2. Keskaeg

Keskaeg on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5. sajandist 15. sajandini ja see oleneb nii vaadeldavast piirkonnast kui ka tõlgendajast.

Keskaja alguseks loetakse viimase Lääne - Rooma keisri kukutamist 476. aastal. Keskaja lõpuks loetakse põhiliselt aastat 1492, mil Kolumbus avastas Ameerika. Keskaja nimetus võeti kasutusele alles 15. sajandil.

Keskaja muusika on keskajal loodud muusika. Selle all mõeldakse Euroopa muusikat alates iseseisva kristliku muusikatraditsiooni sünnist 3.– 4. sajandil kuni 14. sajandi lõpuni. Keskaja muusika on väga tugevalt seotud kristliku kirikuga ja paljud Lääne kunstmuusika tunnused arenesid keskajal just kiriku raames, muu hulgas noodikiri ja polüfoonia. Suurem osa koolidest ja heliloojatest töötas kirikutes ja vähesed ilmikud oskasid noodikirja. Seetõttu pole varasest keskajast säilinud ilmalikku muusikat rohkem kui mõnisada ühehäälset laulu.

Kõige tugevamini mõjutas keskaja muusikat usk ainujumalasse. Kuna kristlus oli tekkinud Rooma keisririigi ajal Palestiinas, siis olid varakristlikud laulud arenenud juudi palvelauludest. Laulud said mõjutusi ka hilisantiigi muusikast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid.

Erinevalt lagunenud Rooma impeeriumi idaosast, kus Bütsants püsis kuni renessansiajastuni ja kus seetõttu oli üsna ühtne muusikatraditsioon, olid impeeriumi läänepoolsed osad paljude rahvaste, muu hulgas keltide, anglide, frankide ja langobardide võimu all. See aitas kaasa erinevate kohalike vaimulike traditsioonide tekkele, millest igaühel oli ka oma muusikastiil. Kõige paremini on neist paljudest stiilidest ja traditsioonidest tuntud ambroosiuse laul ja gregooriuse laul, mis on kõige rohkem mõjutanud lääne muusika arengut.

Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika. Peamisteks žanriteks olid psalmilaulud ja hümnid. Algselt laulis jumalateenistusel terve kogudus, alates 4. sajandist ka õpetatud vaimulike koorid. Lauldi a cappella (pillisaateta laul), pillid olid keelatud.

Muusika areng toimus eelkõige kloostrites, seal anti muusikaharidust, kirjutati ja säilitati laule. Kogu professionaalne kunst pühendati jumalale.

5. sajandi Itaaliast on pärit vanim kirikulaul, mida nimetatakse Milano piiskopi Püha Ambrosiuse auks ambroosiuse lauluks. Ambroosiuse laulutraditsioon on Milanos ja selle ümbruses säilinud tänapäevani, kuigi seda on üritatud sajandite jooksul välja juurida.

Viide

MÕISTED

Ambroosiuse laul- ühehäälne kirikulaul, mis levis Itaalias umbes 5. sajandist

Liturgia- kindla korra järgi peetav jumalateenistus.

Officium e. tunnipalvus- lihtne, tavaliselt ilma eriliste rituaalideta palvus, peetaks 8 korda päevas, enamasti kloostrites.

Missa- igapäevane jumalateenistus.

Ordinaarium- tunnipalvuse muutumatu tekstiline osa, mis igal päeval kordub.

Proprium- missa muutuvad osad.

Psalmoodia e. psalmilaul- religioosse muusika vorm, mis põhineb katoliku kiriku kalendril ja liturgial.

Antifooniline laulumine- kristlikus liturgias kasutatav laulutüüp, kus vaheldumisi laulavad kaks koori.

Responsoorne laulmine- solistile vastandub refräänilisi lõike laulev koor.

Gregooriuse koraal e. gregooriuse laul- keskajast pärinev ühehäälne liturgiline laul.

Neumad- noodikirja märgid, mida kasutati keskajal gregooriuse koraali meloodia märkimiseks.

Organum- mitmehäälne kirikulaul keskajal.

Polüfooniline mitmehäälsus- vähemalt kahe iseseisva meloodia üheaegsus.

Homofooniline mitmehäälsus- mitmehäälsus, mille puhul üht põhimeloodiat saadavad teised hääled.

Burdoon- liikumatu või lühikestes korduvates motiivides liikuv saatehääl.

Parafoonia- lihtsa mitmehäälsuse tüüp, sama meloodia dubleerimine mingi intervalli võrra kõrgemalt või madalamalt.

Heterofoonia- mitmehäälse tüüp, mille puhul kõlavad üheaegselt sama meloodia pisut erinevad variandid.

Motett- mitmehäälne vaimulik vokaalteos.