2008

Koolivaheaeg ka algajatel aiakujundatel - lõppes koolituse "Loovus vormub tegudeks" aiakujunduse moodul

Novembri lõpuga sai läbi ka naistele mõeldud koolituse “Loovus vormub tegudeks” aiakujunduse moodul. Koolitusel õppisime, kuidas saavutada aiakujundusega tervikut, milles on arvestatud nii funktsionaalsuse, ökonoomsuse kui ka esteetilisusega. Õpitud oskusi-teadmisi kasutades valmis osalejatel koduaia eskiisplaan. Teema on haarav ja vajalik, loengud huvitavad ja sisukad. Et osalejatel on kõva tahtmine hakata oma plaani ka praktiliselt ellu viima ehk selle alusel aeda rajama või muutma, siis jätkub koolitus algaval aastal, teemaks seekord koduaia rajamine ja hooldamine. Plaanime õppida, kuidas rajada ja hooldada muru, hekki, veesilma, koske, turbaaeda, kiviktaimlat, multšitud istutusala, lillepeenart. Praktilised tööd viime läbi Maarja külas.

Esimene kokkusaamine on 5. veebruaril 2009 ikka Vastse-Kuuste raamatukogus. Lektoriks jätkuvalt Reti Randoja-Muts. Nii lõppenud kui ka algavat koolitusmoodulit toetavad Kohaliku Omaalgatuse Programm ja Vastse-Kuuste Vallavalitsus.

Maanaised - väsimatud õppijad

Käesoleva aasta täiskasvanud õppija nädala avapäev oli naisteklubi Kolmapäev jaoks mitmeti tähenduslik – lisaks osavõtule TÕNi avaüritusest Võrus võõrustasime ka Tartu Maanaiste Liidu liikmesseltside esindajaid. Nimelt oli Tartu Maanaiste Liidu traditsiooniline kokkusaamine 15. oktoobril peetava rahvusvahelise maanaiste päeva puhul seekord meie klubi korraldada. Et tähtsustada õppimist, oli stiiliõhtu teemaks “Naisõpilane ja –õpetaja läbi aegade”. Õhtu algas Põlvamaal sel ajal ringreisil olnud Tallinna segakoori “Noorus” kontserdiga. Koori esinemine lõppes soovikontserdiga etteantud lauluvaliku hulgast. Väljajagatud rütmipillidega sai kogu publik ka ise kontserdil kaasa lüüa. Pärast kontserti pidas Terje Paes loengu maanaisest – uuendustega kaasaminevast tublist õppijast. Loengu lõppedes saabus meie juurde Põlva Talurahvamuuseumist koolipoiss Juhan koos ema ja koolmeistriprouaga. Pärast Juhani “läbikatsumist” kontrolliti ka Vastse-Kuustesse kokkutulnud maanaiste teadmisi. Loengu ja “koolitundide” vahel jäi õnneks aega ka kogemuste vahetamiseks ja oma seltsi uudiste pajatamiseks, samuti kohvi ja kohvikõrvase maitsmiseks. Sõpradega koos veedetud õhtu süvendas nii meie klubi liikmetes kui ka külalistes kindlustunnet, et enesetäiendamine aitab eluga edasi minna ja uusi väljakutseid vastu võtta.

Näiteks kas või oma sugupuu uurimine, mille käigus õpib inimene tajuma ka seda, kuidas põnevate kultuuride mõjukiired on jätnud jälgi meie kultuuri, meie lähedale, naabrusesse.

Sugupuu uurimise saladustesse aitas meil 14. oktoobri õhtul tungida Eesti Isikuloo Keskuse juhataja Fred Puss. Noor energiline ajaloolane soovitab oma perekonna ajaloo vastu huvi tundvatel inimestel alustada sugulaste küsitlemisest ning ajalooarhiivi võrgupäringutest. Eesti perekondade ajalugu ei ulatu kirjalikes allikates ehk nii sügavale kui paljudes Euroopa riikides, kuid Eestis on siiani parim avalik ja tasuta süsteem oma perekonna tausta uurimiseks. Fred Puss soovitab kasutada Rahvusarhiivi digiteeritud allikaid sisaldavat veebikeskkonda Saaga, mis võimaldab kõigil huvilistel tutvuda enimkasutatavate ja huvipakkuvamate Rahvusarhiivi üksustes säilitatavate arhivaalide digitaalsete koopiatega (nt kirikuraamatud). Saaga võrguaadress on www.er.ee/saaga.

