2011

Meie siin Jaagol usume, et õnn on võimalik, ja levitame seda erinevate õpitubade, käsitöölaagrite ja teemapäevade korraldamise kaudu. Tahame, et inimesed mõtleksid enam loodushoidliku elustiili peale, ning arvame, et külaelu ei sure välja, kui koos selle nimel tegutseme. Üks hea päev Jaagol sisaldab alati omajagu käsitööd ja isetegemist. Jaagol elab neli asjaosalist: Inga, Jaago talu perenaine ja enamike siin toimuvate õpitubade juhendaja, Tairo, Jaago talu peremees ja vabal ajal õpetaja, Johan, viieaastane perepoeg, väsimatu sahmerdaja, ja kolmene Jaagup, praegu pesamuna, samuti väsimatu ja ka sahmerdaja. Lisaks sellele vuhiseb majapidamisest igal nädalal läbi omajagu peret, ristivanemaid, sõpru, sugulasi, hõimlasi ja asjaosalisi, kes on tundnud siinse koha ja ettevõtmiste magnetit ega saa end enam lahti tõmmata. Nii räägib oma perest ja talust perenaine Inga ise.

Naisteklubi Kolmapäev kahepäevase käsitöölaagri kavas oli savist vilelinnu voolimine ja muistne maapõletus, vilditud saunamütsi tegemine, klaasisulatus ning seebikeetmine. Kõik teemad on seotud meie omakultuuri ja rikkaliku rahvapärandiga ning igati paslikud ka päris käsitöökaugele inimesele.

Keraamika maapõletus - vilelind ehk savipiilu

Perenaise Inga sõnul on keraamika tema suur armastus. Meid kõiki köitis Inga jutt sellest, kuidas setud vanasti taluõuele kauplema tulid. Plaanvanker veeres taluõuele, vana setukas ees, setuke ohje hoidmas, koormaks potid õlgede ning kausid heinte sees. Eks ta siis õngitses heinte seest glasuurist särava savikausi, koputas sõrmenukiga helisema ning rääkis mesikeeli naljajuttu. Hea kauba korral andis lisaks mõne väiksema kausi või savipilli.

Valmistasime meiegi Lõuna- Eesti punasest savist setupärase savilinnu. Sellise, nagu vanasti potisetud laatadel ostjate ligimeelitamiseks müüsid, ja kellel pidi kõhus hulk laule olema. Esimesel päeval vormisime savilinnu ja panime talle hääle sisse. Lind saab aga pehmest savist kõvaks kõlakojaks muistsel moel – maa sees põletades. Järgmisel nädalavahetusel ehitasimegi muinasaegse maaahju ja põletasime pillid valmis. See käib nõnda. Maasse kaevatud auku asetatakse piilud vaheldumisi käbidega ja kaetakse tagurpidi keeratud ämbriga. Auku ümber ämbri tehakse väike lõke, et auk soojeneks. Tasapisi hakatakse põletusmaterjali lisama. Nõnda umbes kuus tundi järjest, nii et lõpuks on lõke kõrge leegiga esemete kohal. Lõke lastakse söeks põleda ja kaetakse august välja kaevatud mätastega. Ahju saab lahti pakkida alles järgmisel päeval, mil igaüks kohtub oma savilinnuga.

Nii need savilinnud sündisid ja just nagu laulusalmiski – igal linnul oma laul.

