulukoore ning orkestreid.

Oma tegevust tutvustas meile lähemalt lapitööd harrastav käsitööselts „Akaan Tilkkuakat” (Akaa Lapimoorid), mis kuulub üleriigilisse lapitöö ühendusse Finn Quilt. Toijala „Lapimoorid” kogunevad tavaliselt korra kuus, vajaduse korral, kui valmistutakse näituseks, ka tihemini. Selts maksab üleriigilisele ühendusele liikmemaksu ja saab selle eest neli korda aastas liikmelehe, milles on sündmuste kalender ning ka tööjuhiseid ja –nippe. Kui selts korraldab üleriigilist lapitööde näitust, annab Finn Quilt neile selle korraldamiseks toetust. Üldiselt ostetakse materjalid oma raha eest ning kulud jagatakse omavahel. „Lapimooride” tööd on aja jooksul pälvinud ka rahalisi auhindu, mis aitab neil taas uute tööde jaoks materjale muretseda. Ühe „lapimoori”, Leena Mäntysalo, tööde näitust sai sel hilissuvel näha Tapa Linnaraamatukogus. Järgmisel suvel on ka vastsekuustelastel lootust Toijala „Lapimooride” kauneid töid näha.

Meie vastuvõtt Toijala mittetulundusühenduste poolt oli hästi ette valmistatud ja südamlik. Lauda ehtisid kaunid roosid ning Soome ja Eesti lipud. Hingetoitu pakkusid soe suhtumine, kaunis eestikeelne luulekava perekond Laine esituses ning ühenduse „Akaan Kalevalaiset” esimehe Margit Vähävuori humoorikas lugu Toijala linnast, keha sai kinnitust seltside liikmete poolt küpsetatud maitsvatest soojadest karjala pirukatest. „Akaa Lapimooride” kauneid lapitehnikas töid tutvustasid seltsi liikmed Pirjo Suomu (esinaine), Irma Pynnönen ja Liisa Mäkelä. Ülevaate Toijala linnast ning selle kultuuri- ja seltsielust andis sealse raamatukogu juhataja Riitta Hognerud-Mikkonen, kes oma töö kõrval tegeleb ka kultuuritöö korraldamisega.

Lisaks kohtumisele Toijala seltside esindajatega korraldas Riitta meile bussiekskursiooni Toijala linnas, mille käigus külastasime ka Toijala kirikut, raamatukogu ja turgu. Toijala vanast asustusalast on tänaseks saanud 8374 elanikuga linn, mis asub Helsingi-Tampere kiirtee ääres, Helsingist 140, Tamperest 40 km kaugusel. Toijalas on ka raudtee sõlmjaam, mis tekkis sinna juba aastal 1876. Lisaks heale asukohale on Toijalas suurepärased tingimused elamiseks ja töötamiseks. Linna sobivast suurusest, looduslähedusest ja keskkonna turvalisusest peavad lugu eriti lastega pered. Mugavad elurajoonid moodustavad ümber keskuse ringi ja seetõttu on vahemaad lühikesed, nii et igale poole on võimalik jala minna. Tihedalt asustatud kesklinna ümbritseb avar loodus, milles on ruumi elamiseks ja olemiseks. 2007. aasta alguses ootab Toijala linna ees ühinemine lähedal asuva Viiala vallaga, uue administratiivüksuse nimeks saab piirkonnas olnud endise valla järgi Akaa linn.

Meie sõidu viimase päeva krooniks oli Soome tuntud skulptori Emil Wikströmi muljetavaldava ateljee-kodu Visavuori külastamine Sääksmäel. Visavuori on skulptori rahvusromantilises stiilis ateljee-kodu, mille kunstnik kavandas ja ehitas aastail 1893-1912 ning mis on säilinud peaaegu muutumatuna nendest aegadest, kui Wikström seal elas ja töötas. Erilise, palkidest ehitatud elumaja sisustus on algupärane ja seal võib tunda eelmise sajandivahetuse kultuuri hõngu. Juugendstiilis ateljee on nagu väike loss, millel on ka päris oma tähetorn ning talveaed. Muljetavaldavad ehitised oleksid nagu kokku kasvanud ümbritseva karge ja kauni Soome loodusega.

Selle suurepärase ja meeldejääva koha külastamine pani meie Soome-reisile väärilise punkti.

Täname südamest Toijala raamatukogu juhatajat Riitta Hognerud-Mikkoneni ja tema abikaasat Hannut, kes kandsid hoolt selle eest, et meie õppereisist kujunes rikastav ja meeldejääv sõit. Samuti täname meie vastuvõtjaid Toijala seltsidest, eriti Pirjo Suomut ja Margit Vähävuorit. Meie õppereis mere taha sai teoks tänu Kohaliku Omaalgatuse Programmi ja Vastse-Kuuste Vallavalitsuse toetusele.

