2005

Elukestev õpe - õpin iga päev (täiskasvanud õppija nädala koolitus)

* Loeng " Elukestev õpe - õpin iga päev". Lektor Terje Paes

Miks me ei tule selle peale, et see, kel läheb hästi, kõhkleb, kahtleb, otsustab ja riskib iga päev rohkem kui inimene, kes ei võta aastate viisi ühtki sammu ette.

/Maire Aunaste/

Elu sunnib meid ajaga kaasas käima. Rongi pealt maha astuda ei tohi…

Elukestev õpe on elu jooksul ettevõetud õppetegevused, eesmärgiga parandada oma teadmisi, oskusi ja kompetentsi vastavuses iseenda, kodanikkonna, ühiskonna ja/või tööturu vajadusega, seda nii formaalsel kui informaalsel kujul.

Eluaegse õppe mõte: peame pidevalt muutma oma valmisolekuid.

Elukestva õppe eesmärk: et meil oleks elukindlust.

Iga inimene peaks omandama kunsti elada üle ja kontrollida nähtusi, mida võiks nimetada MÕTTERAPUTUSTEKS, see on murdepunkt muutuste protsessis.

Inimene õpib kõikjal: näiteks pereelu õpetab, kuidas tulla toime majanduslikult, toimida meeskonnana,

kuidas koos kasvada kultuurselt, hingeliselt, kuidas üheskoos vananeda.

Inimene õpib vabal ajal, hobi korras: kuidas puhata, nautida, lõõgastuda, olla sõber, teada/osata midagi väga põhjalikult, käia ringi lahtiste silmadega, reisida, lugeda raamatuid, ajalehti jne.

Inimene õpib ühiskondlikus tegevuses: kuidas teha tööd, jagada aega ja ressursse, eristada olulist ebaolulisest, olla aktiivne, muuta ennast.

Inimene õpib igapäevatöös: kuidas olla boss, alluv, kolleeg, ametnik, eraettevõtja, töötu, koduperenaine, lihtsalt kodune, pensionär, ema või isa, vend või õde, vanaema jne.

Täiskasvanud Õppija Nädala raames kutsus naisteklubi Kolmapäev Vastse-Kuuste valla mittetulundusühingute rahvale elukestvast õppest, selle väärtustamisest ja vajalikkusest rääkima psühholoog-kutsenõustaja Terje Paesi Põlvast. Täname lektorit haarava ja kasuliku loengu eest!

Loengu läbiviimist toetasid Hasartmaksumängu Nõukogu läbi maakondliku TÕNi ürituste läbiviimise projekti ning Eesti Kultuurkapital.

Hullud unistused (kodanikukoolitus "Maanaine kui kodanik kiiresti muutuvas ühiskonnas")

15. septembril alustas naisteklubi Kolmapäev taas kodanikuhariduse omandamist. Tsükli „Maanaine kui kodanik kiiresti muutuvas ühiskonnas” kestel tahame omandada teadmisi ja oskusi uuenevas ühiskonnas orienteerumiseks. Koolituse eesmärgiks on anda naistele nõu toimetulekuks ning aidata kaasa nende eneseleidmisele ja –teostusele. Lektor on Reet Varend Räpina Rahvakoolist

Esimesel loengul rääkisime naisest ja väärikusest, sellest, mida inimene üldse vajab, et ennast väärikana, enesega rahulolevana ja õnnelikuna tunda. Kas meile aitab sellest, kui on rahuldatud meie füsioloogilised vajadused – meil on olemas toit, eluase ja kehakate ning me oleme terved? Vajame ka turvalisusetunnet – seda annavad meile pere, kodu, riik, majanduslik kindlustatus, arstiabi kättesaadavus. Oleme sotsiaalsed olendid – vajame suhtlemiseks sõpru, sugulasi, töökaaslasi, lemmiklooma, meediakanaleid. Selleks, et julgeksime ja saaksime olla meie ise, peavad nimetatud vajadused rahuldatud olema. Sellelt baasilt kasvab meie eneseusk ja eneseteostuse tahe. Kui me usume enesesse ning oskame ennast väärtustada, tekib meil tahtmine ennast arendada ja oma võimeid ära kasutada – nii eneseteostuseks kui ka üheskoos teistega oma koduvalla paremaks muutmiseks. Siis julgeme ka unistada ja oma unistuste poole püüelda. Soovime igale naisele oma hullu unistust! Ootame naisi kooli!

Järgmine kodanikukoolituse “Maanaine kui kodanik kiiresti muutuvas ühiskonnas” loeng toimus Vastse-Kuuste raamatukogus 27. oktoobril. Loengu teemaks oli “Kes kaitseb minu närve. Terves kehas terve vaim”. Lektoriks taas Reet Varend Räpina Rahvakoolist.