TÕNi ürituste lõppedes jõudsime taas kord veendumusele, et ise midagi uurides (nt oma sugupuud) mitte ainult ei õpita, vaid täiustutakse igas mõttes. Naisteklubi Kolmapäev tegemisi 2008. aasta Täiskasvanud Õppija Nädala raames toetasid Eesti Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupp, Hasartmängumaksu Nõukogu läbi maakondliku TÕNi projekti ja Vastse-Kuuste Vallavalitsus. Täname lahke abi eest ka sõpru Põlva Talurahvamuuseumist ja Vastse-Kuuste Kultuurimajast. Samuti täname TÕNi Põlvamaa koordinaatorit Tiina Kalvikut, tänu kellele jõudis mööda Eestimaad sõitev õpibuss ka meie valda ning vallaelanikud said kasutada tasuta individuaalset nõustamisteenust.

Rahvaluule kogumine jääb sel aastal teiste hooleks - meie kujundame aeda (koolituse "Loovus vormub tegudeks" aiakujunduse moodul)

Septembrikuus istusid taas koolipinki ka naisteklubi Kolmapäev poolt korraldatavast aiakujunduse koolitusest osavõtjad. Meie karismaatilise õpetaja Reti sõnade kohaselt ei pea aiandushuvilised talvel rahvaluulet koguma, vaid võivad tegelda ka millegi aia jaoks kasulikuga. Nõnda me siis püüamegi oma koduaia tarbeks tõelist projekti koostada. Et järgmisel aastal koolitust jätkata ja koduaia rajamise üksikasju uurima asuda, selleks oleme käiku andnud uue projekti. Käimasolevat koolitust toetavad Kohaliku Omaalgatuse Programm ja Vastse-Kuuste Vallavalitsus

Kolmapäeva suvekool Liivimaa ringil

Naisteklubi Kolmapäev suvekool toimus sel aastal 2.–4. augustini – sihiks Kuramaa ja Ventspilsi linn. Suvekooli eesmärgiks oli tutvuda Liivimaa Põhja-Läti osa ajaloo- ja kultuuritraditsioonidega. Sõitsime Võru kaudu, et möödaminnes heita pilk enne Ape linna ka Metsavenna talule. Edasi suundusime Riia poole, et jõuda läbi Läti pealinna Cinevillasse, mis on ainus naabervabariiki rajatud tehislinn. Kinolinnak rajati 2004. aastal, kui filmiti filmi “Riia valvurid”.

Tukumsis, mida mägise maastiku tõttu nimetatakse ka Kurzeme Šveitsiks, käisime vaatamas Liivi ordulossi torni, mis oli 200 aastat kasutuses vanglana. Ammustel aegadel oli linnake Saksa käsitööliste asundus, aga tänapäeval armas roheline provintsilinn.

Järgmiseks peatuskohaks oli Durbe mõis – parim klassitsistlik mõis, mida kogu Lätis leida võib. Mõisas on muuseum, kus on välja pandud mõisate ajalugu käsitlev ekspositsioon.

Edasiseks reisisihiks oli Jaunmoku palee, mis on Läti üks uhkemaid paleesid (ehitatud 1901). Siin on kunstinäitused ning jahinduse ja metsanduse alased väljapanekud. Lossis peetakse ka pulmi ning kuna oli laupäev, toimusidki lossi erinevates hoonetes korraga kolmed pulmad.

Edasi ruttasime külastama Sabile viinamarjakasvatust. Sabile on väike provintsilinnake – punaste katustega puumajad ääristamas kitsaid üles-alla munakivisillutisega tänavaid, maalilised aiad ning ehe kohalik koloriit. Külastasime viinamarjamäge, mis on linna sümbol (rajatud juba 14. sajandil) ja asub Abava jõe oru veerul. Istandus on vaid hektarisuurune ja kantud ka Guinnessi rekordite raamatusse kui maailma põhjapoolseim. Iga aasta juuli lõpul peetakse seal veinipidu, kus siis enamik veinitoodangust ka ära tarbitakse. Ka meie saime ülejääke maitsta.

