Eristatakse nelja põhilist kasvatus- ehk vanemlusstiili. Reaalselt esineb puhtaid tüüpe elus vähe, pigem on tegu mitme kombinatsiooniga.

1. Autoritaarne kasvatusstiil

Autoritaarset kasvatusstiili kasutav täiskasvanu on tugeva distsipliini, kuid madala toetusega. Pigem range ja karm. Reeglid on kindlalt paigas ja nende eiramine toob kaasa karistuse, mis omakorda on tegevus, mis tekitab lapsele ebamugavust või valu. Laps kuuletubki peamiselt hirmutunde tõttu. Vanemapoolne toetus on vähene. Ei arvestata laste ealiste iseärasustega ning nõudmised lapsele ei pruugi olla üldse mitte eakohased. Täiskasvanu nõuab kuulekust ja allumist. Puuduvad selgitused ja põhjendused, miks midagi nõutakse. Laps peab olema igas olukorras rangelt sõnakuulelik.

2. Hooletusse jättev ehk ükskõikne kasvatusstiil

Mittepühendunud, hooletussejätva vanemlusstiili puhul on madalad nii distsipliin kui ka toetus. Lapsevanem on küll lapse elus olemas ja suudab rahuldada lapse baasvajadusi, kuid lähedane suhe puudub. Tavaliselt pole sel vanemal aega või oskust lapsega koos olla, tema elu vastu huvi tunda ja talle eluks vajalikke piire seada. Omavaheline suhtlus on pealiskaudne, põgus, hädavajalikul tasandil. See on ükskõikne kasvatusstiil, mille puhul puudub küll rangus, liigne nõudlikkus, kuid ka hoolivus ja pühendumus.

3. Minnalaskev ehk kõikelubav kasvatusstiil

Järeleandlik ja kõikelubav lapsevanem pakub lapsele küll palju toetust, kuid piiride seadmine ei õnnestu. Peres dikteerib laps, mida ja kuidas tegema peab. Lapsevanem surub oma vajadused alla, sest lapse vajadused on tema jaoks esmatähtsad. Elatakse lapse nimel ja täidetakse kõik tema soovid – ka need, mis vanemale tegelikult ei sobi. Kuna kõikelubava kasvatusstiili puhul on vanema poolne suunamine puudulik, peab laps ise otsustama, mida ta teeb ja mida mitte. Lapse jaoks on see keeruline olukord, sest täiskasvanupoolse suunamiseta on lapsel raske ümbritsevaga toime tulla. Laps vajab piire, kuid siinkohal neid ei ole, seetõttu ei õpi laps ennast ise reguleerima ja teistega arvestama. Laps võib tunda, et teda ei armastata. Tuntakse ka kui „vabakasvatuslik stiil“.

4. Autoriteetne kasvatusstiil

Kasvatusstiili, mis kombineerib distsipliini soojuse ja vastutulelikkusega (kõrge toetus), peetakse teadusuuringute kohaselt kõige tõhusamaks. Sellist stiili iseloomustab kõrge nõudlikkus lapse suhtes, oskus seada selgeid piire ning teha seda viisil, mis last julgustab ja toetab. Lapsevanem peab oluliseks lapsele selgitada seatud nõudmiste põhjuseid, laps ei ole pelgalt alluv. Seda kasvatusstiili iseloomustab oskus leida tasakaal enda ja lapse vajaduste rahuldamise vahel, mis tagab lapsele turvatunde.

Lapsevanem toetab lapse oskuste ja iseseisvuse arengut. Autoriteetne kasvatusstiil on see, mis kaitseb kõige enam paljude riskikäitumiste eest, mis last täiskasvanuks saamise teel ohustavad. Autoriteetne lapsevanem kasutab palju lapse tunnete peegeldamist, mida seostatakse lapse suurema eneseregulatsiooni võimega. Laps õpib kiiremini enda tundeid juhtima ja käitumist analüüsima.

Montessori pedagoogika loojaks oli Itaalia esimene naisarst ja pedagoog Maria Montessori (1870–1952), kes rohkem kui 100 aastat tagasi töötas välja uue kasvatusteadusliku teooria ja selle toetamiseks õppevahendite kogumiku, mis koos moodustavadki Montessori meetodi. Tänapäeval on see kõige laiaulatuslikum pedagoogika maailmas. Meetodit järgivaid lasteaedu ja koole on kokku üle 22 000 ja need tegutsevad 110 erinevas riigis.