17. novembril toimus kodanikukoolituse „Maanaine kui kodanik kiiresti muutuvas ühiskonnas” kolmas loeng. Jätkus teema „Kes kaitseb minu närve. Terves kehas terve vaim”. Lektor Reet Varend.

Koolituse läbiviimist toetab Kohaliku Omaalgatuse Programm.

Kasulikud päevad Rõngus ja Viinistul

Naisteklubi Kolmapäev liikmed võtsid lõppenud suvel osa Rõngus toimunud Lõuna-Eesti maanaiste info- ja koolituspäevast ning septembris Viinistul toimunud Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu suvekoolist.

Rõngu Maanaiste Seltsi korraldatud infopäeval oli võimalus olla vestlusringis Erika Salumäega, matkata Hiugemäe loodusrajal, maitsta Salvesti tervislikke hoidiseid, kuulata loengut etiketist ning osaleda käsitöötubades.

EMSLi 7. suvekooli teemaks oli maine ja suhtlemine. Olemisest ja näimisest, mainest ja suhtlemisest ning avalikust esinemisest rääkisid sellised tuntud tegijad nagu Marek Reinaas, Daniel Vaarik, Janek Mäggi, Hannes Rumm, Peeter Tooma jt. Esimese päeva õhtul oli võimalus Viinistu Kunstimuuseumi katlamajas kuulata Arvo Pärdi suurepärast juubelikontserti.

Meenutusi Kolmapäeva suvekoolist

Juulikuise suvekooli sihiks oli Lääne- ja Loode-Eesti, eesmärgiks tutvuda Lääne-Eestis Noarootsi Kaunistamise Seltsi tegevustega ja Loode-Eestis kohtumine kirjanik Erik Tohvriga.

Läänemaale suundudes oli esimene peatus Koluveres. Eesti üks tähelepanuväärsemaid arhitektuurimälestisi on uhke ja heas korras Koluvere orduloss (rajatud 13. sajandil) ümara suurtükitorni, sildade, tiikide ja suure hoolitsetud pargiga. 1990. aastate lõpuni paiknes lossis vaimsete puuetega inimeste hooldekodu. Praeguseks on loss tühi.

Haapsalu teele jäi Palivere mõis (vana rüütlimõis 18. sajandist), kus tegutsevad noortekodu ja külalistemaja.

Peatusime veel Lääne-Nigula Püha Nikolause kiriku juures. See on orduaegne kirik aastast 1300, pühendatud meremeeste kaitsjale Pühale Nikolausele. Külastasime maalikunstnik Ants Laikmaa (1866–1942) muuseumi. Kunstniku kavandatud romantilises eramus on ateljee ja eluruumid. Laikmaa poolt rajatud suures liigirikkas pargis on ka tema haud.

Jõudsime Haapsallu. Kahjuks ei saanud me külastada piiskopilinnust ega Toomkirikut, sest linnuseõuel toimus Ameerika autode paraad ja näitus. Külastasime Läänemaa Muuseumi, mis asub kunagise turuplatsi ääres endises hilisbarokkstiilis raekoja hoones. Muuseumile pandi alus 1929. aastal, kui koduloomuuseumi selts alustas etnograafilise materjali kogumist. Jalutasime poolsaarel olevas vanalinnas, mis on säilitanud oma keskaegse tänavatevõrgu ja suure osa möödunud sajandi puithoonestusest. Vanim hoone on Jaani kirik, mis ehitati 15. sajandil aidast. Jalutajate meelispaik on Promenaad, kus asub Eesti üks suuremaid puitehitisi, algselt mere kohale rajatud Kuursaal (1898, nüüd restoran). 1825. aastal rajati esimene mudaravila, Haapsalu kuurordi õitseng saabus 19. sajandi lõpul. Linna suvekülaliste hulgas on olnud muuhulgas ka Vene tsaariperekond, kunstnik Nikolai Roerich ja helilooja Pjotr Tšaikovski, kellele on Sadama tänava kaldal mälestuspink. Tähtsate külaliste tarbeks rajati raudtee kauni jaamahoone (1905) ja Eesti pikima kaetud perrooniga (216 m). Nüüd on siin raudteemuuseum ajalooliste vedurite ja vagunitega.

