4. Barokk

Johann Sebastian Bach (31. märts 1685 Eisenach – 28. juuli 1750 Leipzig) oli saksa helilooja ja organist, Bachide suguvõsa kõige väljapaistvam liige.

Oma eluajal ja ka veel 18. sajandi lõpul oli Bach tuntud vaid võrdlemisi kitsas ringkonnas, heliloojana hakati teda laialt tunnustama alles 19. sajandi esimesel poolel. Praegu peetakse teda üheks põhiliseks heliloojaks barokiajastul ning üheks suurimaks terves muusikaajaloos. Tema loomingut on peetud saksa klassikalise muusika kõrgaja alguseks.

Johann Sebastian Bach sündis vana kalendri järgi 21. märtsil 1685 Eisenachis organist Johann Ambrosius Bachi ja Maria Elisabetha (Lämmerhirt) Bachi noorima pojana. Bachi isa ja kõik onud olid professionaalsed muusikud. Isa õpetas talle juba lapsena viiuli- ja klavikordimängu ning onu Johann Christoph Bach (1645–93) tutvustas noorele sugulasele orelimängu. 8. aastaselt hakkas Bach õppima Eisenachi ladina koolis. Pärast vanemate surma kolis Bach koos venna Johann Jakobiga vanema venna Johann Christoph Bachi (1671–1721) juurde lähedal asuvasse Ohrdrufi.

Bach õppis tasuta Ohrdrufi Lütseumis, kus ta võeti kooli juures tegutsenud tänavalaulikute hulka. Õppeedukuselt oli Johann Sebastian alati parimate hulgas.

Ohrdrufi lütseumi kantor soovitas tal minna koos Georg Erdmanniga Lüneburgi Miikaeli kloostrisse, andes neile selleks isegi stipendiumi. Õppimisvõimalused Lüneburgis olid Bachile head. Tänu kloostri rikkusele anti talle tasuta haridust, tänu ilusale poiss-soprani häälele sai Bach kooris laulmise eest väikese tasu. Kooriga sai ta laulda kõigil jumalateenistustel, tutvudes nii Põhja-Saksamaa tollase muusikakultuuriga.

Bach oli oma aja parimaid organiste, ta töötas kirikuorgnistina Weimaris, Arnstadtis ja Mühlhausenenis.

Aastal 1717 läks Bach Köthenisse , kus temast sai Anhalt-Kötheni vürst Leopoldi õukonna kapellmeister ja kammermuusikadirektor. Viimane tähendas seda, et Bach juhtis kogu õukonnamuusikat. Alates 1722 oli Bach Leipzigi Tooma kiriku kantor. Perioodi tähtsamateks teosteks on Missa h-moll, Johannese ja Matteuse passioon, Lihavõtteoratoorium, Jõuluoratoorium.

Oma eluajal oli Bach tuntud küll orelimängija ja -hindajana ning kapellmeistrina, kuid mitte heliloojana. Tema kuulsus heliloojana jäi väikeseks suuresti seetõttu, et ta toimetas oma eluajal trükki vaid neli teost (Clavierübung I-IV). Bach on aegade suurimaid polüfooniameistreid, ta armastas fuugavormi ja viis selle kõrgeimale tasemele. Bachi loomingus on sügav emotsionaalsus ühenduses konstruktiivse mõtlemisega ning julge fantaasia karmi mõistuslikkusega. Bachi teostele on iseloomulik isikupärane stiil ja loogika eri häälte juhtimisel, väljendus- ja karakteerimisjõud ning figuratsioonirohkus. Bach polnud uuendaja, vaid pigem temale eelnenud kolme sajandi muusikatraditsioonide kokkuvõtja ning sinna kuulunud stiilide ja vormide täiuslikkuseni arendaja. Bach on loonud kõikides tema ajal eksisteerinud kunstmuusikažanrides peale ooperi. Kokku on Bachilt säilinud üle 1000 teose.

Viide

Georg Friedrich Händel (23. veebruar 1685 Halle – 14. aprill 1759 London) oli saksa helilooja, kes aastast 1712 elas Inglismaal ja võttis 1727. aastal Briti kodakondsuse.

Händel huvitus lapsepõlves muusikast, kuid isa, kartes, et muusiku elukutse ei taga piisavat materiaalset kindlustatust, tahtis, et poeg õpiks õigusteadust. Isa keelas Händelil isegi pille puutuda ning poeg pidi harjutama salaja pööningule toodud klavikordil. Kui Saksi-Weißenfelsi hertsog Johann-Adolf I kuulis kaheksa-aastase Händeli orelimängu, palus ta Georg Händelit, et ta lubaks oma pojal õppida samaaegselt nii muusikat kui ka õigusteadust. Händeli esimeseks muusikaõpetajaks sai Halle Liebfraukirche organist Friedrich Wilhelm Zachow, kes õpetas talle orelit, klavessiini, viiulit, kompositsiooni, harmooniat ja kontrapunkti. Zachowil oli palju itaalia ja saksa muusika käsikirju, millega Händel sai tutvuda. Händel pidi neid käsikirju ümber kirjutama, analüüsima ning teoste stiili imiteerides ka ise muusikat komponeerima.

