Ka väikelapseeas on lapse kehaline areng kiire. 2-a laps kasvab keskmiselt 12–14 kg raskuseks ning sirgub 85–87 cm pikkuseks. Käimiseks on välja arenenud vajalik tasakaal ja koordinatsioon on täielikult saavutatud.

Teise eluaasta lõpuks on lapsel suus juba 20 piimahammast. Kolmandal eluaastal intensiivse füüsilise arengu tempo aeglustub mõnevõrra ja laps kaalub umbes 15 kg ning on ligikaudu 95–96 cm pikkune.

Laps on juba iseseisvam, tema aktiivsus suureneb – ta on uudishimulik, elav, armastab toimetada. Tegevused võiksid aga olla vaheldusrikkad, sest väikelaps väsib ja tüdineb üsna kiiresti.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kõik lapsed vajavad liikumist. Eriti oluline on see ajal, mil toimub aktiivne areng ning kasvamine. Nii mõnigi kord avaldub liikumisvajadus lausa sihitus jooksmises, kui lapsel pole olnud piisavalt ruumi ega võimalust aktiivseks tegutsemiseks. Liikumatu asend väsitab last. Sobivalt valitud mängudel ja võimlemisel on lapse arengule väga suur mõju. Lapsele peaks kindlustama piisav võimalus ennast kehaliselt välja elada ning mitmesuguseid loovaid tegevusi harrastada. Abiks on siinkohal toredad mängud, mis pakuvad liikumisrõõmu.

LOE! Vahvad liikumismängud, mis sobivad erinevas eas lastega läbiviimiseks.

Väikelapseeas õpitakse jalgrattaga sõitma, uisutama, suusatama, ujuma. Kõik uus ja huvitav on kui lennult haaratav. Vaja on vaid eeskuju, õpetamist, juhendamist ning toetamist turvalises keskkonnas.

2-aastane laps on J. Piaget arenguteooria alusel sensomotoorsel arenguastmel. Veidi peale teist eluaastat jõuab laps juba operatsioonieelsele tasemele. Lapsed on üldiselt liikuvamad, rõõmsameelsed ja avastamishimulised. Peamiseks tegevusliigiks teisel eluaastal on esemeline tegevus, mille käigus tutvub laps asjade erinevate omadustega, jätkub sensoorne areng. Juhendamisel tunnetab väikelaps paremini ümbritsevat keskkonda, ta eristab, võrdleb, leiab sarnasusi esemete värvi, suuruse ja kuju alusel. Mõne aja möödudes suudab laps mitmete sarnaste omadustega asjade hulgast otsitava leida, abiks endiselt täiskasvanuga suhtlemine ja koostöö ("Näita, milline klots on rohelist värvi").

Mõtlemine, mälu ja taju

• Lapse tegevus on eesmärgipärane, ta tahab näha tulemust.

• Laps on aktiivne maailma avastaja, kes katsetab uusi tegevusi.

• 1-1,5-aastane laps jälgib asjade liikumist.

• Väikelaps ei oska otsida asja, mille paigutamist teise kohta ta ei näinud.

• Väikelaps on võimeline leidma paare – „Näita mulle, millised sokid käivad kokku“.

• Laps leiab pildilt soovitud eseme – lapsele võib näidata erinevaid pildiraamatuid ja fotosid, kus ta tunneb ära teatud esemed (pildil on samasugune auto nagu lapse mänguauto) või elusolendid (fotol on kass, mis meenutab lapsele kaisukiisut).

• Kaheaastaseks saades on arusaam objektide jäävusest välja arenenud – laps mitte ainult ei mäleta, vaid suudab ka meenutada. Kui täiskasvanu läheb teise tuppa, ei ole ta lapse meelest enam igaveseks kadunud, väikelaps teab, et ema/isa on olemas ka siis kui ta parasjagu silmapiiril ei ole. Meenutused tekivad algselt mingi konkreetse situatsiooni raames. Näiteks ütleb laps tassi nähes "kukkus", sest seostab seda katki kukkunud tassiga, mis oli elamus omaette. Hiljem oskab laps seostada erinevaid esemeid kindlate tegevustega - kui öelda lapsele, et läheme õue, asub laps usinalt jopet selga panema.