Edasi võtsime suuna Noarootsile, mis oli 13.–20. sajandil asustatud valdavalt rootslastega. Möödusime Hosbys 1500. aastal valminud kirikust ja põlisest rootsi kalmistust, korrastatud Pürksi mõisast, kus nüüd asub kool. Endisel saarel paiknevas kaunis äsjarenoveeritud Lyckholmi suvemõisas asub Lyckholmi muuseum, mis kuulub Noarootsi Kaunistamise Seltsile. Kohtusime seltsi esindaja proua Anu Kariga, kes tutvustas seltsi tööd. Kauni mõisahoone kohvikus pidasime ka lõunapausi.

Noarootsist põhja poole jäävad Riguldi mõis ja suur Roosta puhkekeskus avara supelranna ning mitmekülgsete sportimisvõimalustega. Dirhamis on piirivalve ja külaliskaiga sadam, kust pääseb Osmussaarele.

Edasi kulges teekond piki Nõva maastikukaitseala, mis on valge liivaranna ja kaunis männimetsas paiknevate telkimisaladega puhkepiirkond.

Vihterpalus kohtusime kirjanik Erik Tohvriga (tegelik nimi Hans-Erik Laansalu): sündinud 1933, hariduselt elektriinsener, pensionil, elab mere ääres Vihterpalus. Toekas ja rõõmus vanahärra. Kirjutanud 12 romaani, praegu käsil memuaariraamat. Mitu tundi kohvilauas vesteldes läks mööda nii, et ei märganudki.

Peagi saabuski aeg suunduda ööbimiskohta. Selleks sõitsime uuesti Nõvale. Veskijõe puhkemajas oli meie päralt kogu maja koos köögi, sauna, kaminaruumi, TV-ga. Oli võimalus ka grillida. Kuigi olime natuke väsinud, toimus siiski saunakülastus ja öödisko, millele oleks peaaegu tulnud külaliseks ka kohalik tuletõrjekomando. Eurovärk – nii kui küünla hubasuse tekitamiseks süütasime, hakkas tuletõrjeandur tööle. Õnneks vaikis see üsna kohe pärast küünla kustutamist ning külalisi siiski ei tulnud.

Hommik saabus väikese uduvihmaga, mis ei vähendanud meie soovi minna Nõva randa laulvatele liivadele. Karastatumad meist käisid meres ujumaski. Nõval külastasime väikest puukirikut, mille omapäraks on 1836. aasta pärgamentmaalingud akendel, kirikuaias on vabadussammas. Kirikusse on varjule toodud Eesti vanim puidust ratasrist.

Vihterpalus tahtsime külastada sealset mõisaansamblit, mis on ehitatud 19. sajandil, kuid kahjuks ei saanud sisse, sest mõis on eraomanduses ja peremeest ei olnud kohal. Edasi sõit Padise kloostrisse, mis on rajatud 13.–14. sajandil ning üks unikaalsemaid ehitisi kogu Põhja-Euroopas. Klooster rajati tsistertslaste mungaordu poolt vana muinaslinnuse kohale, kohandati 17. sajandil ümber elamuks ning on praegu osaliselt taastatud.

Järgmine peatus – Harju-Madise Mattiase kirik. Hoolitsetud pühakoda rannaastangul, kõrgest kellatornist plingib majakatuli Pakri lahele. Kantsli kõlaräästa tipus asetseb nikerdatud päikeseketas, mida rahvas on pidanud laeva tüürirattaks.

Sadamalinn Paldiski asub kõrgel Pakri poolsaarel. Pärast Eesti vallutamist Põhjasõjas (1718) alustati Peeter I käsul rootslastega asustatud Pakrile sügava ja jäävaba väina äärde sõjasadama rajamist. Ehitati ka paekivist kindlus, mille varemed on näha Muula mägedes. Linna olulisim ettevõte on Paldiski Lõunasadam, mille kaudu on ühendus Rootsi Kapelskäri, Soome Hanko ja Saksa Lübecki sadamatega.

Huvitav ala on poolsaare tipus, kus sakiline paeastang langeb 25 m kõrguselt merre. Avatud klindiservalt on näha võimsat paepaljandit ja mere purustavat jõudu. Pakri paekivist majakas on Eesti kõrgeim (54 m, ehitatud 1889), säilinud on ka Peetri-aegne tulepaak. Pakri poolsaarel külastasime veel tuuleparki, mille ehitustöid alustati 2004. aasta suvel. Esimene tuulik ühendati elektrivõrguga 15. detsembril 2004. Täisvõimsuse saavutas tuulepark märtsis 2005. Pakri tuulepargis on kokku kaheksa tuulegeneraatorit, mille ühe laba pikkuseks on 46 meetrit. Generaatori kõrval seistes tunnetad inimese väiksust.

Sõitsime piki mereranda läbi Kloogaranna Laulasmaale. Hinnatud on Laulasmaa nn laulvad liivad, mis on täis madalaid praegu õitsvaid kibuvitsu.

