Jonn on komplitseeritud reaktsioon pettumusele, abitusele ja vihale ning tekib seetõttu, et lapsel jääb nende tunnetega toimetulekuks oskusi puudu.

Jonni tüübid Hayesi (2003) järgi:

• Pettumisel ja vihal põhinev jonn – avaldub lapse jalgade trampimises, löömises, rusikaga virutamises ja karjumises.

• Segadusest ja hirmust tulenev jonn (ahastusjonn) – avaldub lapse nutmises ja nuuksumises, enese pikali viskamises ja minema jooksmises.

• Väga väikesed lapsed väljendavad sageli läbi jonni ka kurbuse või kaotustunnet.

Peaaegu alati on jonn segunenud muude tunnetega, nagu näiteks pettumus või paanika. Üksinda olles laps ei jonni. Jonnietendus nõuab alati publikut. Jonn võib olla seotud vanemaga või siis mõne muu täiskasvanuga, kellega koos laps end turvaliselt ja vabalt tunneb. Nii et tegelikult ei ole jonni puhul tegemist mitte ainult lapse reaktsiooniga, vaid vastastikkuse suhtlemisega.

Laps hakkab sageli jonnima siis, kui ta enesevalitsuse kaotab. Hinnanguliselt tekib kolmveerand kõikidest jonnihoogudest kodus, kuid tundub, et kõige "hullemad" etendused annab laps just avalikes kohtades, kus talle on kindlustatud maksimaalne tähelepanu. Enamlevinud käitumine jonnihoo puhul hõlmab karjumist, röökimist, nutmist, löömist ja peksmist, jäsemete kangeks ajamist, põrandale viskumist ja minema jooksmist. Äärmiselt ägeda jonnihoo puhul võib laps näost sinakaks tõmbuda, oksendama hakata ja koguni minestamiseni hinge kinni hoida.

Kuigi võib tunduda, et laps käitub meelega halvasti, ei tee ta seda tegelikult kunagi ilma põhjuseta. Enamik jonnihooge on enesevalitsuse kaotamise väljendused, kuigi mõni neist võib tähendada ka lihtsalt manipuleerimist. On oluline tabada lapse tugevatele tahteavaldustele reageerimiseks õige tasakaal. Täielik allaandmine kindlustab lapse kasvades peaaegu eranditult veelgi halvema käitumise ja suurema jonnimise, kuid ka jõu- ja survemeetodite kasutamine, lapse peale karjumine ja laksu andmine muudab ta käitumise alati halvemaks. Füüsiline karistamine ei ole aktsepteeritav!

Tugeva tahtega lapse kasvatamisel on oluline soe ja armastav suhtumine, mis samal ajal sisaldab ka kindlalt käitumisstruktuuri ning piire – nii saab jonnimise muuta minimaalseks (Hayes 2003).

Üks kõige tähtsamaid viise, kuidas aidata lapsel negatiivsete tunnetega toime tulla, on talle selle jaoks sõnu õpetada. Sõnad lasevad lapsel tunnetega enne tegelda, kui nad nende põhjal tegutsema hakkavad. Sel viisil allutab keel tunded mõistusele.

Sõnad aitavad ka lapsi lohutada, kui nad on hirmul. Kui öelda: “Lõpeta see tobe nutmine!” või "Sellest pole midagi, kõik on korras!”, ei saa lapse tunded õiglast vastukaja.

Oluline on lapse kurbust ja hirme aktsepteerida ja mõista – see annab talle väga olulise sõnumi. Repliigid “Sa oled vist küll väga kurb, et niimoodi nutad, “ või “See teeb sind tõesti vihaseks,” näitavad, et täiskasvanu hoolib ja saab aru. See julgustab last ka oma tundeid positiivsemal viisil väljendama ning vanemaks saades oma muredest ja emotsioonidest rääkima.

Parim viis võimatutele nõudmistele reageerimiseks on jääda rahulikuks ja mõistvaks, kuigi see võib reaalses situatsioonis lausa võimatuna tunduda.

JONNIGA TOIMETULEKU MEELESPEA

Reeglid ka päevakavas – kindlad toidukorrad, uneajad, vähene ekraaniaeg – vähem segadust ja turvalisem igapäevaelu.

Laps ja tema isiklikud jonnihood – õpi tundma, millal ja mis põhjusel laps nutab – siis on ka ennetamine lihtsam.

Lapsega tegelemine – piisav aja ja tähelepanu jagamine.

Emotsioonidest rääkimine, nende õpetamine lapsele.

Vaimselt ja emotsionaalselt turvalise keskkonna loomine – ennetada lapse hirmude, stressi tekkimist, lapse tunnete toetamine.

