3-4-aastase lapse sotsiaal-emotsionaalse arengu eeldatavad tulemused ja soovitused arengule kaasaaitamiseks:

• Tervitab tuttavaid ilma meeldetuletuseta – olulisel kohal on täiskasvanu isiklik eeskuju.

• Küsib teiselt lapselt mänguasju, millega ta parasjagu mängib – last tuleks innustada oma asju loovutama ja julgustama samal ajal teiste käest mänguvahendeid küsima.

• Ootab oma järjekorda – mängida võiks selliseid mänge, kus ootamine on vajalik, näiteks täringumängud jt lauamängud.

• Täidab täiskasvanu korraldusi – lapsele tasuks seletada, miks selline reegel olemas on. Kui midagi on ära keelatud, siis pakkuda alternatiive („Ära seda telefoni puutu, see on issi oma, tule võta parem oma mängutelefon!“).

• Laps hakkab mõistma, et teistel inimestel on samuti tunded ja sõbrad ja pereliikmed ei täida alati tema nõudmisi.

• Pereliikme või sõbraga konflikti sattudes võib laps reageerida agressiivselt nii sõna kui teoga.

• Sõpra nutmas nähes võib laps endast välja minna ning ka ise nutma puhkeda.

• Püüab teisi lapsi lohutada, siinkohal võiks veelgi kaasa aidata lapse empaatiavõime kujunemisele, seletades ja õpetades, kuidas teiste lastega on hea käituda, mida teine tunneb, kui haiget saab vm.

• Paneb end ilma kõrvalise abita päris hästi riidesse, kuigi ajab mõnikord riideesemed segi – kindlasti ei tohiks lapsega sellisel juhul kurjustada. Tuleb aidata ja julgustada.

• Kujunema hakkavad sõprussuhted ning laps mõistab paremini seltskondliku käitumise reegleid ja kasutab neid ka oma sõpradega mängides.

• Hakkab arenema huumorisoon. Naer on nakkav - lapsed hakkavad naerma kui täiskasvanud seda ees teevad. Tihti naeravad lapsed ka ainult selleks, et teisi naerma ajada (Sotsiaalne areng 2002; Woolfson 2001; Herr 1990; Woolfson 2004; Alushariduse raamõppekava 2012; Seefeldt ja Barbour 1990).

4-5-aastase lapse sotsiaal-emotsionaalse arengu eeldatavad tulemused ja soovitused arengule kaasaaitamiseks:

• Kui laps jääb lapsehoidja juurde, pole lapsevanemaga hüvastijätt enam nii raske.

• Palub keerulisemates toimingutes abi – õpetada abipalumise tähtsust ja seda, kuidas oma palve esitada. Oluline on, et laps teaks, et võib alati täiskasvanu abile loota.

• Vestleb täiskasvanuga – julgustada last suhtlema ka teiste inimestega peale ema-isa.

• Töötab omaette ülesande kallal ca 20-30 minutit – lapsel peaks olema võimalus omaette tegutsemiseks. Näiteks korjab oma mänguasjad ise kokku ilma, et täiskasvanu tegevusse sekkuks.

• Palub andeks ilma meeldetuletuseta – täiskasvanu eeskuju oluline.

• Käitub avalikes kohtades viisakalt – lapsele tuleks selgitada, et on olemas sellised asjad, mida teiste nähes teha ei tohiks (röhitsemine, nina nokkimine vm).

• Räägib oma tunnetest ja mõtetest – julgustada last oma tundeid väljendama. Uurida, milline on tema lemmikmänguasi, -söök, -jook. Julgustada teda rääkima emotsioonidest, mis teda hetkel vallata võivad.

• Küsib luba asjade kasutamiseks – selgitada, et enne teisele inimesele kuuluva asja võtmist tuleb luba küsida.

• Oskab eakaaslastega tekkinud arusaamatusi sõnade abil lahendada ega muutu agressiivseks, kui vastavat selgitustööd teha.

• Laps räägib peamiselt oma sõpradest ja mängudest.

• Lapse suhtlemisoskus on parem, ta loob vesteldes silmside ja vastab selge häälega.