Montessori pedagoogika teooria – laps ei sünni puhta lehena, vaid talle on sündides kaasa antud vastuvõtlik meel mille abil ta keskkonnast teadmisi ja infot ammutab. Näiteks keele omadamine – laps omandab detailselt just selle keele, mida oma kasvukeskkonnas kuuleb. Laps ei filtreeri, millist infot ja millal ta vastu võtab, mis tähendab, et lapse arengut mõjutavad ühtmoodi nii positiivsed kui negatiivsed kogemused.

Õppimine pole eesmärk iseenesest, see peab toimuma loomulikult, kui selleks on loodud soodsad tingimused. Lapse vajaduste ning soovidega arvestavas ning austavas keskkonnas kasvab õnnelik laps, kes õpib rõõmuga. Teadmiste ja oskuste omandamisel vajab laps ka tuge ehk täiskasvanu ülesandeks on luua lapse arengut igakülgselt toetav keskkond. Ettevalmistatud keskkond vastab nii lapse füüsilistele, psüühilistele, emotsionaalsetele, intellektuaalsetele kui ka sotsiaalsetele vajadustele. See on läbimõeldud ja turvaline, lapsel on tegutsemisvabadus ja selged piirangud, olgu siis kodus või lasteasutuses. Täiskasvanu vastutusel on leida tasakaal vabaduse ja piirangute vahel.

See on kasvatus- ja õpetusmeetod, mis käsitleb haridust eluks vajalike oskuste kogumina. Meetod põhineb lapse enda loomulikul arengul ja teadmisjanul. Kõik tegevused on lapsest lähtuvad – kasvukeskkond vastab tema arenguvajadustele ning tal on selle raames vabadus iseseisvalt tegutseda. Eesmärgiks iseseisvumise toetamine ja arendamine.

Lapse arengut ja huvi juhivad tundlikud ehk sensitiivsed perioodid vanuses 0-6 eluaastat, mille ajal toimub õppimine vastuvõtliku meele toel kergelt ja mängeldes, pingutada pole vaja. Kui arenguline eesmärk on saavutatud, siis vastav eriline tundlikkus kaob. NB! Tundlikkus kaob ka siis, kui lapsel puudub võimalus teatud sensitiivses perioodis arengulist eesmärki täita. Hiljem on seda oskust võimalik omandada, kuid siis vajab see juba teadlikku pingutust ja tööd.

Regio Emilia pedagoogikale pani pani aluse itaallane Loris Malaguzzi, kes lõi Reggio Emiliasse (linn Põhja-Itaalias, Emilia-Romagna piirkonnas) pärast II maailmasõda lasteaiad, kus hakati rakendama tema ideid ja seda algselt teoorias, seejärel ka praktikas. Pedagoogilised ideed põhinevad laste sotsiaalse, moraalse, emotsionaalse ja intellektuaalse potentsiaali uurimisel ja juhtimisel. Reggio Emilia pedagoogikal põhinevad lasteaiad toimivad senini ja on mitmetes riikides väga edukad (nt Tartu Eralasteaed Terake, Tallinna Arbu Lasteaed jt).

Lapsi suunatakse juba varakult märkama kõike enda ümber. Laste kaasamist kogukonna tegemistesse läbi nende ideede ja mõtete peetakse äärmiselt oluliseks. Pedagoogika alustalaks on loovus. Kasutatakse erinevaid meeli – kuulamine, vaatamine, katsumine ja liikumine aitavad lastel õpitut kõige paremini mõista. Lapsel on enda väljendamiseks hulgaliselt vahendeid: laulmine, tantsimine, joonistamine, kirjutamine, maalimine, kehakeel, rollimäng, jutustamine jne. Iga meetod sobib maailma tundma õppimiseks ja neid kombineerides saab laps õppida endale sobival moel ja kiirusel.