Saunamütsi viltimine

Märgviltimise töötoas sai selgeks villa vildiks saamise lugu. Tegime saunamütsi, ikka naturaalset värvi: punased, roosad, rohelised, sinised ja hallid. Märgviltimine on märg töö – eriti olukorras, kui taevaisa on otsustanud taevast lisa saata. Ega see meid seganud. Villatükid laotati šabloonile kihtidena üksteise peale, iga kith eelnevaga ristikiudu. Kel julgust, lisas erinevat värvi villa, et huvitavam tulemus saada. Villakiht pidi lõpuks olema umbes viis sentimeetrit paks. Seep tuli lahustada kuumas vees ja villale kanda, nii et töö oleks ühtlaselt niiske, kuid mitte liiga märg. Ja siis algas viltimine – kätega ringjaid liigutusi tehes villa hõõrumine. Aeg-ajalt pöörati töö ümber ja hõõruti ka teiselt poolt, kuni toode tundus piisavalt vilditud ja pealmised kihid ei tulnud enam näppides lahti. Seejärel keerati töö rulli ning hakati seda edasi-tagasi rullima. Siis pidi mütsitoorikut veel kõvasti vastu lauda loopima. Valmis vilti pesti vaheldumisi kuuma ja külma veega. Viltimine on pikk protseduur ja mütsi kuivatamine jäi kõigile kodutööks. Järgmisel nädalavahetusel õppisime, kuidas nõelviltimise teel saunamütsile mitmesuguseid kujundeid, lilli ja motiive teha. Kõigil said imepärased mütsid.

Klaasisulatus

Teine päev algas lihtsa ja ilusa teemaga – klaasisulatusega. Klaas on tore materjal: värviline, natuke mõistatuslik ja eri tükkide ühendamiseks tuleb need vaid ahju pista. Klaasisulatuse töötoas põhimõtteliselt ainult mängisime värviliste klaasitükikestega, seades neid meelepäraselt üksteise kõrvale. Kes tegi aknakaunistusi, kes kaelaehteid, kes kõrvarõngaid või muud iluasja. Ja siis ahju, mille kuumus 800 kraadi kanti. Nii meie tööd valmis saidki.

Seebikeetmine

Peale mõtlemapanevat ja põhjalikku loengut seebikeetmisest minevikus ja tänapäeval algas seebitegu. Seebi tegemine käis päris ehtsal moel rasvainest, seebikivist ja headest lõhnadest. Hästi lõhnav enda keedetud seep vaevalt et kellelgi mööda külge maha jookseb. Või kui, siis suure vahuga. Kes sulatas rasva, kes jahutas seebikivi, kes tilgutas väärtuslikku õli – kõigil oli askeldamist. Tegimegi siis erinevatest rasvadest-õlidest seebikivi abiga ihupesuvahendi, millesse lisasime hea lõhna ja tervise huvides kitsepiima, mooniseemneid või kaerahelbeid. Näpuotsaga häid lõhnasid ka. Ega siis midagi muud kui segu topsidesse ja kuu aja pärast seep missugune.

Kaks päeva Jaago käsitöötalus möödusid linnulennul. Inga – kodusoe inimene, kel on suurepärane pedagoogianne, laialdased teadmised ja oskused ning oskus neid teadmisi jagada – andis meile kõigile unistuste käsitööpäevad. Kogemustepagasisse kogunes hulk teadmisi õlidest, mis head sisse hingata või peale määrida, savist, liivast, klaasist, villast-vildist... seda ei ole lihtsalt võimalik ümber jutustada. Võrratu pere ja võrratu kogemus! Oli tunne, nagu oleks just nimelt meid Jaago tallu juba kaua aega oodatud… Jääb veel üle lisada, et Jaago käsitöötalu asub Võnnu kihelkonnas Kurista külas, ning tänada lisaks fantastilisele pererahvale meie projekti “Tahan teha! – traditsioonilise käsitöö õpitoad” toetajaid Kohaliku Omaalgatuse Programmi ja Vastse-Kuuste valda.