• On nii tuttavate kui võõraste täiskasvanute juuresolekul enesekindlam ning vastab õigesti ennast puudutavatele küsimustele.

• Peseb ise korrapäraselt käsi ja nägu, hambaid ning vahetab riideid.

• Sõprussidemed muutuvad püsivamaks – laps väärtustab sõprust väga kõrgelt ning valib välja lapsed, kellega ta koos mängida soovib. Enesehinnang on mõjutatav sõprade arvamusest.

• Soolised stereotüübid on välja kujunenud – lapsel on poiste ja tüdrukute riietumise, käitumise ja mängimise suhtes erinevad ootused (Sotsiaalne areng 2002; Woolfson 2001; Herr 1990; Woolfson 2004; Alushariduse raamõppekava 2012).

5-6-aastase lapse sotsiaal-emotsionaalse arengu eeldatavad tulemused ja soovitused arengule kaasaaitamiseks:

• Matkib täiskasvanut ja tema tegevusi – lasta lapsel kanda erinevaid riietusesemeid ja mängida erinevaid rolle.

• Räägib oma tunnetest: jonnist, rõõmust, kurbusest – täiskasvanu võiks last julgustada ja lapsele ka ise oma tunnetest rääkida.

• Võtab osa vestlusest, osaleb otsuste tegemisel – küsida lapse käest tema arvamust ning anda talle valikuvõimalusi.

• Lohutab mängukaaslasi – viise, kuidas seda täpselt teha, saab õpetada raamatust jutte lugedes ja sealjuures seletades, kuidas käituma peab, kui keegi on näiteks haiget saanud. Isiklik eeskuju oluline.

• Seab endale eesmärke ja viib alustatu lõpule – kui laps on oma seatud eesmärgi saavutanud, tuleb teda selle eest kiita.

• Eakaaslaste omaksvõtt omandab suure tähenduse. Laps mängib samade lastega, kujunevad välja oma mängureeglid ja sõprussuhted. Koolieelik on võimeline teistelegi mängureegleid selgitama. Mängitakse koos nelja kuni viie lapsega – siinkohal on sobilikud igasugused rühmamängud (Mida oskab 5-6-aastane 2004; Herr 1990; Woolfson 2004; Alushariduse raamõppekava 2012).

6-7-aastase lapse sotsiaal-emotsionaalse arengu eeldatavad tulemused ja soovitused arengule kaasaaitamiseks:

• Laps püsib terve öö kuivana (kui varasemalt võis ette tulla enureesi ehk voodi märgamist, siis nüüd enam mitte).

• Laps nuuskab ise nina, kammib juukseid, harjab hambaid ning peseb ja kuivatab end ise – kõiki neid tegevusi saab soodustada, kui lasta lapsel rahulikult omas tempos toimetada ning vajadusel teda abistada.

• Laps oskab vastavalt ilmale riietust valida, oskab ka ise nööpe ja tõmblukke avada ja kinni panna.

• Peale mängu lõpetamist koristab laps ise enda järelt asjad. Lisaks sellele korjab laps kokku ka toidunõud ja viib ära – tihtipeale näitab laps ise huvi üles ja soovib täiskasvanut abistada.

• Algatab ise mängu. Oskab määrata mängu alustajat liisusalmiga. Vaata näiteid siit! Suudab lauamängu reegleid järgida ning selgitada teistele mängu või muu tegutsemise juhiseid. Jagab asju kaaslastega.

• Matkib mängus vanemate või teiste täiskasvanute rolle. Hoiab ja kaitseb väiksemaid. Oskab rääkida oma tunnetest.

• Teab, millised ohud on seotud elektri, liikluse, tule ja kõrgustega.

• Oskab autos turvavöö kinni panna. Suudab valmistada ka lihtsat toitu (teeb endale võileiva, segab müsli ja piima kausis kokku vm).

• Teab oma elukohta ja seda, mida tema vanemad teevad ja kus töötavad. Oskab vastata telefonile ning anda küsitava kohta infot. Teab ja oskab valida mõnda telefoninumbrit. Varakult tuleb lapsele selgeks õpetada ema-isa telefoninumber ning rääkida, kuidas kutsuda erakorralist abi (häirekeskusesse helistamine).

