Tuleb panustada ja püüelda selle poole, et igal lapsel oleks mäletamisväärt lapsepõlv: see tähendab turvalist ja armastavat kasvukeskkonda ja teadlikku suunamist ning õpetamist, arengu õigel viisil toetamist. Sama tähtis kui soe kodu ja tervist toetav lasteasutus on ka lapsest lähtuv õpetus ning kasvatus.

Lapsega tegelevad lapsevanem, lapsehoidja, õpetaja või kasvataja, kes oma tegevustes lähtuvad individuaalsetest teadmistest, oskustest, hoiakutest ja varasemast kogemuses (sh ka enda lapsepõlvekogemused).

Lasteasutusel, olgu selleks kas lasteaed või lastehoid, on tänapäeva ühiskonnas lapse arengule väga tugev mõju.

Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt on lastehoid ja lasteaed lapsevanemaid ja kodust kasvatust toetav institutsioon, küll aga näitab praktika, et lapsed veedavad suurema osa oma ärkveloleku ajast just lasteaias või lastehoius. Laste päev on enamasti pikem kui lapsevanemate tööpäev, laps tuuakse lasteaeda või -hoidu enne tööpäeva algust ja talle tullakse järele alles pärast tööpäeva lõppu. Seega on pisikese inimese „tööpäev“ sageli veel pikem kui täiskasvanu oma ja on igati mõistetav, et selle aja vältel peab lapsel olema võimalus viibida turvalises, tervist ja arengut toetavas kasvukeskkonnas.

Oma rolli mängib kindlasti füüsiline keskkond ja ümbrus – liikumisruum, turvaliselt paigutatud mööbel ja eakohased mänguvahendid nii toas kui õues. Kuid väga olulisel kohal on lisaks emale ja isale ka lastega tegelevad teised täiskasvanud – lapsehoidjad, lasteaiaõpetajad, assistendid, kasvatajad.

Vaata ka lapsehoidja kutsestandardit!

Täiskasvanud kipuvad sageli unustama, et esimesed kümme eluaastat on lapse põhitegevuseks uurimine ja mäng; lapsed mängivad nähtut ja tajutavat enda jaoks läbi. Laps loob mängumaailma matkimaks seda, mida ta ümbritsevas elus on avastanud. Laps mängib läbi kõik enda jaoks uued teadmised, liigutused ja tundmused – mõtestab neid ja seob juba olemasolevate teadmistega. Mänguvõimaluse puudumine või mängu pidev takistamine (näiteks levinud sõnumid "Ära korralda segadust"; "Ära määri riideid ära"; "Ära torma kogu aeg"!) viib lõpuks sünnipärase mänguinstinkti kustumiseni, mis lapse arengu seisukohalt on negatiivsete tagajärgedega.

Mängule jääb keskne koht lasteasutuse tegevuses. Pole tarvis kiirustamist ja tormamist, pole tarvis hirmu, et miski jääb nüüd kohe tegemata. Pole vaja negatiivset kogemust, et ei jõutud vastata täiskasvanu ootustele. Lapse eduka toimetuleku seisukohalt on oluline avada kõik lapse meeled: kuulmine, nägemine, haistmine, maitsmine ja kompimine, aidata tal tundma õppida iseennast ning oma emotsioone ja luua alus väärtushinnangute ja maailmapildi tekkeks. Sellest lähtuvalt võiks planeerida nii päeva-, kui nädalakavad.

Nii nagu kodugi, peab ka lasteasutus pakkuma lapsele turvatunnet, rahu, hellust, armastust ning hoolivust. Kuidas seda tagada? Ühelt poolt määravad seda erinevad nõuded, mis tulevad seadusandlusest, et kindlustada lastele turvaline mängu- ja kasvukeskkond (Tervisekaitsenõuded lapsehoiuteenusele, Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule ja Tervisekaitsenõuded koolieelses lasteasutuses tervise edendamisele ja päevakavale), teisalt mängib aga isegi suuremat rolli lastega tegeleja – lapsehoidja, õpetaja, kasvataja. Laps hakkab varakult jäljendama talle olulisi täiskasvanuid. Laps ei õpi mitte pelgalt täiskasvanute sõnadest, vaid pigem tegudest, olulisel kohal on eeskuju!

Individuaalsed ja ealised iseärasused

Lapse arengut silmas pidades seatakse eesmärgid, mille saavutamiseks peaks laps piisavalt pingutama, et saaks kogeda eduelamust. Eesmärkide saavutamine on lapsele jõukohane aga ainult siis, kui ootused on eakohased, selgelt ja arusaadavalt sõnastatud ning täiskasvanu oma toetuse ja tunnustava tagasisidega loob stiimuli nende eesmärkide poole liikumiseks.

• Kõige parem on tegevust planeerida diferentseeritult ning võimaldada lastel tegutseda väikestes rühmades.

• Esmane ülesanne on lapse hoiakute ja väärtushinnangute kujundamine ning aidata lastel mõista neid ümbritsevat maailma (Tuuling, 2015).

• Uute teadmiste omandamine olgu vahva ja põnev! Kui kasutada ära lapse loomulik huvi, saab kergema vaevaga efektiivsemaid tulemusi.

• Hästi läbimõeldud tegevus ja uurimist soodustav keskkond võimaldab lapsel oma arengupotentsiaali avada.

Koostöö ja kaasamine

Koostöövõrgustikku, mis soodustaks teadmiste vahendamist lapsele huvipakkuvalt ja haaravalt, tuleks kaasata lapsevanemad, töökaaslased, teiste asutuse töötajad, tervishoiutöötajad, erialaspetsialistid jne.

Koostöö kodu ja asutuse vahel on äärmiselt oluline! Juba algselt tuleb kokku leppida ühistes eesmärkides ja mõelda koos, kuidas nendeni jõuda. Märksõnadeks on suhtlemine ja avatus, küsimine ja vastamine.