Ettevõtlikkus on hoiak ehk enne Hollandit käi Võrumaal

Selle aasta Kolmapäeva suvekool toimus juulikuu lõpus Võrumaal. Sõitu alustasime laupäeva, 30. juuli keskhommikul. Tänapäeval muutub kõik nii kiiresti, et väide “Me oleme Võrumaal ju käinud ja kõike näinud” ei pea päriselt paika. Ka ei olnud suvekooli eesmärk ainult kaunite kohtade vaatamine, vaid eeskätt kohtumised Võrumaa ettevõtlike inimestega. Taastutvust naabermaakonnaga alustasime loomulikult Suurel Munamäel – Baltimaade kõrgeimal tipul (318 m merepinnast). Sõitsime liftiga üles ja vaatasime, kas ikka paistab 50 kilomeetri raadiuses Eestimaa loodust. Tund Munamäel möödus nii kiiresti, et ei saanud arugi. Uue teenusena oli võimalik tornist saata kodustele või sõpradele e-kiri Munamäe fotoga ja tervitustega. Seda, kuidas elab Eesti talu 21. sajandil, sõitsime vaatama Kärina külla Nopri talusse. Nopri Talumeierei on välja kasvanud Nopri talust, mille põhiline tegevussuund on karjakasvatus ja piimatootmine. Ettevõtmise hing on peremees Tiit Niilo, kes muhedas võru keeles tutvustas 160 lüpsilehmaga farmi majandamist ja talumeiereid. Talu majandatakse esiisade maadel seitsmendat põlve. Nopri Talumeierei pakub juba paar aastat võimalust oma silmaga näha, kuidas maamehe töö ehedaks piimatooteks väärindub. Otse moodsa avatud piimalehmade lauda kõrval asuvas meiereis valmivad kaasaegsetes tingimustes naabrite usinate kätepaaride abil piimatooted: talukohupiim ja -või, sõir, koorekaramell, jogurt ja juust. Kokku annab Nopri Talumeierei tööd 18 inimesele. Talu külastajatele pakutakse maitsta erinevaid piimatooteid ning võimalust teha sisseoste kohalikus talupoes. Soovi korral saab tellida sooja toitu. Ega peremees üksi seda kõike vedada jõua, aga õnneks on tal abilised omast perest võtta: abikaasa Vilve ja lapsed Gerli, Gerda, Karli, Joonas ja Lisette. Pereisa sõnul pidi alati keegi lastest kodus ja abis olema. Nopri talu põhimõte on lihtne: karpi pannakse ainult puhast toodet, mida valmistatakse õnneliku lehma piimast. Nopri piimatooted on ehtsad ja lihtsad, sobivad toiduks kõigile, kes tervist tähtsaks peavad. Selles me ka veendusime, kui saime maitsta erinevaid juustusorte ja kohupiimatooteid.

Ei ole just igapäevane, et talunik ja ettevõtja tunneb suurt muret ka oma küla käekäigu eest. Seda enam väärib tunnustust Tiit Niilo tegevus kohaliku elu ja kogukonna arendamisel. Aitab see ju kaasa turvalise elupaiga loomisele ja kogukonnaliikmete vastutustunde suurendamisele. Tiit Niilo eestvedamisel otsitakse uusi, kodukandi arengut toetavaid ideid – see omakorda soodustab pealehakkamist ja ettevõtlikkust põlvest põlve. Tänu hakkaja mehe headele ideedele on kasvanud mitmesuguste teenuste pakkumine kohapeal ja selle tulemusel on külas arenenud ka maaturism.

Esimese reisipäeva järgmiseks külastuskohaks oli Vastseliina Piiskopilinnus, kus giid andis ülevaate piiskopilinnuse ajaloost, pajatas legende ja tutvustas linnuse külastuskeskuses olevaid näitusi ning käsitöötaret ja Piiri kõrtsi. Ronisime ka linnusevaremetes ja restaureeritud tornis vaateplatvormil. Kuna külastuskeskus avati alles selle aasta 1. juunil, siis ei olnud meist keegi veel siia jõudnud. Tasus käimist, giid rääkis väga huvitavalt ja näitlikult, saime proovida nii mõõka kui ka raudrüütli kiivrit ja näokatet, keskaja köögis aga selle ajastu suupisteid ja jooke.

