• 3-4-aastane laps hakkab mängima ka imitatsioonimänge, kus aimatakse järele täiskasvanute reaalseid tegevusi ja suhteid. Mänguasjad on samuti seotud reaalse eluga (Leppik 2000).

• Loovmängudega on tihedalt seotud ehitusmängud. Laps leiab rahuldust tööprotsessist, kuid hakkab üha enam huvituma ka töö tulemusest. Siinkohal on oluline täiskasvanu kiitus ja positiivne tagasiside.

• Peale loov- ja ehitusmängude harrastavad lapsed ka reeglitega mänge, mis jagunevad liikumis- ja õppemängudeks.

• Liikumismänge armastavad igas vanuses lapsed, sest need võimaldavad rahuldada liikumisvajadust. Liikumismängud tugevdavad kogu organismi, areneb lapse reageerimiskiirus, tähelepanu ja püsivus.

• Õppemängud on mõeldud koolieelikute õpetamiseks. Selliste mängude eeliseks on, et neid saab läbi viia lühikese aja vältel, need ei vaja väga pikka ettevalmistust ega ruumi. 3-4-aastaste laste õppemängude pikkus võiks olla 5-10 minutit, 5-6-aastastel lastel pikem – kuni 15 minutit. Õppemängud annavad täiskasvanule hea ülevaate lapse teadmistest ja oskustest, millest edaspidisel õpetamisel lähtuda.

• 4. või 5. eluaastaks hakkab laps viimaks samaealiste lastega tõeliselt koos mängima. Laps mõistab, et sõpradega saab ainult siis rõõmsalt koos mängida, kui jagada lelusid, järgida kokkulepitud reegleid ja ootada oma korda. Vaidlusi on vähem, mängud muutuvad keerukamaks ja kestavad kauem (Woolfson 2004).

• 6-7-aastaste laste mäng muutub keerukamaks, rolli- ja koosmängud on muutunud valdavaks. Lapsed on suutelised ka iseseisvalt mängima. Nad mõtlevad välja süžee, jaotavad rollid, järgivad reegleid ja kontrollivad nende täitmast. Mängus suudab laps olla kannatlik, distsiplineeritud ja sihikindel ning läbi mängu areneb lapse loomingulisus, fantaasia, kõlbelised hoiakud ning taibukus. Koolieelikud armastavad jäljendada. Julgustamine uusi asju proovida ja kogetutud õnnestumisrõõm toetavad positiivset minapilti, mis on oluliseks eelduseks kehaliselt aktiivse ja tervist toetava eluviisi kujunemiseks.

Ka eelkoolieas ei maksa lapsele korraga kätte anda üle 4-5 mänguasja. See pole juhuslik number, vaid inimese taju iseärasustest tulenev arv. Nii nägemine, kuulmine kui kompimine alluvad üldisele seadusele – taju läbilaskevõime on piiratud 7-8 objektiga. Siit ei järeldu muidugi, et lapsel ei tohiks rohkem mänguasju olla, ta lihtsalt ei mängi samaaegaselt paljude mänguasjadega korraga. Lapsed on kergesti erutuvad ja nad ei ole suutelised väga pikalt keskenduma, neil pole veel välja kujunenud pidurdusmehhanismid, mis takistaksid emotsionaalsete impulsside kohest vallandumist. Mänguasjade kirevus ja üleküllus võib viia tundeelu püsimatusele, sümpaatiate pealiskaudsusele ja muutuvusele. Sellised on kõige üldisemad kaalutlused, millest tuleks lähtuda mänguasjade hulga arvestamisel.

Ka siinkohal tuleb uuesti rõhutada, et mänguasjad peavad vastama vanusele, olema ohutud ja kergesti puhastatavad!