Rahu säilitamine – täiskasvanu suudab, laps ei oska veel!

Laps on laps – süüdistamisel pole mõtet, laps ei planeeri jonni ette, jonniiga on mööduv.

Jonnihoogusid tuleks käsitleda adekvaatselt!

• ei süüdista;

• ei vihasta;

• ei alaväärista („Ega sa mingi tita pole, kes sedasi nutab“);

• ei pööra jonnile liigset tähelepanu, oodata lapse rahunemiseni;

• ei kauple („Saad siis selle jäätise, peaasi et lõpetad kohe selle jonni“) – vastasel juhul hakkab laps jonni kasutama manipuleerimise eesmärgi;

• ei löö, tutista ega kahjusta muul viisil last füüsiliselt;

• tuleb olla kannatlik;

• vajadusel (agressiivne käitumine) sekkuda, hoiada last süles, kallistada;

• alles peale jonnihoo raugemist rääkida, mis juhtus; peegeldada emotsioone; teha selgitustööd;

• tunnustada (kiita) last pingutuste eest jonni taltsutada;

• õpetada jonni taltsutama („Ära loobi mängukaru, hoopis räägi talle ära kui vihane sa praegu oled“);

• näidata positiivset eeskuju – rääkida rahulikult ja häält mitte tõestes oma tunnetest, mitte kaotada lapse nähes enesevalitsust, kui täiskasvanu selles osas eksib, tuleks vabandada ja lapsele seletada, mis läks valesti;

• avalikus kohas tekkinud jonnihoo puhul on parim lahendus kiire reageerimine – tähelepanu ümber suunamine või vajadusel lapsega rahulikumasse keskkonda eraldumine.

Aastane laps võõristab talle tundmatuid inimesi ega lepi nendega kergesti. See on seotud lapse mina-tunnetuse arenguga. 2. eluaasta jooksul kaovad hirmud, mida põhjustavad ootamatud helid ja liikumised. Teise eluaasta lõpuks väheneb võõraste inimeste kartus, kuid lahusolekuhirm võib taas tekkida, kui laps hakkab käima näiteks mõnes mängurühmas või lastehoius. Selles vanuses pannakse rõhku lapse potitamisele, mistõttu võib laps hakata WC-potti kartma (kuna see on tema meelest hiigelsuur). Paljud stiimulid, k.a. valjud helid (tolmuimeja, sireen, alarmid, suured autod, äike); pimedad ruumid; vanematest eraldatus; suured objektid või masinad; muutused lähemas ümbruses või võõrad eakaaslased võivad hirmu tekitada.

3-aastane laps hakkab oma arenenud fantaasia tõttu sageli kartma näiteks pimeduses olevaid koletisi. Seda hirmu võivad põhjustada või süvendada kollijutud, televiisorist või meediakanalitest nähtud hirmutavad filmid vm. Laps pole veel võimeline vahet tegema reaalsuse ja kujutletava vahel. Sellepärast polegi abi pelgalt tõdemusest, et koletisi pole ju olemas. Tekkida võivad ka hirmud loomade vastu (eriti koerad, kassid), tavapärased hirmud väikelapseeas on ka äikesehirm, tormihirm, hirm arstide ja pimeduse ees.

Mõningatel juhtudel võivad lähedased inimesed lapse hirmude tekkeks samuti põhjust anda. Need hirmud aga, mida põhjustavad kodused situatsioonid või lähedased täiskasvanud, on laste jaoks kõige raskemini talutavad, sest nende hirmude eest pole kuhugi põgeneda ja nende vastu pole lapsel toimimisviisi.

Hirm on negatiivne faktor, mida paljud täiskasvanud kasutavad lapse juures teadlikult või tahtmatult.

• Hirme võib põhjustada täiskasvanute poolne lapse tahtlik hirmutamine kõige sagedamini selleks, et saavutada lapse sõnakuulmist („Kui sa jonnimist ei lõpeta, siis ma jätan su siia ja lähen ära!“) või tagada ohutust ("Kui sa tiigi juurst ära ei tule, hüppab sealt välja krokodill ja sööb su ära!"). Sellisel juhul ei pruugi laps mõista, et seda väidet ei mõelud täiskasvanu tõsiselt ning tekibki hirm vastavalt kas siis hülgamise ja üksijäämise ees või fantastiliste koletiste ees.

• Täiskasvanute mõtlematusest soodustatud hirmud („Kui sa putru ära ei söö, siis sa ei kasva kunagi suureks“).

• Hirm oma süü pärast – alusetu süütunde teke võib saada tõuke vanemate käitumisest („Kui sa edasi jonnid, siis ma jään sinu pärast väga haigeks ja suren ära“).