• Käib meelsasti lasteaias, tahab minna kooli. Oskab rääkida oma tegevustest ja kavatsustest (Mida oskab 6-7-aastane 2004).

Lapse oskused teistega suhelda võivad areneda erinevas tempos, sõltuvalt kogemustest, üldisest arengukiirusest ja temperamenditüübist.

• 3-aastased lapsed tegutsevad meelsasti koos. Neil võivad olla selged eelistused mängukaaslaste suhtes – mõne lapsega meeldib rohkem koos mängida, mõnega vähem. Mängukaaslase kohta öeldakse juba: „Tema on minu sõber.“ Sõprus võib olla ka praktilist laadi - sõber võib olla näiteks keegi, kes elab lähedal või kellel on põnev mänguasi.

• 4-5-aastastel laste tekivad kindlad sõbrad. Poisid võivad hakata suuremates gruppides mängima kui tüdrukud. Alates 4.eluaastast võivad lapsel tekkida juba isiklikud sõbrasuhted. Õues on tore siis, kui sõber on samuti seal. 4-5-aastaste sõnavara on piisavalt suur, et tekiks mäng päris kindlate reeglitega (mängitakse kodu või poodi vm). 5-aastased on üha rohkem huvitatud teiste laste seltskonnast, ainuüksi vanemate seltsis võib neil igav hakata (Kõnnussaar 2002).

• 6-7-aastased lapsed armastavad ja eelistavad sõprade koosviibimist ja ühistegevusi, kuid alles jääb vajadus ka üksinda mängida.

Arvuti- ja nutiseadmete mängude osakaal on lapse elus tänapäeval suurenenud. Nutiseadmete kasutamine on niivõrd lihtne, et selle oskuse omandab laps juba varases väikelapseas ning see ei nõua isegi täielikku motoorsete oskuste väljakujunemist (Mets, 2013; Holloway jt 2013). Kiire elutempo tõttu kasutavad paljud lapsevanemad areneneud tehnoloogia võimalusi ära nii igapäevaelus kui digitehnoloogilisi võimalusi lapse vaba aja sisustajana ja e-lapsehoidjana. Samuti kardavad lapsevanemad, et nutiseadmeid võivad olla head abilised lapse õpetamisel (Rideout, Hamel, 2006).

Lastele tuleks leida võimalused aktiivseks tegutsemiseks. Kui selleks kodus ruumi pole, siis võiks lastega minna kas avalikele mänguväljakutele, parkidesse või lihtsalt loodusesse.

Meeldivaks ajaviiteks võib osutuda mõni lapsele meelepärane trenn, peaasi, et oleks rõõmu liikumisest.

Nutiseadmete kasutamisega kaasneda võivad riskid:

• Lapse ja vanema omavaheline suhtlus väheneb (Nevski ja Vinter, 2015).

• Lapsed võivad kokku puutuda valdkondadega, mis ei ole neile eakohased, näiteks seksuaalvahekorda jäljendavate mängude ja vägivalda sisaldava meelelahutusega (Siibak 2010; Livingstone jt 2014).

• Lapsed võivad sattuda vaatama populaarseid multikaid matkivaid videosid, mis tegelikult lastele vaatamiseks ei sobi ja kus kujutatakse teistele haiget tegemist (Sibold 2017), seega on äärmiselt oluline olla kursis sellega, millise sisuga videosid või multikaid laps nutiseadmest vaatab.

• Livingstone’i ja Haddoni (2009) poolt välja töötatud interneti ohtude ja võimaluste nimistust laste arvutikasutuse kohta selgub, et vägivaldsed ja vihaõhutavad visuaalid võivad last agressiivsemaks muuta. Ka pedagoogid seostavad pärsitud loovust, nõrgemat käelist ja füüsilist tegevust ning puudulikke sotsiaalseid oskuseid liigse arvutikasutusega.

• Lisaks mõjutab liigne ekraaniaeg unekvaliteeti.

Nutiseadmete võimalused:

• Uute meediumite kasutamine õppetöös soodustab õpihuvi ja muudab teadmiste omandamise lapsele kergemaks (Jurask 2013).

