Lapsehoidja võib perele abiks olla kuni lapse täiskasvanuks saamiseni, kuid pigem on selline vajadus praktikas erand kui reegel. Peamiselt vajavad lapsehoidja abi pered, kus on imik ja/või väikelaps või erivajadusega laps ning laste- ja hoolekandeasutused, kus tegeletakse lastega vanuses keskmiselt kuni 7-eluaastat. Seetõttu keskendub antud kursus just sellele sihtgrupile ja käsitletakse põhjalikumalt kolme arenguperioodi: imiku-, väikelapse- ja varane lapseiga (koolieelne iga).

Arenguperioodiks kutsutakse ajavahemikku, mil üks või mitu psüühilist omadust arenevad kiiresti, teised aga aeglaselt või siis üldse mitte. Hüpped ja neile järgnevad rahulikumad ajajärgud on aluseks arengutee perioodideks jaotamisele. Arenguperioode võib vaadelda järgmiselt:

• Sünnieelne iga – viljastumisest sünnituseni

• Imikuiga – 0–1 eluaasta

• Väikelapseiga ehk MAIMIKUIGA – 1–3 eluaastat

• Varajane lapseiga ehk EELKOOLIIGA – 3–6 eluaastat

• Keskmine lapseiga ehk KAINIKUIGA – 6/7–11/12 eluaastat

• Murdeiga ehk MÜRSIKUIGA – 12–20 eluaastat

• Täiskasvanuiga al ca 20 elusaastast

Arenguperioodid läbitakse kindlas järjekorras. Erinevused ilmnevad arengu kiiruses ehk arenguperioodi kestvuses.

Seega on arenguperioodide ajalised piiritlused tegelikult keskmised näitajad.

Lapse arengu eeldatavad üldoskused – jaotus on tinglik, sest üht ja sedasama näitajat on võimalik käsitleda erinevatest aspektidest.

Tunnetusoskused – oskused tahtlikult juhtida oma tunnetusprotsesse (taju, tähelepanu, mälu, mõtlemine, emotsioonid, motivatsioon).

Õpioskused – lapse suutlikkus hankida teavet, omandada teadmisi ja oskusi ning uurida ja katsetada. Kujunevad tunnetusoskuste arengu alusel.

Sotsiaalsed oskused – lapse oskused teistega suhelda, tajuda nii iseennast kui ka teisi, võtta omaks ühiskonnas üldtunnustatud tavad ning lähtuda eetilistest tõekspidamistest.

Enesekohased oskused – lapse suutlikkus eristada ja teadvustada oma oskusi, võimeid ja emotsioone, juhtida oma käitumist.

Mäng – lapse põhitegevus, mille käigus laps omandab ja kinnistab uut teavet, uusi oskusi, peegeldab oma tundeid ja soove, õpib suhtlema, omandab väga palju kogemusi, õpib käitumisreegleid. Mänguoskus on kõigi üldoskuste ning õppe- ja kasvatustegevuse eri valdkondade oskuste ja teadmiste arengu alus!

Lastekaitse seaduse järgi on lapsest sirgunud täiskasvanu kui ta saab 18-aastaseks. Neiu või noormees võib selleks ajaks tõesti välja näha nagu täiskasvanud mees või naine, kuid vaimse, sotsiaalse ja emotsionaalse aregu erinevused võivad täiskasvanutegi hulgas olla üpris suured...

Füüsilise arengu puhul on muutused konkreetsed ja silmaga nähtavad. Lapse välimus muutub, suurenevad füüsilised mõõtmed (keha, elundid). Füüsiline areng on protsess, mis kestab eostumisest kuni täiskasvanuks saamiseni.

Füüsiline areng = motoorika areng - muutused inimese organismis.

Siinkohal arvestatakse:

• pikkuse;

• kehakaalu;

• luutiheduse;

• lihasjõu;

• oskusega roomata, istuda, seista, kõndida, joosta jne.

Areng toimub üksteisele järgnevate etappide kaupa ning eeldab, et eelnev tase on saavutatud enne järgmist astet.

