Üldiselt lastele kunstitegevused meeldivad. Lähtuma peab aga kindlasti lapse vanusest, oskustest ja individuaalsetest eripäradest. Tegevus peab olema jõukohane ja huvipakkuv.

Koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava §22 järgi on õppe- ja kasvatustegevuse eesmärk kunstiõpetuse mõistes järgmine:

• laps tunneb rõõmu loovast eneseväljendusest;

• laps suudab kujutada isikupäraselt ümbritsevaid esemeid, sündmusi ja oma kujutlusmaailma;

• laps vaatleb, kirjeldab ja kujundab ümbritsevat ja tarbeesemeid;

• laps kasutab õpitud voolimis-, joonistamis- ning maalimisvahendeid ja -võtteid;

• laps kasutab materjale ja tööriistu ohutult ning sihipäraselt;

• laps vaatleb kunstiteoseid ja kirjeldab nähtut.

Sellest lähtuvalt on kunstivaldkonna sisu:

• kujutamine ja väljendamine: mõtete, tunnete edasiandmine nähtaval kujul;

• kujundamine: objektile esteetilise lisaväärtuse andmine;

• tehnilised oskused: voolimine, joonistamine, maalimine, meisterdamine;

• kunstiteoste vaatlemine, vestlused kunstiteostest, kunstist.

Kunstitegevuste kavandamisel tuleks arvestada alljärgnevaga:

• anda lapsele võimalus saada elamusi, tunda rõõmu ja rahulolu ning tal on võimalus väljendada oma maailmanägemist;

• suunata last vaatlema ning voolides, joonistades, maalides ja meisterdades kasutab laps vaatlustel tehtud tähelepanekuid;

• kasutada teemasse sisseelamiseks mängu, muusikat, lihtsat lavastust, jutu lugemist jne;

• arvestada, et lapse jaoks on oluline loomiseks ja lahenduste leidmiseks katsetada ning avastada, otsida ja saada vastuseid tekkinud küsimustele, omandatud oskusi rakendada ja loovalt kombineerida;

• julgustada last kasutama ja katsetama tema enda pakutud lahendusi töö mitmekesistamiseks ning ergutada lapse kujutlus- ja algatusvõimet. Jälgida, et säiliks lapse isikupärane eneseväljendus;

• viia kunstitegevusi läbi ka õues, samuti saab kasutada kunstitegevusi teiste valdkondade õppe- ja kasvatustegevuste ühe osana, näiteks on joonistada võimalik nii paberile, kivile, puidule, liivale või kombineeritakse ühes töös erinevaid materjale ja tehnikaid;

• suunata last tehtut analüüsima, selgitama, miks ta kujutas esemeid, nähtusi just sellisel viisil, milliseid materjale ja tehnikaid kasutas ning kuidas tööga rahule jäi. Kaaslaste töödesse tolerantse suhtumise kujundamisele aitab kaasa kui analüüsitakse nii laste töid kui ka kunstiteoseid ning põhjendatakse oma hinnangut.

Koolieelne periood on laste kunstilises arengus määrava tähtsusega, sest siis kujunevad välja laste baasharjumused ja –oskused kunsti luua, suhtumine kunstitegevustesse ning enda ja teiste loomingusse. Kui lapsed saavad erinevatest tegevustest, sh ka kunstiga tegelemisest positiivseid emotsioone, kannavad nad neid tundeid läbi kogu elu. Kui laps on oma pildi üle õnnelik, siis ei tohiks tähelepanu pöörata esmajoones sellele, kas proportsioonid on valed või midagi pildil puudub või on üle. See võib häirida lapse emotsionaalset kiindumust nii joonistamisprotsessi kui ka objekti, mida ta kujutas (Kikas, 2008).

Sensoorne suund – paneb kunstikasvatusele aluse. See põhineb kognitiivsel arengul (mälu ja mõtlemine, taju, tähelepanu) ja on seotud meeltega (nägemine, kompimine, kuulmine, haistmine, maitsmine). Vormi- ja värviõpetuse õppemängud on siinkohal head! Ja kui vahel on meisterdatud jõulutaadi valge habeme asemel sinine, siis võib ka nii olla – lapsel tuleks endal lasta põhjendada ja analüüsida.

Tehniline suund – töövahendite kasutamise oskus, materjalide tundmaõppimine ja nende säästlik kasutamine. Avastusõpe – laps vaatleb, avastab ja leiutab. Lasta lapsel ise proovida ja materjale valida.

Loominguline suund – toetub kujutlusvõimele ja mõttetegevuse arengule, ainulaadsus on olulisel kohal. Lasta lapsel ise välja mõelda, luua, kujutada.

„Suurele kunstile“ keskendunud suund – kunstimuuseumi külastused vanemas eas, kunstnikuroll mängudes, kujuneb positiivne suhe kunsti (Kunstikasvatus alushariduses 2019).