Peagi oli aeg nii kaugel, et suunduda majutuspaika Ruusmäele Rogosi mõisa. Pärast kohalejõudmist viis giid meid kohe jalutuskäigule mõisaparki ning tutvustas paiga ajalugu. Vaatasime ka näitusi muuseumis ja kellatornis. Rogosi mõis on ainulaadne kastellmõis, mille ajaloolist väärtust tahetakse säilitada järgnevatele põlvedele. Alates 1990. aastatest on mõisat mitmes järgus restaureeritud. Uue välimuse on saanud kastelli tiibhooned ning 1999 taastati ka väravatorni imekaunis historitsistlik tornikiiver. Täna tegutseb mõisahooneis lisaks Haanja-Ruusmäe Põhikoolile (kool on mõisas tegutsenud alates 1934. aastast), lasteaaiale, raamatukogule, avatud internetipunktile, rahvamajale ja jõusaalile ka Rogosi Puhke- ja Koolituskeskus, mida juhib nelja tubli naise poolt moodustatud firma. Rogosi Mõisa Koolitus- ja Puhkekeskuses “Õpi puhkama!” pakutakse lisaks majutusele koolitusi naistele ja nende peredele. Koolituste juurde pakutakse erinevaid massaaže, näo- ja kehahooldusi, juuksuri- ja meikimisteenust, diagnostikat, teraapiat jne. Massaaž on kohalike elanike hulgas nii nõutud, et massöör kutsutakse tihti mõisasse ainult nende tarvis. Koolituste õnnestumine on julgustanud naisi välja töötama majutuspakette, kuhu on ühendatud see, mida nemad soovivad oma külalistele pakkuda, ja kuhu nad on kaasanud ka ümbruskonnas tegutsevate talude inimesed. Nii saavad külalised võimaluse tutvuda erinevate talupidamistega ning saada sõbraks taluloomade ja Haanjamaa ilusa loodusega. Rogosi Mõisa Köök pakub sööki lisaks Haanja-Ruusmäe Põhikooli Ruusmäe koolimajas õppivatele koolilastele, Haanja lasteaia Ruusmäe mängurühma lastele ja külalistemaja külalistele ka mõisakompleksis toimuvatest üritustest osavõtjaile, samuti valmistatakse ette peolaudu.

Rogosi mõisapargi servas on ka ilus suur järv, milles tublimad meist ujusid õhtul, öösel ja ka hommikul. Järve kaldal hakkas silma armas väike laululava. Selgus, et 2008. aastal valminud laululava projekti koostas Ruusmäe Noorteklubi ja nüüdseks on laululava koos mõisapargiga kujunenud üheks külaelu keskpunktiks. Klubisse kuulub 48 liiget vanuses 10–35 aastat. Noorte tegevus kajastub enamasti kõikides üritustes, mis Ruusmäel toimuvad. Erinevate projektide kaudu on toetust saadud laste ja noorte käsitööringi, autode lumerajasõidu võistluse, ekskursioonide, õppepäevade, ansamblite esinemiskulude, heakorra- ja ehitustööde jaoks. Noored on huvitatud paikkonna ajaloost. Etendatakse näitemänge kohaliku ajaloo tutvustamiseks. Suvel töötavad noored heameelega mõisas giididena. Rogosi mõisa ruumides tegutseb ka Ruusmäe Naisselts, kelle liikmetega mõisa kohvikus kohtudes andsime vastastikku ülevaate oma tegemistest. Arvasime, et võiksime ka edaspidi midagi kasulikku koos teha.

Loomulikult maitsti õhtul ka Rogosi mõisa saunamõnusid – oli ju Haanjamaal käimas suitsusauna nädal. Hea une garanteeris kandlemees Jüri Mänd Harjumaalt, kes meile õhtu lõpetuseks üllatuskontserdi andis.

Teisel päeval keerasime bussinina Rõuge suunas. Möödusime Kokõmäe külast, kus on kuulsate vendade orelimeistrite Kriisade sünnikodu. Kriisade Oreliehitus on töötanud pidevalt alates 1886. aastast ning valmistatud on 23 orelit üle Eesti. Korrastatud ja remonditud on oreleid aga üle maailma kaugemalgi. Edasine siht – ikka traditsiooniliselt Ööbikuorg (kus on ju ka kõik käinud). Aga oh imet, jälle uusi majakesi-rajakesi- trepikesi, vaatetorn, muuseum ja külastuskeskus, kus asus infopunkt ning pakuti müüa väga laias valikus kohalike inimeste, eeskätt Rõuge Maanaiste Seltsi liikmete käsitööd. Majakeses paistis tööd leiduvat mitmele inimesele.

