3-4-aastased lapsed on kõlbeliselt rohkem arenenud. Sellegipoolest põhinevad lapse moraalsed hinnangud pigem tagajärgedel kui põhjustel. Näiteks on lapse arvates rohkem süüdi see, kes lõhub kogemata viis taldrikut, mitte aga see, kes lõhub meelega ühe. J. Piaget arenguteooria järgi on lapsele selles vanuses iseloomulik heteronoomne moraal – moraalsetes otsustes toetutakse autoriteetsetele isikutele, reegleid peetakse kõige tähtsamaks.

4-5-aastase lapse moraal on sedavõrd arenenud, et ta paneb rõhku pigem kavatsustele, mitte tagajärgedele. Kui teda teolt tabatakse, võib ta enda kaitseks öelda: „Ma ei tahtnud seda teha!“ 5-6-aastasel lapsel on tavaliselt nii tugev õiglustunne, et temast saab isehakanud korratagaja. Ta pahandab nendega, kes on tema arvates reegleid rikkunud.

6-8-aastane laps leiab, et moraalinormid sõltuvad tihi asjaoludest. Näiteks võib laps väita, et vaesel mehel on lubatud varastada, et oma nälgivat last toita. Lapsed protestivad sageli ka erinevatele täiskasvanute poolt kehtestatud reeglite vastu kui need tunduvad ebaloogilised (Woolfson 2004).

Sündsa käitumise tunnustamine ja lahenduste leidmine konfliktisituatsioonides

• Oluline on väljendada heameelt lapse sündsa käitumise üle ning kiita teda pingutuste ja püüdluste eest. See aitab kujundada lapse eneseusaldust.

• Olulisel kohal on kannatlikkuse, viisakuse ja abivalmiduse kasvatamine lastes näidates eeskuju ja andes selgitusi, miks just nii käituma peab, mida teine inimene mõtleb ja tunneb.

• Lastele tuleks seletada, et teistele ei tohi haiget teha ja oma pahameelt võib väljendada vaid sõnadega.

• Last tuleks kõnetada meeldiva rahuliku hääletooniga ja särasilmselt – see tekitab lastes usaldust täiskasvanute kui abivalmis inimeste vastu.

• Last tuleks ergutada mõtlema, millega võiks asendada ebasündsat käitumist (“Teise lapse löömine ja temalt mänguasja väevõimuga ära võtmine pole parim lelu saamise viis. Mis sa arvad, kas mänguasja on ka muul viisil võimalik enda kätte saada? Mida sa peaksid tegema, et teine laps sulle meelsasti mänguasja loovutaks?”)

• Rollimängud aitavad lastel teste laste tundeid mõistma õppida.

• Lapsi peaks suunama mõtlema oma ebasoovitava käitumise tagajärgede üle (“Mida Mari arvab ja tunneb, kui sa teda lööd?”).

• Võimalusel väljendada oma soovi jaataval, mitte eitaval kujul. Selle asemel, et öelda: “Ärge jookske!”, võiks sõnastada hoopis: “Nüüd jalutame!”).

• Enesevalitsemise kaotanud last peaks vajadusel jõuga kinni hoidma (sülle haarama). Jääda ruumis kindlasti lapse vaatevälja, mitte jätta teda üksinda. Kui vihane laps täiskasvanut näha saab, pakub see talle moraalset tuge ja turvatunnet.

• Suunata laps sobimatu või sihitu tegevuse juurest sobiva ning loova tegevuse juurde, tehes vastava ettepaneku või seades materjalid valmis.

• Vahel on hea viis lapse paha tujuga hakkama saamiseks jonni mitte tähele panna ning hoiduda vaidlusesse laskumast.

• Korraldustega tuleb olla võimalikult kokkuhoidlik. Üksi reegel pole ajatu, vaid nõuab pidevat ülevaatamist.

• Lastega tuleb diskuteerida reeglite üle ja lubada neil kahelda.

• Reeglid peavad olema võrdsed ning kehtima kõikidele samas grupis viibivatele lastele. Erandid tuleb lapsele lahti seletada (Kees 1990; Einon 2002; Kopietz ja Sommer 1999).

Miks laps valetab?