JOONISTAMISE ALGUS

Esimesed kunstiteosed valmivad alla aasta vanuste laste käes, mil nad paberile esimesed kriipsud ja sik-sakid tõmbavad. Vanusest lähtuvalt on võimalik eristada erinevaid kunstilise arengu etappe:

1. Kritseldamine ehk spontaanne joonistamine on lapse esimene kunstilise arengu etapp. Spontaanne joonistamine on tähtis arendamaks ladusaid ja rahulikke liigutusi ning loomaks elementaarseid kujutisi. Kritseldused ehk esimesed joonistused on aluseks lapse käe koordinatsiooni edaspidiseks arenguks.

2. Teadliku joonistamise etapis lähevad kritseldused üle lihtsateks vormideks. Nendeks on erinevad geomeetrilised kujundid - ring, ruut, sirgjoon, ovaal, ristkülik).

3. Pildi etapis kujunevad laste joonistustes välja geomeetrilised kombinatsioonid. Laps hakkab erinevaid kujundeid ühtseks pildiks ühendama. Kui kahes eelnevas etapis ei tähtsustanud laps otseselt töö tulemust, siis pildi etapis pööravad lapsed erilist tähelepanu töö tähendusele ja sellele, kas see ka teistele meeldiks.

Alates viiendast eluaastat hakkab laps lisama oma joonistustele rohkelt detaile, mis on reaalses elus olemas, kuigi neid ei pruugi just sellises kontekstis päriselt näha olla (Kikas 2008).

LASTE KUNSTILISED OSKUSED ERINEVAS VANUSES

Kuni 3-aastane laps:

• hoiab rasvakriiti, pliiatsit pöidla ja sõrmega, mitte rusikaga;

• kasutab mitmesuguseid töövahendeid: pliiats, kriit, vildikas, pintsel, jm;

• veeretab, mudib ja venitab voolimisvaha ja plastiliini;

• leiab samasuguse vormi ja värviga eseme.

Kuni 4-aastane laps:

• kleebib detaile, kujundeid (ka pulgaliimiga);

• lõikab läbi pabeririba;

• hoiab pliiatsit/vildikat/pintslit õigesti käes;

• värvib piirjoonte sees;

• käsitseb iseseisvalt voolimismaterjali, veeretab kuule, vorstikesi, pätse;

• nimetab ja tunneb põhivärve (punane, kollane, sinine, roheline, must, valge).

Kuni 5-aastane laps:

• kasutab erinevaid töövahendeid: pintsel, pliiats, käärid;

• lõikab, voldib lihtsaid kujundeid, voolib kujukesi;

• kasutab joonistusvahendeid liigse surveta;

• joonistab äratuntavalt maja, inimest, puud jm.

Kuni 6-aastane laps:

• lõikab välja lihtsamaid kujundeid;

• oskab joonistada kujundeid;

• voolib loovalt;

• oskab kasutada pliiatsiteritajat;

• murrab paberi joont mööda kokku.

Kuni 7-aastane laps:

• leiab ümbritseva vaatlemisel erinevaid detaile, objekte ja nendevahelisi seoseid ning kujutab ümbritsevat vabalt valitud viisil;

• väljendab joonistades, maalides, voolides ja meisterdades meeleolusid ja fantaasiaid;

• kasutab kunstitöö loomiseks erinevaid vahendeid;

• kujutab inimesi neile iseloomulike tunnuste kaudu;

• keskendub alustatud tegevusele ja loob oma kunstitöö;

• loob esemeid erinevaid tehnikaid ja materjale kasutades ning räägib nende otstarbest;

• koostab ise või valib tööst lähtuvalt sobivad motiivid või vahendid eseme kaunistamiseks;

• kirjeldab kunstiteoseid, nende värve ja meeleolu.

(Õppe- ja kasvatustegevuse valdkonnad 2009)

Ettevalmistused kunstitegevuseks

Tegevust planeerides tuleks tutvuda soovitud kunstitöö sisu puudutavate allikatega: otsida informatsiooni kunstiajaloo raamatutest, monograafiatest, vaadata pilte internetist, tutvuda tehnikaid käsitletavate raamatutega jne. Seejärel tuleks otsustada, mis on vajalik antud konkreetses õpisituatsioonis ja kuidas saaks seda tegevuses kasutada.

Kunstitegevuse eesmärk ei ole "kuidagi ära teha" pilt ehk täita ülesanne antud teemal, vaid lapse arengu toetamine läbi kunstitegevuse. Sellest lähtuvalt tuleks läbi mõelda ja planeerida nii tegevuse sisu, eesmärgid, tulemused, teema, ülesanne, töövahendid- ja materjalid kui ka tegevuseks kuluv aeg.

• Tegevuse sisu: käsitletavad uued nähtused, probleemid, mõisted, seosed.