• Hirm vägivalla ees, lähedaste vägivaldsuse ees (pidevalt tülitsevad/kaklevad vanemad).

• Halbadest vanemate vahelistest suhetest tulenevad hirmud, hirm vanemate kaotuse ja vanemate vahelise suhte katkemise ees. Konfliktsest perest lastel on rohkem loomahirme, hirme haigestumise, surma ja halbade unenägude ees.

Tüdrukud on üldiselt kartlikumad kui poisid. See võib tuleneda sellest, et täiskasvanud kalduvad julgustama ja soodustama tüdrukute suuremat sõltuvust ning poiste hirme laidetakse rohkem maha (soostereotüüpsed käitumismallid). Suured on ka laste individuaalsed erinevused – mis ühte last hirmutab, seda ei pruugi teine laps sugugi karta. Rohkem esineb hirme tundlikel ja ebakindlatel lastel.

Hirmude avaldumine

Laste püsivad hirmuseisundid võivad avalduda mitmesugustes sümptomites ja häiretes: esineda võib närvilisust, agressiivsust, depressiivseid meeleolusid, keskendumishäireid. Sagedased on ka unehäired ja kõnehäireid. Raskematel juhtudel kujunevad välja psühhosomaatilised haigused (bronhiaalastma, haavandtõbi jt).

Kuidas käituda kui laps kardab?

• Kõigepealt tuleb välja selgitada hirmu põhjus.

• Last ei tohi panna hirmutavatesse olukordadesse või neist rääkida.

• Hirmunud lapse üle ei või ironiseerida ega last halvustada („Nii suur laps ja ikka kardab!“). Vastasel juhul muutub laps üksildaseks, tõmbub endasse ega söanda enam avameelne olla.

• Vältima peab naeruvääristamist ("Ära ole selline titekas!"), sundimist ("Miisu on ju nii armas kass, ta ei tee sulle haiget, tee talle pai") ja loogilist veenmist ("Lähim tiiger on 50 km eemal, loomaaias puuris, ta ei saa sulle kurja teha").

• Lapsel on vaja kindlustunnet, et hädaolukorras tulevad lähedased talle alati ja tingimusteta appi – et tal on, kellele loota.

• Ka kõige väiksem eneseületus hirmust ülesaamiseks on lapse jaoks võit, mida peaks märkama ja mille eest teda kiita.

• Oluline on anda lastele võimalus oma hirme väljendada, julgustades neid rääkima ja loomulikult siis neid ära kuultes. Kasuks tuleb, kui lasta lapsel oma hirmud näiteks paberile joonistada, et neid siis koos analüüsida ja hirmust võitu saada.

• Et laps tunneks end kindlalt, tuleks tal lasta ka omaette tegutseda ja mängida. Ülemäärane tähelepanu (ülehoolitsemine) võib põhjustada samamoodi probleeme nagu tähelepanu puuduminegi.

• Lapsel peaks olema kindel koht, kus ta hoiab oma asju ja mille eest ta ise hoolt kannab (näiteks oma onni ehitamine, oma nuku eest hoolitsemine).

• Julgustavalt võib mõjuda ka see, kui jätta lapse uinumiseni põlema nõrga võimsusega öölamp. Kui laps ärkab öösiti hirmutundega või näeb halbu unenägusid, on hea jätta lamp põlema kogu ööks. Kui laps on näinud halba unenägu, tuleks last rahustada ja püüda tema kartusi hajutada. Kui laps on piisavalt vana unenäo kirjeldamiseks ja soovib sellest rääkida, tuleks teda osavõtlikult kuulata.

• Hirmust võib üle aidata ka näiteks hirmusituatsiooni järk-järguline kogemine turvalises keskkonnas või teiste kartmatuse jälgimine (laps näeb, kuidas eakaaslane julgelt hambaarsti juurde läheb).

• Aitab ka positiivsete emotsioonide hulga ja tuttava osa suurendamine uues olukorras (kui laps läheb arsti juurde, võiks ta oma kaisukaru kaasa võtta).

• Oluline on läheneda lapse hirmudele nende endi kujutlusvõime loogika kohaselt, näiteks mingi asja kaitsva jõua sisendamine on hirmu peletamisel tulemuslik (kui laps kardab öösel pimedas magama jääda, siis öelda näiteks, et kaisukaru kaitseb sind).

(Lasteaiaõpetaja käsiraamat 2003; Woolfson 2004; Seefeldt ja Barbour 1990; Ford 2003; Taimalu 2003, Raielo jt 2004)

LOE! Laste hirmud: miks tekivad, enamlevinumad hirmud ja nendega toimetulek.