• Internetist kättesaadavate materjalide mitmekesisus aitab kaasa loovuse, eneseväljenduse- ja meediakirjaoskuse arendamisele. Lisaks pakub internet võimalust konstrueerida identiteeti ja aidata kaasa sotsiaalsete sidemete loomisele (Livingstone ja Haddon 2009).

• Eestis 2012. aastal läbi viidud uuringust selgus, et kõige enam ilmnes lasteaias meediast nähtud-kuuldud tegelaste jäljendamist ja imetlemist ning sealt pärinevate teemade kasutamist rolli- ja loovmängudes (Pard 2012).

• Muutused kõne arengus. Lapsed võtavad nutiseadmetega tegutsemise tagajärjel kasutusse näiteks repliike inglise keelest (Siibak 2010) ja võõrkeele omandamine toimub imelihtsalt. Laste laused on tihti tänu audiovisuaalse meedia jälgimisele sisukamad ja väikelapsed räägivad keeruliste väljenditega, mida nad muidu ei kasutaks (Põrk 2014).

• Arvuti kaasamine õppeprotsessi arendab laste silmaringi, iseseisvust, tõstab laste enesehinnangut ning IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) vahendid lasevad lasel oma oskusi demonstreerida ja eduelamust saada (Jurask 2013).

Seega tuleb arvesse võtta digiajastu positiivseid ja negatiivseid külgi. Kui lapse ekraaniaaeg on kontrollitud ja vaadatava-kuulatava info sisu arendav ning õpetlik, teotab see koolieeliku arengut. Et aga ei tekiks nutisõltuvust, peavad reeglid paigas olema ning nende loomise ja rakendamise eest vastutab täiskasvanu.

Täiskasvanute poolt juba varasemalt õigesti käsitletud jonnihood muutuvad lapse kasvades harvemaks ning kolmandaks või neljandaks eluaastaks on kõige keerulisem aeg möödas. Samas 4-5-aastaste jonn võib olla samamoodi väljakutseid esitav nagu kaheaastaste jonni. Koolieelik oskab oma pettumust ja viha juba sõnaliselt väljendada ning pingutab, et negatiivseid emotsioone taas kontrolli alla saada. Seega puudub tavaliselt vajadust jonni kasutada oma emotsioonide väljendamiseks nagu see väikelapseeas oli (Hayes 2003).

Turvatunne on üks olulisemaid terve psüühika garantiisid.

Turvatundeta lastel on raske end maailmaga positiivselt suhestada, see tekitab umbusaldust kõigi ja kõige vastu ning jõuetustunnet – need on kaks olulist tegurit agressiivsuse kujunemisel (Murelapsed 2001).

4-aastane hakkab end oma sõpradega võrdlema, eriti kui ta on lasteaias. Võib tekkida hirm, et ta on neist vähem võimekas kui kuidagimoodi halvem. Selles vanuses lapsed kardavad veel mõnikord ka eraldatust vanemast, võõraid helisid (kummalised hääled, müra öösel).

5-aastase lapse hirmud on seotud eluliste katsumustega, näiteks arstliku läbivaatuse või hambaarsti külastusega. Hirm võib olla tekitatud ka varasemast ehmatavast kogemusest. Ära ei pruugi olla kadunud ka loomahirm, pimedusekartus, hirm "halbade" inimeste ees ja kehalise vigastuse ees.

6-aastase lapse peamised hirmud tekivad seoses üleloomulike olenditega (kummitused, nõiad, kollid, tulnukad). Hirm on ka kehalise vigastuse ees (lapse ohutunne on suurenenud), kardetakse müristamist ja välku, pimedust, üksi jäämist ning eraldamist vanemast.

7-aastase lapse jaoks on sõprus tähtsam kui kunagi varem ja laps kardab väga sotsiaalset tõrjutust. Näiteks võib koolieelik hingepõhjani solvunud olla kui sõber teda sünnipäevale ei kutsu. Samuti võivad hakata tekkima koolihirmud – hirm ülesande ees, õpetaja ees. Piisab ühest halvast märkusest või õpetaja kurjast sõnast, et alus panna pikka aega kestvale hirmutundele.

LOE! Kuidas saada hirmudest ja ärevusest mängu abil võitu?