• Eesmärk ja tulemused: saavutada lapse arengus teatud muutused ning arendada teadmisi ja oskusi, mida antud teema või tegevuse raames lapselt oodatakse.

• Teema: võib leida temaatikat poliitilisest, sotsiaalsest, majanduslikust, ökoloogilisest ja filosoofilisest kontekstist lähtuvalt.

• Ülesanne: annab edasi täpsed nõuded, sõnastades tegevused, samuti võimalikult täpselt.

• Töövahendid: peavad olema kooskõlas püstitatud ülesandega ning eelnevalt tasuks läbi mõelda, kuidas laste tegevust hõlbustada.

• Aeg: võib arvestada ühe või mitme tegevuskorraga, kunstis võib praktiline tegevus ja lõpliku töö valmimine vajada mitmeid tunde (Kikas, 2008).

Mida peaks arendama ja millele pöörata tähelepanu muusikas rütmilise tegevuse läbiviimisel?

• 2-3-aastaste laste puhul õpetatakse rõõmu tundma rütmilisest eneseväljendusest. Ergutatakse liikuma vastavalt muusika meeleolule õpetajat matkides: paigal tammumine, kõnd, jooks, päkkadel kõnd, keerutamine üksikult ja paaris, käte peitmine selja taha, kükitamine, ühe ja vaheldumisi kummagi jalaga koputamine.

• 4-5-aastatste laste puhul õpetatakse liikumist vastavalt muusikaosade vaheldumisele, reageerides õigesti muusika algusele ja lõpule, eristades tempo muutusi, dünaamikat. Õpetatakse esitama lihtsamaid tantse, kasutades õpitud tantsuelemente: otsegalopp, kand-varvasastak, sulghüpped. Julgustatakse kasutama õpitud liikumiselemente rütmilisel liikumisel.

• 6-7-aastatse laste puhul õpetatakse liikuma vastavalt muusika väljendusvahenditele vähem kontrastse muusika järgi (Kikas 2008).

Laulmine ja laulude kuulamine meeldib lastele juba imikueast. See tekitab üldiselt positiivseid emotsioone, aitab rahuneda, pakub rõõmu ja toetab mitmekülgselt lapse arengut.

• 2-3-aastaste laste puhul tuleb tähelepanu pöörata huvi tekitamisele laulmise vastu, valides repertuaari huvitavaid ja jõukohaseid muusikapalasid. Tuleb õpetada jälgima näiteks täiskasvanu või teise lapse laulmist, kelle esitus võimaldaks lapsel saada emotsionaalset elamust ning ergutaks kaasa laulma, jälgides ühtset tempot.

• 4-5-aastaste laste puhul arendatakse lauluoskust, õiget kehahoidu, õpetatakse õigel viisil edasi andma laulu meloodiat ja rütmi, pööratakse tähelepanu laulu ilmekale esitusele.

• 6-7-aastaste laste puhul jätkatakse ilmekuse arendamist, õpetatakse laulma olenevalt teksti ja meloodia iseloomust.

Pillimäng

Laste muusikalises tegevuses moodustavad laulmine, rütmiline liikumine ja muusika kuulamine lahutamatu terviku. Üks võimalus muuta need tegevused huvitavamaks ja arendavaks andes võimalusi aktiivseks, loovaks musitseerimiseks, on mäng mitmesugustel lastepillidel. Pillimängus on vaja füüsilist valmisolekut! Iga pill ei sobi lastele ja erinevas vanuses lastele sobivad erinevad muusikariistad.

Mäng pillidel peab lähtuma järgmistest põhimõtetest:

• Pillimäng lisandub alles siis, kui laul on kindlalt selgeks õpitud.

• Esitatava saate rütm ei tohiks dubleerida muusikapala rütmi.

• Rütmi- ja meloodiasaade peab kõlama vaiksemalt kui laul või muusikapala mida saadetakse.

• Pillide valik peab lähtuma muusikapala sisust ja meeleolust.

• 2-3-aastased lapsed õpivad mängima kehapillil, kõlapulkadel, randmekuljustel, väiksel trummil.

• 4-5-aastased lapsed õpivad käsitsema ja eristama rütmipille (lisanduvad tamburiin, kõlatoru, võrutrumm, kastanjett, taldrik).

• 6-7-aastastele lastele õpetatakse mänguvõtteid plaatpillidel (ksülofon, kellamäng, jne). Arendatakse improviseerimisoskust õppemängude kaudu.

• Kõikide pillide kasutamisel tuleb selgitada pillihoidu ja otstarbekaid mänguvõtteid (Õppe- ja kasvatustegevuse valdkonnad 2009).

KUULA! Laps ja muusika. Kuidas arendada lastes musikaalsust?

Muusikategevused ei pea alati olema tegevus omaette, laulude saatel on võimalik näiteks rõõmsalt uusi oskusi õppida.