Lohusalu sadam, kus toimuvad suvel laupäeviti tantsuõhtud, asub Lohusalu poolsaare tipus. Sadamas asub ka restoran.

Keila juga on Keila valla pärl, Eesti suuruselt teine juga. Joa astangu ülemise osa moodustavad räästataoliselt etteulatuvad lubjakivid, siin on viis aastat seisnud ja 2005. aasta alguses taaskäivitatud vana hüdroelektrijaama hoone ja veehaare. Krahv Benkendorffi poolt 1830. aastatel ehitatud torniga Keila-Joa mõisa härrastemaja asub jõe idakaldal. Mõlemal kaldal laiub suur metsapark.

Peatusime Türisalu pangal. Siit, 30 meetri kõrguselt kadakaselt pangalt, avanes võimas vaade otse merele. Pangal on sobivad piknikupaigad ja lääneserval 2,5 m kõrgune juga.

Läbides Rannamõisa ja Muraste, möödusime nn Lollide külast – see on küla, kus näha väga eriskummaliste arhitektuurilahendustega rikkurite maju.

Keila linn – Lääne-Harjumaa keskus. Keila Miikaeli kirik on Harjumaa suurim keskaegne maakirik, pseudogootilik torn (1851). Kirikuaias leidub ratasriste ja ümbruskonna mõisnike matusekabeleid.

Ees seisis teekond läbi Saku-Saue-Jüri Tuhalasse, mis oli ka meie viimane peatuspaik. Tuhala on paikkond Kose vallas, mida iseloomustavad huvitavad karstinähtused. Sulu talus asub karstiallikas Nõiakaev , millest suurvee ajal keeb välja ligi 100 liitrit vett sekundis. Siin on Ülo Õuna skulptuuride näitus, energiasammas ja rahvapidude paik. Sulu talu peremees tegi meile tunniajase paikkonna tutvustuse.

Kevadlaat ja talupäev

Laadalt ei puudunud selgi korral istikud, taimed, seemned, aiatarbed, noorkanad ja tibud, tööstuskaubad, raamatud ja laadasöögid-laadajoogid. Söödi suppi, jagati muljeid, kuutati muusikat ja tantsiti puhkpilliorkestri "Forte" saatel. Talupäeva külalisel lehm Almal oli mängudes ja võistlustel osalenud laste jaoks kaasas maitsvad-tervislikud "piimased" auhinnad - jogurtid. Laadalistel oli võimalus osaleda laadaplatsil toimunud korvi- ja luuategemise tunnis. Lehma ja lambatunnid toimusid taludes, kuhu sõidutas soovijaid buss. Lehmatunnis õpetas Kase talu perenaine Koidula Paide laudas huvilistele lüpsmist ning rääkis, mida maitsvat me piimast saame. Taluõuel perenaise kaetud laual ootasid külalisi hommikuse lüpsi piim ning lehm Mustu piimast tehtud juust, sõir ja kohupiimakook. Lambatunnis pidi jäär Miku peab pealtvaatajate silmade all oma kasuka loovutama. Miku kasukat pügas Väike-Türsi talu peremees Aivar Nigul. Huvilised said proovida villa kraasimist ning nägid, et see pole sugugi lihtne töö. Ning see on alles algus villa teekonnal sokkide-kinnaste-kampsuniteni. Lambatunnis osalejad said teada, mis saab lambavillast edasi - enne kui sellest meile pehme kampsun, sokid või kindad saavad.

Naisteklubi Kolmapäev 10-aastane

Mida oleme kooskäidud kümne aasta jooksul teinud? Igal aastal sügisest kevadeni õpime - kuulame loenguid ja õpime erinevaid käsitöötehnikaid - koolitusprojekti nimi on "Ettevõtlik ja aktiivne naine". Igal suvel tutvume Kolmapäeva suvekooli raamas mingi Eesti piirkonna ajaloo, kultuuri ja seltsieluga. Oleme käinud ka raja taga: Stockholmis, Peteburis ja Riias. Võtame osa maanaiste päevadest, maanaiste piirkondlikest, vabariiklikest ning rahvusvahelistest üritustest. Külastame ja loome sidemeid nais-, haridus- ja külaseltsidega. Käime koos tutvumas kodumaakonna looduskaunite paikadega. Käime koos teatris. Algatasime Vastse-Kuuste vallas konkursi "Kaunis kodu" ning oleme ka ise oma koduvallas talgute korras heakorratöid teinud. Oleme korraldanud oma valla lastele kaheksa jõulumaad. Sel kevadel meie poolt korraldatud kevadlaat on juba üheksas.