• Mõtlemise areng toimub tegevuse käigus, mõtlemine on muutunud sensomotoorseks. Laps omandab oskuse võrrelda, üldistada ja kõrvutada.

• Keerulisemaks muutub lapse ümberlülitumine ühelt tegevuselt teisele. Näiteks on raske ühtäkki katkestada mäng ja minna lõunat sööma või kiiresti reageerida esitatud küsimusele.

• 2-3 aastastele lastele on oluline selgitada käitumisreegleid. Väikelaps näeb ja kuuleb kõike ning matkib täiskasvanut pea igas tegevuses.

• Kolmandaks eluaastaks tekib selge eneseadvus, mis omakorda on põhjuseks üsna sageli esineda võivatele jonnihoogudele ("Mina tahan!").

• Kolmandal eluaastal on oluline õpitut kinnistada. Laps teeb meelsasti talle juba tuttavaid toiminguid, olulisi teadmisi ja reegleid tuletatakse meelde ja räägitakse üha uuesti läbi ("Sõiduteed ületame rohelise fooritulega"; "Enne sööki peseme käed" jne.)

Teine eluaasta on kiire periood ka kõne arengus. Lapsed õpivad rääkima kuulmise järgi ja kasuks tuleb siinkohal väikelapsega rääkimine. Samal ajal tuleb jälgida, et lapsele jäetakse ka võimalus vastamiseks. Suhtlemine on kahepoolne protsess ja lõbus tegevus. Kuigi täiskasvanu ei pruugi lapse jutust täielikult aru saada, on oluline, et ta näitaks üles huvi lapse pingutuste osas, mis omakorda julgustab väikelast veel rohkem rääkima.

• Laps kuuleb täiskasvanu juttu ning teab, mida öelda, kuid ei oska veel keerukamaid lauseid moodustada. Ta ootab, et tema öeldut tõlgendatakse.

• 18. elukuuni areneb intensiivselt kõnest arusaamine, edasi toimub aktiivse kõne (sõnavara) areng.

• 15. elukuuks on lapse sõnavaras 6-8 sõna ja 18. elukuuks suureneb see ligikaudu 20-40 sõnani.

• 2-aastane laps seob omavahel kaks sõna - tekib kahesõnalause ("Anna pall", "Kiisu pai").

• Väikeste laste kõnes puuduvad abisõnad ja käändelõpud.

• 2,5-aastase lapse sõnavaras on umbes 200 sõna.

• Laps avastab enda jaoks küsimused „Kes?“ ja „Miks?“.

• Lapse mäluulatuse suurenedes muutuvad laused pikemaks. Ta hakkab kasutama abisõnu ja paneb paika õiged käändelõpud.

• 2- ja 3-aastasele lapsele on iseloomulik egotsentriline kõne ehk väliskõne/valjuhäälne kõne, mille eesmärk on tulevast tegu kavandada ja suunata (Võgotski 2014).

• Kolmeaastaselt hakkavad lapsed moodustama keerukama ülesehitusega lauseid.

Näited 1-2-aastase lapse kõne arengu eeldatavatest tulemustest ja soovitused kõne arendamiseks:

• Kasutab sõnu „anna“ – lapsele tuleks õpetada, millal sõna kasutada. Kui laps soovib näiteks mõnda mänguasja kätte saada, tuleks teda vastavalt juhendada ("Ültle: palun anna!"). Kindlasti peaks sellele järgnema ka soovitud tulemus (täiskasvanu ulatab eseme, mida laps küsis). Kui sõna „anna“ on selgeks õpitud, võiks fraasi tasapisi siduda juba teiste sõnadega ("Palun anna raamat“).

• Kasutab sõna „otsas“ (pärast millegi lõpetamist) – laps lõpetab lõunasöögi ja viitab saavutatud tulemusele: "otsas"- samamoodi saab fraasi juba teiste sõnadega siduda ja seda lapsele õpetada ("Söök sai otsa").