Rõuges oli esimene peatus kirikus. Lubati ronida ka kirikutorni, kust avanes maaliline vaade kogu ümbruskonnale. Kirik on pühendatud neitsi Maarjale ja seal on vendade Kriisade 31-registriline orel. Kiriku vastas on Vabadussõja mälestussammas. Sambal olev pronkssõdur oli aastatel 1945–1988 kohaliku kunstniku Aksel Ollmanni poolt oma talu õuele maha maetud. Kuju restaureeriti ja ausammas taasavati. Rõuges väisasime ka kunstikuuri, kus korraldatakse erinevaid näitusi, käsitöö- ja kunstikoolitusi ning kontserte. Peatusime ka Eesti Ema monumendi juures (avati 26. juunil 2010). Monument kajastab meie kõikide tulevikulootusi, väärtustab eesti naist emana, väljendab tänutunnet, liidab rahvast ning annab meile kindla sõnumi, et kestame rahvana ajast aega. Eestimaa lõunaservalt Haanja kõrgustikult haarab ema pilk kogu meie väikest maad ja rahvast.

Edasi suundusime Tilga külla Sepa tallu, kus peremees sepp Peeter Reemann sepistas meie endi silme all Kolmapäeva klubile roosi. Töö käigus rääkis ta kohalikust elust-olust ning oma teest sepatööni. Peeter Reemann on alustanud 1990 Eesti Restauraatoris ja seda iidset ametit õppinud Tallinna sepikojas “Kolm seppa”. Ettevõtjana töötab 1995. aastast ja nagu ta ise ütleb, on tänased oskused välja lihvinud aeg. Ta on ennast täiendanud Austrias ja Norras. Sepiste valmistamisel kasutab ta nii vanu sepatöö võtteid kui ka tänapäevaseid lahendusi. Sepatöö demonstratsioon pakkus meile erakordse ja meeldejääva elamuse. Talu tööde ja tegemiste ning muude huvipakkuvate teemade arutelu jätkus ka lõunalauas. Siinkohal ei saa jätta mainimata, et lõunalaua ehteks oli ahjusoe leib... Jah, ega tänapäeva sepapere ainult sepatöödest ära ela. Üheks tuluallikaks ongi sepatöö demonstratsioon, kus materjal ei maksa palju ja mõnus jutt on omast käest võtta. Gruppide toitlustamise eest kannab hoolt pereema. Sepa talus on võimalik korraldada ka üritusi, seminare ja koolitusi. Peoruumis on ligemale 60 kohta ja teisel korrusel majutuse võimalus. On olemas suitsu- ja tünnisaun. Täiskasvanutel on võimalus osaleda ATV-matkal. Toitlustamine toimub ettetellimisel ja tellitud menüü järgi. Nii elab üks tegus kolmeliikmeline Eesti sepapere suisa ääremaal.

Võrus alustasime oma ringkäiku Roosisaarel, millele viib Eesti pikim rippsild. Jalutasime Tamula järve kaldal Eesti stiilseimal rannapromenaadil, mis pakub palju rohkemat, kui ainult päikesevõtt ja ujumine. Päeva lõpuks külastasime Suurkannataja Ekaterina kirikut. 2008. aasta suvel rajati Ekaterina kiriku teemapark koos pühakirja panoraamiga, mille autoriks on Põlvamaa kunstnik Marje Ernits (kes on külastanud ka Vastse-Kuuste raamatukogu ning kelle kunstiloominguga on meie rahval olnud võimalus tutvuda).

Õppepäevade lõppedes olid kõik osalejad veendunud, et ettevõtlikkus ei olegi anne, vaid kujundatav hoiak, mis annab enesekindluse ja tasakaalukuse ning mille abil saab muuta nii enda, oma pere kui ka kohaliku kogukonna elu märkimisväärselt sisukamaks. Teoreetilisel koolitusel saadud teadmised leidsid Võrumaa suvekoolis kinnitust: tööd on võimalik leida ja töökohti tekitada ka ääremaal – on vaid vaja piisavalt ettevõtlikkust ning häid ideid, et kindlustada regulaarne sissetulek endale ning anda naabritelegi tööd ja leiba.

