Arengut mõjutavad mitmesugused erinevad faktorid, mida võib jagada bioloogilisteks ja sotsiaalseteks, sisemisteks ehk endogeenseteks ja välisteks ehk eksogeenseteks.

Endogeensed ehk sisemised faktorid on seotud eeskätt pärilikkusega ja neid muuta üldjuhul ei saa, näiteks naha, silmade ja juuste värv. Ka kehaehitus, liikuvus ja painduvus on kaasasündinud omadused, kuid neid on võimalik arendada. Siia alla kuulub ka tundlikkus keskkonna suhtes ja sooroll, samuti temperamenditüüp, mille põhiolemust küll ei muuda, kuid mida annab mõjutada kasvukeskkonna kujundamise ja kasvatuse abil – vanemaks saades õpib laps oma tugevaid külgi ära kasutama ning nõrku kompenseerima.

Eksogeensed ehk välised arengutegurid on last ümbritsev keskkond kodus ja väljaspool kodu, nii miljöö, kultuur, lähedased ja perekond (eeskuju ja hoolitsus, kasvatuspõhimõtted) kui ka sõbrad ja sugulased. Lapse arengut mõjutavad samas ka poliitilised otsused, majandus ja arstiabi kättesaadavus, olemasolevad sotsiaal- ning haridusteenused ja tugi, tervist toetav toitumine ja paljud teised faktorid. Seega mängib sageli lapse arengus päris suurt rolli juba see, millisesse keskkonda ta sündinud on.

Areng on kõige kiirem just lapse- ning noorukieas. Areng pole alati silmaga nähtav (v.a füüsiline areng) - muutused tekivad mõtlemises, hoiakutes, tahtes.

Protsesse on siinkohal kaks: küpsemine ja õppimine. Need leiavad peatselt täpsemat käsitlust.

Millal saab alguse lapse areng? Tegelikult juba enne sündi munaraku viljastumisest seemnerakuga. Tulevane ema peab nii enne raseduse planeerimist kui raseduse vältel hoolitsema oma tervisliku seisundi eest, sest juba emaüsas toimub lapse aktiivne kasvamine ja arenemine. Peale sündi hakkab arengut mõjutama väliskeskkonnas toimuv ehk eksogeensed arengutegurid. Võib väita, et:

• Areng on individuaalne ja sõltub nii sisemistest kui välimistest teguritest. Lapsed ei ole ühesugused, teatakse ja tuntakse küll kindlaid arenguetappe, kuid tuleb arvestada ka individuaalsete eripäradega. Teatud piirides keskmistest näitajatest kõrvalekaldumine on normaalne.

• Areng tähendab sisulisi muutusi lapse organismis ja selle omadustes, funktsioonides või käitumises.

• Areng on eluaegne protsess. See on muutumine ja muutused on märgatavad vaid teatud aja möödudes. Kõige suuremad arengulised muutused toimuvad lapseeas. Areng jätkub aga ka täiskasvanueas (nt kognitiivne areng, sotsiaal-emotsionaalne areng).

• Arengul on kindlad seadused – muutused toimuvad kindlas järjekorras! Mida väiksem laps, seda täpsem on aeg ja muutuste järjekord! Näiteks ei õpi imik istuma enne kui ta suudab pead hoida või kõigepealt omandab laps oskuse seista ja alles seejärel hakkab kõndima.

Kasvamine on aluseks igasugusele arengule täiskasvanuks saamiseni. See on eesmärgipärane tegevus, mis on suunatud mingile lõpptulemusele. Eesmärgiks on inimese individuaalsuse väljakujunemine. Kasvamine toimub erinevates valdkondades, mis on omavahel tihedalt seotud ning mistahes valdkonna pidurdumine varases lapseeas toob paratamatult kaasa iseärasusi ka teistes valdkondades.

