3. Renessanss

Renessanssmuusika on renessansiajastul (14.–16. sajand) loodud muusika.

Mõistega "renessanss" tähistatakse kultuuriloos antiikkultuuri ideaalide taassündi ning esmalt hakati kasutama seoses Itaalia 14.–16. sajandi kultuuriga.

Muusikaline renessanss on seotud pigem Madalmaadega, seepärast nimetatakse seda ajastut ka Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastuks.

Roomakatoliku kiriku lõhenemisest ja reformatsioonist tingitud kriis muutis inimeste maailmapilti. Toimus ilmalikustumine, kirik lakkas olemast inimese maailmapildi kesktelg. Usk ja kirik hakkasid inimese teadvuses eristuma. Muusikas väljendus see ilmalike žanrite ilmumisega vaimulike kõrvale. Suurenes nõudlus ilmalike muusikute järele, kes said tööd nii õukondades kui rikkamate kodanike kodudes. Kutseliste muusikute koolitamiseks loodi erilised õppeasutused, millest hiljem kujunesid välja konservatooriumid. Esimeseks selliseks peetakse 1537. a. Napolis asutatud kooli. Kõik uus hakkas edaspidi toimuma ilmalikus muusikas. Kirik väljendas oma tõrjuvat hoiakut moodsa kunstmuusika vastu ja kahtles polüfoonilise muusika sobivuses jumalateenistusse.

14. sajandil sündis mitmehäälne ilmalik laul madrigal, mis sai keerukuselt võrreldavaks motetiga. Sageli põhinesid renessansiaegsed laulud rahvaviisidel. Rahva seas olid populaarsed lihtsad talupojalaulukesed villanella'd ja tantsulaulud frottola'd. Just ilmalikes lauludes sündis väljenduslaad, mida võib pidada muusikaliseks renessansiks.

Tarbemissast kasvas välja tsükliline kontsertmissa, mis koosneb liturgilise missa ordinaariumilauludest. Ordinaarium on missa või tunnipalvuse muutumatu tekstiline osa, mis igal päeval kordub. Kontsertmissa erivormina tekib reekviem.

Reekviem on leinamissa, katoliku kiriku jumalateenistus, mida peetakse surnute mälestamiseks. Nii nagu missa, kujunes ka reekviem välja liturgilistest lauludest muusikaliseks suurteoseks ning sai hiljem kontsertžanriks.

Reekviemi laulud langevad kokku missa omadega, ära jäävad Gloria ja Credo.

Reekviemi laulud:

1) Requiem aeternam – reekviemi avalaul,mis annab zanrile nimetuse.

2) Dies irae – viimsepäevakohus ja maailmalõpp.Tekst loodi katkuepideemia ajal.

3) Confutatis – kirjeldab patuste hirme ja piinaseid.

4) Lacrimosa – annab edasi kurbust ja hingevalu.

Humanistlik mõtlemine ja vaba haritud inimese ideaal andsid inimesele vabamad käed ennast teostada. Muusikale oli väga oluline nooditrükitehnika, mille leiutas Veneetsia trükkal Ottaviano Petrucci 15.–16. sajandi vahetusel. Humanistlik mõtteviis väärtustab rohkem seda, mis inimesele kuulates ja vaadates ilus ja harmooniline näib, see tähendab, et väärtushinnangud lähtuvad meelelisest tajust.

Tähtsamad muusikateoreetilised jooned

• Uus kõlaideaal. Kvardi, kvindi ja oktaavi asemel hakati rohkem kasutama heakõlalisi kooskõlasid tertsi ja seksti. See lõi uue kompositsioonitehnika, mille eesmärk oli häälte sisemine ühtsus. Helilooja loob teose hääled korraga. Hääled hakkavad üksteist jäljendama ja tekib imitatsiooniline polüfoonia.
• Muusika oli enam seotud tekstiga, rütm lähtus teksti rütmist. Samas hakkas rütmipilt lihtsustuma.
• Ideaaliks saab lihtne väljenduslik laulev meloodia, mille loomulik liigendus on seotud hingamisega.

Viide

MÕISTED

Motett – polüfooniline mitmetekstiline laul.

Madrigal – Itaalia 2- või 3- häälne ilmalik laul, mille sisuks on armastus või loodus.

Frottola – Itaalia rahvalik laulutüüp 16.saj. I poolel.

Villanella – Itaalia rahvalik laul 16.saj. II poolel.

Balletto – tantsulaul, villanella üks alaliik 16. saj. II poolel.

Šansoon – prantsusekeelne ilmalik mitmehäälne laul.

Kantsoon= canzon – lihtne ilmalik laul või ka laulva meloodiaga instrumentaalpala.

Reekviem – katoliiklik leinamissa, jumalateenistus surnu(te) mälestuseks.

Ars nova – 14. sajandil peamiselt Prantsusmaal viljeldud muusikastiil.

Kaanon – mitmehäälsuse vorm, milles kõik hääled esitavad järgemööda sama teemat nii, et iga hääl alustab enne, kui eelmine on lõpetanud.

Kontrapunkt – muusika ülesehituse stiil, kus kaks või enam iseseisvat meloodiat ühendatakse harmooniliseks tervikuks.

Prelüüd e. eelmäng – muusikateose sissejuhatus.

Tokaata e toccata – improvisatsiooniline instrumentaalžanr, tekkis 16. sajandil Itaalias.