Embedded Files
Mitmehäälsuse all mõeldakse mitmehäälset muusikat. Mitmehäälne laul hakkas levima tänu nooditrükitehnikale, mille leiutas Veneetsia trükkal Ottaviano Petrucci 1501. aastal.
Mitmehäälsus jaguneb kaheks:
- polüfooniline mitmehäälsus (kreeka keeles poly palju + phone hääl) on muusikas vähemalt kahe iseseisva meloodia üheaegsus.
- homofooniline mitmehäälsus (kreeka keeles homoios ühesugune + phone heli ) on muusikas mitmehäälne faktuur, milles ühte domineerivat meloodiat saadab muu muusikaline materjal.
Millal võeti vaimulikus muusikas kasutusele polüfooniline mitmehäälsus, pole täpselt teada. Vihjeid sellele esineb juba 7. sajandist pärit ürikutes, kuid esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist. On tõenäoline, et Euroopas esitati polüfoonilist muusikat palju varem, kui seda mainivad varaseimad säilinud kirjalikud allikad. Oletatakse, et tõuke mitmehäälsuseks andis nii oreli levik (12.-13. saj.) kui ka briti saarte mitmehäälne rahvamuusika.
Varased lihtsa mitmehäälsuse tüübid olid:
- burdoon on muusikas mõiste, mille all võidakse mõelda madalaimat orelivilet, pillikeelt, häält või registrit või selle poolt tekitatud pikka ja undavat saateheli.
- parafoonia on muusikas lihtsa mitmehäälsuse tüüp, kus põhimeloodiat dubleeritakse mingi intervalli võrra kõrgemal või madalamal. Keskajal oli selleks intervalliks tavaliselt kvart või kvint.
- heterofoonia on muusikas mitmehäälse faktuuri tüüp, mille puhul kõlavad üheaegselt sama meloodia pisut erinevad variandid.
Kõige lihtsamat polüfoonia vormi, pideva põhitooni ehk burdoonhääle peale lauldud meloodiat, esineb enamikus Euroopa rahvamuusikatraditsioonides ja ka paljudes Aasia kultuurides, mis viitab sellele, et see võib pärineda juba ammustest aegadest.
Esimesed kahehäälsed vaimulikud laulud olid organum'id. Organumis oli Gregoriuse koraalile lisatud alumine hääl kvindi (viit astet hõlmav intervall, mille suurus on 3,5 tooni) või kvardi (nelja astet hõlmav intervall, mille suurus on 2,5 tooni) kaugusel. Lihtsam organum oli paralleelorganum, kus alumine hääl liikus ülemisega paralleelsetes intervallides. Ajuti võisid hääled ka ühtida või liikuda oktavites. Mõlemat häält võidi ka dubleerida oktav madalamalt või kõrgemalt. Esimest korda kirjeldati sellist laulu 9. sajandist pärit teoses Musica enchiriadis. Seal kirjeldatu ja organumiks nimetatu ei olnud kompositsioonitehnika, vaid esituse ajal toimuv spontaanne laulu kaunistamise viis.
Guido Arezzost kirjeldas oma teoses Micrologus (kirjutatud umbes aastal 1025) juba keerulisemat polüfooniat, mis võimaldas teisele häälele improviseerimiseks mitmesuguseid valikuvõimalusi. Organumi hääled võidi ka varem valmis kirjutada. Esimesed leitud noodikäsikirjad, mis sisaldavad noodistatud organume, on pärit 11. sajandi algusest. Umbes 12. sajandil vahetasid hääled oma kohad, nii et Gregoriuse koraalist sai alumine hääl (cantus firmus). Nüüd võis häältevaheline intervall ka vahelduda, kuid kasutati siiski ainult "puhtaid intervalle": kvarti, kvinti ja oktavit. Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam. Gregoriuse koraali aga hakati laulma aeglasemalt, iga nooti pikaks venitades. Sellist organumit nimetati vabaks organumiks. Nii oli polüfoonia arenenud lihtsast esituse rikastamisest kompositsioonitehnikaks.