Siinpool merd ja merel (koolitusprojekt "Maanaine kui kodanik muutuvas ühiskonnas")

4. juunil toimus naisteklubi Kolmapäev väljasõidukoolitus, mis lõpetas 2005. aasta 1. mail alanud kodanikukoolitusprojekti “Maanaine kui kodanik kiiresti muutuvas ühiskonnas”. Sõidu sihiks Viinistu küla. Eesmärgiks oli tutvuda Viinistu Kunstimuuseumi näitustega, Mohni saarega ja läbida maalimise lühikursus.

Viinistusse jõudes käisime kõigepealt sealses kunstimuuseumis, kus muuseumi perenaine Tiia jutustas meile Viinistu küla ja muuseumi ajaloost. Viinistu kunstimuuseum asub Eesti põhjarannikul enam kui 600 aasta vanuses väikeses kalurikülas. Minevikuaegsele tuntusele ja jõukusele pani aluse salakaubavedu, mis möödunud sajandi esikümnel oli rannaelu lahutamatuks osaks. Esmalt oli salakaubaks sool, hiljem piiritus. Tuletõrje seltsimaja ja Viinistu koolimaja on ehitatud suuremalt jaolt salapiirituse rahaga. Pärast kolhoosiaegse kalatööstuse hoonetekompleksi renoveerimist sai Viinistu küla oma kunstimuuseumi 2002. a. suvel, kui Viinistul sündinud Jaan Manitski paigutas sinna kõigile huvilistele vaatamiseks oma kunstikogu. See koosneb eesti tuntuimate kunstnike ligi 400 maalist ja graafilisest lehest ning annab vaatajatele ülevaate nii baltisaksa e. Düsseldorfi koolkonna kui ka ennesõjaaegses Tartus tegutsenud Pallase koolkonna ja kaasaegsete eesti kunstnike töödest. Tulenevalt galeriiomaniku maitse-eelistustest on rõhuasetus maalikunstil. Lisaks pidevale täiendavale püsiekspositsioonile võib Viinistul näha ka regulaarselt vahetatavaid külalisnäitusi Euroopas ainulaadsetes silindrikujulistes näitusesaalides, mis on endise kalatööstuse ümberehitatud veemahutid. Sel päeval oli tünnides näitus “Üheskoos ja omapäi” (Epp Viirese maalid ja Evi Tihemetsa graafika).

Merevaatega klaaspaviljonis toimus maalimise lühikursus, mille käigus maalisime akrüülvärvidega spetsiaalsetele alustele. Juhendajaks oli muuseumi maalikursuste läbiviija Madli. Igaühel oli võimalus mitu pilti maalida. Algul arvasid nii mõnedki, et nad ei oska sugugi maalida, kuid lõpptulemuseks olid kõigil väga ilusad pildid. Maalide kuivamise ajal sõitsime väikeste kaluripaatidega Mohni saarele. Saar paistis ka klaaspaviljoni aknast. Mohni saarel võttis meid vastu entusiastist giid Maie, kes tegi meile väikese matka ja jutustas saarest. Mohni saar on pisike saar, Viinistust on saarele umbes 5 km. Saar on pikk ja kitsas. Mohni saarel on üks elanik, kes on seal teenistuskohustuste täitja. Sajandeid tagasi elanud saarel seitse röövelmunka, kes eksitasid laevu karile ja elasid röövitud noosist. Saarel on tuletorn, mis juba vanal ajal oli laevadele teejuhiks ja juhatas kalamehi kohta, kuhu tormivarju minna. Pool sajandit tagasi pakkus Mohni kaitset ka piiritusevedajatele. Saarel on vana hiiepärn ja vanad hauakohad. Kolm hauakohta on merel hukkunud tundmatute inimeste matmispaigad, neljandasse on maetud Herman Vares, kes pikka aega majakat hooldas. Saarel oli meie saatjaks lisaks giidile ka kass Mozart, kes ei jäänud meist sammugi maha. Mozart on saanud oma nime sellest, et saare õhus kõlab üks sümfoonia, mida mängivad randa paiskuvad lained, katusele põrisev vihm ja muidugi tuul, nende dirigent.

Saarelt tagasi jõudes saime kätte oma maalid. Pildid olid ilusad, eelistusena oli maalitud merd ja Mohni saart. Kõigile pandi südamele, et nad oma pildid raamiksid ja seinale riputaksid. Et ilm oli ilus, ei raatsinud me veel koju sõita. Otsustasime käia ka Eesti põhjapoolseimal maismaatipul, milleks on Purekkari neem.

Suvine sportlik kõrvalepõige

Sportlik kõrvalepõige, sihtkohaks meie klubi liikme Helju kaunite suvelilledaga kaetud õu Leevijõe külas, toimus juulis. Kohale jõuti kas jalgrattaga või jala, igatahes sportlikult. Rõõmupisikuga olid kõik natatunud, naeruteraapiagi tegi õhtu jooksul oma kasuliku töö. Kuigi kõhud said maitsvaid Vastse-Kuuste vorstikesi täis söödud, läks kojuminek kiiresti ja tundus üheskoos väga mõnus olevat.

Vastse-Kuuste laat ja talupäev