Esimese eluaasta lõpuks hakkab laps esemeid vastavalt nende otstarbele kasutama ja erinevaid tegevusi matkima. Areneb imiteerimismäng. Näiteks joob laps tühjast tassist, loeb mängult raamatut, paneb nuku magama, toidab mängukoera. Mängus võib laps tõelisust muuta ja tegevusi ette kujutada. Näiteks tavalisest klotsist võib saada seep, puupulk võib olla lusikas jne. Mängitakse vastavalt esemete funktsioonile. Laps söödab nukke mängult lusikaga, seejärel toidub koera, mängukaru jne.

Mida aeg edasi, seda rohkem näidatakse huvi üles teiste laste vastu, kes ka samal mänguplatsil tegutsevad. Puudub aga veel võime end teise inimese olukorda panna. Laps ei oska oma asju jagada ning võib seetõttu lüüa või hammustada kui midagi temalt ära võtta proovitakse. Samuti võib tekkida soov ka ise teiselt huvipakkuv lelu enda valdusesse haarata.

Juhendamisel hakkab laps huvi tundma teiste laste tegemiste vastu ja nendega emotsionaalselt suhtlema.

Teisel eluaastal lapse mäng täiustub. Kui varem olid lapse tegevused suunatud iseendale, siis nüüd kaasab ta ka teisi, näiteks ema. Laps matkib inimest või olendit päris vabalt nii tegevustes kui kõnes. Laps võtab endale tavaliselt lähedaste inimeste rolle: mängib ema-isa, vanaema, hoidjat. Lihtsast esemetega manipuleerimisest kasvab välja koosmäng täiskasvanuga. Eakaaslastega väikelaps koos veel ei mängi. Nad võivad küll kõrvuti mängida, kuid enamasti ei suhtle omavahel.

Umbes kahe kuni kolme aastaselt ilmub lapse mängu rollimäng. Üleminek harjutamismängudelt rollimängudele toimub tasapisi. Laps võib näiteks ujutada nukunõusid vees (harjutamismäng) ning neid hiljem pesta (rollimäng). Rollimäng on seotud mõtlemise ja kõne arenguga.

Teisel ja kolmandal eluaastal algab kiire kõne areng, mis toob muutusi lapse tegevuses ja sotsiaalsetes suhetes. Mäng muutub peamiseks tegevusvormiks. Rühmamängudest võtab laps osa siis, kui need toimuvad täiskasvanu juhendamisel. Iseseisvates mängudes on alguses siiski vaid kaks last, kes mängivad koos või kõrvuti ilma reegliteta ja eelneva kokkuleppeta. 3. eluaastal tuleks lapsele luua kõik tingimused süžeeliseks mänguks - millest sõltuvalt valitakse mänguasjad. Näiteks nukumaja sisustamine nukumööbli ja lauanõudega. Mänguasjade hulgas võiks leiduda erineva otstarbega masinaid ja ehitusklotse. Looduslikud materjalid nagu vesi, savi ja liiv etendavad samuti olulist osa lapse arengus.

Laps vajab mänguasju, mis võimaldavad tal teostada oma mänguideid, oleksid arendavad ja pakuksid mitmekesiseid mänguvõimalusi. 2. eluaastal vajab laps mänguasju, mis arendavad erinevaid motoorseid ja sensoorseid vilumusi. Seetõttu võiks muretseda erineva vormi, värvi ja suurusega ning erinevast materjalist lelud. Mänguasju ei pea olema paju. Pigem on oluline, et need vastaksid lapse eale, oleksid terved, puhtad ja ohutud.

Kuna väikelaps on väga liikuv ja tahab palju tegutseda, siis peab tal olema võimalus mängida liikumist soodustavate mänguasjadega (pallid, eestlükatavad ja tagantveetavad kärud vm). Lapsel peaks olema piisavalt ruumi ka kiikumiseks, ronimiseks, pugemiseks, liulaskmiseks. Kuna väikelaps õpib läbi mängu, siis kõige paremaid tulemusi annab õpetus läbi mänguliste võtete ja sellepärast on olulised just didaktilised (õpetavad) mänguasjad. Need on lelud, millega mängides arenevad lapse tajud, mõtlemine, tähelepanu, kõne. Sobivad mänguasjad, mida saab üksteise sisse panna (ämbrid, kuubikud); kinni- ja lahtikäivad asjad (erinevas suuruses karbid, nööpide, trukkidega lelud). Olulisel kohal on kompimismänguasjad (saab tunnetada erinevaid materjale), lükkamis- ja toppimismängud, heli tekitavad mänguasjad, doomino- ja lotomängud (Lasteaiaõpetaja käsiraamat 2003).

Sotsiaalse arengu seisukohalt on olulisel kohal nukk. Nukud peaksid olema suured ja hästi liikuvate käte-jalgadega, et neid annaks näiteks riietada. Kindlasti peaks väikelapsel olema võimalus mängida ka pehmete mänguloomadega, mida võib kallistada, süles hoida, kanda. Nuku juurde võiksid kuuluda ka nukumööbel, nukunõud ja nukuriided. Poistele pakuvad suurt huvid autod. Need peaksid olema küllaltki kompaktsed, ilma väikeste ja habraste detailideta (Lasteaiaõpetaja käsiraamat 2003). Ära ei tasu unustada, et pole poiste ja tüdrukute mänge ega mänguasju, lelud sobivad ühtemoodi mõlema soo esindajale ja mistahes rollid sobivad läbimängimiseks nii poistele kui tüdrukutele.

Nutiseadmed, arvutid ja tahvlid ei ole väikelapse arengu seisukohast hädavajalikud. Pigem ei soovitata nende kasutamist väga varaseas eas. Meid ümbritsevas digimaailmas päris ilma nendeta hakkama aga ei saa ja on mõistetav, et lapsedki ilmutavad mingil ajahetkel digitehnika vastu suuremat huvi.

Eesti laste nutiseadmete kasutamise uuringu tulemused näitavad, et juba 6-kuused imikud teevad nutiseadmetega tutvust, rääkimata 2-3-aastastest lastest. Lapsevanemad kasutavad nutiseadmeid lastele meelelahutuse pakkumiseks, ka kui virtaalse lapsehoidjana ning arendava abivahendina. Ekraanid võivad küll kaasa aidata laste mängulisusele ja loovusele, kuid võivad mõjuda ka negatiivselt:

• mõjutavad aju normaalset arengut;

• pidurdavad kõne arengut;

• pärsivad sotsialiseerimisoskuste väljakujunemist;

• võivad tekitada käitumisprobleeme,

• võivad tekitada ebaregulaarse unerežiimi,

• võivad olla aluseks hirmudele.

(Nevski ja Siibak 2016)

Kõige olulisem on jälgida väikelapse ekraani taga veedetud aega ning kindlasti vaadatava sisu - on see ikka eakohane, arendav ja lapsele arusaadav?