5. Klassitsism

Barokiajastul valitsenud tõsise ooperi (opera seria) asemele tuli 18. sajandi keskel koomiline ooper (opera buffa) ja laulumäng (singspiel).

Opera seria on barokiajastu tõsine ooper, sündinud Itaalias. Süžeed võeti antiikmütoloogiast, legendidest, ajaloost ning vältisid seoseid igapäevaeluga. Ooperi tegelased olid kaugest minevikust ning tähistasid allegooriaid, mitte reaalseid isikuid. Ooperi konflikt seisnes väärtuste mitte inimeste vahel. Opera serias tegid tihti kaasa kastraatlauljad. Iseloomulik oli da-capo-aaria (korrata aaria algusest). Opera seria kestis Händelist Mozarti ajani. Tuntumad ooperiheliloojad on veel Alessandro Scarlatti, Antonio Vivaldi ja Reinhard Keiser.

Viide

Loe lisaks! Kastraatlauljad

Kuula! Alessandro Moreschi, viimane Sixtuse kabeli kastraat.

Opera buffa on 18. sajandi keskel tekkinud itaalia stiilis koomiline ooper.

Opera buffa lubab suuri vabadusi ja paralleele tänapäeva või lähiminevikuga.

Opera buffa oli vastuvõetav ja huvitav lihtrahvale. Ainestik võeti rahva elust, kangelane oli tavaliselt lihtne teener, sõdur või talumees, kes oma kavalusega rikka üle trumpab. Koomiline ooper ei olnud virtuooside ooper. Aariad olid lähedased rahvalauludele ning tehniliselt kerged. Esialgselt sündis opera buffa opera seria vaheaegadest.

Viide

Singspiel (sks laulumäng) on saksakeelne muusikaline teatriliik, mida peetakse tänapäeval ooperi liigiks. Kõige tuntum Singspiel on Mozarti "Võluflööt". Singspiel sündis inglise ballaadooperi ja prantsuse koomilise ooperi eeskujul, mis jõudsid Saksamaale tänu rändtruppidele. Koomilisest ooperist eristab Singspieli retsitatiivide puudumine, selle asemel kasutatakse dialooge või kõnet. Üldiselt on Singspielide süžee koomiline või romantiline ning tihti sisaldavad need maagiat, fantastilisi olendeid ja koomiliselt liialdatud hea ja kurja portreteeringuid.

Viide

Loe lisaks opera buffa kohta!

Koomiline ooper ehk opera buffa tekkis filosoofilisel ehk 18. aastasajal. Väidetavalt olevat see tekkinud vastukaaluks opera seria’le ehk nn tõsisele ooperile. Žanri esimesed viljelejad olid itaallased Giovanni Pergolesi, Giovanni Paisiello ja Domenico Cimarosa, kuid ka kuulus austerlane Wolfgang Amadeus Mozart. Hiljem, 19. ja 20. sajandil on koomilisi oopereid loonud veel sellised muusikaajaloo suurkujud nagu Verdi, Prokofjev, Stravinski jpt.

Koomilise ooperi olulisemad tunnusjooned: kaks kuni kolm tähtsamat tegelast, lõbus bufonaad (it. buffonata – veiderdus, janditamine), kiiresti arenev tegevustik, paroodia, elav ja lõbus meloodia ning, mis vist kõige olulisem, sisu lihtsus.

Opera buffa oli vastuvõetav eelkõige lihtrahvale, sest see ei nõudnud erilisi algteadmisi ajaloo, teoloogia ega kirjanduse valdkonnast. Reeglina on ooperi sisu laenatud lihtrahva igapäevaelust. Selle peategelane on aga tavaliselt lihtne teener, käsitööline, sõdur või talumees, kes oma kavalusega rikka ja võimuka inimese alati üle trumpab. Nagu „Sevilla habemeajaja“ kangelane Figaro.