Enne ööbimiskohta minekut sõitsime läbi Kuldiga linna, mida kutsutakse Põhjamaade Veneetsiaks. Samal ajal tabas meid ka suur vihmasadu, nii et Veneetsia oli see tõepoolsest. Linn on meie mõistes veel küllalt puutumatu ja üles vuntsimata, vanalinn koosneb põhiliselt puitmajadest. Vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi nominentide nimekirja ja siin on tänapäevalgi säilinud keskaegne hõng. Kuldigas vaatasime ka iidset telliskivisilda (1874) üle Venta jõe ja Ventas Rumba juga, mille laius on 249 m.

Ööbimiskohta jõudmiseks sõitsime edasi Ventspilsi poole. Natuke ekslemist, aga kohale jõudsime – kaunisse ja mõnusasse Spicite turismikompleksi, kus meie päralt oli suur maja ilusate tubadega.

Hommik saabus ilusa ilmaga. Kuna Ventspilsi linnas toimusid pidustused – linna 718. sünnipäev, oli päris palju vaadata ja külastada: Mereääre vabaõhumuuseumi käsitöölaadast laevasõiduni linna läbival Venta jõel. Ventspils on linn, mis viimastel aastatel on Lätis kõige kiiremini arenenud. Kaunid haljasalad ja Lõunamuuli promenaad pakuvad meeldivat silmailu. Kunagise Kuramaa hertsogiriigi hiilgust tuletab meelde osaliselt restaureeritud vanalinn. Ajas tagasi saab rännata Liivimaa ordulossis. Linnas ei saa üle ega ümber lehmakujudest. 2002. aastal toimus siin Cow Parade (lehmade paraad), nüüdseks on linna jäänud üheksa lehmakuju. Ventspilsis oli aega jalutada ka turul, Raekoja platsil, mererannas ja parkides, kus on kaunid lilleskulptuurid ja purskkaevud. Külastamata ei jäänud ka kaasaegne ja kaunis linnaraamatukogu.

Käisime Ventspilsi Hirveaias, kus elavad hirved, metskitsed ja metssead, keda vaateplatvormilt jälgida saime. Õhtul jalutasime supelranna kõrval muulil - tahtsime nautida päikeseloojangut. Muuli külastajaid ja laevu ootavad sadamasse nelja meetri kõrgune Lehm Matrozis (Madrus), kalalaev Azova ja uusobjekt Ketitool, mille kõrguseks on samuti neli meetrit. Muulil viibimise ajal oli küllaltki tugev tuul, nii et emotsioone jätkus. Nägime ka Saaremaalt tuleva laeva saabumist. Saun, mis meid ööbimiskohas ootas, kulus marjaks ära, sest loodusenautijail ei olnud kehal paika, kuhu liivaterad tuulega pugenud poleks.

Kolmanda päeva hommikul säras päike taas ning meie reisisihiks Kura tipp Kolka neemel.

Sõitsime piki mereäärt, kus asuvad liivlaste ja Kuramaa randlaste külad ning muuseumid. Käisime Mazirbe külas, kus 1939. aastal avati Soome, Ungari ja Eesti toetusel Liivi rahvamaja (maailmas ainuke soome-ugri rahvaste koostöö mälestusmärk). Rahvamaja uksed olid avatud, sest vahetult enne meid peeti seal liivlaste pühi. Käisime vaatamas ka 1868. aastal ehitatud luteri kirikut.

Järgmiseks peatuspaigaks oli sarvede muuseum Vaides. See on eramuuseum ja kõik eksponaadid on kokku kogunud seal omal ajal metskonnas töötanud inspektor.

Nüüd läks sõit juba otse Kuramaa tippu. Kolkasrags – Kurzeme kaugem põhjapunkt, kus kohtuvad Balti mere ja Riia merelahe lained. Laevatamiseks on see ohtlik paik, millest hoiatab ka 6 km madaliku järel tehissaarel püstitatud majakas (1884). Seitsme kilomeetri pikkune liivane neem oli nauditav vaatepilt ja meri lausa kutsus ujuma. Vesi oli mõnede jaoks küll külm, sest ka ilm pilvitas natuke. Karastatumatele ei tähendanud see aga midagi. Oligi nii, et igaüks tegi, mida tahtis – ujus, võttis niisama õhuvanne, oli jalgupidi vees või täiendas ilusate kivide ja merekarpide kogu.

