1. Muusika teke ja olemus

Eelajalooline muusika on muusika, mida tehti eelajaloolisel ajal.

Esiajaloolise aja piirid on eri maades erinevad. Esiaeg lõppes mõnel pool (näiteks Egiptuses ja Hiinas) kohaliku arengu tulemusena, paljudes kohtades aga seoses sattumisega esiajast välja jõudnud ühiskonna mõjupiirkonda (näiteks Ameerika). Eestis loeb enamik uurijaid muinasaja lõpuks 13. sajandi algust, mil Põhjala ristisõjad Eestisse jõudsid ning viimane aastail 1208 – 1227 ristiti ning ristisõdijaile allutati. Euroopa eri piirkondades langes muinasaja lõpp laia ajavahemikku, alates 1. aastatuhandest eKr mõnes Lõuna-Euroopa regioonis ja lõpetades 2. aastatuhande algusega pKr Kirde-Euroopas. Mesopotaamias ja Egiptuses lõppes muinasaeg juba 4. aastatuhandel eKr.

Teadmised eelajaloolisest muusikast on ebamäärased, need tuginevad kalju- ja muudel joonistel kujutatud muusika ja tantsuga seotud rituaalidele ning arheoloogilistel väljakaevamisel leitud pillidele. Selliste pillide kõla on võimalik ligilähedaselt taastada, kuid eriti keelpillide puhul on raske otsustada nende häälestuse üle. Eelajaloolisele muusikale järgneb vanaaja muusika.

Vanaaja muusika on muusika vanaajal.

Umbes 10. sajandil eKr rajas arvatavasti kuningas Taavet juudi templimuusika. 5.–4. sajandil eKr oli vanaaja muusika kõrgaeg. Varasemast ajast on säilinud vaid üksikuid näited, siiski on teada, et muusikakultuur oli kõrgelt arenenud juba muistses Egiptuses, Babüloonias, Assüürias, Hiinas, Indias, Süürias, Palestiinas jm. On andmeid 3000 aastat tagasi Assüürias toimunud avalikest kontsertidest.

Muusikale omistati vanaajal võlujõudu ja jumalikku algupära– jumalate hääli võrreldi pillihäältega. Antiikajal kuulus muusika kokku luule ja tantsuga. Muusik oli üheaegselt nii laulja, pillimees, helilooja, luuletaja kui ka tantsija.

Antiikaja muusika oli peamiselt ühehäälne, kuid selle kõrval on ilmselt esinenud ka lihtsat mitmehäälsust. Harfi ja lüürat sõrmitsetakse piltidel alati kahe käega ning levinud olid topeltviled ja topeltšalmei, mis mängisid meloodiat koos burdoonheliga (liikumatu või lühikestes korduvates motiivides liikuv saatehääl) või ühe meloodia erinevalt kaunistatud variante. Keelte ja sõrmeavade arvu järgi pillidel võib arvata, et kasutati põhiliselt 5- ja 7-astmelisi heliridasid.

Keskaja muusika on keskajal loodud muusika.

Selle all mõeldakse Euroopa muusikat alates iseseisva kristliku muusikatraditsiooni sünnist 3.–4. sajandil kuni 14. sajandi lõpuni. Keskaja muusika on väga tugevalt seotud kristliku kirikuga ja paljud Lääne kunstmuusika tunnused arenesid keskajal just kiriku raames, muu hulgas noodikiri ja polüfoonia (mitmehäälne muusika, kus kõik hääled on võrdväärsed). Keskajal keskenduti muusika seletamisele matemaatika abil. Arvati, et mis on õige ja vastab jumalikule seaduspärasusele, ongi ilus.

Renessanssmuusika on renessansiajastul 14.–16. sajandil loodud muusika.

Mõistet "renessanss" - prantsuse keeles renaissance - taassünd, kasutatakse peamiselt kujutava kunsti puhul ja seoses Itaaliaga. Muusikaline renessanss on seotud pigem Madalmaadega, seepärast nimetatakse seda ajastut ka Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastuks.

Barokkmuusika on barokiajastul 17. sajandil ja 18. sajandi I poolel loodud muusika.

Portugalikeelne sõna barocco tähendab lopergust pärlit (midagi kummalist, tavatut). Vastandina renessansi harmoonialisusele iseloomustavad barokiajastu muusikat ja kunsti dünaamilisus, rahutus, liialdused, teatraalsus. Barokiajastul hakati looma teoseid ka ainult kuulamiseks. Tekkisid esimesed elukutselised muusikud, professionaalsed kapellid, kujunesid välja esimesed instrumentaalmuusikažanrid.

Klassitsism on klassitsismiajastul loodud muusika, ajavahemikus 1750-1820.

Klassitsismiajastu on saanud nime ladinakeelse sõna classicus järgi, mis tähendab esmaklassiline, parim.

Üldine kunstiline huvi klassitsismi vastu tuli Pompei varemete avastamisega 1748. aastal, mis pani kirjanikud, maalikunstnikud ja skulptorid jäljendama Kreeka ja Rooma eeskujusid. Heliloojad olid raskemas olukorras, keegi ei teadnud, kuidas Kreeka või Rooma muusika tegelikult kõlada võis ja seepärast ei olnud võimalik ka seda järgida. Selle asemel püüdsid nad klassitsismi kujutada piinliku vormitäitmise ja ekstravagantsetest liialdustest hoidumisega.

Ajavahemikku 1720 - 1760 võiks pidada üleminekuajaks, eelklassitsismiks, mil tekkisid uued muusikavormid ja žanrid, muutusid ansambli- ja orkestrikoosseisud.

Varaklassitsismiks peetakse ajavahemikku 1760-1780, mil uued vormid ja žanrid jõudsid küpse kunstilise väljenduseni.

Klassikalise stiili kõrgajaks loetakse aastaid 1780-1810, sel ajal tegutsesid Viini klassikud - J.Haydn, W.A.Mozart, L.van Beethoven.

Viide

Pentatonixis laulavad viis noort inimest Arlingtonist, Texasest USAs. Avi Kaplan, Scott Hoying, Kirstin Maldonado, Kevin Olusola ja Mitch Grassi. Tegemist on a cappella bändiga, kuid vaatamata sellele suudavad nad esitada igati lahedat ja kaasakiskuvat muusikat. Lugude seaded on suurepärased, harmooniad võrratud. Bändi liikmed on ise oma seaded teinud, nende vokaal ja harmooniad on väga täpsed, kõrged noodid ülimalt puhtad, bass on madal ja mõnus, lisaks veel häälega tehtud meisterlikud rütmilahendused ja nn beatboxing. Pentatonix tõusis laiema publiku teadvusesse, kui nad võitsid NBC kanali telesaate „The Sing-Off“, milles võistlevad a cappella ansamblid. Võit tõi noortele 200 000 dollarit ja plaadistuslepingu Sony Music’iga.

Viide