• Kasutab sõna „ära/peidus“ – kui midagi näiteks ära peita, võib viidata toimunule - „peidus“, või kui keegi ära läheb, siis öelda, -„läks ära“.

Tegevusi võiksid saata vastavad lihtsalt sõnad, fraasid ja laused. Kordused aitavad õppimisele kaasa.

Näited 2-3-aastase lapse kõne arengu eeldatavatest tulemustest ja soovitused kõne arendamiseks:

• Ühendab nimisõna tegusõnaga. Laps ütleb näiteks: “Rong sõidab.“ Et sõnade ühendamist soodustada, tuleks esitada suunavaid küsimusi, näiteks: „Mida rong teeb?“

• Väljendab kahe sõnaga omandisuhet. Näiteks ütleb laps: „Minu auto.“ Täiskasvanu saab aidata küsides suunavaid küsimusi nagu: „Kelle auto see on?“

• Oskab „kus?“ küsimusele vastata. Täiskasvanu võiks lapse käest küsida, kus on mingi mänguasi või inimene ja lapsel avaneb võimalus vastata. Näiteks: „Kus on õde?“ , laps vastab: „Õde läks õue.“

• Ulatab mitu eset korraga kui paludes on kasutatud mitmuse vormi. Soovitav oleks paluda lapsel endale näiteks pall ulatada ja seejärel pallid ulatada. Nii õpitakse kõige paremini mitmusest aru saama.

• Oskab sõrmedel oma vanust näidata. Lapsele tuleks tegevus ette näidata, et tekiks seos sõrmede arvu ja sõnalise numbriväljenduse vahel. Tõsta kolm sõrme üles ja öelda: “ Sina oled kolme aastane.“

• Teab oma sugu. Tegevustes võib viidata vastavalt siis kas tüdrukule või poisile. „Sina oled poiss“ või „Sina oled tüdruk“.

• Täidab kaheosalise korralduse. Esialgu võiks laps täita ühe korralduse, kui ta sellega juba kenasti toime tuleb, võiks sellele lisada veel teisegi korralduse. Näiteks: „Palun too raamat ja anna see venna kätte!“

• Kasutab kõnes lihtminevikku (tegi, oli). Täiskasvanu võiks lapsele esitada küsimusi, mis nõuavad minevikuvormi kasutamist, näiteks: „Kuhu isa läks?“; „Isa läks tööle“.

• Kasutab sõnu „kinni“ ja „lahti“. Täiskasvanu võiks lapse ette asetada karpe või muid lahtikäivaid asju ja lasta lapsel öelda, kas see on „kinni“ või „lahti.“

7. Arendab kujutlusvõimet ja toetab loovust.

8. Noorem laps õpib värve, kujundeid, numbreid ja tähti, vanem laps avardab teadmiste tagamaid.

9. Hea ettevalmistus kooliks.

10. Suurepärane võimalus õppida vahet tegema heal ja halval, empaatiavõime suurenemine, probleemilahendusoskuse paranemine.

Lapsega rääkides peaks täiskasvanu kõne olema aeglane ja selge ning laps peab nägema suu liikumist sõnade hääldamisel. Kui väikelaps on juba võimeline ühendama kolm või neli sõna, võiks lauseid pikendada. Samuti ei tohiks pidevalt parandada väikelapse sõnade hääldust, sest see ainult vähendab tema katsetamise julgust. Selle asemel peaks kordama valestiöeldud sõna uuesti õige hääldusega.

Kuna kõik väikelapsed armastavad täiskasvanuid jäljendada, siis on näiteks hällilaulude laulmine, millega kaasneb liikumine ja liialdatud miimika ning samade sõnade pidev kordamine suureks abiks väikelapse sõnaliste oskuste arendamisel.

Üheskoos lapsega võiks eesseisvate ja juba toimunud sündmuste üle arutleda ning rõhutada lauses olulisi sõnu. Kommenteerida võiks sündmusi, millele lapse tähelepanu on parasjagu suunatud ("Vaata, kuidas vanaema küpsetab pannkooke, millest ta neid küll teeb..?").