1702. aasta veebruaris astus Händel Halle ülikooli, kus õppis arvatavasti õigusteadust. Hamburg oli tollal oluline kultuurikeskus, seal tegutses ainus regulaarselt etendusi andnud saksa ooperitrupp väljaspool õukondi. Händel asus tööle ooperiorkestri teise viiuldajana. Peagi sai Händelist teatri dirigent, mis tol ajal tähendas muuhulgas, et ta pidi mängima etenduste ajal klavessiini. Aastal 1705 ehk kaks aastat pärast Hamburgi saabumist kanti seal ette tema esimesed ooperid "Almira" ja "Nero".

Prints Ferdinando de Medici kutsus Händeli Itaaliasse. Händel läks sinna sügisel 1706 ning reisi peamine eesmärk oli saada kogemusi, eelkõige kirjutades itaalia stiilis oopereid. Esimene teos selles žanris oli "Rodrigo".

Itaalias oldud aastad olid Händeli karjääri jaoks otsustavad. Itaalia oli koos Prantsusmaaga Euroopa kultuuri keskpunkt. Siin kohtus ta kõikide tuntud itaalia heliloojatega: Alessandro ja Domenico Scarlatti, Antonio Caldara, Arcangelo Corelli, Bernardo Pasquini, Antonio Lotti, Quirino Gasparini, Antonio Vivaldi, Tomaso Albinoni ning Giacomo Antonio Pertiga.

Mitme teosega, nagu ooper "Agrippina" ja oratoorium "La Resurrezione", saavutas ta erakordse edu.

Händel saabus Itaaliasse andeka, aga toore heliloojana ning lahkus sealt viimistletud ja suure oskustepagasiga kunstnikuna.

Veneetsias olles kohtus Händel hilisema Yorki ja Albany hertsogi Ernst Augustiga, kes oli Hannoveri kuurvürsti ja hilisema Suurbritannia ja Iirimaa kuninga Georg Ludwigi vend. Ernst August kutsus Händelit Hannoveri ning pakkus talle töökohta kuurvürsti õukonnas. Temast sai 16. juunil 1710 Hannoveri kuurvürst Georg Ludwigi õukonna kapellmeister.

Tema esimene reis Inglismaa pealinna Londonisse kestis kaheksa kuud, selle aja jooksul andis ta vähemalt ühe kontserdi kuninganna Anne’i õukonnas. Vahetult enne Händeli saabumist olid itaalia ooperid Londonis moodi läinud. 24. veebruaril 1711 esietendus "Rinaldo" – esimene spetsiaalselt Londoni teatrile kirjutatud itaalia ooper muusikaajaloos. Ooperit, mille libreto kirjutas vastvalminud Queens Theateri direktor, näitekirjanik Aaron Hill, saavutas erakordne edu.

Aastast 1712 elas Händel Londonis ja 1726. võttis Suurbritannia kodakondsuse.

Händel on loonud 40 ooperit, millest kuulsamad on "Rinaldo", "Julius Caesar", "Orlando", "Xerxes", "Tamerlan", "Ariodante" ja "Alcina".

Händeli sulest pärineb 30 oratooriumi. Händeli tuntumad oratooriumid on "Messias", "Iisrael Egiptuses", "Juudas Makabeus", "Saul" ja "Jefta". Händeli oratooriumid (välja arvatud "Messias") ei ole tavalises mõttes vaimulikud teosed. Nende väljenduslaad on ooperlik ja dramaatiline ning ka ette kanti neid tavaliselt teatrisaalides, mitte kirikus.

Lisaks ooperitele ja oratooriumidele on Händel loonud ligi 20 orelikontserti, 6 concerto grosso't orkestrile ja 12 keelpillidele, orkestrisüite ("Veemuusika", "Tulevärgimuusika"), kantaate, koorihümne ja sonaate.

Tänapäeval on George Frideric Handeli loomingust ülemaailmselt tuntuim ilmselt aga hoopiski 1727. aastal kuningas George II kroonimispidustusteks loodud "Zadok the Priest", mida on küll mängitud sellest alates kõikidel Suurbritannia kroonimispidustustel, aga tuntum on see hoopiski kui UEFA Meistrite liiga tunnusmeloodia.

Georg Friedrich Händeli teosed on HWV järgi nummerdatud Händel-Werke-Verzeichnis.

Händel on Bachi kõrval teine hilisbarokkmuusika suurkuju. Ta väljendas ennast peamiselt ooperižanris, mis jäi Bachist puutumata. Bach esindab veel vana tsunftikunstniku vaimu, Händel uusaegse karjäärikunstniku mudelit.

Viide

Anekdoote ja tõsilugusid Georg Friedrich Händelist

*

Georg Friedrich Händel oli parajalt paks ja hea isuga. Kord läks ta Londonis restorani ja tellis lõunaeineks kolm portsjonit. Tal tuli kaua oodata. Lõpuks katkes ta kannatus, ta kutsus kelneri ja nõudis teavet, millal toit lauale tuuakse.

„Kohe, sir, kui kogu seltskond on saabunud!“ ütles kelner viisakalt. „Tooge siis kohe, sest mina olengi kogu seltskond,“ pahandas helilooja.

*

Sel ajal, kui Londonis oli suur ooperikriis, läks Händel teatrisse õhtusele etendusele. Seal ootasid teda sõbrad, kes valmistasid teda ette teadmisega, et saal on tühi. Händel ei lasknud end sellest häirida.

„Sellest pole midagi,“ trööstis ta sõpru, „seda paremini muusika kõlab.“

Allikas: Rannap, H. (2014). Lk 111-112.