Suvekool, millele eelnesid kevadel loengud enesemotivatsioonist ning konflikti mõistmisest ja lahendamisest, oli punktiks naisteklubi Kolmapäev eneseabikoolituse projektile “Ettevõtlikkus on hoiak”. Projekti toetasid Kohaliku Omaalgatuse Programm ja Vastse-Kuuste Vallavalitsus.

Koolitus enesemotivatsioonist

Naisteklubi Kolmapäev eneseabikoolituse kevad lõppes psühholoogi ja suhtlemistreeneri Anu Virovere koolitusega ”Enesemotivatsioon ehk kuidas olla motiveeritud ja suuta rohkem”. Koolitusel räägiti heade suhete olemusest ja tähtsusest tänapäeval, rõõmu pakkuvate suhete loomisest ja hoidmisest, tasakaalus elu ja suhete väärtustamisest, emotsionaalsest andekusest, enesemotivatsioonist, enesehinnangust ja - regulatsioonist.

Vastse-Kuuste juubelihõnguline kevadlaat

23. mail oli Vastse-Kuustes väike juubel – traditsioonilist valla kevadlaata peeti juba viieteistkümnendat korda. Kuigi hommikune taevas ja õhutemperatuur ei tõotanud mõnusalt sooja ja vihmata laadapäeva, saatis ilmataat meile peagi päikese ja selge taeva. Nõnda muutuski päeva alguses üpris tühjana tundunud laadaplats peagi külastajatest kihavaks sipelgapesaks – võrreldes mullusega oli nii kaupmehi kui ka külastajaid rohkem. Küllap on ümbruskonna inimesed harjunud oma kevadisi oste tegema Vastse-Kuuste laadalt – seda enam, et ostu-müügi-vahetuse ning laadasöökide-jookide kõrvale pakutakse igal aastal huvitavat ja sisukat laadaprogrammi. Käesoleva aasta kevadlaada programmi tõmbenumbriks oli kahtlemata meile kõigile tuntud ja armastatud ansambel “Seelikukütid”. Igal täistunnil kogunes oma lemmikuid kuulama hulgaliselt austajaid. Vahva on see, et toredate ja uhkete “meeste” ridu täiendas seekord ka naissoo esindaja – nimelt leidsid uljad “Seelikukütid” oma ridadesse meie laadalt toreda “Lillekese”, kes esindas väga väärikalt ja stiilselt Vastse-Kuuste valla naisi. Vahepeal anti võimalus oma muusikaandeid näidata ka laadajuhile Heino Koosale, kes lauljate-pillimeeste koosseisu suurepäraselt täiendas.

Lisaks võimalusele vahvatele lauludele kaasa elada said laadakülastajad nautida toredaid tantsunumbreid: silma olid tulnud rõõmustama nii line-tantsijad kui rahvatantsijad. Hoogsat line-tantsu programmi pakkus Vastse-Kuuste tantsugrupp “Kener” Ene Risttee juhendamisel. Tublid tantsunaised pälvisid publikult kõva aplausi. Rahvatantsurühmade esinemisele eelnes Kultuuriseltsi “Viruskundra” poolt tiitli “Vastse-Kuuste valla kultuuritegu 2010” väljaandmine. Auväärse tiitli pälvis harrastusfotograaf Külli Kolina. Lisaks kohalikule rahvatantsurühmale “Vihista-Viisku” olid meile tulnud tantsurõõmu tooma Veriora tantsurühm “Paras paar” ning “Nõtked ja karvased” Ruusalt. Oma suurepäraseid tantsuoskusi näitas mullu sügisel tegevust alustanud Vastse- Kuuste kooli segarahvatantsurühm.