Kui lapse sõnavara suureneb, peab valmis olema pidevaks kordamiseks, sest laps küsib samu küsimusi. See on osa rääkima õppimise protsessist. Alati peab valmis olema lapse küsimustele vastamiseks.

Lisaks selgele kõnele tuleks laps kindlasti ka ära kuulata - see annab infot, kuidas laps vastab, kas ta sai asjast õigesti aru, mida ta mõtleb jne. Kindlasti tuleks last nimepidi kutsuda. Hüüd- ja hellitusnimed võivad olla küll armsad, kuid see võib lapses segadust tekitada (laps ei pruugi mõsita, et Mari, mummu ja täpike on üks ja sama isik ehk tema ise).

Laps ei väljenda oma tundeid ainult kõne ja käitumisega – neid peegeldab suuresti ka kehakeel. See on sõnatu väljendusviis, mis koosneb kergetest tahtmatutest liigutustest ning aitab paremini mõista lapse mõtteid, hoiakuid ja tundeid.

Miks on lapse kehakeelt vaja mõista?

• Laps suudab oma kehakeelt kõnekeelest vähem valitseda, seega reedab see sageli rohkem kui tema sõnad ja käitumine.

• Kuna kehakeelt kasutakse kogu aeg, siis on täiskasvanul võimalus oma last pidevalt paremini mõista.

• Kui laps on mures või ärritunud, räägib ta tõenäoliselt vähem, kuid tema kehakeel on ikkagi arusaadav.

• Umbes 90% kõikidest emotsioonidest peegeldub kehakeeles. Kui lapse sõnatut keelt ei mõisteta, jäävad paljud tema tunded märkamata.

Liigsed tegutsemisvabaduse piirangud ei ole head. Väikelapsed õpivad suhtlemist, jälgides ja matkides seda, mis toimub neid ümbritsevas maailmas.

Nad mõistavad läbi kogemuse, millised suhtlemisviisid on kasulikud või teiste inimeste poolt aktsepteeritavad. Väikelapseeas suheldakse enamasti kõige rohkem vanematega ja eeskuju võetakse just vanematelt ja õdedelt-vendadelt. Kogu sotsiaalne keskkond, sealhulgas inimesed, kellega laps kodus, lastehoius, õues kokku puutub, avaldab oma mõju.

Teisel eluaastal hakkab laps vähehaaval täiesti uuel viisil huvituma eakaaslastest ja nendega lähemalt tutvuma, näiteks puudutuste abil või jäljendamise teel (Sotsiaalsed oskused, 1993).

1-2 aastase lapse sotsiaal-emotsionaalse arengu eeldatavad tulemused ja soovitused arengu toetamiseks:

• Laps tahab kõike ise teha ning jäljendab täiskasvanut lihtsamates toimingutes – soovitav oleks lapsele näidata tegevusi, mida talle õpetada tahetakse, näiteks asjade õigele kohale asetamine, viisakusreeglid vm. Rääkida tuleks kindlasti sellest, mida teha ja kuidas seda teha.

• Laps võib jonnida, sest sõltumatuse vajadus hakkab end maksma panema - jonniga tuleb õppida toime tulema.

Vaata peatükki "Väikelapse jonn".

• Laps hakkab õppima põhilisi sotsiaalseid oskusi, nagu oma asjade jagamine teiste lastega.

• Laps omandab põhilised seltskondlikud oskused, näiteks ulatab teisele lapsele mänguasja, mängib teiste lastega, kuid tegutseb põhiliselt siiski eraldi – soovitav oleks lasta lapsel mängida teiste seltsis, täiskasvanu võiks innustada lapsi koostööle.

• Laps suudab leppida täiskasvanu eemaldumisega jätkates ise oma tegevust – last peaks harjutama eemalolekuga ja seda aega võiks järk-järgult pikendada (laps mängib edukalt turvaliselt oma toas mõnda aega ka juba üksinda olles).

• Laps võib võõraste inimestega häbelik olla ja võõra täiskasvanu juurde jäetuna pahuraks muutuda. Laps vajab harjumiseks aega.