Motoorsete funktsioonide areng sõltub nii bioloogiliste süsteemide kasvust ning küpsemisest (inimese anatoomia ja füsioloogia) kui ka inimese sihipärasest liikumisaktiivsusest ning nende tegurite omavahelistest seostest. Kõikidel lastel esineb ka nn seisakuperioode, millele järgnevad selgelt nähtavad arenguperioodid - seega ei kulge areng alati ühtlaselt.

Füüsilise arengu suunad:

• Areng toimub alati samade seaduspärasuste alusel – peast jalgade poole. Laps saavutab enne kontrolli pea, siis käte ja lõpuks jalgade üle.

• Arengusuund on keskelt perifeeriasse ehk kehatüvest väljapoole – käsivarred arenevad enne käsi ja käed enne sõrmi.

• Areng liigub üldmotoorikast üksiktegevustesse – kõigepealt saavutatakse kontroll suuremate, seejärel väiksemate lihasgruppide üle (üldmotoorika - peenmotoorika).

Motoorika arengu võib jagada ka nelja erinevasse etappi, mis järgnevad üksteisele närvisüsteemi küpsemise alusel:

1. Reflektiivsed liigutused

2. Sümmeetrilised liigutused (asendi-, sirutus-, kaitse- ja tasakaalureaktsioon)

3. Tahtlikud, motiveeritud liigutused

4. Automaatsed liigutused

• kehatunnetus ja põhiasendid: lamamine, istumine, seismine;

• tasakaalu saavutamine ja hoidmine;

• keharaskuse tunnetamine asendite muutmisel;

• põhiliikumised: roomamine, ronimine, kõndimine, jooksmine, hüppamine;

• koordinatsioon liikumisel: kiikumine, jalgrattasõit, suusatamine, uisutamine jne.

Peenmotoorika – käeline tegevus ehk keha väiksemate lihaste koostöö. Peenmotoorika areng käelise tegevuse oskuste osas hõlmab lapse käelaba ja sõrmi. Käeliste tegevuste sooritamiseks peavad olema arenenud lapse tajumismotoorika, visuaalne motoorika, sensomotoorika, okulaarmotoorika ja silma-käe koostöö.

Tähelepanu tuleb pöörata järgnevatele aspektidele ja oskustele:

• liigeste liikuvus ja käelihaste tugevus;

• käeliigutuste sihipärasus ja täpsus, silma-käe koostöö, nt kindla eseme haaramine;

• kahe käe koostöö;

• domineeriva käe väljakujunemine;

• vahendite hoidmine ja käsitsemine - pliiatsiga joonistamine.

Seega tähendab kognitiivne areng muutuseid vaimsetes võimetes ehk muutusi:

• tähelepanus;

• tajus;

• mõtlemises;

• mälus;

• õppimisoskuses;

• mõistmises;

• keele omandamises;

• kujutlusvõime tekkimises.

TÄHELEPANU on paljude kognitiivsete ülesannete aluseks. Keskendumine nõuab lapselt kahe vastuolulise oskuse omandamist: võimet koondada tähelepanu olulistele ümbritsevatele teguritele ja pidada käsilolevat tegevust kõige tähtsamaks ning samal ajal võimet ignoreerida ebaolulisi ärritajaid.
Sageli on täiskasvanutelgi nende kahe samaaegse tegevusega raskusi!

TAJU on protsess, mille kaudu meeleorganitelt saadud andmete põhjal luuakse terviklik pilt ehk tajukujund objektidest ja nähtustest. Taju on võime avastada ümbritsevas keskkonnas olevaid sündmusi, otsustada adekvaatselt asjade ja keskkonna omaduste üle.

Tajumine on viie meele abil vastuvõetud informatsiooni tõlgendamine.

• Nägemistaju - suurus -, vormi- ja värvitaju, ruumis orienteerumine ja ruumitaju, piltide taju, objektide terviklik tajumine.

• Kompimistaju - esemete vormi, suuruse, raskuse, temperatuuri ja pinnatunnetuse tajumine ja eristamine.

• Kuulmistaju - helide eristamine, elementaarsete reaktsioonide kujundamine helidele, foneemikuulmine (võimaldab eristada sõnu, kõnetakte ja häälikuid üksteisest ja võrrelda nende pikkussuhteid sõnas) tajumine.