Olulisel kohal on projektõpe, kus õppimise tulemus ei ole ennustatav, keskendutakse protsessile. Teema ei lõpe siis, kui lõpeb nädal vaid siis, kui lõpeb laste huvi teema vastu. Last innustatakse ühte õppetükki omandama väga mitme erineva nurga alt – joonistades, kirjutades, sellest filmi vaadates, ise filmi tehes, plastiliinist voolides jne. Laps õpib märkamise, avastamise ja katsetamise kaudu. Reggio Emilia pedagoogikas sarnaneb lapse tegevus teadlase tööle, kes uurib, katsetab, kogub andmeid ja teeb oma uurimistööd. Väikelapsi koheldakse kui potentsiaalseid kunstnikke, teadlasi ja insenere.

Vahendid, mida lapsed oma tegevustes kasutavad – taskulambid, projektorid, fotoaparaadid, arvutid – võimaldavad neil uurida ja avastada. Palju on kasutusel looduslikku materjali, lapsed saavad uurida köögi- ja puuviljade tärkamist, kasvamist ja kärbumist. Lastele antakse palju vabadust otsustada ise, kuidas, mida teha ja millega. Reggio Emilias ei kasutata peegleid ainult seinale riputamiseks, vaid need on osa õppetööst. Kui laps ehitab klotsidest maja, saab ta peeglist jälgida, milline ehitis teise nuga alt välja näeb. Peegli ees luuletuse lugemine on huvitav.

Waldorfpedagoogika aluseks on austria-saksa teadlase Rudolf Steineri poolt arendatud inimeseõpetus – antroposoofia ehk inimese terviklik teadmine iseendast. Waldorfpedagoogika lähtekohaks on inimesekäsitus, mis vaatleb mõtte-, tunde- ja tahtearengut tervikseostes kogu elukaare jooksul.

Uurimustulemuste praktilise rakendusena asutati 1919. aastal antroposoofiat väärtustavate lapsevanemate poolt esimene sellel pedagoogikal põhinev kool – Stuttgarti Vaba Waldorfkool.

Mõisted "waldorfpedagoogika" ja "steinerpedagoogika" tähistavad sama pedagoogikat, kusjuures üks mõiste viitab esimese kooli asukohale, teine aga suuna algatajale. Pärast II maailmasõda hakkas waldorfkoolide arvukus maailmas kiiresti suurenema. Praegu on üle maailma ca 1000 waldorfkooli 65 riigis – erinevates kultuurilistes ja ühiskondlik-poliitilistes tingimustes. Lisaks koolidele on 60 õpetajakoolituskeskust ning 1087 lasteaeda. 1980ndatel aastatel rajati hulgaliselt waldorfkoole Ameerikas, 1990-ndatel Ida-Euroopa maades. Eestis loodi lapsevanemate initsiatiivil esimesed waldorfkoolid 1990. aastal Rosma külla Põlvamaale, Tartusse ja Tallinnasse. Praegu kuulub Eesti Vabade Waldorfkoolide ja -lasteaedade Ühendusse 6 lasteaeda, 1 algkool, 4 põhikooli, 1 gümnaasium, 1 ravipedagoogiline kool ja Waldorfpedagoogika Seminar.

Eelkoolieas on määravad rütm ja kordamine ning eeskuju ja matkimine. Iga päev korduvad rütmiliselt samad tegevused, oluline on lapse kokkupuude liikumise ja rütmiga läbi oma keha. Lasteaias korduv päeva- ja nädalarütm aitab lapsel tajuda looduse rütme ja loob turvatunde.

Tähtsal kohal on matkimine. Laps saab õpetaja tegevust järele teha ja see on talle huvitav. Eesmärk on tekitada lapses endas huvi, mis poleks väljaspoolt peale surutud. Oluliseks peetakse aja võtmist tegevusteks ja ühtlasi ka aja leidmist vaikuseks ja rahuks. Iga laps areneb omas tempos ja talle tuleb anda selleks võimalus. Kiirustamine ei ole vajalik!

Suurt tähelepanu pööratakse mänguoskuse ja selle kaudu kujutlusvõime arengule, samuti tahte arengule. Laste areng toimub läbi mängu. Mäng on ettevalmistus eluks, see on lapse põhitegevus. Igasugune õpetamine, kui see ei ole seotud matkimise või mänguga, on tulutu ja toob oodatud kasu asemel lapse edasisele arengule pigem kahju. Sellest tulenevalt ei anta lasteaias pedagoogilist õpetust.