Enamik lapsi kasutab vahetevahel mõnda agressiivse käitumise vormi nagu näiteks käe või jalaga löömine, hammustamine või küünistamine. Lapsed kipuvad sellisel viisil käituma ka siis kui nad tunnevad ennast ebakindlalt. Näiteks armukadedus õdede-vendade suhtes, kes saavad lapsevanemalt rohkem tähelepanu, tekitab solvumistunde ja lõpptulemuseks võib olla agressiivne käitumine.

Igasugune agressiivne käitumine on lubamatu. Seda tuleb lapsele õpetada. Agressiivselt käituv laps tuleks viivitamatult kõrvale viia ja selgitada lihtsate sõnade abil rahulikku hääletooni kasutades, et hammustamine, löömine, lükkamine või muu teisele haiget tegev käitumisviis ei ole lubatud.

NB! Juhtida tähelepanu ka sõnalisele kiusamisele (halvasti ütlemine, mõnitamine, alavääristamine jne). Vältida tuleks ka fraaside “sa oled paha” või “nii üleannetu laps” kasutamist, sest need muudavad lapse ainult ebakindlamaks. Positiivselt mõjub julgustamine ning kiitus, kui laps hästi käitub.

Kuidas reageerida agressiivsele käitumisele?

• Kui laps ei kuula sõna, siis kõigepealt tuleb teda hoiatada, seletades, milles seisneb probleem ja milline on karistus, kui laps jätkab ebasobivat käitumist. Õige hääletooniga antud lühike suuline hoiatus on efektiivne kui lapse tähelepanu on sel ajal täiskasvanule suunatud.

• Kui suulise hoiatamisega ei saavutata soovitud tulemust, on valida kahe kõige enamlevinud sekkumisviisi vahel: kas anda aega rahunemiseks või õiguste piiramine (täna parki mängima ei lähe, joonistamisel on kohe lõpp ja hakkame soditud seina puhastama...)

• Kui laps jonnib ja üritab ära joosta, tuleks teda takistada ja talle rahulikult selgitada, miks temaga rahul ei olda. Mida väiksem laps, seda lihtsam peaks olema selgitus.

• Lapsega tuleks rääkida häält tõstmata, kuid nii, et hääletoon koos näoilmega näitaks, kui õnnetu täiskasvanu lapse halva käitumise pärast on.

• Laps peab selgeks saama oma halva käitumise tagajärjed ja on oluline, et suulist hoiatust ei muudetaks tühjaks ähvarduseks. Pidevad täideviimata ähvardused muudavad lapse veelgi sõnakuulmatumaks.

• On oluline, et konfliktisituatsioonis ei kaotaks täiskasvanu enesevalitsust. Sellisel juhul kaotab täiskasvanu lapse silmis autoriteedi. Kui tasakaalukusest hoolimata nii juhtub, on tarvis lapsega sellest rääkida ning vabandada. Ühelgi täiskasvanul pole õigust minna nii kaugele ja olla nii abitu, et löömine oleks vabandatav. Kõige halvem laste füüsilise karistamise juures on see, et nad ei mõista põhjust, mis nende jaoks kallid inimesed neile haiget teevad ja tekib alaväärsustunne (Baum 2004). Samuti kujuneb välja arusaam, et löömine on õigustatud ning lapsed kasutavad füüsilist vägivalda eakaaslaste ja tulevikus oma laste peal.

• Füüsilised karistusmeetodid muudavad lapsed agressiivsemaks! Löömine tähendab lapse jaoks, et teda alandatakse ja põlatakse.

• Oluline on sobiva ja efektiivse sekkumismeetodi väljavalimine. Näiteks lapse puhul, kes viskab oma toitu põrandale või sodib seinu, oleks parem suunata ta tekitatud segadust koristama kui saata lihtsalt teise tuppa.

• Karistamine selle eest, mida laps tegi mõned tunnid või lausa mitmeid päevi tagasi, viib ta ainult segadusse.

• Kui last on juba karistatud, ei tohi valesti käitumist ega karistust uuesti mainida.

• Kui leitakse, et tekkinud on vajadus lapsele pidevalt reegleid meelde tuletada või teda sihiliku halva käitumise pärast karistada, on väga oluline, et vaadatakse kriitilise pilguga üle nii halva käitumise põhjused kui ka karistusmeetodid (Ford 2003).