• Laps võib muutuda armukadedaks, kui täiskasvanu teisele lapsele tähelepanu pöörab.

• Laps on võimeline mõistma lihtsaid reegleid, aga ei pruugi nendega alati nõustuda.

• Laps suudab juba oodata, kuni tema soovid rahuldatakse – täiskasvanu võiks selgitada, et ka teistel inimestel on oma vajadused ja et on oluline, et laps õpiks ootama. Samas peab andma lapsele aega mingi tegevuse lõpule viimiseks. Näiteks: „Ole hea ja pane nüüd klotsid kokku, siis hakkame lõunat sööma“.

• Laps jagab oma asju – oluline on lapsele rääkida, et oma asju tuleks teistega jagada. Näiteks anda lapsele kaks õuna, et ta ühe saaks sõbrale anda (Sotsiaalne areng 2002; Woolfson 2001; Herr 1990; Woolfson 2004).

2-3-aastase lapse sotsiaal-emotsionaalse arengu eeldatavad tulemused ja soovitused arengu toetamiseks:

• Laps oskab tuua temalt palutud asju ja kutsuda enda juurde soovitud inimese – lapsele võiks anda lihtsamaid ülesandeid („Anna emale raamat, palun!“, „Kutsu palun isa siia“).

• Laps suudab juba pikemalt jutustust või laulumängu jälgida – olulisel kohal on lapsele ettelugemine ja lihtsate küsimuste esitamine jutustatu kohta.

• Laps oskab paluda ja tänada – lapsele peaks õpetama sobivas olukorras kasutatavaid viisakusväljendeid („Me läheme nüüd ära, ütle tädile nägemist“.

• Laps üritab kodustes toimingutes abiks olla – lapsele peaks andma võimaluse abistamiseks. Anda näiteks koduseid koristustöid tehes lapsele oma tolmulapi, mida kasutades ta saab abiks olla.

• Laps armastab selga panna täiskasvanute riideid ja nende rolle esitada - soovitav oleks seda tegevust soosida ning pakkuda välja erinevaid rolle, mida laps võiks mängida (teatrimängud, poeskäigu imiteerimine).

Väikelast iseloomustab terve rida omadusi, mis mõjutavad tema olemist ja toimetusi kasvukeskkonnas. Täiskasvanutel on ootused teatud kindlat liiki käitumisle, näiteks arvamus "Hea laps on viisakas ja tubli, hea laps ei jonni ega räägi vastu, täidab korraldusi, ei torma ringi ega tee pahandust.." Selles väites on aga väga palju vastuolusid ning ebaloogilisust kui uurida eelnevalt 1-3-aastase lapse kognitiivset võimekust, emotsionaalset arengutaset ja arengule iseloomulikke käitumismustreid. Seega tuleb välja, et sageli on probleemide algpõhjuseks hoopis täiskasvanute vähene teadlikkus lapse arengust.

Mõned olulised meeletuletused:

• väikelaps ei saa veel paljudest põhjus-tagajärg-seostest aru;

• väikelapsel pole palju kannatust;

• väikelapsel on raske mõista aja olemust, mis on omakorda seotud kohapeal mittepüsimise ning kannatamatusega;

• väikelaps ei oska veel oma emotsioone kontrollida ega saa neist sageli arugi;

• väikelaps kasutab mängimiseks keskkonnas olemasolevaid tingimusi, täiskasvanu ülesandeks on muuta keskkond lapsesõbralikuks;

• pole olemas pahasid lapsi, on vaid eksimused ja valesti käitumine - väikelaps vajab täiskavsanu tuge, abi, õpetust ja eeskätt hoolimist ning mõistmist.

Lastekaitseseaduse § 24

Lapse väärkohtlemise keeld. Lapse hooletusse jätmine, lapse vaimne, emotsionaalne, kehaline ja seksuaalne väärkohtlemine, sealhulgas lapse alavääristamine, hirmutamine ja kehaline karistamine, samuti lapse karistamine mis tahes muul viisil, mis ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist, on keelatud.