Figaro tegelaskuju looja on tegelikult 18. sajandi Prantsuse muusik, näitekirjanik, kirjastaja, relvaärimees, kellassepp, spioon jne (loetelu läheks pikaks) Pierre Beaumarchais, kes juba 1775. aastal üllitas komöödia „Sevilla habemeajaja“. Just selle teose alusel valmiski Rossini ooper. Muide, üheksa aastat hiljem, 1784. aastal nägi ilmavalgust Beaumarchais’ teine näidend, kus peategelaseks samuti Figaro – „Figaro pulm“. Juba kaks aastat hiljem esietendus Mozarti samanimeline ooper.

Abivalmis Figaro on enneolematult osav pea kõigis valdkondades, ta on taiplik valetaja, valimatu vahendites, kuid alati abivalmis. Tõsi, üsna sageli võivad tema naeratusega öeldud sõnad – see ilmneb ka Rossini ooperis – kõrvalseisjale tunduda küünilised, isegi ülemäära teravad.

Rossini ooper olevat valminud vaid kahe-kolme nädalaga. Esietendus toimus Roomas Teatro Argentinas 1816. aasta 20. veebruaril ja see oli suur ebaõnnestumine. Tolle aja ajalehtede andmetel olevat esietenduse läbi kukutanud Paisiello pooldajad klaköörid – palgatud aplodeerijad. Peagi toimus teine etendus, mis olevat kulgenud juba palju sõbralikumas õhkkonnas. Algse läbikukkumise tagajärg oli aga see, et Rossini teose populaarsus kasvas väga vaevaliselt.

Viide

Christoph Willibald von Gluck (1714 -1787) oli saksa helilooja.

Tõeline tõsise ooperi reformija. Õppinud Praha Ülikoolis ning hiljem Itaalias Sammartini juures.

Seal tutvus itaalia ooperiga ning lõi ka ise teoseid napoli stiilis. Tänu reisidele Londonisse tutvus Händeliga, kes Gluck'i komponistivõimetest väga sapiselt rääkis. 1750-ndate alguses oli juba tunnustatud ooperikomponist. 1754. aastal saab Gluck'ist Viini õukonna juht.

Oma tõelise stiili leidis 1760-ndatel, mil kohtus poeedi ja liberisti Calzabigi'ga.

Nende koostöös sündis 1761 ballett "Don Juan" ning aasta hiljem ooper "Orpheus ja Eurydike".

Glucki ja Calzabigi põhiidee oli seada muusika draama teenistusse - poeesiale allutatud muusika peab realistlikult kujutama lavatseene ja tegelaste hinges toimuvat.

C. W Gluck oli pikka aega mõelnud ooperi vormi ja sisu põhiprobleemile. Ta arvas, et mõlemad nii opera seria kui opera buffa olid liiga kaugel sellest, mida ooper peaks tegelikult olema. Opera serias oli laulmine pühendatud pealiskaudsele mõjule ja sisu oli ebaharilik ja ülepaisutatud. Gluck soovis tagasi ooperi algust, mis keskenduks inimese draama ja kirgedele ning sõnadele ja sealjuures sama olulise muusika loomisele. Tema mõte oli muuta teose draama olulisemaks kui see, kes selle esitas ja kaotada kuivad retsitatiivid, mis lõhestasid tegevust.

Enam mõjutas Gluck prantsuse ooperit lõhkudes ooperi numbrilise ülesehituse, luues asemele ulatuslikke stseene, kasutas julgelt koori ja balletti. Meelelahutusest saab kunst. Varem, enne Gluck´i ei jälgitud ooperit täie tähelepanuga, kuid tema loodud uued ooperid, „Alkestis“ ja „Paris ja Helena“ ei olnud enam meelelahutus, mille ajal kõik jalutasid ja vestlesid, vaid oopereid jälgiti pingsalt.

C. W. Gluck´i stiiliideaal oli klassitsismiajastule iseloomulik, ta tundis erinevate maade ooperistiile ning oskad need ühendada kunstiliseks tervikuks. Temast on eeskuju võtnud ka L. van Beethoven ning ka W. A. Mozart.