Laste distsiplineerimine ilma häbistamata

• Ennetamine - planeeritud turvaline keskkond (kui laual ei ole lapse käeulatuses ema kallist süleravutit, siis ei saa laps seda ka kogemata ära lõhkuda) ja kindel päevakava.

• Enesekindlaks jäämine - täiskasvanu ei peaks lapse jonni või ebasoovitavat käitumist isiklikult võtma. Laps on laps ja sellist käitumist tuleb ette ning see on seotud lapse arengu ning ealiste iseärasustega. Lapsed vajavad piire ja täiskasvanu abi reeglite selgeksõppimisel.

• Korrektne käitumine - täiskasvanu peab jääma rahulikuks ja endale kindlaks nii probleemsele olukorrale reageerides kui tagajärgedega tegeledes (piirangute seadmine, lubadustest kinnipidamine). Ei karju, ei sildista, ei ähvarda, ei löö - rääkida selgelt, lapsega arusaadavas keeles enesevalitsust kaotamata.

• Anda aega rahunemiseks – palju räägitakse meetodist "aeg maha", kus laps eraldatatakse teistest üksinda tuppa või nurka toolile. Seda ei peeta enam kõige paremaks meetodiks, aega ei saa ju elust maha võtta. Kui on märgata käitumise kiiret kontrolli alt väljumist koos agressiivsusega, siis on kindlasti tarvis täiskasvanu sekkumist ja eeskätt abi, et üheskoos maha rahuneda. Võimalik, et tarvis on laps keskkonnast eraldada (kui ta näiteks jonnihoo ajal keset kauplust põrandale viskub) ja süles hoida, et pakkuda turvatunnet ja kindust, et last armstatakse tingimusteta. Maharahunemiseks kulub tavalisel kuni 5 minutit, mõnikord kaugem, sellisel juhul on vajalik täiskasvanu juuresolek ja abi.

• Õiguste piiramine – lihtsustatud kujul õiguste piiramist võib kasutada, kui laps hakkab saama 3-aastaseks. Kuna selles vanuses lapsel puudub ikka veel piisav ajataju, peab õiguste piiramine toimuma koheselt. Lapsele tuleb eelnevalt anda suuline hoiatus tagajärgede kohta, kui ebasoovitavat käitumist ei lõpetata. Õiguste alla kuulub näiteks lapsele meeldiva tegevuse piiramine, eseme ajutine äravõtmine vm. Ühtlasi õpetatakse reeglite rikkumise tagajärgi ning oma tegude eest vastutust võtma (Lansbury 2020).

Laste kaklustele reageerimine?

• Ei tohi asuda kohtuniku rolli, see jätab ühele lapsele tunde, et temaga oldi ülekohtune ning ta muutub veelgi agressiivsemaks.

• Ei tohi kaitsta ainult nooremat. See paneb ta meelega vanemat last ärritama.

• Ei tohi süüdistada ainult vanemat last, see ainult õhutab sarnast käitumist ka tulevikus.

• Kaklevad lapsed tuleks teineteisest lahutada. Kokku võib nad lubada alles siis, kui on rahunetud.

• Laste peale ei tohi karjuda ega neid lüüa!

LOE! Kuidas saavutada laste poolehoid? Mida peale hakata agressiivse käitumisega?

Prosotsiaalne käitumine ehk abistamiskäitumine

See on käitumisviis, mille korral inimene kasutab oma ressursse selleks, et saavutada positiivseid tagajärgi teise inimese heaks. Prosotsiaalne käitumine sisaldab endas näiteks teiste eest hoolitsemist, koostööd, sõbralikkust, abistamist, vastutusvõimelisust, usaldatavust, suuremeelsust ja enesekesksuse puudumist.

Koolieelikul on juba ka küllaltki hästi arenenud empaatia ehk võime kogeda teise isiksuse emotsioone (Luuk 2000). See on ühenduse saamise protsess teistega, aimates nende tundeid ja vajadusi. Prosotsiaalsele käitumisele aitab kaasa eeskuju näitamine ja turvalises kasvukeskkonnas viibimine.