Lastele külla tulnud kloun Ummi meelitas oma toredaid trikke jälgima ka isad-emad ning vanaisad-vanaemad. Oli päris tegu, et ennast pealtvaatajate hulka ära mahutada. Kes leidis mahti tantsude-laulude-tsirkuse mailt natuke kõrvale kalduda, võis end leida kas poni või hobusega ratsutamas või hoopis vedruvankriga sõitmas või batuutidel hüppamas või koguni rallisimulatsioonist osa saamas.

Laadakülastajaid ootasid ka talupäeva õpitoad – talupäev toimus käesoleval aastal seitsmendat korda. Seekord oli võimalik osaleda sepp Kaspar Kulli õpikojas ning Maarja Küla käsitöötubades. Sepa õpikojas said soovijad endale sepatööga tutvumise käigus vermida juubelilaada mündi. Maarja Küla käsitöötubades tehti pakutrükki, volditi paberist erinevaid kujukesi ning valmistati kinkepakendeid.

Teeb rõõmu, et Vastse-Kuuste kevadlaadale tuleb aasta-aastalt lisaks erinevate taimede ja istikute kasvatajatele-müüjatele ka üha enam talutoidu ja käsitööga kauplejaid. Nõnda said laadakülastajad maitsta näiteks küüslaugu- ja kartuliköögi hõrgutisi, sealhulgas ka küüslaugujäätist. Müügilaudadelt ei puudunud koduleib, talusuitsusink, mesi, kali, kodused pirukad. Käsitöövalik oli väga lai: alates puukujudest ja puitmööblist kuni käsitsi tehtud sõlgede ja pärlitest valmistatud eheteni, kuhu vahele mahtusid veel erinevad kudumid, heegeldatud ja õmmeldud esemed, puidust majapidamisesemed, käsitööseebid, lambavillast tooted, keraamika, laastust ja traadist korvid, kaltsuvaibad jms. Õigele laadale kohaselt ei puudunud müügilt ka kuked, küülikud ja põrsad.

Selleks korraks on kevadlaat ja talupäev jälle möödas. Vastse- Kuuste laadaplatsil turupaviljoni juures ootab suviseid turupäevi ning järgmise aasta kevadet meie laada- ja turusümbol skulptor Ott Oleski puuskulptuur “Turueit”.

Ettevõtlikkus on hoiak

Naisteklubi Kolmapäev eneseabikoolituse moodul “Ettevõtlikkus on hoiak” seab eesmärgiks ettevõtliku ja elus hästi toime tuleva inimese kujunemisele kaasaaitamise. Inimese, kes pidevalt õpib juurde elus toimetulekuks tarvilikke teadmisi ja oskusi ning omandab enesekindlust ja positiivseid hoiakuid. Ettevõtlikkus aitab ümbritsevaga paremini toime tulla. Ettevõtlikkus on hoiak – tahan, teen, suudan! Ja ettevõtlikku hoiakut on võimalik omandada. Selleks on vaja vaid avatud meelt ja head tahet. Kuna naisteklubi koolitusmooduli “Ettevõtlikkus on hoiak” projekt ei leidnud täies ulatuses rahastamist, on meil võimalik käesoleval hooajal korraldada vaid kaks teemakohast koolitust.

Esimene koolitus teemal “Konflikti mõistmine ja lahendamine” toimus 9. veebruaril, lektoriks oli psühholoog professor Tõnu Lehtsaar. Eesmärgiks oli õppida analüüsima ja hindama erinevaid konfliktsituatsioone, pöörates tähelepanu nende tekkepõhjustele, arengule ja võimalikele lahendustele. Tulemusena saime teadlikuks oma konfliktikäitumise stiilist ja õppisime oskust valida konfliktis konstruktiivne käitumisviis. Teine koolitus toimub 1. juunil, siis käsitleb psühholoog ja koolitaja Anu Virovere teemat “Enesemotivatsioon ehk kuidas olla motiveeritud ja suuta rohkem”. Naisteklubi koolitusmoodulit “Ettevõtlikkus on hoiak” toetavad Kohaliku Omaalgatuse Programm ja Vastse-Kuuste Vallavalitsus.