Viimaseks külastuskohaks oli Liivi Kultuuri Keskus Kolka külas. Kolka rajoonist on nüüdseks kujunenud piirkond, kus liivlasi elab muude piirkondadega võrreldes kõige rohkem ja kus veel praegugi on koduseks keeleks liivi keel. Ka siinsed kohanimed on tulnud liivi keelest, samuti on püsinud liivlaste muistsed käsitöötraditsioonid. Kolka kultuurikeskuses on avatud näitus neist majapidamisriistadest, mida kasutasid muistsed rannaliivlased. Liivlased on üks väiksemaid tänapäevani säilinud soome-ugri rahvaid. Esimest korda mainiti liivlasi 12. sajandil Nestori kroonikas. Teadlaste arvates elas 12. sajandil umbes 28 000 liivlast. Praeguseks on liivlasi veidi üle 200 ja liivi keelt kõneleb veel üksnes mõnikümmend inimest. Nii me siis käisimegi uuendamas oma teadmisi ja arusaamist ühest oma lähemast naabrist. Meie teekond hõlmas Liivimaa ringist põhjapoolsema osa.

Kolmapäeva Suvekooli toetasid Eesti Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupp ja Vastse-Kuuste Vallavalitsus.

Unistuste koduaed - (koolituse "Loovus vormub tegudeks" aiakujunduse moodul)

Maikuu lõpus kogunes Vastse-Kuuste raamatukokku ligi kolmkümmend naist, kes soovivad ise oma koduaeda kujundada ning sinna teadlikult taimi valida. Algasid naisteklubi Kolmapäev poolt korraldatava koolituse „Loovus vormub tegudeks“ aiakujunduse mooduli loengud, lektoriks Räpina Aianduskooli õpetaja Reti Randoja-Muts. Reti endised õpilased on öelnud, et tema tunnis saavad võrdselt tõsise koormuse nii mõistus, meeled kui ka kõhulihased. Meie loengulised võivad seda kinnitada. Energilise ja sarmika daami elutarkus ja enesekindlus ning hea sõnakasutus panevad kuulajad loengu ajal ümbruse unustama ning jäägitult aiakujunduse saladustesse süvenema. Neli tundi loengut, mis ühte õhtusse mahub, möödub märkamatult. Mai lõpus – juuni alguses alanud loengusari jätkub septembris.

Meenutusi Vastse-Kuuste kevadlaadast ja talupäevast

Möödunud aasta kevadel alanud projekt, mis suvel tõi meie juurde teiselt poolt Soome lahte Toijalast „lapimoorid” (Toijala lapitöönaiste seltsi nimes sisalduv tilkkuakat tähendab nimelt lapimoorid) ja nende kaunid lapitööd, viis projektis osalenuid sügisel edasi lapitöö kursusele. Toijala naiste erilised tööd ja nendega koos läbiviidud õpitoad suurendasid huvi selle käsitöövaldkonna vastu veelgi. Kursus toimus Põlvas ühisgümnaasiumi käsitööõpetaja Tiina Saago käe all käesoleva aasta alguseni. Tutvusime lapitöö põhitehnikatega ning tulemusena valmisid lapitehnikas omapärased kilekotihoidjad, padjakatted, väiksed tekid. Seejärel asusime vitraažitehnika kallale. Valminud tööd olid nähtud vaeva väärilised. Saadud rahuldusest ja töörõõmust rääkimata. Sisuka ja vajaliku projekti teostumiseks aitasid kaasa Kohaliku Omaalgatuse Programm, Vastse-Kuuste Vallavalitsus, juhendaja Tiina Saago ja muidugi Toijala naiste käsitööselts „Akaan Tilkkuakat”. Täname neid kõiki, samuti tublisid ja tegusaid naisi, kes meie pika ja aktiivse koolituse lõpuni vastu pidasid.