Umbes 12.-13. saj. vahetusel tekkis olulise mitmehäälsuse vormina organumi kõrvale motett, mis oli algselt kirikumuusika žanr, kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti.
Peagi motett täiustus ning selles võis olla:
- häälte rütm erinev;
- erinevate sõnadega tekst erinevas häältes;
- häälte tekstid võisid olla erinevates keeltes ja erineva sisuga (vaimuliku ja ilmaliku sisuga tekst).
Sellist "organumi" hakati looma ja laulma ka väljaspool kirikut ja sai uue nimetuse - motett.
Motett kujunes omapäraseks mitmehäälseks lauluks. Sageli esines motetis selliseid kohti, kus kaks häält teineteist kajana jäljendasid. Motetil oli suur tulevik. Neid kirjutati ja lauldi edukalt 18. sajandini.
Motett ei jäänud kahehäälseks, vaid arenes kolmehäälseks. Kolmandal häälel olid omad sõnad. Juhtus ka nii, et motetiks ühinesid kergemeelne armulaul, rahva tantsulaul ja koraal. Sageli kujutasid motetid endast ilmalikku mitmehäälset laulu.
Populaarseks seltskonnalauluks kujunes nn. naljamotett.
Motett tõi rahvalikud lauluviisid ka kirikusse, mis põhjustas katoliku kiriku võitluse moteti vastu ja 13. sajandi lõpul tõrjuti motett kirikust välja "kompositsiooni keerukuse tõttu". Seega oli motett lakanud täitmast liturgilise laulu põhiülesannet - kanda liturgilist teksti.
15. saj tuli motett kirikusse tagasi.
Motett ei jäänud ka ainult kolmehäälseks, vaid 15.-16. saj. loodi isegi selliseid motette, mille hääli oli üle poolesaja.
Motetist kujunes keskaja muusika lemmikžanr.
Leoninus (tegutses alates u 1150, suri u 1201) oli Prantsusmaal tegutsenud helilooja.
Ta kuulus koos Perotinusega Notre-Dame'i koolkonda, nad olid esimesed nimepidi tuntud heliloojad. See on märk uue ajastu saabumisest muusikas, kus tähtsale kohale tõuseb autori isik.
Leoninus lõi peamiselt kahehäälseid organume. Ülemine hääl oli alumisest, gregooriuse koraalist liikuvam, elavalt rütmiseeritud. Selline muusika sarnanes oma ebamaiselt hõljuva rütmika poolest pigem ilmalike tantsulauludega.
Leoninus koostas esimese suurema "polüfooniate" kogumiku, luues palju kahehäälseid laule Notre-Dame'i kirikulaulude raamatusse (Magnus liber organi). Organumiks hakati nimetama vokaalmuusikat.
Perotinus (tegevusaeg 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi alguses) oli Prantsusmaal tegutsenud helilooja.
Ta kuulus koos Leoninusega Notre-Dame'i koolkonda, nad olid esimesed nimepidi tuntud heliloojad.
Tema tegevusajal oli peamiseks muutuseks kolme- ja neljahäälse organumi ilmumine. Ta lõi organume, kus ülemised hääled liiguvad rütmiseeritult, kuid alumine – gregooriuse koraal – on jäänud veel aeglasemaks ja meenutab burdooni. Gregoriuse laul kaotas oma meloodiaiseloomu ja muutus staatiliseks. Ülemised hääled moodustavad aga seguneva dekoori, mille ristuvaid hääli on võimatu üksteisest eristada. Ilmselt esitati Perotinuse organume pillide saatel.
Perotinus komponeeris 1198. aasta jõuludeks muusikapala "Viderunt Omnes" neljale häälele, mis on esimene kirjapandud säilinud teos.
Vt edasi Noodikirja kujunemine, Guido Arezzo
Report abuse