4. Barokk


Jean-Baptiste de Lully [ʒɑ̃ batist də lyˈli]; (itaalia keeles Giovanni Battista di Lulli; 28. november, 1632 – 22. märts, 1687) oli itaalia päritolu prantsuse helilooja, kes töötas suure osa oma elust Louis XIV õukonnas. Prantsusmaa kodakondsuse sai ta 1661. aastal.

Jean-Baptiste de Lully sündis Itaalias Firenze linnas. Lully ei saanud nooruses mingisugust haridust, ent ta oli erakordselt andekas nii tantsimises kui ka pillimängus – ta mängis kitarri ja viiulit. Itaalia päritolu poisi avastas 1646. aastal Guise'i hertsog Charles de Lorraine, kes viis ta Prantsusmaale. Seal asus tulevane helilooja nõudepesijana Mademoiselle de Montpensier' teenistusse. De Montpensier' abiga arendati Lully andeid ning ta omandas solfedžo Nicolas Metru käe all.

Louis XIV teenistusse asus Lully 1652. aastal ning tema ülesandeks õukonnas oli tantsimine. Kuningat võlusid tema kompositsioonid "Ööballetile" (prantsuse "Ballet de la nuit"). Mõnda aega dirigeeris noor helilooja kuninglikku orkestrit, kuid olles tüdinenud ansambli nõrgast distsipliinist, asutas kuninga nõusolekul kammerorkestri nimega "Väikesed Viiulid" ("Les Petits Violons").

1650. ja 1660. aastatel lõi Lully mitmeid ballette, kus koos autoriga astus üles ka kuningas ise. Tohutu menu saatis muusikat, mis oli kirjutatud Molière'i komöödiatele "Kodanlasest aadlimees" ja "Armastuse tohter".

Kuninga balletivaimustuse raugemisega pühendus Lully ooperite kirjutamisele. Süvenesid ka Lully tervisehädad, mistõttu pärast 1670. aastat ta enam tantsida ei saanud.

Lully kuulus barokiajastu heliloojate hulka, kelle muusikas kohtab tihti tollele ajastule omast võtet basso continuo't. Lully loomingut iseloomustab jõulisus, emotsionaalsus ja rütmikus. Tänu Lullyle kogusid õukondades populaarsust tempokad tantsud. Oluline oli Molière'iga koostöös tekkinud uus žanr komöödiaballett, mis ühendas nii teatrit, balletimuusikat kui ka komöödiat. Lully kirjutas küll peamiselt viiulile, ent ka kitarri-, lauto-, oreli-, fagoti-, plokkflöödi- ja klavessiinimuusikat.

Kui helilooja pühendus ooperile, otsustas ta muuta Itaaliast pärit žanri prantslastele vastuvõetavamaks. Põhilisteks muudatusteks olid varem selgelt eraldatud retsitatiivsete osade segamine aariatega pinge tõstmise eesmärgil ning süžee hoogsam areng. Lully'd peetakse prantsuse ooperi pioneeriks.

Tähtsamad teosed on ooperid:

  • Cadmus et Hermione (1673)
  • Roland (1685)
  • Achille et Polyxène (1687)

ja balletid:

  • Les Saisons (1661) (Aastaajad)
  • Le Naissance de Vénus (1665) (Veenuse sünd)
  • La Jeunesse (1669) (Noorus)
  • Le Temple de la paix (1685) (Rahutempel)

Viide