On ainult üks periood, mil valetatakse süütult ja hirmu tundmata. See on aeg esimese nelja eluaasta jooksul. Siis on maailm laste jaoks täis imesid, kõik elab, igal asjal on hing. Kuni selle vanuseni on fantaasiakujundid ja tegelikkus laste jaoks ühe tähendusega. Väikelapseeas ei mõista lapsed sageli täiskasvanuid, neid lausa ärritab, et suured inimesed ei näe asju nii, nagu nemad. See arendab ühest küljest lapse fantaasiat, teisest küljest mõjutab tema eneseteadvust (Baum 2003).

Koolieelses eas laps teab, et valetamine ei ole ilus, kuigi salgab aeg-ajalt oma eksimusi ka siis, kui teda teolt tabada (Woolfson 2001).

Kuigi laps hakkab tasapisi aru saama, mis on reaalsus ja mis on illusioon, võib kuluda veel aastaid enne kui ta suudab selgelt eristada, mis vastab tõele ja mis mitte. Laps tahab täiskasvanutelt teada, kuidas maailm funktsioneerib. Seetõttu vajavad lapsed selget süsteemi ja täiskasvanute siirast toetust. Teaduslikult lähtutakse sellest, et seitsmendaks eluaastaks on tõe ja vale eristamise taju välja kujunenud (Baum 2003).

Peamised põhjused, miks lapsed valetavad:

• Hirm psüühilise või füüsilise karistuse ees („Kui ütlen emale, et mina lõhkusin tassi, siis antakse vitsa“ vm).

• Et kaitsta ennast või teisi.

• Et kindlustada endale ka edaspidiseks armastus või aktsepteerimine või muutuda teise isiku silmis austusväärsemaks (“Kui ma ei ole selline nagu issi tahab, siis ta ei armasta mind enam”).

• Teine laps või täiskasvanu on teda valetama sundinud, et saladust hoida.

See, kas lapsed suudavad tunnistada, et nad on midagi korda saatnud, sõltub suuresti sellest, millised on nende eelnevad kogemused. Mida rangemalt kodus karistatakse, seda enam haaravad lapsed valest kinni. Range ei tähenda siinkohal mitte ainult kehalist vägivalda või koduaresti. Sügava jälje jätavad ka emotsionaalsed karistused, kui lastele näiteks peale pahategu enam otsa ei vaadata või nendega enam ei räägita. Lastel, kellel suhtes täiskasvanud mõistmist ilmutavad, on märksa kergem ka keerulistes situatsioonides tõtt rääkida. See ei tähenda, et nad ei peaks vastavalt oma vanusele toimunu tagajärgede eest vastutama (Baum 2003).

LOE! Miks lapsed valetavad ja kuidas sellele reageerida?

3.-4. eluaastal süveneb huvi enda ja vastassugupoole kehaliste erinevuste vastu. Lapsed lubavad tulevikus abielluda nendega, kes neile meeldivad. Esitatakse esimesi seksuaalsusega seotud küsimusi. S. Freudi psühhoanalüütilise teooria järgi on 3-5 või kuni 6-aastased lapsed fallosliku arengu faasis. 4-5-aastased lapsed kasutavad mängudes isiklikke kogemusi, matkides seda, mida nad on näinud kas kodus, vaadanud televiisorist või kuulnud teistelt. Lapsed ilmutavad aktiivset huvi teise sugupoole erinevuste vastu. Küsitakse ka, kust tulevad lapsed ja millised nad ise beebidena olid (Almann 2000).

Soorolli tunnetamine tähendab uudishimu, mis on suunatud soolisele kuuluvusele. Sooroll sisaldab vastavat käitumist, olemist, ootusi ja asumist ümbritseva suhtes seisukohale, mis on omale meessoole, mis naissoole. Soorolli areng on tugevalt seotud lapse mina-pildi arenguga. Lapsepõlv on soorolli kujunemise aeg. Soorollile iseloomulik käitumine ei pea olema lapsele nii ühtselt määratletult ja suletud moel esinema. Tüdrukud ja poisid võivad mängida samasuguseid mänge, neil võivad olla vastassoole mõeldud mänguasjad. Laste mängud aitavad soorolli kujunemisele kaasa: vanemate ja mängukaaslaste reageeringud ja ootused suunavad lapsi üha enam sootüüpilisele käitumisele (Almann 2000).

LOE! Lapse seksuaalse arengu kokkuvõte igas arenguperioodis