• Kehatunnetus - asenditaju, liikumise ja tasakaalu tunnetamine, ajas orienteeruimine ja ajataju.

• Maitsmistaju - põhiliste maitseomaduste tajumine ja eristamine.

• Haistmine - põhiliste lõhnaomaduste tajumine ja eristamine.

Siinkohal on parimad multisensoorsed praktilised tegevused - erinevate meelte abil saadud kogemused.

MÄLU on inimese võime omandada ja säilitada kasulikke oskusi, teadmisi ja harjumusi. See on protsess, mille kaudu tähelepanu ja tajumise abil vastu võetud informatsiooni talletatakse kesknärvisüsteemis.

Väikelapsed vajavad ühe ja sama sündmuse korduvat kogemist, enne kui see püsimälus talletatakse. Kui lapse kogemuslik taust laieneb, läheb informatsioon edasi lühimällu ja talletatakse püsimälus. Tuttavat objekti tajudes meenuvad lapsele ka need detailid ja tunnused, mida hetkel ei tajuta.

Tähelepanu, tajumine ja mälu on üksteisega tihedalt seotud protsessid. Kui laps ei suuda tähele panna, ei saa ta ka informatsiooni vastu võtta ega seda püsimälus talletada.

Sotsiaalne areng tähendab teiste inimestega suhtlema õppimist. Emotsionaalne areng on oma tunnete väljendamise õppimine, nendega toimetulek, turvatunde tekkimine, enesekindluse kujunemine. Sotsiaalne areng ilmneb suvalises käitumisaktis, mis hõlmab suhteid teistega, emotsionaalne areng puudutab ka tundeid ja hoiakuid ning seda käitumisvaldkonda, mida nimetatakse teisisõnu afektiivseks.

Sotsiaal-emotsionaalne areng ilmneb igas käitumises, mis hõlmab suhteid teiste inimestega. Märksõnadeks on:

• usaldus;

• uhkus;

• hirm;

• enesekindlus;

• sõprus;

• huumorimeel.

Suhtlemisoskus on inimese võime teistega edukalt lävida. Parim mõjutaja on täiskasvanu eeskuju. Vähem tulemuslik on loengupidamine lapsele heast ja õigest suhtlemisest.

Sotsiaalsus iseloomustab inimese võimet:

• mõista oma käitumise ja tegevuse tagajärgi ning tehtud otsuseid;

• neid ette näha;

• vastutada tagajärgede eest.

Sotsiaalsed oskused ei arene eraldi lapse üldisest arengust. Kõik arenguvaldkonnad on algusest peale seotud lapse sotsiaalse arenguga. Lapse arusaam ümbritsevast tegelikkusest põhineb nendel kogemustel ja tähelepanekutel, mida teeb laps täiskasvanu vahendusel välisärritajate mõjul. Sotsiaalsed oskused kujunevad üksikisiku ja keskkonna vastastikuses toimes.

Perekonnal on suur mõju laste arengule, isiksuse kujunemisele ja sotsialiseerumisele. Sotsiaalne areng kindlustab lastel ühiskondlikuks kooseluks vajalike oskuste ja pädevuste kujunemise (Krull 2000).

Lapse areng saab alguse eostumise hetkest. Tema geneetilise soo määrab ära isa, sest pooled seemnerakud kannavad Y kromosoomi ja pooled X kromosoomi. Samas on kõik viljastatud looted esialgu naissoost. Poisslaps kujuneb raseduse esimesel trimestril ema munasarjades tekkivate meessuguhormooni testosterooni toimel.

Seksuaalsus on inimarengu loomulik osa, mis haarab kogu lapse keha. Seksuaalkäitumise normid ja tavad võetakse omaks juba lapseeas. Neid teadmisi hakatakse rakendama enne puberteediiga ja murdeeas.

Seksuaalkasvatus on osa kasvatusest ja tähtis osa tervisekasvatusest. Seksuaalkasvatus toimub koos üldise kasvatusega ja lähtub selle eesmärkidest. Tegu on inimese seksuaalkäitumise suunamisega, mis on tihedalt seotud inimese kõlbeliste ja eetiliste tõekspidamistega.