Lapsehoidja saab kaasa aidata lapse:

• füüsilisele;

• vaimsele ehk kognitiivsele;

• sotsiaal-emotsionaalsele;

• kõlbelisele arengule.

Kasvatus on lapse eripära arvestav eesmärgipärane tegevus lapse teadmiste, oskuste, hoiakute ja käitumise kujundamiseks nii, et laps suudaks tulevikus iseseisvalt ühiskonna täisväärtusliku liikmena toime tulla. Kasvatus peab arvestama lapse isikupära.

Lapse eest vastutavad tema vanemad või hooldajad. Lapsehoidja arvestab lapsevanemate soovide, eelistuste, väärtushinnangute ja tegutsemispõhimõtetega. Kuid ajal, mil laps on lapsehoidja kaitsva tiiva all, vastutab lapse heaolu, tervisliku seisundi ja arengu toetamise eest just tema. Siinkohal on äärmiselt oluline lapsevanemate ja lapsehoidja omavaheline koostöö, mis tähendab üksteise ärakuulamist, soovidega arvestamist, ettepanekute ja soovituste tegemist ja seda kõike kindlat eesmärki silmas pidades, milleks on lapse heaolu!

Õppimine ja küpsemine on arengu loomulikud osad, sellisel viisil saavutame soovitud muutused. Lapsehoidjal on lihtsam lapse arengut toetavaid tegevusi planeerida kui ta oskab arvestada nii arengu sensitiivsete kui kriitiliste perioodidega.

• Õppimine on järjepidev tegevus uute mõistete, tähenduste, teadmiste ja oskuste omandamine, mis kutsub esile püsiva muutuse arengus. Kogemuse tulemusena juurduvad püsivad muutused käitumises. Õppimine on ka infotöötlus. Õppida saab kogemuse, katsetamise ja vaatlemise teel. Laps õpib kõige paremini siis, kui ülesanne on talle jõukohane, arusaadav ning huvipakkuv.

• Küpsemine on areng sisemiste tegurite mõjul! See on bioloogiline protsess. Küpsemise käigus määravad pärilikkus ja ümbritsev keskkond lapse füüsilise ja kognitiivse arengu (kognitsioon – vaimne tegevus nagu mõtlemine, analüüs, taju, arutelu, defineerimine, info omandamine, säilitamine, taastamine) (Nugin ja Õun 2017).

• Sensitiivne periood – õppimine toimub sellel perioodil kõige kergema vaevaga ja teadmised tulevad lihtsalt, sest vastav küpsusaste on saavutatud. Enne ja peale sensitiivset perioodi on õppimine raskem. Sensitiivsel perioodil näitab laps tärkavat huvi erinevate tegevuste ja asjade vastu ning tundub, nagu ta õpiks mänglevalt ja lennult, ilma suurema vaevata.

• Kriitiline periood – on valdkondi, mille puhul on õppimine võimalik ainult kindlas ajavahemikus, kui see möödub, on väga raske soovitud tulemust saada. Näiteks kui laps pole kuuendaks eluaastaks kunagi varem inimkeelt kuulnud, on keeruline üleüldse rääkima õppida!

Mitmete oskuste omandamisel tuleb arvestada lapse küpsusastet, et õppimine võimalikuks osutuks. Kuid lapsed on erinevad ja mitte igas valdkonnas pole kindlaid tähtaegu, mil laps jõuaks küpsemisel sensitiivsesse perioodi. Seetõttu räägimegi lähema arengu vallast, mis eelneb sensitiivsele perioodile. Lastepsühholoog Lev Võgotski on seda kirjeldanud kui lapse aktuaalse ja potentsiaalse arengutaseme vahelist ala ehk lapsele õpetatakse oskusi ja teadmisi, millega ta iseseisvalt ei saaks hakkama, kuid täiskasvanu abi ja toetusega osutub see võimalikuks (Võgotski 2014).

Areng toimub alati madalamatelt astmetelt kõrgematele (Kraav jt 2017).